”Palun lase mind maha, kui ma sulle kunagi veel mõne prääniku tootmisest rääkima hakkan!”

Juba nädalapäevad on meie majas öösiti mingi hull pull käinud. Kui ma eile pool kolm öösel ikka veel ärkvel olin, leidsin end ühel hetkel mehele videot tegemas – kottpime tuba, taustal Joeli lohutamatu nutt, ning video lõppu sisisesin ma läbi hammaste midagi sellist: ”lase mind palun maha, kui ma kunagi veel mõne prääniku saamisest sulle rääkima hakkan”. Ühel hetkel ajas see kisa veel Annu ka üles, kes siis Joelile laulma hakkas: ”Ää-äh, magama jää-äh” ja kui ta seda juba 1861 korda laulnud oli, käratas: ”TASA!” :D See võtab meie hetkeseisu ilusti kokku, ma arvan. Püha jumal, kui need ei ole hambad, siis ma tõesti ei tea mis pull see on. Annemaia nägi vähemalt omal ajal öösiti enam-vähem normaalselt magada, aga Joel… sünnitasin ma öökulli, või lapse? :D

Üks kõige ärritavamid asju, mida Annu tegi ja mida nüüd teeb ka Joel – nutab, nutab, nutab, jääb vait, on 10 sekundit tasa ja ma juba mõtlen, et ohh jess, jäi magama, ning lasen endal ka magama jääda. Aga nii kui ma olen uinunud, hakkab ta uuesti nutma ja ma võpatan ehmatusega üles. Ja nii pool ööd jutti!
Eile sain vist mingi pool neli magama. Ja enne kaheksat oli juba trilla-la-trulla-la – emme, emme, emme!… MUSI, süüüüaaaaa! :D

Mul on tunne, et mu kottis silmadel on ka juba silmaalused kotid. Nii zombi on olla. Tuleks need hambad tal siis juba välja ja saaks ehk mõneks hetkeks rahu maa peale.
Või ei tea kas on ikka hambad. Hammaste tulekut on lihtsalt hea kogu selles fuckeris süüdistada… Geelid ja valuvaigistid ei paista nagu aitavat ja samas päeval on tal tuju enam-vähem… Ah jumal teab mis kasvuraskused tal on, aga ma palvetan, et need juba mööduks. Ma ei jaksa enam iga jumala öö temaga jantida.
Vähemalt on mehel homme vaba päev ja äkki saan ma teda hommikul veidi ära kasutada, ning tema hoopis koos lastega õue saata, või ma ei tea. Ma tahan magadaaaaaa…

Btw, mida lund? Ühe päevaga sadas selline kogus maha, et kui Annu keset meie hoovi visata, siis ta kaoks poolenisti lume alla ära. Loodan, et jõulud ka nii ilusad on, mitte nagu eelmisel aastal.

Ma ei tea kas te teate, aga järgmisel kuul oleme me lausa kahes ajakirjas. ”Pere ja Kodu” räägin blogimisest ja lastest, ning ”Beebi” ajakirjas räägin Joeli ja Annemaia allergiatest. Viimase jaoks kirjutatud artiklis rääkisin veel, et Annul on nüüd nahk nii ilus – nagu normaalsel lapsel kohe. Ja sõnusin jälle ära! Viimase paari päevaga on tal jälle hullemaks läinud, kuigi muutunud pole eriti midagi. No ei saa mina aru! See ajab ausõna juba hulluks…
Selline lootusetu tunne on peal. Annaks jumal, et ta sellest ühel hetkel välja kasvaks.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Väike mees, suured teod

Uskumatu, et ma seda juba kirjutama üldse pean, aga Joel hakkab vist varsti roomama… Ise on alles 4-kuune! Kui midagi huvitavat on silmapiiril, siis siblib nii kaua, kuni eseme kätte saab. Keerlemine ja pöörlemine pole siin majas mitte midagi uut, aga viimased nädalad tõmbab ta ka jalgu kõhu alla, ning tõstab oma ülakeha käte peale üles. Varsti ilmselt võtab sisse ka ‘kätekõverduste’ asendi ja siis ongi juba minek!
Vähemalt Annuga oli nii. Kuigi Annukas hakkas ikka pigem ”hilja” roomama (tegelikult norm ja keskmine aeg), kui ”vara”, kuue ja poole kuusena. Ma eeldasin, et küllap ka Joel siis jõuludeks liikuma saab, aga tundub, et see võib juba ka varem juhtuda.

Ükshommik jätsin ta mängumatile, et Annuga käbe hambad ära pesta, aga poole pesemise pealt kuulsin mingeid kahtlasi matse. Jooksin siis ruttu vaatama ja mida ma näen – Joel on end mängumatilt minema veeretanud ja mingi x viisiga Annu nukukäruni jõudnud, ning nüüd udas seda muudkui vastu seina taguda. Mängumatt on meil keset tuba, aga käru oli seina ääres. Ja meil pole teps mitte väike tuba! :D

20161018-dsc_0066Seda meest ei peata enam miski. Mängumatile pole mul teda väga mõtet enam pannagi. Nii, kui selja keeran, on ta end juba kuskile teisele poole tuba rullinud. Seega katan ma siin oma kõva puitpõrandat tekkidega, et ta end päris siniseks ei rulliks…

Oh seda hädakisa, kui ta ei saa sinna, kuhu tema tahab, või kui midagi ette jääb. Nii palju veel nupp ei noki, et keeraks siis teisele poole, ikka peab sinna pressima, kus midagi ees on.

Nüüd tuleb mul meelde küll miks neil kiikedel ja lamamistoolidel need tüütud traksid on. Selleks, et selliseid totukaid kinni pidada! Nii kui ma teda traksidega kinni ei pane, on tüüp end maha vingerdanud. Tõstab end jalgadega üles ja nii kaua sipleb, kui pool keha on maas ja pool on veel tooli peal. Ma ei tea mida ta sellest saab. Nagu sipelgad oleks püksis, hetkegi paigal ei püsi. :D
Tõsiselt kaalun talle juba käimistooli muretsemist, mis siis, et see normaalsele arengule väga hea pole. Tal oleks sellega varsti nii lahe mööda elamist ju siblida.

Kui diivani peal oleme, siis pean ma tal koguaeg varbast kinni hoidma, muidu oleks mees kohe üle parda. Selle peale saan ma muidugi tema käest valjuhäälselt sõimata, sest mis ma mutt piiran siin vaese hinge vabadust oma karukäppadega. :D Annu ka koguaeg muretseb ja lükkab Joelit diivani servast eemale: ”Pojaa, kukud, ei tohi!”

Natuke (palju) hirmu tekitab aga see, et mis saab Annu mänguasjadest, kui Joel rändama hakkab. Annul on ju palju imepisikesi mänguasju, mille kätte oleks ideaalne lämbuda.
Praegu on juba kõik megaohtlik, sest Annukas mängib ju pidevalt venna juures, ning jätab oma pudi tallegi käeulatusse. Mis siis veel saab, kui poiss ise mänguasju rüüstama pääseb…

Ma olin juba unustanud, kui kiired need tittede näpud on. Mis ripakil, see ära! Nii kui midagi piisavalt lähedale satub, on Joeli käpad seal taga. Eile tõmbas ta suure piimapurgi laualt maha, nii, et polnud asigi. Hea oli, et kaas peal oli, muidu ma koristaks seda löga veel siiamaani. :D

20161016-dsc_0021Kassid on kohe eriline hitt siin majas. Oh seda nägu, kui Joel mõnda kassi näeb. Silmad kilavad peas ja käed-jalad hakkavad nii kiiresti käima, vat, et läheb lendu!

20161016-dsc_0034Täitsin eile beebiraamatuid ja vaatasin, et Annu oli 8-kuusena 72 cm ja peaaegu 9 kilo. Joel on juba praegu 4-kuusena üle 70 cm ja 8 kilo. Uuh, aeg läheb nii kiiresti. Alles ta oli nii pisike, et mahtus kahe peopesa peale ära ja nüüd on ta juba suur volask. :D

Samas on see jube tore, et ta varsti jalad alla saab. Saavad Annuga mõnusamalt mürada ja siis ei pea mina talle enam vaatetorni ka mängima, ning ta saab ise maailma uudistama minna. Kuigi ma pean nüüd kiiremas korras kõike jälle beibipruufima hakkama….

Sellest mehest on võimatu mossis pilte vist saada. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kolmas elupäev, ehk – saime koju, laste esimene kohtumine, käisime shoppamas, Annu vihkab mind ja EI mingit pudelit mu lastele!

Kuigi poisike ei saanud eile hommikul veel endiselt rinnast piima, saime koju, sest ma kurtsin, et esimene laps on kodus meeletus stressis. Lubati siis koju, aga omal vastutusel ja pidin esimese asjana poest RPA’d ostma minema. Noogutasi aga kaasa ja tormasin oma palatisse tagasi, et mehele helistada – VII MIND SIIT ÄRA! :D

Lõunaks jõudsid mees ja Annu Tartusse. Kui Annu palatisse astus ja mind nägi… Ta naeratas nii-ii kohmetult! Mitte midagi ei öelnud. Mina muidugi kallistasin ja musitasin teda nagu segane ja hoidsin TÄIEGA pisaraid tagasi.
Ja issand milline ta välja nägi… Mu vaene väikseke. Ta nägu ja käed on täiesti kärnas ja verised. See paganama dermatiit ma ütlen! Nüüd juba õnneks on parem ja enam ei kratsi ka pmt üldse. Ma ütlesin kohe, et see on sellest stressist, et ma ära olin…
Üle kere olid tekkinud ka mingid punased täpid. Esimese hooga ehmatasin ja mõtlesin, et ehk on tuulerõuged. Joppakolla, pärast on Väikevend ka mõne päevasena siis rohelisi täppe täis.
Õnneks tundub, et need kõigest sääsepunnid, sest täna on needki juba heledamaks hajunud.

Igatahes. Kui Annu esimest korda Väikevenda nägi, ütles ta väga rõõmsalt ‘tita!’ ja siis ‘tekki!’ ning tõmbas poisil teki üle pea. :D
Pärast tegi veel pai, tahtis sülle võtta jne… Filmisin tegelikult seda kõike, aga see jääb ilmselt siiski pereringis vaatamiseks. :)

13307275_964269297024130_8646708379679413130_n

Kuna ma pidin ju seda neetud RPA’d ostma ja pudelit mul ka kodus ei ole, siis suundusime Lõunakasse. No ja kui juba, siis juba, ning lasin mehel ühe kinkekaardi ka kaasa võtta, et see laiaks lüüa. Loomulikult ei leidnud me kohe õiget kohta üles ja nii me seal seiklesime. Tänasin vaid jumalat, et ma enne haiglast ära tulekut olin endale grammise valuvaigisti sisse söönud…

Kuna Annu vann on nüüd õues ära trööbatud ja sellel on tegelikult juba umbes 1,5 aastat põhjas mõra, ostsin poisile uue vanni ja mingi svammist vannitamise aluse ka. Lisaks ei tundunud eriti tervislik valik jätta beebi voodisse ‘madratsiks’ paksusid tekke, seega võtsin ka ühe kookos-tatra madratsi poisi võrekasse. Mille ma muidugi suure hurraaga esialgu üldse poodi unustasin… Mees siis lippas pärast järgi sellele. :D

Ma ei tea mis teema mul nüüd selle unustamisega on. Mallukas ja Leenu saatsid mulle haiglasse imeilusa kimbu. Ja arvake ära, kas ma selle sealt vaasist kaasa ka haarasin? Ma veel enne mõtlesin, et raudselt unustan maha ja unustasingi. Ometi sättisin vaasi ilusti koti kõrvale jne… Oeh. Loll mis loll. Ja tagasi ei olnud ka aega enam minna, sest autojuht pidi kolmeks kodus olema (me jõudsime pool kolm alles meie juurde).

Kui lõpuks koju jõudsime, viis mees Annu magama ja mina hakkasin poissi toitma. Kui poisiuss magama jäi, hakkasin ma suure ahastusega koristama ja kotti lahti pakkima. Mitte, et mees poleks siin midagi teinud! Vastupidi. Tal oli kõik täiesti kontrolli all ja tehtud. Isegi mu kasvuhoone ja aiamaa eest hoolitses (+ muidugi loomad jms selline). Uskumatult tubli!
Aga no ma suutsin juba koti lahti pakkimisega nii palju segadust tekitada, et pidin hiljem kõik toad tolmuimejaga üle tõmbama. No ja siis vahetasin voodipesu ja panin asju ära ja tegin poisi voodi korda ja pesin pesu ja… Ühesõnaga täiesti segane olen. Ise sünnitasin kaks päeva tagasi nii, et kahest august sai pmt üks ja räägin koguaeg, et ei saa istudagi, aga nüüd rahmeldan ringi nagu…
Pärast muidugi kahetsesin seda valusalt. Kahetsen siiani. Need õmblused mis mul mokkade peal on… appi. Tooge keegi valuvaigistit, mida ma võtta ka saaksin!

Ja mis ma veel rääkida tahtsin – Annu vihkab mind! Ta ei andesta mulle vist iial seda, et ma neli päeva ära olin… Ta on nii solvunud! Mina ei või mitte midagi teha. Eile õhtul tahtsin teda magama panna, nagu alati. No täiesti võimatu! Ainult röögib ja jookseb mehe juurde. Läbi suure hüsteeria sain ta siis kreemitatud ja riidesse, aga muinasjuttu lugeda ei lasknud. Enne läheb ilma jututa magama, kui laseb minul seda lugeda! Lõpuks võtsin mehelt lihtsalt poisi endale ja lasin temal Annu magama panna, ise hoidsin pisaraid tagasi. Annu veel röökis ‘eiiii!’ kui mees temaga minu (ja ühtlasi voodi) poole kõndis. Ta vist mõtles, et mees toob ta jälle minu juurde. Aga pani hoopis võrekasse ja seal tuli hetkega rahu. Vaene laps, sai oma kohutava ema käest päästetud!

Esimene öö kodus oli ka väga…põnev. Peale seda, kui lapsed voodisse saime, hakkasime vaatama ‘päevad mis ajasid segadusse’. Ma ei tea kas see olen ainult mina, aga mina nimetaks selle filmi hoopis ‘film mis ajas segadusse’, sest ma ei saanud ikka mitte sittagi aru.
Ega eriti kaasa vist ei aidanud ka see, et ma lõpus lihtsalt magama jäin, aga noh…

Kell oli vist midagi pool üks tiksunud, kui me magamistuppa suundusime. Loomulikult hakkas poisiuss just siis trallima ja järgmised pool ööd veetsin ma elutoa diivanil, teda rinnale surudes. Lihtsalt mängis tissiga. Nagu oleks imemise unustanud! Needsin mõttes seda paganama rinnapiimaasendajat ja kogu seda pudelijura! Annuga oli ju täpselt sama jama, kui ma talle mõned korrad pudelit olin andnud. Lihtsalt hakkas lolli mängima, ilmselt lootes, et mu närvid ütlevad üles ja annan jälle pudeli. Ennast pole ollagi, aga kavalus on selline, et… Pudelist on ju palju kergem söök alla kugistada ja tuttu tagasi jääda. Rinnaga peab vaeva nägeme.
Aga ega ma ka alla ei vandunud ja mõtlesin, et kui ma praegu nii väsinud ei oleks ja mul alt kõik nii valus ei oleks, siis tõuseksin kohe ja praegu, ning virutaks selle pudeli suure kaarega prügikasti. No ikka ülikurjaks ajas. Võtab tissi suhu, lätsutab kaks korda nagu pudelit ja laseb lahti. Joppakolla. :D

Õnneks täna on piim juba rinda tulema hakanud ja rohkem ma loodetavasti seda pudelit puutuma ei peagi. Hommikuks saime ikka läbi suure surma imemise jälle selgeks ja ma eeldan, et õhtuks on piimapais ka kohal.
Ma juba haiglas ütlesin arstile, et niikuinii tuleb piim rinda, kui koju lähen ja enam Annu pärast ei muretse. Nii oligi. Või noh, ehk oleks ta ka haiglas tulnud, sest Annuga tuli mul ju ka piim 3.päeva õhtul ja 4.päeval oli juba pais. Imelik vaid, et keisriga tuli piim sama kiirelt, kui loomuliku sünnituse puhul. Või ehk mängib siin rolli see, et mõlemad sünnitused algasid ise ja mu keha ongi lihtsalt kogu selle titenduse värgiga aeglane (nii sünnituse ajal emaka tööga, kui pärast piima tekitamise ja hoidmisega).

Ma juba tunnen kuidas see pais tuleb. Täpselt samasugune ribivalu on paremale poole tekkimas, magu valutab ja toit hakkab vastu (midagi süüa ei taha!), nagu Annu ajalgi.

Aga on üks asi, mida ma ei suuda ära imestada. KUIDAS see poisike ometi nii tibatillukene on? Ta sündis Annuga võrreldes suuremana, aga tundub kolm korda väiksem. Kas see sentimeeter pikkuse vahet tõesti mõjutab NII palju? Kõik riided on talle nii laiad, et ta libiseb neist lausa välja! Pikkuse poolest jäävad väikseks juba (varrukad on kolmveerandid), aga laisussse võiks sinna kolm temasugust konnakest panna. :D
Annu tundub mulle nüüd nii suur ja tark ja tubli. Mitte, et ta seda enne ei oleks olnud. Aga esiteks, ta on selle nelja päevaga nii palju sõnu juurde õppinud… Ja teiseks, kuna ma olin juba harjunud Väikevennasuguse konnapojaga, siis tundus mulle maruimlik järsku Annusugust last hoida või katsuda. Tema käed ja jalad on NII suured. Ta on NII raske. Ta tundub lihtsalt NII suur. Mis sai minu väiksest tütrekesest ja kes on see hiiglane, kes ta alla neelas? :D

Aga poisike on muidu väga mõnus sell. Tahab koguaeg kaisus olla ja hea meelega ei lasekski mind lahti. Enne just võitlesime. Tahtis nibu suus magada. Ei imenud ega midagi, aga lihtsalt pidin temaga lebama siis… Aga no nii kahjuks päris ka ei saa, et ma olen temaga 24/7 ühenduses. Sellepärast otsisingi Annust järgi jäänud soothie lutid üles ja proovisin talle neid anda. Võttis kohe hea meelega vastu. Nendega ei ole ohtu ka, et rikub tissitamise ära, sest ots on samasugune nagu rind ja neid peab samamoodi imema. Neid kasutatakse isegi enneaegsete lastega haiglates, kui õigesti mäletan.
Nüüd on ainult jama, et vahel kukub lutt suust välja ja siis on kohe kisa lahti…

Üks hea asi veel – ükskõik kumb lastest nutab, see teist ei sega. Poisike eile öösel lasi täitsa vapra häälega, aga Annu vaid veidi nihverdas selle peale. Aga no ega ma sinna magamistuppa teab mis kauaks samas ei jäänud ka selle kisava Põrnikaga. Ja täna röökis Annu nagu siga aia vahel, aga poisike magas magusalt edasi.

Ühesõnaga, asi laabub. Ainult, et ma ei tea millal ma selle sünniloo kirjutatud saan. Enne läheb mul kõik meelest ära, kui selle jaoks aega leian. Õnneks on mees neljateistkümnendani kodus. Ilma temata ma praegu küll ei kujutaks ette seda asja siin. Eile juba oli nii, et appiii, ära iial mind nendega üksi jäta! :D
Naljatas mul veel siin, et ‘okei, ma siis lähen linna ära’. Väga vaimukas. Annu on korviga kiriku ukse taha jätmiseks küll liiga suur juba, aga mingi suurema kastiga ju ikka annaks viia? Kui pealt teibiga näiteks kinni tõmmata? Ja poisike mahub veel vabalt isegi saiakotti. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Esimesed päevad peale sünnitust

Poisiklutt saab peagi kahe päevaseks ja mõtlesin teha ühe kokkuvõtte, et kuidas on need päevad meil läinud ja mis üldse toimub.
Hetkel oleme veel haiglas. Ehk oleks täna juba kojugi saanud, aga nagu arvata oli, siis hakkas poisike kaalu kaotama. 3470 grammist on järgi jäänud 3190grammi. See teeb üle 8% kaotust, mis on juba üle normi. Seega täpselt sama teema, mis Annugagi oli. Temal oli see protsent lausa 10 mingil hetkel.
Ise tunnen ka, et piima veel väga pole ja poiss on näljas. Eile õhtul oli ta näiteks kolm tundi vaheldumisi rinnal ja jäi ikka rahutuks. Lutsutas käsi ja kui nibu suhu ei andnud, tuli nutuvirin.
Täna hommikul täpselt sama teema.
Olen teda nüüd kaks korda enne ja pärast söötmist kaalunud, ning mõlemal korral oli tulemuseks hädised kaks grammi! Seega, et poisike üldse oleks suuteiline veel üleval püsima ja imema, olen pidanud talle 2x 20 ml rinnapiimaasendajat andma.
Ega ma sellest sillas pole, aga muudmoodi praegu ei saa ja õnneks ma tean, et see on vaid ajutine. Hiljemalt homme peaks see probleem lahenema. Vähemalt nii oli Annu ajal…
Viimasel söötmisel teine rind juba tilkus. Päris tigedaks ajab see tilkumine. Niigi vähe piima ja siis jookseb raisku eksole… Järgmisel korral lasen ämmakal vaadata, ega lapsel keelekida pole vms, mis imemist segaks. Ehk on asi hoopis selles. Tundub natukene ebaloogiline, et rind tilgub, aga kätte saab laps vaid kaks grammi.

Positiivne on see, et poisike on väga agar imeja ja sellega probleeme ei ole. Erinevalt Annust, keda me pidime söömise ajaks ikka igasuguste veidrate vahenditega äratama. Kaks korda tõmbas ja siis pidime jälle teda üles ajama… Aga see on neil selline refleks, et kui liiga palju energiat kaotavad, siis lõpuks ei taha nad seda isegi söömise peale enam raisata ja vaid magavadki.

Ma oleks pidanud juba eile sellele tähelepanu pöörama, sest poisike on ikka vana rahu ise. Nutab viimases hädas ja muidu ka täiesti suva mis temaga tehakse. Annu sel ajal juba tegi meile sellist tralli, et vähe pole…

Aga kui see kaalu asi nüüd kõrvale jätta, siis meil läheb ikka iga päevaga aina paremaks. Esimesed külalised on käinud ja olen suutnud järjekordsed sõbrannad ära traumeerida. Kui tänu minu kogemustele jääb nüüd Eestis mõni laps sündimata, siis ma mõtlen küll, et targem oleks lihtsalt kuss olla olnud. :D

See, et sünnitusega valud lõppevad on ikka ilus vale küll. No see ei tulnud mulle tegelikult üllatusena, sest Annu ajast mäletan veel liigagi hästi, kui toredad need emaka kokkutõmbed olid. Eriti imetamise ajal. Esimesel päeval pidin imetamise ajal hingama, nagu hakkaks kohe uuesti sünnitama. No see oli ikka… tore. :D
Ma ei tea kas aitas bandaaž, või mis, aga nüüd on need juba leebemad. Jumal tänatud!

Kuigi ma olen alt korralikult kokku traageldatud ja vetsus käimine tundub täiesti…palun ei. :D Siis täna hommikul õnnestus mul juba end imetamispadja abiga istuma sättida. Ja kui jalad enda alla sätin, nii, et tagumik päris voodi vastu ei lähe, saan ka istumisega hakkama.
Veidi üleliigset infot ka – nr2 tegin ka läbi suure hirmu täna lõpuks ära (reaalselt oli üle kere külma higiga kaetud). Päriselt ka. Ma nii kartsin seda… Mitte seda, et õmblused rebenevad, vaid seda, et see on lihtsalt põrguvalus. Polnudki nii hull, kui arvasin, aga no…jube ikka. :D
Hädasti oleks seda sõõrikut vaja, mida tagumiku alla panna. Eriti mõeldes, et koju on umbes tund aega sõitmist. Võeh, see on ka ainus põhjus miks ma seda ei oota…
Tahaks juba nii koju tegelikult. Mul on Annust nii kahju! Vaesekene on nii stressis, et dermatiit on kohe eriti hullusti välja löönud. Terve nägu on tulipunane… :(

Samas ma ei oleks ette kujutanud, et Annu praegu siin oleks. Alguses olin küll kindel, et võtame peretoa ja toome Annu ka siia, aga mees veenis mu ümber. Seega läks ta peale sünnitust kohe koju Annu juurde tagasi, ning ma pole neid nüüd mitu päeva näinud.
Minu ja poja seisukohast oligi nii parem, sest ma ei oleks suutnud Annu aktiivsusega sammu pidada, poleks saanud hetkegi puhata ega imetamisele keskenduda. Annu seisukohalt on see aga täielik kosmaar… Aga loodetavasti saame ikka homme lõunaks minema siit.

Kuna peretuba ei võtnud, siis läksin tavapalatisse, mida pidin ühe naisega jagama. Ema-beebi tuba oleks ka vist võimalus olnud, aga ma ei näinud mõtet sellele raha raisata.
Aga no tavapalati rõõmud – ühe laps lõpetab nutmise, teise oma alustab. Minu oma oli esimesel ööl päris kuss, aga palatikaaslase oma lasi pool ööd jutti. Seega olin ma pmt kolm ööpäeva magamata. Aga no pole hullu, päeval oli selle eest aega tukkuda küll ja veel. Umbes poole tunni kaupa, aga parem kui mitte midagi.

Vahetult peale sünnitust olin ma ikka eriti kraps ja ütlesin mehele, kui ta omi asju kokku pakkima hakkas, et ma laseks siit haiglast kohe praegu hea meelega jeed, ning läheks temaga koju. Ajasin end veel voodis istuma (ise olin just õmblustöökojast läbi käinud!), et lõpuks midagi süüa, aga alla ei läinud midagi. Süda oli endiselt paha.
Tundsin küll, et jalad on veits tömbid all, aga ei arvanud sellest eriti midagi. Olin nii ekstaasis ja rõõmus oma sünnituse üle, et ei tundnud tuhkagi. Aga see kõik oli ilus pettekujutlem, mille oli loonud imeloom nimega epiduraal.
Mõtlesin krapsakalt, et kõnnin teisele poole voodit, et vett võtta. Tõusen – mats ja maaühendus. Jalgu polnud. Süda läks pahaks ja pea hakkas ringi käima. Ajasin end põlvedele, ning toetasin pea vastu voodit. Üritasin end püsti ajada – no ei saa, pole jalgu! Mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Nägin voodi küljes hädaabi nupu moodi asja – vajutan. Ootan. Mitte midagi… Ämmaemand lubas ka alles 10 minuti pärast tulla. Ma ei saa ju siin maas vedeleda nii kaua!
Tõmbasin siis tooli lähemale, mille peal mees just enne maganud oli, ning vinnasin end selle peale. Siis tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale, et laps kätte saada.
Jumal tänatud, et mul nii palju oidu ikka oli, et tema enne tõusmist voodile jätsin.
Minuti pärast tuli ka ämmakas, kes üritas mind voodisse tagasi saada, aga no ma lõpetasin kohe matsti jälle maas. Mis siis ikka, vinnasin end jälle toolile tagasi ja jäin ootama millal mulle ratastool tuuakse. :D

Tänu sellele, et ma epiduraalist ikka maksimumi välja kerisin, see juhtuski (ise sain ju vajutada, kui tundsin, et juurde vajan). Ja tänu sellele ma ei saanud ka kanüülist lahti, mis mind koledal kombel häiris.

Sünnitusjärgsel hommikul ei jõudnud ma ära oodata, millal ometi keegi minu juurde tuleb. Aga no mida ei tule, seda ei tule. Hommikul kuuest saadik ootasin. Terve selle aja oli laps ka suht hooleta, sest mina ei saanud end isegi nii palju liigutada, et tal mähet vahetada. Lõpuks lihtsalt läbi valu pressisin end üles, sest laps oli kakanud. Keegi ei tulnud kontrollima, et kas ja kuidas imetamine läheb, ega midagi. Ma saan aru, et sünnitajaid palju ja aega pole jne, aga no kammoon simmo. See ei ole ka ju päris okei?
Lõpuks keegi poole 12 ajal LÕUNAL siis suvatses ilmuda. Sain oma kaua igatsetud valuvaigistid (mis üllatus-üllatus, eriti midagi ei teinud), kanüülist sain ka lõpuks lahti, kisti plaastrid maha, vaadati õmblusi jne.

Ma pean lihtsalt ütlema, et mu esialgne ootus osutus ikka täiega tõeks. Põlvas olime kui kuningad, terve personal meie päralt. Piisas vaid sellest, kui laps veidi kõvemat häält tegi ja juba joosti vaatama, ega meil midagi vaja ole. Siin oled lihtsalt üks paljudest. Nagu liini peal – üks sisse, teine välja. Kedagi ei huvita tõeliselt, kuidas sul on. :D
Lisaks pean veel mainima, et kardin, mis eraldab kahte voodit, on konkreetselt sitane. Enne mind on siin vist üks väga kauge lasuga beebi olnud, sest reaalsed sita triibud jooksevad mööda kardinat alla (tegelikult mulle tundub, et isegi maha on veel üks torts seda kraami ära kuivanud). Päris rõve, kui aus olla. Ja ma olen seda juba kaks päeva vahtima pidanud. Söömise ajal ka. :D

13330420_1093884470683823_392922840_n

Aga kokkuvõttes ütlen siiski, et Tartusse tulekut ma ei kahetse. Jah, eelistaksin iga kell väikst Põlvat, aga üldnarkoosi keisri oht kaalus kõik üles.
Ja tegelikult on kõik arstid ja üldse kogu personal siin väga-väga mõnusad ja sõbralikud.
No kui välja arvata see eile õhtune koristaja (?), kes mulle suht tigeda häälega käratas, et ega tema ei hakka mitu korda siin mu taldrikuid otsimas käima, kui mina kohe söödud ei saa. Sorri, aga ma vapsee magasin vist siis, kui toit toodi ja kui nad tund hiljem juba kandikut ära viima tulid, siis ma alles esimest korda nägin seda. Ütles veel, et nüüd toogu ma ise see pärast siis ette ära. Noogutasin aga agaralt kaasa, mis mul muud üle jäi. Mitte, et mul oleks üldse aimugi kuhu seda viia, või midagi… :D

Täna hommikul oli veel selline naljakas seik, et ma ei osanud oma palatisse tagasi tulla. Läksin aga rõõmsalt ämmakaga lastetuppa kontrolli ja kui tagasi hakkasin tulema, siis sain aru, et mul pole ju õrna aimugi kuhu ma lähen!
Kuna igast uksest sisse piilumine tundus ka veider, läksin lastetuppa tagasi ja halasin, et ma olen eksinud. :D Kuni eilseni ei teadnud ma sedagi mis korrusel me oleme, seega jamh…

Aga hoolimata kõigest, tundsin ma end juba esimesel sünnitusjärgsel päeval paremini, kui Annuga koju minnes, neljandal päeval. Üldnarkoosis keisrist paranemine on ikka paljupalju rängem.

Kuni tänaseni ei saanud ma arugi, kui väsinud ja kurnatud ma tegelikult olen. Mitu päeva söömata ja magamata, aga enesetunne oli sellest hoolimata täiesti okei (harjunud vist). Kuni täna lihtsalt lambist keset imetamist ära vajusin. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Täna öösel saan ehk normaalselt magada ka, sest jäin palatisse üksi.
Kui mind just vastu ööd ühe värske emmega ei ”õnnistata”. :D

Aga mis siis ikka, ma pean nüüd Põrnika (ei, me ei ole ikka veel ametlikult otsustanud mis nimeks saab) kaalumisele viima.

EDIT: Just käis ämmakas, kes sünnituse vastu võttis, nägi seda kakast kardinat, ning võttis selle alla. Ega ma ise ei ole siin ka ju häält millegi üle teinud. Reaalselt oleks olnud ju võimalus arstidele ka helistada, ning nad kohale kutsuda, kui mul tol päeval nii suur häda oli, või mainida koristajatele, et näe mis kardinaga juhtunud on, aga ma ju ei teinud seda. Suud lahti ei tee ja pärast siis vingun eksole. Ma olen kindel, et kõik oleks vaid küsimise ja ütlemise taga kinni olnud. Seega ei ole siin Tartus midagi hullu. Lihtsalt tean, et Põlvas oli personaalsem ja mõnusam. Siin tuleb aga ise enda eest veidi võidelda ja suud rohkem lahti teha. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!