Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

Ja ongi tunneli lõpus juba beebit näha!
Täpselt kahe nädala pärast pean Tartusse põhjalikule uuringule minema, kus nad siis kõike kontrollivad ja otsustavad kas ma saan ise sünnitada, või ei. Ma sisimas ikkagi loodan, et ma ei vea selle kuupäevani välja ja beebipoiss otsustab ise tulla.
Naljatasin mehele juba mitu nädalat tagasi, et 15nda õhtul olgu saun kuumaks köetud ja hakkab üks titetrall pihta. Aga noh, kuna poisikese kaal ei olnudki nii dramaatiline, kui ma kartsin, siis jätame need ekstreemsed ‘kaasa aitamise’ meetodid praegu ära. Kuigi ma arvan, et ega need imenipid midagi aitagi, kui laps ise valmis pole…
Ühesõnaga, meie poolt on nüüd roheline tuli ja ma väga loodan, et poiss tuleb ise, nagu ta siin juba korduvalt ähvardandu on. Kuigi karta on, et nüüd, kui kõik on justkui valmis ja ainus puuduv ‘asi’ ongi beebi ise, ei hakka mitte essugi toimuma. :D

Enesetunne on mul enamasti täitsa okei. Alles eile rohisin mitu tundi neljakäpukil roomates marjapõõsaste alused (ja nii möödaminnes pool hoovi) puhtaks. Halleluuja sellele muruniiduki romule, mis sussid püsti viskas! Hoov näeb välja nagu heinamaa. Endalgi häbi vaadata. Mees niitis eile suure hädaga aia ääre VIKATIGA puhtaks, sest no see oli juba puhta rõve. Ja nüüd on minul see au kogu see jama kokku riisuda, ning komposti tassida. Ma vist täna ei ole selleks suuteline ja parem lähen üldse peale selle postituse lõpetamist magama.

Muidu pole nagu väga palju muutunud. Ikka need valud igal pool ja koguaeg, ning väsimus. Kõrvetistest saingi lahti! Mind kohe täitsa huvitab miks või kuidas, sest muutnud pole ma mitte midagi… Ja ämmaemanda sõnul on laps vaid natukene alla vajunud. Ma ei tea kas see on võimalik, aga mulle tundub, et vahepeal oli ta nagu rohkem all ja siis tuli üles tagasi? Kõhu järgi vähemalt saan nagu nii aru, sest vahepeal oli ribide all rohkem vaba ruumi. Ja oma asendit ta ka muutnud ei ole… Seega järjekordne müsteerium.

Vahepeal oli magamine suhteliselt võimatu, sest pidevalt pidi külge keerama, aga see oli põrguvalus. Ja pikali ei saa vapse olla, siis on tunne, et kohe lämbun ära. Selline õhupuuduse tunne tuleb aina tihemini ka niisama peale…

Libatuhud on äärmiselt segadusttekitavad ja kohati lausa häirivad. Iga kord, kui midagi toimuma hakkab, mõtlen, et ‘ohh, kas nüüd?’ ja siis ei arene need kuskile edasi. No misjaoks peab ühe paduraseda ajusid nõnda nöökima? Labane mõnitamine! :D
Ämmakas veel viimane kord ütles mulle, et kuna mul on pikk sõit, armiga emakas ja pean enne minekut veel lapsehoidja + autojuhi kätte saama, siis hakkaksin end liigutama, kui tuhude vahe on kuskil 20-30 minutit. Et kui kolm korda on juba sellise vahega käinud, siis hakka sättima. Ei no siis võiksin ma ”sünnitama” ülepäeviti sõita…
Kuigi küllap ma selle õige asja ikka ära tunnen, sest praegu pole pooltel kordadel toonused valusadki ja ülejäänud pooltel vaid veidikene. Päris asi peaks vist ikka igal korral natukenegi haiget tegema (appi, ma ei mäleta!). Lihtsalt ärevus on sees ja tahaks juba… Tuleks need veed omati esimesena ära, siis oleks vähemalt teada, et no nüüd on küll ‘see õige’ asi. :D

Aga mis teie arvate, kaua ma veel 2in1 tiksuma pean? Võite oma ennustused kirja panna! :D

DSC_0195-42

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

16 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

  1. Aeg on nii uskumatult kiiresti läinud, juba 37 nädal!

    Ennustama ei hakkaks, pärast tiksud vee 42. nädalani :D

    • Tead, väga tore oleks, kui nii kaua lastaks, aga nii pikka pidu mul kahjuks pole. Sellepärast ongi natukene tuli takus, et laps ikka ise sündima hakkaks. Äe ütles, et üle 2.juuni väga lasta ei taha (TA arvestan mina endiselt 5.juuni järgi). Ja kuna armiga emakat ei pidavat esile kutsuma ka hakatama, siis tuleks kindel keiser… :/

    • Ma olen ka kuulnud, et tehakse, aga mulle äe ütles, et ei tehta. Ma ei tea… Kui see teema päevakorda kerkib, siis kindlasti uurin järgi.

    • Minule öeldi ka, et esilekutsumist ei tehta. Ja ei olnud mingit teadaolevat vastunäidustust va see, et emakatöö on sellisel juhul palju intensiivsem ja armkoega ei oleks see kõige parem. Seega tuli teine keiser.

  2. Ei tea miks, aga niipea kui ma seda küsimust lugesin, tuli mulle pähe 22 ja õhtu, ehk et mina ennustan sündimise ajaks 22.05 õhtupoolik, aga ma pole mingi selgeltnägija, ega muidu eriliste võimetega inimene, nii et seda ei maksa väga tõsiselt võtta :P

  3. Ma pakun, et täna öösel hakkab pihta :D Ära sa rahmelda seal hommikust õhtuni, muidu ei jaksa ju sünnitada. Kui küsida tohib, siis kas mehel sul lube ei olegi?

    • Lahe oleks! :D Peaasi, et asi enne lõunat väga tõsiseks ei kisuks, sest sõbrannal on kell 10 eksam. :D
      Ise mõtlesin ka, et pean ikka puhkama ja magama rohkem, sest mine tea millal asi pihta hakkab ja siis olen nagu zombi. :D
      Ei ole jah veel…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.