”Sa oled lihtsalt kade!”

Teate ju ikka kuidas mõni absoluutseeelt iga asja peale ”sa oled lihtsalt kade” käratab? Novot, aga minul pole jällegi absoluutseeelt häbi öelda, et vahel ma tõesti olen nii jube kade. :D Ärge nüüd valesti aru saage, mul on hea meel, kui teistel läheb hästi, loomulikult, aga samas tekitab see mulle endale tunde, et aga miks mina ei oska-saa-suuda-ole?

Näiteks loen ma paari blogi, mis tegelikult panevad mind ennast niii halvasti tundma. Blogija elu on üks armas lillemeri ja kõik on nii hästi-nii hästi. Ma reaalselt ju saan aru, et tõenäoliselt ta lihtsalt valibki positiivse väljundi ja ei räägi argimuredest, aga mulle, kui mõjutatavale lugejale, tekitab see tunde, et aga miks mina nii tore ja osav ja lahe ja vinge ja jumalteab mis ei ole.

Ma reaalselt mõistan miks mõni anonüümne õel bitch kritiseerija kommenteerija ütleb nii nagu ta ütleb. See lihtsalt näitab seda, et tal endal ei ole selles valdkonnas kõik hästi (+ ta on piisavalt napakas). Näiteks kui kritiseeritakse halvustavalt kellegi ”ideaalset” suhet – ta enda suhe pole ilmselt nii hea või ta sooviks ka ise nii ”ideaalses” suhtes olla. Ma kaldun arvama, et see näitab üldjuhul valupunkti tema enda elust.

Asjad mida ma ei oska, aga tahaks osata, st olen kade kui keegi neis asjades väga hea on:

  • Hästi kokata, küpsetada – mul on pmt kolm asja mida ma teen ja needki suudan ma 30% juhtudest pekki keerata!
  • Kududa, heegeldada keerulisi asju – ma ei oska isegi mustreid lugeda!
  • Õmmelda – mõtle kui lahe oleks ise oma lastele mätsivaid riideid õmmelda vms. No okei, poisile ja plikale vast ei tee nii mätsivaid, aga no põhimõttest saate ju aru.
  • Laulda – lapsed tahavad küll ko-gu-aeg, et ma neile laulaks, aga ausalt, mu enda kõrvadelgi hakkab valus ja ma ei saa lihtsalt aru kuidas see neile üldse meeldida saab. Kui meil beebimonitorid sees on ja ma magamistoas unelaulu lastele laulan, siis mees lülitab elutoas monitori välja – see ütleb juba kõik.
  • Kitarri mängida – ma kunagi unistasin, et võtan omale mehe kes oskab kitarri mängida, aga no kuna see rong on nüüd läinud, siis…
  • Tantsida – nagu absoluuutseeelt. Me käisime kunagi mehega paaris tunnis ja lõpuks ma lihtsalt ütlesin talle, et mina sinna enam tagasi ei lähe, sest vastasel juhul peab ta varsti omale kuskilt uued jalad sebima.
  • Joonistada – mu lapsepõlvesõbranna joonistab hulluuuult hästi ja no ma olen nii kade!
  • Kirjutada huvitavalt – üks mu salajane mõte/unistus on olnud anda välja raamat. Ma olen mitmeid lugusi niisama kirjutanud ja üks kindel raamatu-mõte on mul juba aaaaastaid peas ka olemas olnud. Ma tean, et see idee on ÜLIHEA, aga ma ei oska seda nii kirja panna, et see ka nii ülihea jääks, kui ma tahan.
  • Tegelikult on 95% neist asjadest mingil määral ka õpitavad, aga ikkagi…

Okei, ma parem lõpetan, sest muidu ma langen päriselt deprekasse, et ma nii saamatu tont olen, mitte muhvigi teha ei oska, millegagi kunagi hakkama ei saa jne. See postitus on lihtsalt nii masendav, et piinlik hakkab kohe, aga mis sa hädaga ära teed, kui asjad ei lähe nii nagu sina tahad, tuju on kehv ja selline tunne on peal, et ma reaalselt olengi mingi saamatu tont, kes mitte millegiga hakkama ei saa. Ma plaanisin tegelikult selle postituse hetk enne avaldamist üldse ära kustutada, nagu viimasel ajal mitmel korral juhtunud on, aga neeeh. Let it go…

Põhimõtteliselt ainsad asjad milles ma reaalselt hea olen:

  • Lamamises
  • Kommi söömises
  • Ja peale kommi söömist oskan ma veel paremini lamada

See ”me saime lapse” saade

”Me saime lapse” on mu uus lemmik sari! Päriselt ka, see on nii vinge. Näitab ilusti ära kui ”nunnupunnu-roosamanna-sits-ja-sats” see elu lastega tegelikult on. Ma vaatasin just eilset osa järgi ja naersin pisarateni. See kuidas Mallu ja Karts restoranis käisid, no mine pekki. Mari, Mallu kleidisabast kinni hoides ja teda jumalteab kuhu tarides, Mallul Lents süles, Mari muudkui jookseb minema, räuskab ja hüüab ”emme-emme” ja see appi-ma-natuke-suren pilk Mallu silmis, no story of my life, ma ütlen.

Eriti hea oli muidugi see, et osa lõppes sellega kuidas Mari minema jooksis ja Mallu talle järgi kiirustades podises, et ‘aidaku mind jumal’, aga järgmisel hetkel näitas juba seda kuidas Mallu ütles, et ‘ah ei ole siin midagi rasket nende lastega”.

Minu arust on hästi lahe ka see, et sinna on kokku kogutud kõik täiesti erinevate eludega paarid, kõik sünnitused olid erinevad ja kõigi laste käitmine on ka erinev. See näitab ilusti, et kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Mõni magab nagu ingel, teine röögib ööläbi, üks saab tissi, teine pudelit, ühel naisel oli kerge sünnitus, teisel läks kauem, aga sai ka hakkama, kolmas piinles ja sai ikka keisri, jne.

Ma lugesin siin neid kommentaare ka selle saate kohta ja loomulikult arutati nüüd viimase osa üle, et kas emal siis on ikka sobilik kluppi ronida või ei. Mina arvan, et kui see on just see mis aitab emal korraks aja maha võtta, siis andku aga minna. Kuigi ma ei usus, et need konkreetsed emmed sinna kluppi omal mõttel läksid ja arvestades seda, et 90% seal veedetud ajast olid nad ninapidi telefonis, et uurida kuidas lastel kodus läheb, siis tõenäoliselt olid nad kodus tagasi veel enne, kui kaameramehed oma kama autossegi laadida jõudsid. Mulle vähemalt tundus see selline pooleldi sunnitud asi, et ”meil on vaja lõiku kus te ”lõõgastuma” lähete”.

Lindast ja Mariost on mul kahju. Saavad teised koguaeg puid alla. Mul on kahju, et neid nõndamoodi ära kasutatakse seal ja narriks tehakse… Ja jumala pärast, olgu muuga kuidas on, aga minu arust on nad täiega lahe paar. Kohe on näha, et hoolivad üksteisest ja toetavad teineteist. Isegi rasketel aegadel ei ole ma neid seal üksteise peale klähvimas näinud, pigem vastupidi. Mõne teise osaleja puhul hakkab igatahes küll silma, et nad on veel noored ja vähe koos olnud (haaaa, nagu ma ise ilgelt vanem oleks!).

Kui aus olla, siis ma ei tee praeguseni vahet neil kahel tumedapäisel naisel. Selles mõttes, et ma ei vii nägu ja nime kokku..
Ühesõnaga, üks neist piinles pea terve ööpäeva valudes ja sai siis erakorralise keisri, täpselt nagu minagi Annu ajal. Ma täiegaaaa tönnisin, kui seda näidati. Ma niiii mäletan seda valu ja seda tunnet ja seda pettumust ja…. õgh, karm. Mul oli rämedalt kahju temast. Tema vist oli see ka, kes mehe lapsega koju jättis ja ise tööle tagasi läks? Tugev naine. Mina ei suudaks, ega tahaks oma väikest väänikut nii jätta. Isegi mitte isale. Õnneks on minul ka valik, kõigil seda ei ole…

Ja btw, ma ei saa siiamaaaniiii aru mis ilge draama imeti välja sellest, et Mallu sünnitusmajast laive tegi? ”Avalik sünnitus” kõlab nagu ta oleks pressimise ajal laivis olnud ja kaamera otse omale vuuhasse suunanud, mitte valude vahel oma kaasaelajatele paar videokest postitanud…

Kas teie olete seda saadet vaadanud? Mis arvamus siiani tekkinud on?

Tissipuuk

Joel on nüüd 1a4k ja juba viimased paar kuud võtan ma hoogu, et tissitamine ära lõpetada, aga no ma ei suuda kuidagi seda lõplikku sammu astuda. Kuskil poolteist kuud tagasi lõpetasin lõunase rinna, siis mõne aja pärast jätsin ka õhtuse ära, ning alles jäigi vaid varahommikune, kui ta end mulle kaissu pressima hakkab ja ma üritan veel viimaseid uneminuteid napsata.

Nüüd on ta aga teinud kannapöörde ja hakanud tissi nõudma ka täiesti suvalistel hetkedel! Näiteks, istun maha, et arvutis midagi kiirelt teha ja järgmisel hetkel on mul Joel süles/laua all ja kisub pluusi seest mu tisse välja. Kui ütlen, et ei saa, kukub ta niimoodi nutma, nagu ma oleksin talle öelnud, et ma maailma kõige viimase kommi ära sõin. :D

Minu jaoks on see midagi väga uut, sest Annul oli rinnast sellises vanuses juba megasavi* ja tema nö ”võõrutamine” käis mul minu mäletamist mööda ka üsnagi kergelt. Samamoodi jätsin ära hommikuse, siis lõunase ja lõpuks õhtud/ööd. Esimesed paar ööd mäletan nagu vähest viginat, et mismõttes ma ei saa, aga see läks väga ruttu üle. Joel aga seevastu läheb ikka VÄGA kettasse, kui ta oma armast tissi kätte ei saa.

*Vist oli see asi hoopis nii, et mul hakkas piim ära kaduma, kui Joeli ootama jäin ja kuna ta lõpuks enam rinnast niikuinii midagi ei saanud, oli tal suva kui asi lõplikult läbi sai…

Ma kardan, et ma magasin selle õige hetke maha ja nüüd on tal võõrdumise asemel hoopis vastupidine reaktsioon. Oleks ikka pidanud ühe jutiga kogu kupatuse kinni panema, mitte siin tilbendama jääma, et korra saad ja siis ei saa ja siis jälle saad. Sellise jura peale satuks ju igaüks segadusse.

Kui aus olla, siis hakkab mind ikka tõsiselt häirima see, et ta täiesti lambi hetkedel mulle end külge haagib, nagu väike puuk (sellest ka tissipuugi hüüdnimi), ükskõik kelle ees mu dekoldeed sikutama kukub või mulle pluusi alla poeb. Ükspäev näiteks käis mul tuttav külas ja Joelil tuli jälle ühel hetkel ilge tissi isu peale. Kukkus siis aga vigisema ja jaurama, ning kui ma ta sülle võtsin, et teda rahustada, hakkas tüüp hoopis mu pluusi kiskuma, et oma snäkimenüü üle tsekata. Eks sa katsu siis inimesega ärijuttu ajada, kui laps su tisse samal ajal paljaks kisub. :D

Ma tean, et ma tegelikult elan praegu ise oma elu keeruliseks ja kõik see on minu enda teha. Ütleksin ma talle koguaeg ei, saaks asi vast paari päeva-nädalaga läbi, aga noh… nii kahju on talle seda rõõmu keelata ja ma ei tea kas ma ikka olen valmis seda perioodi veel seljataha jätma.

Ühesõnaga, osa minust on täiega over it, aga teine pool minust natukene nutab, sest see võõrutamine on ju jällegi ühe väga tähtsa perioodi lõpp. Pealegi kardan ma natukene ka seda, et tal läheb siis AD hullemaks, nagu Annulgi, kui tema sama vanalt rinnast ära võõrutasin. Kui tissipiima head asjad lõppevad, peab ju keha ise kõigega hakkama saama…

Btw, saate aru, täna, täpselt kolm aastat tagasi oli Annu sünnitähtaeg. Annu saab esmaspäeval KOLM! Nagu mida helli. Alles ma olin temaga rase ja nüüd on mul juba kolmeaastane JA 1a4k JA ma tahan kolmandat. Nagu…meeletu.

Mina, kolm aastat tagasi, umbes 37.nädalat pregnona. Issand ma olin nii nummi ju. Nüüd olen ma nagu mingi… walking deadi sombi, kellest on kolm rekkat üle sõitnud. Sõbrantsiga just eile naersime, et ei tea kust mu lapsed küll nii palju energiat võtavad – eks ikka minust imevad (üks lausa sõna otseses mõttes!). Ausalt noh, ma ei ole veel ühtegi sellist energiapomm-last näinud, nagu minu kaks on. Nendega võrreldes on kõik põngerjad vaiksed kukununnud. Minu omad pidutsevad veel tunde ja tunde edasi, kui teised kõik juba ammuilma väsimusest kummuli on. :D

Kas ja kui palju on siin hetkel inimesi, kes on meie teekonda juba Annu sünnist või varasemastki ajast jälginud? See ei tundu ju absull kolme aasta tagune asi? Või olen mina lihtsalt praegu väga melodramaatiline? :D

Mugav ja soodne pesu ka suurema partii omanikele

See oli vist kunagi augustis, kui mulle kirjutas kena.ee ja pakkus, et ma võiksin nende lehelt pesu valida ja siis nende poodi ka oma lugejatele tutvustada. No miks mitte. Mul oligi parasjagu viimane normaalselt hoidev rinnahoidja õhtule läinud ja no ausalt, mul hakkavad silmad verd tilkuma, kui pean omale pesu ostma. Mugav ja kvaliteetne pesu on ikka hullult kallis lõbu! Lisaks olen ma iga jumala kord pesu proovides ahastuse äärel. Ma ei tea kas asi on minus, või tänapäeva lõigetes ja selles, et kuskile ei taheta piisavalt riiet ”raisata”, aga mu on nii õudselt raske endale hästi istuvaid rinnahoidjaid leida! Isegi kui poes vaatan, et päris hästi hoiavad ja asi on seljas ka mugav, siis kodus avastan ikkagi, et pole nagu päris see. Peale iga kummardust või vähestki liigutamist tuleb ‘tüdrukud’ jälle omale kohale tagasi sättida. Pidevalt avastan, et rinnahoidja ajab üle ääre ja jätab mulje nagu mul oleks neli tissi. Ometigi suuremat korvi ka nagu võtta poleks saanud, sest siis oleks rinnahoidjasse palju tühja ruumi jäänud.

Ühesõnaga, pesu valimine on üks mu suurimaid peavalusi üldse! Ja sellepärast ma alguses natukene skeptiline ka selle koostöö ja e-poe suhtes olin. Ma olen ju alati kõike ikka enne ostu selga pidanud proovima ja lisaks on seal hinnad ka nii madalad, et tekitas kahtlust kui hea asjaga ikkagi tegu olla saab. Aga no kuna mul kaotada polnud midagi, siis olin ikkagi nõus proovima. Ja ma pean ütlema, et ma olen väga positiivselt üllatunud! Kuuest rinnahoidjast viis sobisid väga hästi ja kolm neist istuvad seljas nagu valatult! Kui ma poleks rumala peaga kohe silte maha kukkunud kratsima, siis oleksin selle kuuenda ka veel välja vahetada saanud, aga noh…

Kuigi need ülierksad ja kirevad toonid ehmatasid mind seal lehel alguses ära, siis lõpuks leidsin ikkagi midagi sellist ka mis rohkem minu maitsele vastab.

wpid-wp-image-880489366.jpg

Ainsaks pettumuseks osutus too beez rinnahoidja. See millegipärast minu kehaga ei sobinud. Pitsi ülemine äär jäi kuidagi liiga tuugalt ja ”lõikas” rinna pooleks, üldpilt jäi kole. Aga noh, kui lõpuks maailmalõpp tuleb ja kõik mu teised rinnahoidjad on hävinenud, siis hädapärast kannatab kanda küll. :D

Siis valisin veel kaks kerge polsterdusega rinnahoidjat, selle lillelise ja selle lillakas toonis rinnahoidja. Need on küll seljas mugavad, istuvad ka hästi ja midagi ei kuku kusagilt välja, isegi kui lastega möllad, aga ma avastasin nüüd, et minu polsterdatud rinnahoidjate armastus on möödunud. Vanasti ma isegi ei vaadanud ilma polsterduseta rinnahoidjate poole, aga nüüd avastan end aina enam ja enam just ilma polstrita kopsukaid ostmas. Need kuidagi võtavad kergemini oma kuju keha järgi ja on lihtsalt mugavamad, kui pead koguaeg pidevas liikumises olema, kükitama, kummaruduma, kedagi sülle tõstma ja kukerpalle tegema. Seega osutusidki minu lemmikuteks just need kolm – valge, punane ja teine valge.

Need kolm on tõesti mu viimaste aastate kõige mugavamad rinnahoidjad, võin käsi piiblil vanduda! Kolm haaki, piisavalt kangast ja toetust, laiad küljed, et mu küljepekid ka kõik ilusti kokku tõmmata ja jämedad õlapaelad, et suure partii kandmine õlgadele valu ei teeks. Ka peale 14 tunnist ringi trampimist ei ole need mu kehale mitte ühtegi jälge jätnud! Versus siis mõni mu teine rinnakas, mis on kolm korda rohkem maksnud, aga jätab kahe tunniga mulle valusad vorbid selga.

Muide, ma pesen pesu tavaliselt 60 kraadiga, ning olen nüüd neidki rinnahoidjaid nõndamoodi pesnud ja vägagi hästi on kõik vastu pidanud, seega kvaliteeti paistab neil kah olema. Mina olen igatahes super rahul. :)

Kui ma alguses pesu alles valima hakkasin, siis ma plaanisin imetamisrinnahoidjaid ka võtta, aga kuna mulle ükski välimuselt väga ei sümpatiseerinud või polnud meeldivatel mudelitel minu numbrit, siis jäin sel korral vaid tavaliste rinnahoidjate juurde. Aga kui kunagi peaks jälle vaja minema, siis ma loodan, et mul see e-pood veel meeles on, sest need imetamisrinnahoidjad tunduvad ikka väga mõnusad. No vaadake kasvõi seda musta või toda sinist – tunduvad nii mugavad, aga samas siiski veidike seksikad, mitte mingid vanaema-rinnahoidjad, nagu ma Annu ja Joeli beebiajal kasutasin. :D

Aga mul on ka teile hea uudis! Kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin nädala pärast välja ühe 30-eurose kinkekaardi kena.ee e-poes shoppamiseks! Sealt leiab nii pesukomplekte, kui ka sportrinnahoidjaid, on trimmivat pesu, on sukapaelu, on tripihoidjaid, on seksikaid korsette ja body’si, on ööpesu ja isegi meesteboksereid! Sealt leiab rinnahoidjaid alates A’st kuni G suuruseni.

Kust teie tavaliselt pesu ostate ja kas see protsess on teie jaoks pigem piinarikas, või käib see teil kergelt?

Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.