Tundub, et veganitel on õigus – inimene pole vasikas, et lehmapiima joob

Ma ei tea mitu korda ma olen vandunud, et ma enam iial midagi ega kedagi ei kiida – kohe maksab kätte! Aga ikkagi teen ma alati selle vea ja… kiidan. :D

Madli on muidu väga tubli beebi ja temaga on valdavalt ikka kerge, aga nüüd on talle tekkinud mingid salapärased punnid ja vaevused. Alguses oli punetus kaelal – kaela voldid olid punased ja täppe täis, nagu oleks ära higistanud. Sealt levis see aga vaikselt edasi. Esmalt rinnale, siis näole, juustesse jne. Umbes nädal-poolteist tagasi läks aga asi veelgi hullemaks – ta on üleni täpiline ja kare, ning selle aja sees on ta uni ka palju kehvem olnud. Õhtupoolikultel ei taha ta enam üldse magada ja ma pean teda kella 15st kuni 22ni pidevalt süles tassima.

Samas kui ta on süles, on ta enamasti ka omadega rahul. Tukub, tukub, tukub, punnitab, sipleb ja nutab natuke, ning siis tukub jälle edasi. Näha on, et nüüd on tal ikkagi tekkinud gaasid, millega ta hätta jääb. Mingit rohtu ma talle andnud ei ole, sest eelneva kahe lapsega pole ma neid kasutades mingit erilist mõju märganud. Õnneks siiski pole asi ka võrreldavgi sellega mis meil Annu ajal toimus. Selliseid röökimise maratone meil pole. Aga no laps on ikka vaeval ja kahju on vaadata.

Ma alguses arvasin, et tegu ongi vaid higistamisest tekkinud punnidega, sest peale pesu tõmbas lööve nagu natukene tagasi, aga päris ära ta siiski ei kao. Higistamine teeb asja hullemaks küll, aga tundub, et see siiski pole punnide peamine põhjus. Näiteks kui ta on mul öösel nägupidi vastu tissi maganud, on see näo pool rohkem punane.

Pildil jääb asi palju heledam, kui ta reaalselt on…

Kuna ma olen paar korda seda teed juba läbi käinud, tean kahtlustada, et ehk on temalgi piima- ja munaallergia, nagu tema õel ja vennal nende esimesel eluaastal oli.

Olen nüüd proovinud piima ja muna sisaldavatest toodetest loobuda. Ütlen ausalt, et see on raske, sest tavaliselt ma joon ju koorega kohvi, ma söön võiku peal juustu, ma teen palju kastmeid piima või kohvikoorega jne. Nüüd on kõik out ja ma ei oskagi enam midagi süüa teha. Pean vist hakkama kahte sööki tegema – perele ühte ja endale keedetud tatart, nagu Annu ajal. #dramaatiline

Ta kaelavolt lausa haiseb, kui ma seda mitu korda päevas ei puhasta. See pidavat ka vist olema allergia märk? Kuskilt on nagu kõrvu jäänud…

Ma arvan, et gaasid ja punnid on seotud, ning mõlema põhjuseks on allergia. Annaks nüüd jumal, et tegu on kõige lihtlabasema muna- ja piima allergiaga, mitte mingi iks jamaga, mida ma ehk lõpuks ise välja peilida ei suudagi, ning tänu sellele, et ta pidevalt allergeeni ikkagi peale saab, läheb asi ka aina hullemaks. Täpselt. Nagu. Annuga.

Nii, et pöidlad risti, et max nädala-paari pärast on asi dieedi abiga korras…

 

Bumbleride Indie, ehk meie kolme lapse tank!

Kuigi meie vana Hartan Topline S teenis meid hästi ja oleks põhimõtteliselt võinud ka veel Madli ära sõidutada, ihkas minu hing ikkagi midagi muud. Hartan oli juba vana ja väsinud ka, sest sellega olin ma ju igapäevaselt pea neli aastat siin ringi paarutanud – oli viimane aeg muutusteks! Seega saabus meie perre juba mai kuus tuttuus, ahjusoe Bumbleride Indie 2018, toonis tourmaline waves. Nii ilus, kirev, särav ja kena, et ma ei jõudnud kohe ära oodatagi millal ometi saan sinna pista oma beebitüdruku, et sellega siis särades mööda meie väikelinna tänavaid patseerida.

dsc_0162

Bumbleride Indie 2018, beebipesaks tehtuna, kaarvari max pikkuses.

Pean lihtsalt mainima, et stroller24.com’is on tõenäoliselt kõige meeldivam ja kiirem klienditeenindus, mille osaliseks on mul olnud au saada. Kõigile küsimustele vastati väga kiiresti ja põhjalikult, ning käru oli mul juba järgmisel päeval käes – teisel pool Eesti otsas!

Esimese asjana asusin käru õhinaga kokku panema. Algul kartsin, et ehk on see nii keeruline, et pean lausa mehe töölt koju ootama, aga ei! Kõik oli imelihtne ja käru läks justkui iseenesest ludinal kokku.

Küljelt, kui kaarvari on max pikkuses

Küljelt, kui kaarvari on max pikkuses

Kuna Joel oli mul selleks hetkeks kohe 2a saamas ja kõndis juba ammuilma jalutustiirudel ise, polnud mul selle iludusega alguses väga midagi tehagi. Paar üksikut korda vaid toppisin sinna Joeli sisse, et oma kärutamise vaimustust veidigi leevendada. Juba esimesel tiirul sain aru, kui hea käruga on tegu ja millest kõigest olen ma kõik need aastad ilma jäänud! Ja ma veel arvasin, et Hartan on mugav käru…

Kaarvari ilma pikenduseta

Kaarvari ilma pikenduseta

Ma pole muidu väga kolmerattaliste kärude fänn, sest need on mulle seni tundunud sellised…ebastabiilsed ja veidrad. Aga ma pean tunnistama, et BR Indiega mul seda tunnet ei teki. BR on minu arvates üsna suur ja kindlasti kohe väga stabiilne. Suur, pöörlev esiratas on vaid plussiks, sest mulle absoluutselt ei meeldi, kui ma pean käru lükkesanga väänutama, et kuskile pöörata või üle äärekivide minna. Bumbleridega seda probleemi pole – juhi käru kasvõi ühe sõrmega. Lükka ja läheb! Äärekividest ja uksepakkudest läheb nii üle, et ei pane tähelegi.

Kaarvari on HIIGLASLIK. Vanal kärul oli pidevalt mure, et vankri ”suu” oli liiga avatud ja sügis-talvised külmad tuuled puhusid magavale lapsele näkku. BR kaarvarju tõmbad aga vajadusel nii kinni, et käru sisse pole peaaegu midagi nähagi.

Kaarvari pikendusega, max pikkuses

Kaarvari pikendusega, max pikkuses

Vedrustus on sel ka super! Meil on siin kahe poe vahel üks teelõik, mis on justkui kuumaastik. Tee on seal nii ebatasane, et niisamagi on seal käia keeruline, ning vana käruga istusin seal pidevalt kuskil augus kinni, või käis pakikorvi põhi kuskile tee serva pihta. Bumblerideiga pole ma aga kordagi hätta jäänud. Ka täislaadungiga sõidan sealt läbi nagu nalja.

Täislaadungist rääkides… Käisin eile Madli esimese elukuu arstivisiidil ja pidin Annu-Joeli ka kaasa tarima. Otsustasin, et ma ei viitsi nendega mööda linna venida, seega toppisin nad kõik kärusse. See jalatoe koht pole vist tegelikult mõeldud istumiseks, aga hädapärast ajab asja ära küll. Kui mul seisulauda käru küljes pole (enamasti pole), on Annul ja Joelil pidevalt vaidlus kes sinna ette istuda saab (enamasti mitte keegi, sest… käigu jala :D). Ju siis ikka on mugav kah. Veidi raskem on niimoodi manööverdada küll, aga vähemalt saan punktist A punkti B ilma, et ma peaksin kedagi kuskilt kraavist nattipidi välja lohistama, sest ‘oiii, nii ilus värviline puuleht’. :D

wpid-IMG_20180905_142110_694.jpg

Mainimist väärt on ka piiluakna magnet kinnitus. Enamus kärudel käib see aknake lahti krõpsuga ja see krõps teeb iga jumala kord nii rõvedat häält. Bumbleride Indie 2018 aasta mudelil on see aga magnetitega ja HÄÄLETU.

Imelik on minu arvates vaid see õhutusauk, mis peatsisse jääb, kui käru seljatoe küljest see lapp ära võtta. Miks seal all ei võiks võrk olla? See häirib mind niivõrd palju, et ma pole seda võimalust veel kasutanudki. Ma siiani kusjuures arvasin, et ma teen midagi valesti, sest see pole ju ometigi võimalik, et sinna peabki selline rändom auk jääma… Aga noh, pole hullu, sest palju meil selliseid ilmasid ikka on, et oleks seda õhutust vaja.

Ma Indie kohta sellist pilti ei leidnud ja spetsiaalselt seda tegema ka minna ei viitsinud, aga siin on seda auku näha

Seljatoe reguleerimise nöörisüsteem on ka minu arvates ülihea. Tavaliselt on ju kärudel mingid kindlad asetused, kuhu seljatugi lukustub. Bumblerideil sätid aga selle kõrguse 100% sina.

Veidi muretsesin ka sellepärast, et sel kärul ei saa muuta kas laps sõidab NSS või SSS. Väga harjumatu tundus mõte sellest, et ma ei näe jalutamise ajal oma beebit, sest ma olen ju harjunud lapsele koguaeg näkku vahtima. Aga kui ma sellele pikemalt mõtlema jäin, leidsin, et kärutamise ajal ei olegi mul niikuinii aega seda beebit seal passida, sest pean teised kaks ka elus hoidma ja jälgima, et nad kuskile ära ei haihtu. Ja no nii ongi – ma ei tunne absoluutselt SSS võimalusest puudust. Kui tahan beebit kontrollida, siis ajan end kikivarvulike (väikse inimese rõõmud) ja piilun läbi katuseluugi. :D

*Muide, Bumblerideil tuleb aasta lõpus välja ka käru, mille sõidusuunda saab muuta!*

Kui see viimane aga oleks minu jaoks siiski probleemiks kujunenud, saab Bumblerideile juurde osta ka beebikookoni, mis käib SSS. Mina aga sellest hetkel puudust ei tunne ja minu arvates näeb BR beebikookoniga maru imelik välja kah.

Õnneks saab käru istumisosa niisamagi mõnusaks beebipesaks teha. Tuleb vaid jalatugi üles tõsta, paar trukki kinni panna ja ongi juba väga hea. Pole vaja isegi mingeid ekstra madratseid vms, sest käru sisu on niisamagi väga mõnus ja pehme.

Mis siis veel… Pakikorv on hiiglaslik! Käru käib väga kergelt kokku-lahti ja võtab suhteliselt vähe ruumi. Lükkesanga abiga seisab see kenasti kokkupandult püsti. Mulle meeldib ka see, et kui käru kokku panna, jääb istumisosa sissepoole. Üpris kerge on ta ka, miski kümme koma midagi kilo. Rattapump on kaasas ja sellele on pakikorvi juures spets lukuga tasku olemas. Taskuid ja peidukaid on sel kärul üleüldse päris palju. Ja teate mis on selle käru juures veel hästi lahe? Selle kangad on valmistatud 100% taaskasutatud PET pudelitest!

dsc_0175

Kokkupandult püsti

Need mõned üksikud korrad, kui ma enne Madli sündi sellega Joelit kärutasin, hoidsin koguaeg hinge kinni, et ta jumala eest mu imeilusat käru kuidagi ära ei määriks. Ükskord ta aga siiski ajas kärule mahla peale ja ma pidin peaaegu südari saama, sest omg, mu tuttuus iludus, eksole. Aga selgus, et mahl jäi piiskadena käru kanga peale ja ei imendunudki riide sisse. Issand milline kergendus see oli! Pühkisin piisad ruttu käega kärult maha ja oligi kõik – tumedast viinamarjamahlast ei jäänud jälgegi! Aga teades millised rokanokad mu põnnid on, siis on igatahes vägagi tore, et käru kõik detailid on eemaldatavad ja pestavad, sh ka kaarvari! See oli mul käruotsingutel ka üheks nõudeks.

Bumbleride Indie on meile ideaalne käru ja kui ma vajaksin järsku tandem käru, siis oma Indie vahetaksin ma ainult BR Indie Twin versiooni vastu!

Milliste kärudega teie igapäevaselt ringi jalutate? Milline on teie lemmik käru? Millist käru te veel proovida sooviksite?

 

 

 

Maagiline häll?

Niipea, kui sain teada, et Madlikest ootan, hakkasin taaskord mõtlema ka vaja minevatele beebiasjadele. Kuna ma iga jumala kord suure hurraaga täiesti kindel olen, et mina küll enam iial ühtegi last siia ilma juurde ei tooda, olen kogu oma titetavaari laiali jaganud. Õnneks millestki väga ilusast ja väärtuslikust (emotsionaalses mõttes) ma niiviisi ilma jäänud pole, aga iga rasedusega olen ma siiski asjade muretsemisega suht nullist alustanud. Nii ka sel korral.

Kuna ma juba tean millised mürgeldised ja tuulepead mu vanemad lapsed on, oli üks esimesi asju, mida otsima hakkasin, justnimelt häll, voodi või mõni muu selline asi, kuhu ma saaksin beebi päevasel ajal ohutult magama panna. Diivani või enda voodi peale ma teda igatahes magama jätta ei julgeks, sest siis oleks ikka VÄGA tõenäoline, et beebi ühel hetkel lihtsalt laiaks hüpataks.

Otsingud kestsid kuni mulle jäi silma Tiny Love 3in1 hälli. Kuna see tundus hea just oma multifunktsionaalsuse pärast, otsustasingi selle soetada. Mees mul oli küll alguses kõhklev, ning mõtles, et kas on ikka mõtet siia järjekordset vidinat jalgu seisma osta, kui beebi seal lõpuks vaid kaks korda kergelt tukub, ning ülejäänud aja niikuinii vaid minu kaisus või süles tudub. Eelnevate lastega on meil just nii läinud, aga nüüd peame küll tunnistama, et hälli ost on ennast igati ära õigustanud, sest Madli on seal maganud iga jumala päev!

Madlikene minu voodi kõrval, oma hällis tudumas

Kuigi hetkel on Madli veel pisike ja hälli kasutamegi peamiselt vaid voodina, on sel võimalusi veelgi. Näiteks saab seda hälli ühe käeliigutusega teha lamamistooliks (tõmba seljatugi üles, ning jalatugi läheb automaatselt alla). Seljatuge saab erinevatele kõrgustele sättida, seega on see minu arvates sobiv ka refluksiga beebidele, kel on vaja kõrgemat peaalust. Kui hälli väiksed tugijalad alt ära lükata, saab hälli mõnusalt kiigutada. Lisaks on hällil ka vibratsiooni võimalus, ning küljest ära käiv valguse ja muusikaga mängukonsool.

wpid-dsc_0602-616941567.jpg

Lamamistooli asendis on ta reaalis selline. Mängukonsooli olen hetkel ära pannud ja tegelikult on sel ikka traksid ka, et laps toolist uperkuuti ei käiks, aga mina jätsin need hetkel veel madratsi alla peitu.

Minu jaoks saigi otsustavaks see, et hällil on nii palju erinevaid võimalusi. Annemaiale ja Joelile ostsin ma toona kõik toolid ja kiigud eraldi, ning terve tuba oli siis kolu täis, selle hälliga on aga hea kerge, sest kõik asjad on ühes tootes olemas. Lisaks on see ka parajalt kerge, nii, et mina liigun sellega alatihti ka mööda maja ringi – titt ühes ja häll teises käes, ning tõstan seda kuhu parasjagu vaja.

Mõnus pikk kaarvari, et päike või õhtune tuli silma ei paistaks

Madli kiidab igatahes heaks, sest uni on tal selles hällis tõesti hea! Hakka või uskuma, et hällil on võluvõimed, sest mitte ükski mu lastest pole iial nii hästi maganud, kui nüüd meie väike Madlike.

wpid-dsc_0613-715724599.jpg

Kui kellelegi hakkas nüüd see häll huvi pakkuma, siis tipatapa.ee lehel hakkas neile hällidele sooduskampaania. Samasugune katusega häll, nagu meil on, maksab 99.- (tava 119.-), ning ilma kaarvarjuta Tiny Love Rocker Napper 3in1 häll maksab nüüd 89.- (tava 99.-)

Millistes hällides/voodites teie põnnid beebidena maganud on? Kas teil on pigem kaisu-beebid, või olete nad kohe oma vooditesse harjutanud? Mulle üldiselt  meeldib kaisu-beebindus, sest millal neid siis veel hoida ja nunnutada, kui mitte titena, eksole? Ja väga mugav on olnud ka niimoodi rinda anda, et ei pea end palju liigutamagi – tiss suhu ja maga aga edasi. Nüüd aga on mul lõpuks beebi kes üldiselt ärkab öö jooksul vaid kaks-kolm korda, seega olen end ikka üritanud voodist välja vedada, et laps korralikult ära sööta ja krooksutada, ning siis rahulikult, igaüks enda voodis, endasi magada.

 

 

 

Beebipildistamine

Mõni nädal tagasi, kui Madli oli kõigest kümme päeva uus, käisime järjekordselt Aili kaamera ees, et jäädvustada see eriline tunne ja hetk igaveseks fotolindile. Tulemus on imeline, nagu alati. ❤︎

Kuna üritasin mõistuse juurde jääda, siis teile vaatamiseks riputan siia üles vaid pooled, ehk 55st pildist 29. :D

Fun fact: Kõhupiltide ja beebipiltide vahe on täpselt üks kuu. Kõhupilte vaata uuesti SIIT!

Väike ja tubli Madli, ning suured muutused Annu ja Joeli elus

Mul on selline tunne, et ma vist olengi tõesti ‘vingu-blogija’, sest kui mul midagi otseselt kurta pole, polekski mul nagu millestki kirjutada. Ühesõnaga, elu on hea ja kurta polegi nagu millegi üle. Või noh, oleneb keda või mida vaadata…

Madli on super beebi, täielik vastand mu eelmistele marakrattidele. Näost täiesti beebi-Annu, aga olemuselt hoopis midagi muud. Sööb, magab ja peeretab täiesti ilma probleemideta! Esimesed kolm nädalat ta põhimõtteliselt vaid sõi ja magas, ning ”probleeme” oli vaid ühel-kahel korral, kus ta ei olnud nõus maha jääma ja pidin teda süles/kõhukotis kandma, et ta ei protestiks. Muidu aga oli nii, et kui kõht oli täis, krooksud ja puuksud tehtud, oli ta täiesti rahul ka omaette ringi vaatamisega, nii kauaks kuni mina oma pakilisemad asjad tehtud sain. Ma hakkasin juba mõtlema, et selle lapse nutumasin on katki, või midagi, sest minu jaoks on lihtsalt nii uus teema see, et ma panen lapse hälli ja ta ei hakkagi kohe karjuma, ning lõpuks võib-olla jääb isegi ISE magama. Nagu…misasja? Selline asi on ka võimalik või. :D

Aga nüüd hakkab ta aina rohkem ärkvel olema ja tuleb vist ka mõistmine, et emme süles on ikka kõige parem ja mis ta siis ikka niisama kuskil maas vedeleb, kui samahästi võiks ka süles olla? Tee vaid veidi kisa ja saadki sülle. Seega viimastel päevadel on ta eelistanud ärkvel oleku ajal olla rohkem kantud ja hoitud, kui enne, ning ka uinumine võtab kauem aega. Aga see pole mingi eriline probleem, sest noh, ta on beebi ja ta tahabki olla kantud, hoitud ja vahel niisama kudrutada, mitte koguaeg üksinda kuskil hällis lakke vahtida.

Mõnikord tahabki ta vaid süles tukkuda, ning pilutab siis aeg-ajalt oma silmi, et kontrollida kas ta ikka on süles, või on ta juba vaikselt kuskile ära sokutatud. Nähes, et emme lõualott ikka paistab, sulgeb ta taas oma silmad ja tukub rahulikult edasi.

Ööd on meil ka suhteliselt rahulikud. Öö jooksul teeb ta paar-kolm korda vaikselt vääks-vääks, justkui öeldes, et ”ou, kutid, andke midagi hambusse”, ning peale söömist magab rahulikult oma hällis edasi. Sel korral olen ma nimelt leidnud, et ma ei suuda beebi kaisus hästi magada, ning mõlemal on parem uni, kui ta magab oma hällis. Temal paistab suva olema sellest kus ta parasjagu külitab, seega hetkel on nii. Ei tea kas see häll on mingi võlu-häll, või mis, aga jällegi, täiesti uus teema, sest Annu ja Joel pistsid KOHE kisama, kui üritasin neid kuskile mujale ära sokutada. Madli on aga igatepidi rahul, peaasi, et kõht oleks täis ja see ei valutaks. Hommikupoole, kuskil viie-kuue ajal üldiselt siiski võtan ta kaissu, et pikemalt magada saaks ja no igatsus tuleb ka lõpuks peale, kui ta terve öö kuskil kaugemal olnud on.

Ma olen nii metsikult tänulik, et sel beebil gaasiprobleeme (veel) pole! Ja tunnistan, et selle hirmus pole ma talle ka D-vitamiini veel andma hakanud. Perearst raudselt küsib selle kohta ja saan piki päid, et veel ei anna, ning räägib mulle jälle rahhiidist… aga no ma ei taha riskida. Eelmiste põnnidega umbes sellest hetkest probleemid hakkasidki ja jäidki kestma… Lükkan seda D-vitamiini veel kuukese edasi ja siis vaatan uuesti. Praegu on lihtsalt nii hea ja lihtne selle väikse Midli-Madli-Kidli-Kadliga, et no kohe üldse ei tahaks, et see muutuks.

Kahe vanema põngerjaga on aga lood hoopis teised. Need kaks on ikka nagu tuli ja säde. Annu hulluke ees ja Joel, suurema õe eeskujus, järel. Täiesti pael lihtsalt kus need lapsed alles jaksavad… kõike. Vaielda, taielda, kraagelda, nutta ja kisada, mängida ja lollitada. Ja see Annu kangus, ugh! Kuidas see nüüd oligi… et emade kõige hullem õudusunenägu on see, kui nad vaatavad oma tütart ja mõistavad, et too on täpselt samasugune, nagu ema isegi? Täpselt. Nagu. Mina! Jookseb siin ringi nagu väike Nirgi Helga (inside joke) ja nõuab oma tahtmiste täpset täitmist. Kui tema midagi ei saa või asjad nii ei lähe nagu tema tahab, siis oiblääää. Asjad lendavad, trambitakse jalgu ja karjutakse nii, et maa on must. See on ausalt nii õudne, et kuidas üks kolmeaastane saab üldse selline jõujuurikas olla.

Joelist sõidab ta ka TÄIEGA üle. Koguaeg kiusab väikevenda (ala kisub asju käest ära, sest TEMA ka tahtis), läheb õpetab omast arust Joelile kuidas ÕIGESTI mängida, kuigi Joelil on asjast hoopis mingi teine visioon jne. Ja siis muidugi jookseb Joel ulgudes minu juurde kaebama… Muud ma ei kuule, kui Annu käsutamist ja keelamist. ”JOEL! Ära tee seda-toda-kolmandat” ”JOEL! Ei puutu seda!” JOEL! See on MINU oma!” jne. Mängib emmet Joelile ühesõnaga. Ma saan nagu aru, et Annu peegeldab vist Joelile minu enda käitumist, sest arvab, et nii ongi õige ja tema ka võib nii teha. Aga no, appikene, see plika kasvab mul juba praegu nii käest ära, et mis siis veel kümne aasta pärast saab, kui puberteet majja lendab… Ta teeb Joelist ka täieliku sussi.

Üks suur muutus ootab ka meid veel ees. Nimelt otsustasin ma nad lasteaeda panna. Ja ei, mitte sellepärast, et mul kodus kergem oleks (kuigi ma ei eita, et see on hea boonus). Vaid justnimelt sellepärast, et neil on kodus igav ja siis nad kaklevadki, ning teevad lollusi. Mina ei suuda neile siin terve päeva jagu aktiivset tegevust tagada, et nad ära väsiksid. Sügis-talv tuleb peale ja siis ei saa nad 12h jutti õues ka olla, nagu hetkel, soojal ajal. Annu on tegelikult see pea-nina, Joel on jooksupoiss, kes kõike suurema õe järgi teeb. Annu magama ei taha minna, siis Joel ka paugub vastu, et tema ka ei taha, kuigi on ilmselge, et viimane on kohe eriti väsinud ja kui Annut kõrval pole, uinub poiss mõne minutiga.

Ma usun, et Annule oleks lasteaed kindlasti hea. Ta läheb 2013a sündinute rühma, seega ehk saab ta oma bossamise kombest ka lahti, sest endast aasta-kaks vanemaid ta vaevalt paika suudab panna. Joel sai nimekirja pandud vaid sellepärast, et ”tema ka tahab”. Aga eks septembris ole reaalselt näha kas ta sinna ka jääb. Kui ei jää, siis ei jää ja mina ei sunni. Ma olen niikuinii ju titega kodus. Muidugi oleks tallegi hea veidi iseseisvust harjutada ja mängida omasugustega, kes temast ehk koguaeg 100ga üle ei sõida.

Oeh, see kõlab ikka väga sedamoodi nagu ma saadaks nad siit jalust ära, sest ise ma nendega enam hetkel hakkama ei saa… Aga ma usun ja loodan, et see ongi just see muutus, mis meie kodurahu taastab. Lasteaed pakub neile vast nii palju põnevust ja pinget küll, et kodus oleksid nad siis ehk rahulikumad. Külapeal, ilma minuta, nad ju niimoodi ei käitu. Minuga koos on aga asi kohati täiest hullumaja. See on see, et emme on usaldusisik, kelle juures ei pea midagi vaka all hoidma ja saab kõik emotsioonid välja elada… Oeh, aga eks eluke näitab kas mu ootus end ka ära õigustab ja mis üldse edasi saab.

Annu pärast ma väga ei muretse, sest ma tean, et tema on kõva pähkel ja saab hakkama. Ta kohaneb igas olukorras kiiresti. Ta on väga julge ja seltsiv. Tema jaoks ei ole absoluutselt probleem minna mõne täiesti võõra inimese juurde, ning temaga maast ja ilmast jutustama hakata. Tänagi poes astus ühe memme juurde ja hakkas talle rääkima, et tal on nii ilus lilleline vest seljas, ning näitas talle oma uusi teksaseid… Joel on aga hoopis teisest puust. Tema on tossike ja hella hingega. Nii kui keegi midagi ütleb-teeb-keelab on nutt lahti…

Alguses muretsesin ka sellepärast, et mida kõike peaksin ma lasteaia tarbeks neile valmis muretsema, aga kogenumad sõbrannad rahustasid mu õnneks maha. Tellisin lastele hetkel vaid korralikke toariideid juurde, sest koduriided on neil ikka prostamad ja nendega ei ole ma nii kriitiline. Võõra silma alla ma aga neid selliste riietega ei saadaks. Ega needki riided plekilised-augulised ole, aga enamus koduriided on neil siiski teise ringi omad. Ma ei tea kuidas teised emad, aga mina küll ei raatsi neile koju tuttuusi riideid selga panna. Esimese söögikorraga pläkerdavad need plekiliseks ja ongi asi raisus. Teise ringi riided on aga juba sellised, et kui lähebki plekiliseks või katki, siis pole kahju kaltsuks lõigata. 10-15 eurist pluusi aga nutaks küll pool aastat vist taga. :D

Hetkel ma mõtlen, et ma ei hakka neile riiete ja asjade jaoks nimesilte tellima, et kirjutan nimed vajadusel lihtsalt asjadele sisse, aga ma ei tea, äkki oleks ikka lihtsam spets kleepsud vms tellida?

Kui vanad on teie lapsed olnud, kui nad lasteaeda läksid? Kas olite mures ka, et kuidas nad seal hakkama saavad? Mida lasteaia jaoks valmis muretsesite jne?