Seitsme ja poole kuune Annemaia

Suudate seda uskuda, et Annupannu on SEITSME JA POOLE kuune?! Ohjah, aeg lippab nagu rebane, kes on soola tagumikku saanud. Aga ma parem ei hakka jälle heietama…

7,5-kuune Kiku ei oska käputada, ega istuda, aga seevastu liigub (roomab) ta mööda elamist nagu rakett, ajab end igalepoole püsti seisma, ütleb vahel harva ‘emme’ (‘mäm-mäm’ on ka korra täitsa korralikult tulnud, ning ‘ei’ laadne ”asi” on igapäevane juba), vehib eitavalt peaga (küsin, et ”Annu kallis, kas sa oled nunnu?” siis tema eitab :D), joob ise tassist, tal on kaks hammast ja ta valmistub käputamiseks (kiigutab end käpuli asendis edasi-tagasi). Vahel ta juba liigub vääääga natukene käputades, aga enamasti juhtub nii, et ta ei oska käsi ja jalgu koos liigutada, ning kukub kõhuli tagasi. Vahel ajab mind nii naerma, kuidas ta mulle mööda koridori järgi vurab. Nagu ükspäev. Läksin kööki, ning Annukas hakkas järgi tulema. Muudkui mütsaki-mütsaki-mütsaki, nagu väike hülgepoeg. :D

wpid-img_20150521_144258.jpg

Lihaspingetest ei ole ta ikka veel täielikult lahti saanud. Kui ta roomama hakkas, siis vedas ta ühte jalga sirgelt taga, ta nägi välja nagu jalutu zombi… Nüüd on juba parem, ning ta saab seda jalga kasutada ka. Aga kahjuks kasutab ta enda edasi lükkamiseks ikkagi ka varbaid, ning vahel tõuseb ta väga valesti püsti ka. Peaks tõusma nii, et tõstab ühe jala täistallale, ning lükkab end püsti. Aga tema surub end kuidagi põlvest sirgeks ja nõnda saab püsti…

Mul on tunne, et paljud lugejad ei tea mida see ‘beebide lihaspinged’ üldse tähendab.
Loe täpsemalt – Ohumärgid beebi motoorses arengus.

Lihasspasmiks nimetatakse elektromüograafilist aktiivsust lihases, mis ei ole meie teadliku kontrolli all, ning ei ole meie kehaasendist sõltuv. See võib olla ja võib ka mitte olla valulik. Lihasspasmid tekivad erinevate stressorite mõjul olgu need siis füüsilist, vaimset või emotsionaalset laadi (nt ootamatu keiser, nagu meil). Organism vastab stressile lihase jäigastumisega, millede põhisümptomiteks on valu, jäikus, hellus, ebaloomulik kehaasend. Valu, mis spasmiga kaasas käib on pidev, tuim, hajuv ning intensiivistumisel ka terava iseloomuga.

Annu puhul näeb see välja nii, et ma ei saa tema jalgu kõverdada, sest ta surub vastu (ülesirutus). Ja kuna lihased on pinges, ei saa ta end ka normaalselt liigutada (roomamine, istumine jms oskused võivad hilineda – nagu Annul kohati). Alustades oli Annu nagu pulk! Füsoterapeut pidi teda mingi 15 minutit mudima ja lõdvestama, enne kui laps jala korraks pooleldi kõveraks lasi. Hetkel on asi juba hea, ning jalad käivad ilusti kõveraks. Aga ma ei saa aru miks tal nii on, et kui ma temaga paar päeva ei massaažita ega mölla, siis läheb kohe jälle halvemaks. :(
Pingete puhul aitab võimlemine, ujumine, silitamine ja massaaž. Seda kõike oleme me juba kuida ja kuid ka teinud.
Ma lihtsalt loodan, et see jama saab ka lõpuks läbi, ning ta saab vabalt liikuda ja areneda, nagu õige oleks.

Kas teie lastel on lihaspingeid esinenud? Kui kaua läks nendest lahti saamiseks aega?

Näputoit vs püree, ehk lisatoidust seitsme ja poole kuusele

Annu on juba poolteist kuud lisatoitu saanud, ja see pole üldse olnud selline kogemus, nagu ma alguses arvasin/ootasin. Ma arvasin, et ta on juba täiega ka muu toidu jaoks valmis, aga esimeste reaktsioonide järgi polnud mina ainus, kes veidikene pettus. Ta oli juba kuid meie söömist vaadanud ja nõudlikult ampsu tahtnud. Ju ta siis arvas, et see söök on mingi maagiline asi ja me, va vastikud, ei anna talle isegi maitsta! :D
Alustasime Annu 6.kuu sünnipäeval ja suvikõrvitsaga. Ma kibelesin juba enne seda alustama, aga mingi kiiks oli ikkagi peas, et pean 6. minisünnipäeva ära ootama. Ja hea oli, sest päevast, kui lisaga alustasime, olid kõhuhädad platsis! Nimelt, on tal pidevalt kõht kinni. Nii, kui piisavalt vedelikku ei tarbi, on jama majas. Õnneks joob ta ilusti ja vastu ei vaidle. Sama, aga ei saa öelda püreede ja putrude kohta.
Ta tahab koguaeg ise kõike teha. Ise lusikat hoida, ise tassist juua, ise süüa ja möllata, ning kui ma ei lase, siis ohissandjumal, vot siis sa alles kuuled kes sa oled. :D Kuigi see on vist tavaline ja kõik beebid kisuvad lusikat.
”Aga miks sa siis ei lase tal ise tegutseda? Lase lapsel laps olla ja las mökerdab!” ütlete te. Mäkerdamise ja segaduse vastu pole mul mitte midagi, sest koristaja on omast käest võtta.

wpid-dsc_0207.jpg

Aga kui kõik jõuab koera kõhtu, siis… no pole asjal muud mõtet, kui mökerdamine ja lõbutsemine. Sama hästi võiksingi ma ju kõik pudrud ja püreed koerale valmistada. :D Kuigi, nagu öeldakse, siis toit enne ühte, ongi just for fun.

Seega ühel hetkel andsingi ma püreede ja putrudega alla, ning läksin näputoidule üle. Ja asjad paranesid, kui võluväel. Kuna Annukas on mul selline isetegija, siis näpust söömine on nagu kohe päris tema teema.
Eks see algus oli hirmutav, et mis siis kui läheb kurku? Kas ma oskan midagi üldse teha? Aga tõde on see, et beebidel on see köhatamise ja nn ”lämbumise” refleks keelel tükk maad eespool, kui täiskasvanutel, seega on näputoit vat, et isegi ohutum. Lusikaga sa ju surud selle toidu talle jumalteabkuhu.
Annemaia puhul oli veel suureks ohuks see, et ta hakkas ju närvitsema ja karjuma, kui ma täpselt tema soovide järgi ei talitanud. Mitmeid kordi juhtus nii, et tema otsustas karjuda just siis, kui puder suus oli, ning tõmbas selle endale kurku. Õnneks mitte väga hullult ja ta saab alati köhimisega ise hakkama. Aga ikkagi, hirmus ju.

Alguses pakkusin ma talle kurki. Aga ühel hetkel hakkas ta sealt suuri tükke lahti hammustama, ning mina olin kohe ehmunud. Muidugi alati tuleb sellisel puhul tähele panna, et näppu ei tasuks lapsele suhu toppida, et midagi kätte saada, sest sa võid tükikese hoopis sügavamale lükata. Ja alati jää rahulikuks, sest kui sina lähed närvi, tajub ka laps seda, ning läheb omakorda rohkem närvi. Mille tulemusel võib tükk jällegi kurku minna.
Seejärel võtsin kasutusele puuviljaluti.

Sinna lõikasin siis kurgi pehmed sisud sisse ja seda lutsutas Annu mõnuga, polnud ka ohtu, et midagi kurku läheb. Aga mingil hetkel see lutt ammendas end, ning läksin uuesti tagasi näputoidu juurde (kuigi selle lutti kasutamist loetakse ka mingil määral näputoidu alla). Ning Annu saab ideaalselt hakkama! Ta ise vaatab ja asjatab, mida, kui palju ja millise tempoga ta sööb. Enamus on muidugi mööda kööki laiali või tema tagumendi all, sest asjad lihtsalt libisevad käest ära. Ühte viilu porgandit võin ma ühe söögikorra ajal umbes miljon korda pesta, aga noh jah, vähemalt ei ole seda hüsteeritsemist enam ja ta sööb rahulikumalt. Plusspunktina saan ka mina nüüd sel ajal normaalselt süüa, ilma, et keegi mu jala küljes rippudes ‘emm-mämmäm’ nõuaks.
KUIGI, ta satub vahepeal liiga hoogu, ning surub endale näiteks terve õisiku lillkapsast suhu, ning siis teeb selliseid nägusid, et ei tea kas hakkab kohe oksendama, või lämbuma. Aga nõnda beebi õpipki mis tal üle jõu käib ja millega ta hakkama saab. Aga silmad tuleb alati lapse peal hoida ja toiduga ei tohi teda mitte mingil juhul 5’ks sekundikski üksi jätta. Kui midagi satub lapsele hingamisteedesse, siis ei ole ta võimeline köhima, ega ka häält tegema, ning võibki lämbuda.

Olen talle pakkunud ahjus küpsetatud porgandeid ja lillkapsaõisikuid, aga need läksid nii pehmeks, et laps ei suutnud neid korralikult haaratagi, enne kui kõik juba plögana tal pihkude vahelt välja voolas. Seega see variant mulle enam ei meeldinud (kuigi üleküpsetamine oli puhtalt minu süü). Muretsesin siis metallist sõela, ning hakkasin kõiki tema toite aurutama. Aurutamine on ka üks kõige paremaid viise beebile toitu valmistada, sest aurutades ei kao viljadest nii palju kasulikke ained, kui näiteks keetmise puhul.
Näputoitu olen säilitanud, sarnaselt püreedele, sügavkülmas. Võtab küll palju rohkem ruumi, aga siiski võimalik. Kui soovin näiteks õhtul lapsele porgandeid ja lillkapsast pakkuda, siis võtan asjad juba hommikul kausiga külmkappi sulama. Mõned tunnid enne õhtusööki tõstan kausi köögilauale, et juurikad soojemaks läheksid, siis ei pea pead vaevama kuidas neid soojendada. Kuigi ma olen otse külmkapist talle ka neid andnud, ning tundub, et tal suht suva. Aga kuna ma ise ei tahaks ju ka külmi juurikaid närida, olen need enne siiski soojenema võtnud. Muidugi, jahe on hammaste tulemise perioodil ka hea. ;)
Mõnikord lutsutab Annukas, läbi puuviljaluti, külmutatud püreekuubikut, ning ükskord maitses ka jääs kirsse. Pole vist vaja öeldagi, et ta nägi välja nagu saagi kallal maiustav vampiir. Punased nired mööda lõuga ja pluusi kaelust voolamas.

Tegelikult pole ma püreede ja putrudega veel täielikult alla andnud. Kuidagi pean ma ta lõpuks siiski korralikult putru sööma saama ja kuna järjepidevuses peitub pool võitu, siis üritan ma igal hommikul aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Mõnikord sööb ta isuga, ning talle nagu ei meenukski, et peaks üritama minu käest oma pudruste sõrmedega kinni võtta, et lusikat või tassi ära kiskuda. Aga enamasti käib siiski võitlus ja kisa käsikäes.
Ma pean endale pidevalt meenutama, et ma ei teeks talle elu liiga lihtsaks. Ma ei tohi kohe appi tormata, kui ta midagi esimese üritusega kätte ei saa ja karjuma kukub. Ta peab ise proovima! Ning ma ei tulnud nagu selle pealegi alguses, et võiksin Annule õpetada ise tassist joomist. Selle asemel jootsin teda mina… Alguses pitsist, aga nüüd võtsin käiku tema kahe sangaga tassi ja lasen tal endal ka proovida. Ning mind üllatab KUI tark ta juba on. Võtsin enda tassi, ning näitasin talle iga nurga pealt, kuidas tassi hoida ja kuidas juua, ning ta proovis kohe järgi! Võttis kahe käega sangadest kinni ja pani tassi suu juurde. Valas endale küll kõik kaela, ning oleks peaaegu ära uppunud, aga see käib õppimise juurde. :D Suur oli tema üllatus ka siis, kui ta tassi endale pähe tühjendas ja ülepeakaela märjaks sai…

Ma pole vist mitte kunagi nii mitu korda tal päevas riideid vahetanud, kui praegu. Isegi toidu tagasiheite perioodil kulus hilpe vähem. Iga jumala kord, kui ta midagi natukenegi näksib, on kindel see, et tuleb teha täielik äutfiti vahetus ja korralik pealaest jalatallani pesu. See muidugi tibinale ei meeldi ja sel ajal karjutakse mu peale nii kuis kops võtab. :D
Toitu võib leida ka kõige utoopilisematest kohtadest. Näiteks ühel õhtul vanni tegema hakates, leidsin ta kaenlaaugust pool kamapalli…
See, et peale pudru mekkimist tuleb üle pesta silmad, juuksed, kõrva- ja ninaaugud, varbavahed ja lõualotid, pole enam mingi uudis (lõualott sööb ka rohkem, kui tema :D). Ja vahel avastad sa mitu tundi peale hommikusööki, et lapsel on ikka veel silmade vahel putru….

wpid-img_20150523_125917.jpg

Nagu kõige esimesel pildil näha, siis vahel juhtub ka nii, et tuleb vahetada kardinad, pesta sein, põrand, köögilaud ja koer – nagu näiteks täna…

EDIT:
Oumdži, Annu jõi täna õhtusöögi ajal tassist täiesti ise! Hästääg UhkeEmme