Kui õue mängima ei kipu

… tuleb leida tubaseid tegevusi. Suvi on tore, kuumus on ka tore, aga päikesepiste ja ülekuumenemine pole seda kahjuks mitte. Seega tuleb olla leidlik – ühe mängu jagu õues, teise mängu jagu toas. Tubasteks mänguaegadeks kraapisin kapist välja mõned vahvad lauamängud, millest saab aru nii taibukas Annemaia, kui ka natukene väiksem ja totum Joel.

DSC_0346

Esimene mäng on ”Kes otsib, see leiab”. Mäng käib nii, et keerutad noolega rattakest ja astud edasi vastavalt sellele, kuhu nool seisma jääb. Number = käid valitud teel vastava arvu samme edasi. Pilv = lähed lähimasse koju varjule ning ootad vihma möödumist, ehk uut keerutuskorda. Päike = liigud ükskõik kuhu mänguväljal. Liikuda võib ükskõik mis suunas ja ükskõik mis rada pidi, ise valid oma teekonna. Mängu eesmärgiks on kokku koguda kolm pildiga litrikest ja siis esimesena koju tagasi jõuda. Aga kuna litrikesed on kõik mängulaual tagurpidi segamini ja sa pead üles leidma just enda värviga litrid, polegi ülesanne nii kerge, kui esialgu ehk paistab. Mäng nõuab keskendumist ja head mälu, et meelde jätta kus on just sinu litrikesed. Ka loogikat on vaja, sest minnes pikema ringiga, võid jääda kaotajaks – tuleb leida kõige lühem tee! Kui mängija korjab üles sõbra värviga litri, näitab ta seda kõigile, ning asetab seejärel selle leitud kohta tagasi. Kui ta aga leiab enda värviga litri, asetab ta selle oma kogumisalusele. Kui kõik kolm litrit on kätte saadud, tuleb koju tagasi jõuda.

Väga äge ja omamoodi mäng!

DSC_0347

DSC_0355

Teine mäng on ”Seiklus vanas Egiptuses”. See on põhimõtteliselt nagu doomino, aga palju ägedam! Alguses olin küll veidi kõhklev, sest tavaline doomino on meil juba olemas ja erilist kasutust ei leia, aga tuleb välja, et seda mängu meeldib mulle endalegi mängida. Mängu käik: iga mängija saab 4 plaati ja võidab see, kes esimesena oma plaatidest lahti saab. Hea lihtne ja kiire, aga sellegipoolest väga lõbus, mäng! Joel on selles väga osav, seega saab Annu pidevalt pähe ja oh seda kisa siis… Ise räägib küll koguaeg, et kaotamine teeb tugevaks, aga kui tema juhtub kaotama, unustab ta vist selle tarkusetera kuidagi ära. :D

Nende mängudega tulevad kaasa ka väiksed jutuvihikud, mida on tore lastele ette lugeda ja uued jutud on alati teretulnud, sest mul on ausõna oksendamiseni juba nendest raamatutest, mis meil riiulis hetkel on. Paar nädalat tagasi viskasin 80% mänguasjadest, raamatutest ja mängudest kastidesse ning tõstsin lihtsalt ukse taha, sest kopp oli nii ees sellest kismast, et kes mida segi ajas ja kes mida nüüd koristama peab. Pole asju, pole probleemi ja no ausõna, niiiii mõnus on!

Ühesõnaga, kes otsib uusi põnevaid mänge, siis insplay.eu lehel on päris kena valik. Mina olen sealt päris mitu mängu ennegi tellinud. Näiteks on meil olemas veel Mustikamets, Kullatiik, Kassid köögis ja ülisuur hitt, mida me pea hullumiseni mängisime – Jäneste võidujooks (nüüd on mõneks ajaks mõõt täis). See viimane on ülilahe mäng ja nii kiftilt üles ehitatud minu meelest, et see peaks küll kõigil mänguriiulis olema!

Millised on teie pere kõige lemmikumad lauamängud? Muide, Insplay facebooki lehel on käimas ka loos, kus on võimalik võita üks minu kirjeldatud mängudest! Jagasin loosi ka Lipsukese facebooki lehele, et teil seda kergem leida oleks. 

Aga jamh, ma pean nüüd katastroofe vältima minema, sest üks vend kukkus siin endale augu pähe ja tahab vist teist auku veel juurde saada, sest see ”väike” verejooks teda igatahes ei aeglustanud. Mina ja Annu olime rohkem paanikas, kui Joel ise. Üritasin küll mega rahulikku nägu teha, aga seest tõmbab ikka päääääris õõnsaks, kui laps sulle vastu jalutab, auk peas, seljas olev särk verest läbi imbunud. Õnneks on juuksed pikad ja asi kuivas ise praegu kokku. Ei tea kas julgengi õhtul ära pesta, äkki hakkab uuesti voolama…

67749942_2416192071955133_8609229642382966784_n

 

Keskmise perekoolika aju on hernetera suurunune

Ma ei salga, et käin aeg-ajalt perekoolis blogijate teemat lugemas, sest nii mõnigi kord saan sealt enda kohta teada asju, mida ma veel isegi ei teadnud. Enamasti seal minu kohta siiski midagi väga hullu ei räägita, aga vahel tõmbab küll korraks seest õõnsaks ja tekib tunne, et ma olengi just täpselt selline väärtusetu si** nagu seal kirjutatakse. Siis aga mõtlen nende öeldule päeva-paar ja jõuan arusaamale, et nad teavad ju vaid seda, mida ma ise kirjutan. Nende arvamus on nagu lipp – lehvib sinna poole, kust tuul puhub!

Nüüd teeb mulle juba nalja, kuidas nad seal kooris laulavad, et ma ei saa oma lastega hakkama ja täitsa lollakas, tahan neid veel juurdegi toota. Nii kaua, kuni ma kirjutasin positiivselt, kiideti takka, et olgu mis on, aga vähemalt Lipsuke on HEA EMA. Kirjutan emotsiooni pealt ÜHE negatiivsema postituse, et auru välja lasta, tembeldati mind koheselt sarisigijaks, kes teeb lapsi raha pärast. Millise raha pärast, tahaks ma teada? Mida see neljas mulle nüüd juurde annab? Selle suurepärase suurpere toetuse, mida kõik taga ajavat, sain ma juba kätte ju! See kolm sotti on kolme lapse peale nagu nohu. Kas te teate, kui palju võtab suur minivään kütust, et neid lapsi mööda ilma vedada? Kui palju maksavad korralikud lasteriided, turvatoolid, rohud jms? Palju maksavad trennid ja huviringid? Kõik korda kolm. Joel läheb sügisest ujuma ja judot proovima, Annu lisaks ratsutamisele laulma ja iluvõimlemisse. See tähendab, et ma sõidan vähemalt kolm-neli korda nädalas kolme lapsega sajakilomeetriseid otsi. Tahate selle matemaatika minu eest ära teha?

Eriti naljakas on veel see nende rant selle kohta, kuidas neli last jutti on mu kinnisidee. Ma küsiks, et aga kui ongi, mis siis? Kui see on olnud minu unistus lapsepõlvest saadik, siis mis see teiste asi on? On mu lapsed näljas või käivad nad räbalates, et keegi tunneb vajadust kommenteerida ja sekkuda? Või peaksin ma ehk iga aastalõpp tegema siia sissekande meie pere sissetulekutest ja väljaminekutest, sest teised tunduvad meie rahalisest toimetulekust rohkem teadvat, kui me ise. Kust tea teate, äkki ma olen salajane nafta Sheik või rahaboss Siberist (hah). Kas kuskil on kirjas mingi miinimumäär või seadus mitu last keegi saada võib, millest ma veel ei tea?

Üks asi, mida mulle veel seal ”ette heideti” on see, et me magame kõik ühes toas. ”Issand, issand, viiekesi, pead ja persed koos, ühes magamistoas!” Eeeee, las ma meenutan teile, et mu vanim on neljane, keskmine on kolm ja noorim saab kohe aastaseks – kus nad siis veel olema peaksid, kui mitte ”emme selja taga”? Üksinda teisel korrusel? Palun, ma saan nad vaevu oma voodistki välja, mis siis veel toast rääkida. Muide, mu magamistuba on suurem, kui mõne inimese mitmetoaline korter… Kui see meie elamiskorraldus teid niiii väga huvitab, siis teile teadmiseks, et umbes selleks ajaks, mil Annu kooli minema hakkab, on meil plaanis täielikult valmis ehitada teine korrus, kus saab olema neli magamistuba (või müüme selle maja maha, ostame uue ja suurema ning kolime üldse Rakvere kanti tagasi, kes teab!). Vahepealsel ajal saan ma nad ehk mingiaeg suurest magamistoast kolida ühte väiksemasse tuppa, kus nad tõesti peaksid veel mitmekesi olema, aga arvestades, et esimestel eluaastatel olnud Joel ja Annu nõus eraldi vooditeski magama, ei usu ma, et see neile probleemi tekitab.

Nad ei oskagi omapead olla. Reaalselt, kui üks neist hommikul ärkab, ähib, puhib ja vehib ta nii kaua, kuni teised ka üleval on, et siis kõik kolmekesi koos riidesse panna ja mängima joosta. Annu ja Joel kaklevad omavahel nagu vanakuradid, sest Joel ei taha teha nii, nagu Annu käsib, aga Madlike on neile nagu jumal –  seda muudkui nunnutatakse ja kummardatakse. Madlil viskab vahepeal see nunnutamine lausa kopa nii ette, et vaeseke peab teisi peast hammustama, et nad tema kallistamise ja musutamise lõpetaksid…

Annu on täielik emme, tahab sööta, joota, käru lükata, mähkmeid tuua ja jalga panna… Arvake mis on meil kõige tavalisem probleem söögilauas? Üks istub Madli kõrval ja teine ulub, et tema ei saa… Nad hoiavad oma väikest õde nagu silmatera. Palumatagi aitavad mul Madlikest valvata, et too kuskilt alla ei kukuks, endale midagi pähe ei tõmbaks, väikseid asju suhu ei topiks jne.

Kõige imelikum on see, et Joel ja Annu ei ole üldse kadedad, aga Madlike, oi issand. Nii, kui ta näeb, et ma hakkan Annule ja Joelile näiteks raamatut ette lugema – üks ühes ja teine teises kaenlaaugus – lendab Madli kohale ja kriiskab nii kaua, kuni Annu ta ohates voodi peale tõstab, et too saaks minu peale kõhuli visata ja käed-jala laiali ajada, nagu meritäht, justkui öeldes: ”MINU EMME!”

Ühesõnaga, see, et ma käin siin vahepeal hullu panemas ja end välja elamas – kõigil on selliseid päevi ju, ei? Vahe on selles, et enamik inimesi räägib sellest ehk oma parimale sõbrannale, mitte tuhandetele võõrastele inimestele, kes teda kohe hindama kukuvad. Nagu praegugi, kas teil tekkis eelnevat teksti lugedes tunne, et ma olen hea ema, et mu lapsed on imelised nunnud? Jup. Aga kui ma oleksin siia vahele rääkinud sellest, kuidas Annu Joelile ükspäev jalaga näkku pani, sest too ei toonud talle õige mustriga lusikat? Või sellest, kuidas Madli mul parasjagu siin kõrval aknalaual turnib ja nägupidi kassikrõbinate kausis surfab, samal ajal, kui suuremad vaatavad mingit täiesti idiootselt multikat lendavatest kassidest, aga ma lihtsalt ei viiitsiiii tegeleda sellega praegu, sest ma tahan viis minutit istuda, kohvi juua ja kirjutada. Jup, kohutav ema, krt, ei saa oma titekarjaga hakkama. Hiiiirmuus.

Perekooli bullshiti lugemine paneb mind vaid tundma, et ma ei taha siin enam aus olla. Ma hakkan aru saama inimestest, kes elavadki sotsiaalmeedias feik elu. Ei tea kas ma peaks ka hakkama mingiks fassaadi-blogijaks, kes elab oma täiuslike lastega, kuskil täiuslikus maailmas ning olema kirjapildis ema, kes kunagi närvi ei lähe ja on nagu robot, kes instagrami jaoks päevadläbi oma lastega meisterdab, mängib ja kokkab (pannkookide asemel tortillad vahukoorega, haha!). Aga mis point siis asjal üldse oleks? Blogi on minu teraapia. Kui ma lähen närvi, olen tüdinenud ja väsinud, avan ma oma lehe ning valan endast kogu selle pas* välja, et oleks jälle kergem edasi minna.

Jumal tänatud, et Käod ei tea, et maailmas on hullemaidki probleeme, kui see, et igal 2-aastasel ei olegi oma tuba.

giphy

 

Enesesüüdistuse faas

Maru imelik on hakata nüüd jälle lambist muu elu postitusi kirjutama. Selline kohatu tunne… Igatahes, üleeile sain haiglast koju. Enesetunne on enam-vähem, nüüd olen juba nagu inimene, mitte kõndiv laip. Füüsiliselt.

Vahepeal läbisin (läbin), ikkagi seda ‘miks’ perioodi. Kust see neetud põletik tuli ja miks? Mida ma valesti tegin. Kurat.

Kui ma eelmise esmaspäeva õhtul koju sõitsin, mõtlesin, et küll mul on vedanud, ma ei ole ühtegi looma alla ajanud. Teisipäeva lõuna ajal sõitsin otsa linnule, kes mulle täpselt auto ette lendas. Mul ei olnud mitte midagi teha, sest ta lendas nii kõrvalt mulle ette, et ma ei oleks isegi teelt välja sõita jõudnud (mitte, et ma seda meelega üldse teinud oleksin, arvestades, et mul oli autos kolm last)… Kas see juhtus sellepärast, et võtsin tolle linnu elu? Või tajus laps mu tugevat soovi saada poeg, ning kuna tema seda ehk ei olnud… Kas see oli minu lolli soovi süü? Või ehk tundis laps, et olen juba praegu väsinud… Lihtsalt, ma soovin, et ma teaksin konkreetset vastust.

Kõige tõenäolisem on ikkagi see, et rasedus peetus ja ei hakanud ise kohe ära katkema, seega tekkis emakas põletik. Ja siis juhtuski kõik see… Peetumine olevat reeglina ikkagi see nö ”looduse valik” (ala lapsel on midagi viga), katkemine pigem mõne hormonaalse vms füüsilise teguri tagajärg.

Järgmiseks kuuks oli mul niikuinii pandud ühe targema ämmaka juurde aeg. Ma arvan, et ma ei ütle seda ära ja lähen ikkagi kohale, ning ehk nad tahavad uurida miks minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad. Äkki mul ongi reaalselt midagi VIGA.

Ja teie, kes te mulle üritate nina alla hõõruda ”issand, kas sa ei saa aru, et su keha ei saa sellega hakkama” – käige p****. Viimane asi, mida ma praegu vajan, on see, et võhivõõras, kel pole aimugi mida kõike mina ja mu keha tegelikult veel oleme pidanud üle elama, ütleks mulle mida MINU keha suudab või ei suuda. Olin siis enne Annut ka ilmselt väga kurnatud, sest ka toona, mu kõige esimene rasedus, peetus ja katkes. Teiesuguste pärast ei tahagi ma siin enam mitte midagi isiklikku jagada. Aga, nagu lollakas, teen seda ikkagi, sest ma tean, et ükskord aitavad need lood kedagi ja see kaalub üles kõik teie öeldud jura.

Aga mis siis, kui mu emakas tõmmatakse pahupidi, nagu tutimüts

Et ma nüüd räägin siis sellest jubedusest, et te teaks… Hommikul ei jõutud kohe ära oodatagi, mil Madlike minema viidaks (kuigi jutt oli, et arst tuleb 8.15-9.00 vahel ja kell oli tol hetkel alles 08.02, aga okkk). Madlike läinud, kiirustati mind ultrahelisse. Ja läkski täpselt nii nagu oli oodata – emakas oli jura täis ja mulle oli vaja teha narkoosis vaakumpuhastus. Juba see protseduuri nimi kõlab hirmsalt, mis siis veel selle läbi elamisest rääkida… Aga mis teha, pean ju hakkama saama.

Mõni minut hiljem veeretati mind juba voodiga opisaali poole. Silmade eest vilksasid läbi vaid koledad, tuhmunud laeplaadid ja valgustid, ning mööda mu põsesarnu voolasid suured pisarad, otse mulle kõrvaauku. Ma ei teagi miks ma nutsin. Ehk hirmust, et ei talu sel korral narkoosi ja ma ei näe enam iial oma lapsi, ning nad peavad ilma minuta üles kasvama. Või ehk sellepärast, et kartsin seda protseduuri, nagu tuld. Või hoopiski sellepärast, et see tõmbab kõigele lõpliku kriipsu alla – ta on läinud. Või äkki hoopis kõigi nende asjade pärast kokku… Aga võimatu oli ka pisaraid peatada.

Opisaal oli külm ja rahvast täis. Ikka maru rõve on poolele tosinale oma verist jalgevahet hargitada. Lootsin vaid, et ma ometi ruttu kustuksin. Kogu see tunne ja protsess oli lihtsalt…kohutav. Pole võimalik kirjapildis edasi anda.

Tundsin, kuidas see narkoosi värk mulle veenidesse jõudis ja mul oli tunne nagu ma oleksin oma silmad sulgenud maksimaalselt viieks sekundiks, kui keegi juba mu nime hüüdis. Mõtlesin, et no mida sa tahad, miks see paganama narkoos juba ei mõju, kaua võib… Aga kõik oli juba läbi. Sama hääl palus mul nutta niuksumise lõpetada… Kõrvalt kuulsin, kuidas üks teine hääl ütles, et ”las nutab, see on ju normaalne emotsioon sellise läbielamise peale”… Ja siis veeretati mind juba tagasi palati poole. Ma olin nagu puuga pähe saanud.

Pooleldi koomas olles mõtlesin kõigele sellele, mida olen oma neetud elu jooksul pidanud juba läbi elama ja nutsin seal palatis nii, et üks padja külg ligunes läbimärjaks… Kõik lihtsalt sakib. See on nii kohutavalt nõme ja ma vihkan praegu kõike… Ja siis tuli mingi neetud mõrd veel minu kallal saagima. See sama, kes ka siis minuga pragas, kui Madlike mul kodus sündis ja see sama, kes mul niutsumise lõpetada käskis… Ma täpselt ei mäleta, sest ma olin umbes kolm minutit tagasi narkoosist ärganud, eksole, aga mäletan, et ta ajas mind endast väga välja oma jutuga ja peale tema lahkumist lahistasin veel päris pikalt nutta. Muudkui saagis seal, et miks ma VAREM ei tulnud, kas ma tahan maha surra, kas ma tahan, et mu lapsed emata kasvaksid, kes neid siis kasvatab, kas ma ÜLDSE plaanisin tulla, kas ma ei saanud siis aru, et mul on verejooks ja rasedus katkeb ja ma ei tea misasja kõike veel. No ma ei tea, kas ma olen taun, või mis, aga ma tõesti ei teadnud, et tavalise katkemisega peaks kohe haiglasse galopeerima. Ja mis ajast on see värk, mis mul oli, verejooks. Selle mõttega peaks ma siis iga kuu 13. kuupäeval siin tal uksetaga olema nagu miška, sest omg, mul on ju verejooks! Agh, ausalt. Andke padruneid.

Mõnel arstil on raske vist lihtsalt mõista, et arsti jaoks on see vaid üks protseduur, üks töökohustus, mille saab nimekirjast maha kriipsutada. Naise jaoks on see aga kaotus, shokk, pettumus ja valu. Ja sellepärast ma aina enam kindel olengi, et tulevikus võiks minust saada sünnitoetaja või miski selline tegelane, kes aitab ja lohutab raseduse katkemise järel… sest ma olen ju seda kõike teinud ja kogenud ka omal nahal.

Aga kõik ok. Kui nad mind just igavesti vigaseks ei teinud, siis peaks peagi kõik normaliseeruma. Mul pole isegi valuvaigisteid praegu vaja olnud… Homme vast saan koju ja saan selle õuduse järjekordselt seljataha jätta.

 

Edit: Nüüd on kolm päeva möödas ja otsustasin igaks juhuks lisada, et tegelikult on see palju kiirem ja valutum valik, kui ntk tabletiabort. Valusid oli peale protseduuri minimaalselt ja ka veritsus on väga väike. Tablettidega oli asi ikka tunduvalt jõhkram.

Vahel ma vihkan oma keha ja oma elu ja lihtsalt… kõike.

Pikk jutt, s*** jutt, nagu öeldakse, seega mis siin ikka keerutada. Ma olin rase. Jah, olin. Enam ei ole. Ma ei varjanud meelega, aga ma lihtsalt ei suutnud veel end kätte võtta, et diilida teiste inimeste reaktsioonidega, et ma jälle rase olen, sest no halloo, mis mul ometi arus on, eksole. Seega palun, mitte mingeid kommentaare selle kohta. Ma tean juba kõike niigi ise ka.

Ühesõnaga. Hõljusin oma roosas rõõmumullis kolm nädalat, kuni teisipäevaõhtul tekkis mul ootamatult väga kõrge palavik ja metsikud külmavärinad. Värisesin kolme teki all nii, et hambad ka plaksusid. Öösel suutsin end kuidagimoodi vetsu vinnata ja avastasin, et mul määrib. Palvetasin mõttes kõrgemate jõudude poole, et see oleks kõigest samasugune määrimine, nagu mul pea iga hästi lõppenud rasedusegagi on olnud – umbes 8ndal täitudes, vähekene ja sellest ei ole midagi hullu olnud. Aga ei…

Mul oli vist nii kõrge palavik, et ma isegi ei saanud esmalt aru, et see reaalsus on – olen neid õudusunenägusid ennegi näinud ja siis suure kergendusega ärganud. Oi, kuidas ma sooviksin, et see praegugi oleks kõigest järjekordne õudusunenägu ja ma ärkaksin kohe oma soojas voodis, õnnelikult rasedana.

Kolmapäeva hommikul, kui endale jalad alla suutsin ajada, üritasin oma emakohustusi täita, aga poole hommikusöögi pealt tundsin, et midagi on väga valesti ja vetsu poole tormates tuli mulle juba heledat verd lahinal püksi. Kui potile sain, täitus see kiirelt helepunase vere ja klompidega…

Järgnevate tundide jooksul seda muudkui tuli ja tuli ja tuli… Ja mida teeb ema, kel pole kodus sidemeid? Kasutab sidemena lapse nr 1 ühekordseid mähkmeid!

Õhtul tõusis taas palavik, 38.5. Kuigi enesetunne oli talutav, oli palavik ikkagi päris märgatav. Kui mul oli selline palavik sellise enesetundega, siis ma ei kujuta hästi ettegi, mis mul veel teisipäeva öösel olla võis…

Pikali olles oli üsna normaalne olla, palavik ka vaibus 37 peale, aga niipea, kui üritasin koristada või midagi asjalikku teha, hakkas mul halb, tekkisid külma-kuuma hood ja taltsutamatud külmavärinad. Isegi raamatu lugemine võttis läbi. Selline jõuetus, et külgegi keerata on raske. Pidevalt oli niiiiiiii külm!

Neljapäeva hommikul, kui mees töölt tuli, käsutasin kõik autosse ja sõitsime haiglasse, sest nüüd oli mulle selge, et selline enesetunne ei kaasne kohe kindlasti mitte raseduse katkemisega. Midagi on valesti.

Esmalt jäi mees lastega autosse ootama. Lootsin, et annan paar vereproovi ja sõidan koju tagasi aga eiii. Arst mõõtis vererõhku, esitas sada erinevat küsimust ja ütles, et enne õhtut ma siit niikuinii ei liigu – saatku ma mees lastega parem kohe koju. Veab tal, ööläbi tööl ja siis veel terve päev kolme lapsega kodus…

Mind suunati palatisse pikutama ja arsti ootama. Kell 11 ta tuligi ja viis mind ultrahelisse. Pilt oli oodatav – rasedus oli läinud. Ega kui sul vetsupott verd täis valgub, ei saagi sealt midagi muud oodata, seega polnud ma üllatunud. Üllatav oli aga see, et emakas on ikka veel kraami, mis seal enam olema ei peaks. Kui palju ühest kaheksanädalasest rasedusest ometi seda kraami veel tulla saab…

Kui vereproovide vastused tulid, lendasid mulle sama kiirelt palatisse ka tilgutid. Põletiku näit olla 216. Norm olevat alla 9. Lähiajal koju saamise lootusele tõmmati julmalt kriips peale. Ma saan mitut erinevat sort antibiootikume ja valuvaigisteid ning mul olevat isegi vedelikupuudus, seega sain ka selle tilga all päris üks tundi tiksuda…

Kuna emakas ei ole end päris ära tühjendanud, pani arst mulle paar aborditabletti sisse – jeee, sest mulle nii meeldis see kogemus eelmisel korral! Aga see ei teinud suurt midagi, seega homme (või siis juba täna, arvestades, et kell on kohe üks ööse), ootab mind ees ilmselt narkoosis vaakumpuhastus. Kõlab nagu suurepärane kogemus, millest kohe üldseee ei taha ilma jääda, eks.

Aga vähemalt on mul see väike ”küla”, kes mul kõige suuremas hädas siiski hakkama saada aitavad (tnx mussud!). Kuna Madlike on alles tilluke rinnalaps, karjuks ta end ilmselt banaaniks, kui peaks ootamatult mitu päeva ilma minuta olema, sõidutas sõbranna ta ööseks minu juurde. Hommikul tuleb ta talle jälle järgi ja viib koju teiste juurde tagasi. Õhtul toob jälle keegi ta mulle siia. Ta võiks siin päeval ka olla, aga arvestades, et ta on energiline põngerjas ja tal pole siin midagi teha, süüa saab talle harjumatutel aegadel, ning ta üritas mul juba 10 minuti jooksul viissada korda tilgutit veenist välja rebida, on kõigile parem, kui ta päeval kodus teiste juures on.

Tegin enne Annuga videokõnet. Vaene põnn, talle mõjus see ootamatu emme kadumine ka rängalt, kuigi ta on ”juba” neljane. Ta ei saa aru miks ma haiglasse pidin jääma ja miks ma koju ei tule…

Kogu see protsess on lihtsalt rõve. Ja nõme. Ja ma ei taha enam. Mis mul ometi viga on, et ma olen mingi 8 korda (reaalselt, ma kaotasin järje) rase olnud ja mul on vaid 3 last? Vaid kolm, kõlab nagu hullumeelse jutt, ma tean. Aga lihtsalt… see sakib sajaga ja ma vihkan seda.

Aga ma pean vastu. Ma olen sel korral jälle palju tugevam. Ma olen vaid paar korda nutnud. Ilmselt nutan veel paar korda ja siis veel mõned korrad, kui koju lähen ja neid tibatillukesi riideid vaatan, mis ma nii rõõmsalt meie uuele põnnile just ostnud olin… See tundub lihtsalt nii ebaaus, et ma jälle selles seisus olen, kuigi selle valjult välja ütlemine on jällegi ebaaus tuhandete naiste vastu, kel ehk pole veel õnnestunud ühtegi last saada. Ja mul on juba kolm. Kuigi suurte pingutuste, metsikute valude ja kaotuste tagajärjel, aga siiski, kolm. Kolm tervet ja maailma kõige ägedamat last. Ja mina pole ikka veel rahul! Samas ei vähenda see teadmine minu valu ja pettumust, eksole.

Ja palun teid, ma ei vaja haletsust, see ajab mind vaid nutma ja ma ei suuda enam nutta.