Joel peab kiirkorras operatsioonile minema

Kuna lastekirurg, kelle juures me eelmisel kuul Joeliga tema suurenenud lümfisõlmede pärast käisime, suunas poisi edasi kõrva-nina-kurguarsti juurde, siis eile me seal käisimegi.

Minu vastuste põhjal ei oleks arst vist ka parima tahtmise juures osanud eeldada, et poisi seisund tegelikult nõnda tõsine on. Alguses oli ta justkui ”mida te siit üldse otsite” suhtumisega aga raskelt ohates saatis ta meid siiski ka röntgenisse, ise veel lisas midagi sellist, et ”ma ei usu, et siin midagi on, aga noh, siis on kõik selgelt paberil”.

Käisime kohe alumisel korrusel röntgenis ära ja läksime siis arsti juurde üles tagasi. Ja oh kus siis hakkas alles sagimine pihta! Mul võttis kohe seest õõnsaks, sest ma ei saanud esimese hooga arugi mida nad siis ometigi leidsid? Ta ütles küll, aga Joel ka seletas midagi samal ajal seal kõrval ja no ma ei saanud aru!

Arst vaatas poisile ninna, seejärel suhu ja noogutas vaikselt, õde oli juba telefoni otsas ja proovis kedagi kätte saada. Arst vaid lausus õele midagi sellist, et ” rõhuta, et operatsiooniga on väga kiire!” Kuulda selliseid sõnu ja mitte teada milles asi üldse on – see on emasüdame surm!

Nagu selgus, siis mingi surmatõbi see siiski pole ja Joelil on lihtsalt adenoid ÜLISUUR (arsti sõnad, kirjas ka saatekirjal). Nagu ma aru sain, siis terve ninaneel olevat seda täis ja selle suuruseks olla lausa 50mm. See on ju nagu tikutops! Kujutate ette nii pisikesel lapsel tikutopsi suurust asja ninas/neelus/kusiganes see kõik tal on? Pooleteise nädala pärast on tal igatahes opp. Kuna ta ei tohi nüüd haigeks jääda, jäävad ilmselt kõik lapsed kuni uue aastani koju, st nad ei saa ilmselt ka jõulupidudele jms minna…

Kuigi ma käisin ka Annemaiaga sel opil, on mul ikkagi meeletu hirm. See pole mingi tore tripp, mida tahaks nüüd iga lapsega ette võtta. See tunne, kui laps su kätevahel narkoosi läheb ja lödiks vajub… See tunne, kui sa pead ta sinna opisaali maha jätma ja ise koridoris ootama… See tunne, kui sind lõpuks lapse juurde kutsutakse ning sa näed kõiki neid juhtmeid ja voolikuid tema küljes… See tunne kui laps narkoosist toibuma hakkab ja tal on valus ja paha ja… ugh, mul tuleb sellele mõtlemisestki nutt peale.

janeli-5

Mu pisike poisike – mida kõike ma annaks, et ta ei peaks seda läbi tegema…

 

 

Väikelapsega adenoidide operatsioonil

Nagu mõned teist ehk teavad, siis esmaspäeval oli Annemaial Tartus operatsioon.
7.30 pidime haiglas olema, seega läksime juba eelmisel õhtul Tartusse ära, et oleks hommikul kiirem ja mugavam kohale saada. Vastasel juhul oleks see hommikune sõit meil pidanud algama hiljemalt 6.30 ja üks vend oleks kindlasti terve tee nutta röökinud, kuna vihkab oma turvahälli…
Igatahes. Jõudsime ilusti õigeks ajaks õigesse kohta, ning läksime end sisse registreerima.
Registratuuris aga selgus, et meil pole saatekirjagi! Ma nüüd ei oska öelda miks – kas mina pidin selle veel hiljem kuskilt muretsema, või unustas arst selle meile anda, aga no mida pole seda pole, eksole.
Helistasin siis ruttu perearstile, aga no loomulikult polnud ta 7.30 veel tööl. Aga õnneks oli see sama arst, kes Annu opile saatis, ise ka kohapeal ja registratuuri tädi andis meile mapi vahele ühe paberi, mille palus enne oppi arstile anda, et too selle ära täidaks. Etteruttavalt ütlen, et rohkem sellega probleeme ei olnud ja selleks ajaks, kui meie Annuga opisaali poole läksime, oli kõik juba teiste poolt korda aetud.
Peale registreerimist, läksime korraks ühte kabinetti, kus tehti Annule üks väike kõrvatest. Peale seda anti lapsele pidžaama ja saime oma üleliigsed asjad kõik luku taha panna (võti jääb enda kätte, seega saad iga kell minna ja sealt asju võtta, kui tahad).wpid-wp-1489578181335.jpg
Peale riiete vahetamist suunati meid mängutuppa ootama. Ühel hetkel kutsuti meid natukeseks kõrvale, ning paigaldati Annu mõlemale käele ja ühele jalale tuimestava kreemiga kleeps. Öeldi veel, et järgmine kord, kui mängutoas telefon heliseb, võtaksin ma vastu – siis kutsutakse meid opisaali. Peale seda läksime mängutuppa tagasi.
Kuna opile pääseb vanusejärjekorras, alustades noorimast, ning enne Annut oli vaid üks väiksem laps (Joeli vanune plikatirts!), siis ei läinudki kaua kuni helises telefon ja pidime kolmandale korrusele minema. Tegime vennale ja issile tsau, ning jätsime nemad alla mängutuppa ootama.

Kolmandale korrusele jõudes, sain mina omale rohelise mütsi ja kitli, ning Annule paigaldati kanüül (nimetatakse hellitavalt liblikaks, et laps ei kardaks). Küsisin küll, et kas seda ei võiks teha siis, kui ta juba magama on jäänud (keegi soovitas kunagi nii teha), aga vastuseks sain, et läbi kanüüli lähebki ju narkoos, seega pidin last jõuga kinni hoidma, et nad saaksid kanüüli panna. Alates sellest hetkest läks minu jaoks hirmsaks. Annu sai aru, et midagi hakkab toimuma (tegelikult nuttis ta vahepeal juba registratuuris olemise ajal – korrutas, et ta ei taha ja, et pole vaja…). Laps hakkas nutma. Püüdsin teda rahustada ja helistasime veel korra vanaemale.
Peale seda viisin ta süles opisaali lauale, kus arstitädid hakkasid ‘liblikale juua andma’. Ühel hetkel ütles üks arstidest, et nüüd kohe vajub laps ära ja hoidku ma teda parem kõvasti.
Ja siis muutus ta süldiks. Öeldi, et nüüd pean ma lahkuma. Tegin lapsele ruttu otsaette musi ja ütlesin läbi pisarate, et armastan teda väga, ning kiirustasin tema Mõmmikut omale näo ette surudes saalist välja. Pugesin mõneks hetkeks nurgataha peitu ja pisardasin veidi.
Kui olin end kokku võtnud, läksin ooteruumi istuma ja üritasin nii kaua mõtteid internetis surfamisega eemale peletada. Aga ikkagi hakkas süda iga kord veidi värisema, kui nägin mõnda arsti kiirel sammul liikumas. Ma ei hakka valetamagi, kui ütlen, et minu peas keerlesid juba mitu päeva väga sünged mõtted ja hirmud. Ma mängisin oma peas sada korda läbi stsenaariumit, kus arst astub sealt uksest välja ja ütleb, et midagi läks valesti ja… teda enam ei ole…
Ma tean – see on haige! Aga ma usun, et see on normaalne hirm. Kes ikka annaks oma lapse rahumeeli arstidele lõikumiseks ja katsetamiseks. Loomulikult ma kardan ja mul on hirmud. Mis siis, et see operatsioon on ‘lihtne ja kiire’. Kunagi ei tea mis valesti läheb, või millele laps allergiline on.

Igatahes. Umbes 22 piinavat minutit hiljem kutsuti mind tema juurde tagasi. Opp oli läbi, kõik läks hästi!

wpid-wp-1489578193047.jpg
Ta lamas liikumatult juhtmete ja maskide kuhja all. Istusin ta kõrval ja lihtsalt ootasin. Ta hingas nii imelikult. Kuidagi robinal. Ja siis ta turtsatas, ning ta suust ja ninast lendas verd.
Ta magas veel umbes 20 minutit ja hakkas siis ärkama. Ta oli väga segaduses, nuttis (mitte tõsiselt ega pisaratega, pigem vigisedes), köhis veel paar korda verd ja nühkis koguaeg oma nina. Silmad olid kinni. Ta rullis ennast mööda voodit ja ikka vigises nutta. Mina pidin üritama teda paigal hoida ja ühele küljele suunama. Aga ma ei suutnud, ta oli nagu väike vihmauss seal voodis. Ronisin tema kõrvale voodisse ja üritasin teda kaissu saada. Küsisin, et kas ta tahab, et ma laulaksin. Tahtis, et ma ümiseksin ‘mull-mull väiksed kalad’. Ja siis ei tahtnud ta enam midagi. Muudkui siples, nuttis ja hõõrus oma nina. Ma pidin üritama kaitsta ka kanüüli, mis ta vasakul käel oli. Aga ka sellega ma hakkama ei saanud. Ühel hetkel nägin, et kanüüli ümber olev side oli täiesti verine. Tal oli õnnestunud oma ‘liblikas’ paigast ära nühkida. Hüüdsin õde. Ta tuli vaatama ja sai natuke vist kurjaks, et ma ei ole suutnud last rahulikuna hoida, aga no kammoon – mida sa tahad, et ma selle vihmaussi tangot tegeva lapsega teeksin? Ma ei saa ju teda jõuga kinni hoida. Ma ei suudakski.
Õde tahtis uue kanüüli panna, sest mis siis, kui lapsega nüüd midagi juhtub ärkamise ajal ja on vaja rohtu anda? Õnneks nad talle kohe uut kanüüli toppima ei hakanud ja pidasid enne ikka arstiga ka nõu. Õnneks (?) olevat too öelnud, et pole enam vaja uut panna.

Ja peale seda juhtus midagi kohutavat. Küll mitte meiega, aga ma nägin kõrvalt stsenaariumit, mida olin ise kartnud.
Palatisse toodi üks väike poiss. Üsna pea hakkas ta siplema, köhima ja läkastama. Isa, kes temaga kaasas oli, üritas teda rahustada. Aga asi läks aina hullemaks. Ja siis hakkas poiss lämbuma. Ta nägu hakkas siniseks muutuma ja ta vaid kõõksus oma isa käte vahel. Arstid rabasid isalt lapse ja jooksid temaga kiirustades toast välja, isa nende kannul. Tuba jäi tühjaks ja vaikseks. Me vaatasime ühe teise emmega üksteisele otsa ja olime lihtsalt nii kohkunud. Vaene laps. Vaene isa! See õud tema silmis… See oli midagi sõnuseletamatult kohutavat.
Õnneks toodi laps juba mõne aja pärast tagasi ja kõik läks hästi. Ma ei teagi mis temaga juhtus, aga see oli mullegi, kui suvalisele võõrale kõrvaltvaatajale, väga kohutav. Mida veel see isa siis tundis…

Üsna pea peale seda viidi meid juba alla, teisele korrusele tavapalatisse tagasi. Sinna said ka Joel ja mu mees nüüd tulla. Joel magas kõhukotis, mehe rinnal – kas on midagi armsamat üldse olemas?
Peale issi ja Joeli nägemist lõpetas Annu nutmise, ning jõi mahla, mille arstitädid talle enne toonud olid. Varsti toodi ka jäätis ja väike jogurt, mida ma üritasin Annule sisse sööta. Ta oli veel uimane ja unine, aga magama enam ei jäänud. Vaatas rahulikult multikat ja lihtsalt lamas.
Kuna Joel oli just ärganud ja väga äksi täis, ning ei saanud üldse aru miks Annu nii uimane on ja temaga mängima ei tule, toimetas mees meie väikemehe mängutuppa mängima, et meie Annuga saaksime rahulikult puhata ja kaisus multat vaadata.
Varsti tegime mehega vahetust – tema tuli Annu juurde ja mina läksin otsima kohta, kus saaksin poisile rahulikult rinda anda. Ta ju ei talu mingeid hääli, kui tissitamise aeg on.
Leidsin õnneks ühe tühja palati ja viskasime sinna ühte voodisse pikali. Pärast veel üks õdedest küsis, et kas mina käisin seal aelemas. :D

Kui Annemaia oli veidi kõbusamaks saanud ning veidi veel mahla ja jogurtit joonud, pidi ta korraks mängutuppa mängima minema, et tõestada oma valmidust koju minemiseks. Nüüdseks oli ta juba üpris tavaline, nagu polekski midagi olnud. Turnis mööda voodit, jageles Joeliga, seletas maad ja ilmad kokku, nagu ikka.
Meid kirjutati kõige esimesena välja. Kell oli selleks hetkeks kuskil 12-12.30 Vahetasime riided ja hakkasime kodu poole kimama. Enne veel muidugi avastsime, et ma olin ühe 30 eurose parkimistrahvi skoorinud, vägev…
Igatahes. Kodus oli Annu veel õhtul veidi uimane, aga üsna pea käitus ta täiesti tavapäraselt, nagu polekski just opil käinud. Eile õhtul (teisipäeval) oli küll üks väike seik, aga ma ei tea kui väga see on opiga seotud. Nimelt nuttis Annu natukene pikemalt ja vängemalt, ning hakkas siis selle peale köhima. Köhimise peale hakkas ta aga öökima ja lõpuks oksendas lima-tatti, kus oli veidi verd sees. Peale seda pole nüüd rohkem nagu midagi olnud.

Muide, minu arust on Annemaia hääl nüüd veidi teistsugune. Esimesel päeval rääkis ta minu arust vapsee läbi nina. Selline pinisev kõla oli häälel. Aga eks see krempel ole tal veel ilmselt opist turses ka. Igatahes muus osas ma eriti mingit vahet ei ole märganud. Tahtsin küll arstilt küsida, et kui hull see seisukord tal seal üldse oli, aga ma ei näinudki teda enam hiljem. Teil soovitan küll peale oppi veel uurida selle kohta milline olukord oli.

Mis ma siis veel oskan öelda või soovitada?

  • Asju pole väga palju mõtet kaasa vedada. Mina läksin suure kotiga, kus oli mõlemale lapsele vahetusriideid, snäkke, juua, mänguasju, mähkmed ja lapid. Riideid ei läinud kummalgi vaja (igaksjuhuks peavad ju ikka olema), süüa-juua ei tahtnud keegi, mänguasjad ei olnud ka kellelegi huvitavad. Kohapeal on ju ka mänguasjad olemas, ning need on palju põnevamad, kui need kodus nähtud-mängitud lelud. Ainsad asjad, mida soovitan võtta, on sussid sellele lapsevanemale, kes lapsega opisaali läheb ja kindlasti mõni lapsele kallis ese, näiteks kaisumõmm või oma mõnus tekike. Kui lapsele meeldib muinasjuttu kuulata, siis soovitan ka raamatu kotti pista. Kui ta on pigem multika-laps, siis kindlasti aitab aega mööda saata lemmik multa, mida oleks hea telefonist või tahvlist piiluda (laadja ka kotti!). Endale veel ehk mingit juua, või midagi näksida, sest ootamisega võib kõht tühjaks minna.
  • Vereproovide vastused, mis tuleb nädal enne oppi teha, võiks sul olla paberi peal kaasas. Niisamuti ka saatekiri. Need võivad olla ka digiloos, aga siis võiks kindlasti üle kontrollida, et need seal tegelikult ka on. Muidu on hiljem haiglas liiga palju üleliigset jama, mida oleksid vägagi kergelt ise vältida saanud. Kaasas võiks/peaks olema ka lapse sünnitunnistus/ID-kaart ja enda isikuttõendav dokument.
  • Haigla ümber on parkimisega suht jura. Tasuta on vist esimesed 1.5h. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik, muidu ootab teid ka ”tore” 30 eurtsine üllatus. :D
  • Palatid on ühised. Meil oli 6 kohaline ja kõik voodid läksid täis.
  • Laps peab olema hommikul söömata-joomata, seega kui te peate kohale minama alles näiteks kella üheksaks, siis mina ajaksin lapse öösel korra üles ja annaks talle juua.
  • Muretsemine ja isegi nutmine on kõik okei (enamus emad tulid opisaalist nii välja, nagu mina – mõmmit näo ette surudes, et pisaraid peita), aga lapse ees pead olema kalju! Kui sa seda ei suuda, tasub mõelda sellele, et ehk peaks lapsega kaasa minema isa.
  • Opp ise kestab kuskil 15-20 minutit. Intensiivis olete nii kaua, kuni laps toibub ja suurem shokk läheb üle (meie olime umbes tunni). Tavapalatis olete vähemalt paar tundi jälgimisel. Õhtuks saate kindlasti koju, kui kõik hästi läks.
  • Kuna esimesel päeval ei tohi laps väga kõva toitu süüa, varu koju pehmeid sööke. Näiteks kohupiima, jogurtit, tarretist, jäätist, mahla jne.
  • Esimestel päevadel ei ole hea ka väga soe toit, näiteks kuum tee või just pliidilt tulnud supp.
  • Kolm päeva ei tohi laps õue minna ja kaks nädalat peaks vältima sauna ja kuuma vanni, rahvarohkeid kohti.
  • Nädal aega ei saa kooli-lasteaeda.
  • Kaks päeva peaks laps olema rahulikult ja vältima jooksmist, hüppamist. Seega las passib multikat ja mugib jäätist!
  • Mida noorem laps, seda kergem taastumine. Näiteks see Joeli vanune plikatirts, kes enne Annut opile läks, ärkas üles ja oli täiesti tavaline, nagu oleks suvalisest lõunaunest ärganud, mitte just opilt tulnud. Naeris, mängis ja lalises juba intensiivis. Samas, kui vanemad lapsed olid kõik suht unised laibad veel siiski, kui meie juba koju läksime.
  • Mida kauem laps peale narkoosi magab, seda parem ja kergem on ärkamine.
  • Jah, see pole just kõige meeldivam asi, mida tahaks oma lapsega läbi teha, aga kui vaja siis vaja. Nalja pärast ei saada keegi teid operatsioonile.

Mul ei tulegi nüüd rohkem meelde midagi, aga kui teil on küsimusi, siis andke tulla! :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!