Joel ja söök

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas on aeg lisatoiduga alustada?

Ma olen siin viimased nädal-kaks kaalunud, et kas ma peaksin poisile juba lisatoitu andma hakkama? Kuigi ta pole veel 5-kuunegi ja ma ei plaaninud enne 6.elukuud talle midagi anda, tundub mulle viimasel ajal, et tal jääb piimast justkui väheks.
Varem ta mõmises peale sööki nagu mõmmibeebi, sest kõht oli nii mõnusalt täis. Nüüd enam nii pole ja iga kord saab ta kurjaks, kui pidusöök läbi saab, justkui, et mis mõttes JUBA otsas – anna veel! Uriseb seal rinna otsas, nagu väike marutõbine kährik. :D

Öösiti ärkab ta viimasel ajal iga tund ja on rahutu. Päeval tahab ta ka iga kahe tunni tagant süüa, kuigi varem oli vahe ikka 3-4 tundi. Ma ei mäletagi millal ta viimati ilusa pika lõunaune tegi…
On ka muid märke, et ta oleks nagu valmis midagi toekamat sööma. Näiteks, kui me sööme, siis ta konkreetselt jõllitab meid ja jälgib kahvleid. Kui ta piisavalt lähedal on, üritab ka krabada, aga no eks praegu ongi kõik põnev ju vaadata-katsuda.
Mind ajas ükspäev nii naerma, kuidas ta mul süles istus ja silmad punnis mu kahvlit jälgis – kahvel läheb taldriku poole, tema pea ka, kahvel läheb mulle suhu, tema pea läheb kuklasse ja vaatab kuhu see nüüd kadus.
Paar päeva tagasi jättis Annu oma leiva diivani peale, Joeli kõrvale. Mõni hetk hiljem üritas poiss seda juba omale suhu toppida. :D Mitte, et see nüüd näitaks tema valmisolekut lisatoiduks, või midagi, tal on vanus lihtsalt hetkel selline, et ‘krabame ja topime kõike suhu’, aga najakas ikkagi. Õnneks sain enne jaole, kui tal seda päriselt süüa õnnestus.

Ma ei tea, võib-olla on see õgimine tal lihtsalt mingi kasvuspurt ja piima tellimine, aga tavaliselt on see ikka paari päevaga möödunud. Süüdistada võiks ka vaktsiini saamist ja no vana hea ‘hambad on kõiges süüdi’, aga no ma ei tea. Joel on suur poiss ka, Annemaia oli mul 7-kuusena sama suur, kui Joel praegu 4,5-kuusena (kuskil 70 cm ja 7,5 kg).

Ma ei tahaks selle lisatoiduga tegelikult kiirustada ka, liiga varajane alustamine on lapsele kahjulik. Pealegi, see püreedega jändamine on tüütuuuuu. Aga samas, kui ta ongi näljane, ei tahaks ma teda ju näljutada ka.

5 kilo, 17 sentimeetrit ja 1a7k vahet :D

5 kilo, 17 sentimeetrit ja 1a7k vahet :D

Btw, jah,Joel istub Annu nukukärus ja jah, nad rallisid mööda tuba (ta on seal traksidega kinni ja ma toetasin teda enamus ajast). Dziiizes, ma olen vist liiga jolo ema. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Näputoit vs püree, ehk lisatoidust seitsme ja poole kuusele

Annu on juba poolteist kuud lisatoitu saanud, ja see pole üldse olnud selline kogemus, nagu ma alguses arvasin/ootasin. Ma arvasin, et ta on juba täiega ka muu toidu jaoks valmis, aga esimeste reaktsioonide järgi polnud mina ainus, kes veidikene pettus. Ta oli juba kuid meie söömist vaadanud ja nõudlikult ampsu tahtnud. Ju ta siis arvas, et see söök on mingi maagiline asi ja me, va vastikud, ei anna talle isegi maitsta! :D
Alustasime Annu 6.kuu sünnipäeval ja suvikõrvitsaga. Ma kibelesin juba enne seda alustama, aga mingi kiiks oli ikkagi peas, et pean 6. minisünnipäeva ära ootama. Ja hea oli, sest päevast, kui lisaga alustasime, olid kõhuhädad platsis! Nimelt, on tal pidevalt kõht kinni. Nii, kui piisavalt vedelikku ei tarbi, on jama majas. Õnneks joob ta ilusti ja vastu ei vaidle. Sama, aga ei saa öelda püreede ja putrude kohta.
Ta tahab koguaeg ise kõike teha. Ise lusikat hoida, ise tassist juua, ise süüa ja möllata, ning kui ma ei lase, siis ohissandjumal, vot siis sa alles kuuled kes sa oled. :D Kuigi see on vist tavaline ja kõik beebid kisuvad lusikat.
”Aga miks sa siis ei lase tal ise tegutseda? Lase lapsel laps olla ja las mökerdab!” ütlete te. Mäkerdamise ja segaduse vastu pole mul mitte midagi, sest koristaja on omast käest võtta.

wpid-dsc_0207.jpg

Aga kui kõik jõuab koera kõhtu, siis… no pole asjal muud mõtet, kui mökerdamine ja lõbutsemine. Sama hästi võiksingi ma ju kõik pudrud ja püreed koerale valmistada. :D Kuigi, nagu öeldakse, siis toit enne ühte, ongi just for fun.

Seega ühel hetkel andsingi ma püreede ja putrudega alla, ning läksin näputoidule üle. Ja asjad paranesid, kui võluväel. Kuna Annukas on mul selline isetegija, siis näpust söömine on nagu kohe päris tema teema.
Eks see algus oli hirmutav, et mis siis kui läheb kurku? Kas ma oskan midagi üldse teha? Aga tõde on see, et beebidel on see köhatamise ja nn ”lämbumise” refleks keelel tükk maad eespool, kui täiskasvanutel, seega on näputoit vat, et isegi ohutum. Lusikaga sa ju surud selle toidu talle jumalteabkuhu.
Annemaia puhul oli veel suureks ohuks see, et ta hakkas ju närvitsema ja karjuma, kui ma täpselt tema soovide järgi ei talitanud. Mitmeid kordi juhtus nii, et tema otsustas karjuda just siis, kui puder suus oli, ning tõmbas selle endale kurku. Õnneks mitte väga hullult ja ta saab alati köhimisega ise hakkama. Aga ikkagi, hirmus ju.

Alguses pakkusin ma talle kurki. Aga ühel hetkel hakkas ta sealt suuri tükke lahti hammustama, ning mina olin kohe ehmunud. Muidugi alati tuleb sellisel puhul tähele panna, et näppu ei tasuks lapsele suhu toppida, et midagi kätte saada, sest sa võid tükikese hoopis sügavamale lükata. Ja alati jää rahulikuks, sest kui sina lähed närvi, tajub ka laps seda, ning läheb omakorda rohkem närvi. Mille tulemusel võib tükk jällegi kurku minna.
Seejärel võtsin kasutusele puuviljaluti.

Sinna lõikasin siis kurgi pehmed sisud sisse ja seda lutsutas Annu mõnuga, polnud ka ohtu, et midagi kurku läheb. Aga mingil hetkel see lutt ammendas end, ning läksin uuesti tagasi näputoidu juurde (kuigi selle lutti kasutamist loetakse ka mingil määral näputoidu alla). Ning Annu saab ideaalselt hakkama! Ta ise vaatab ja asjatab, mida, kui palju ja millise tempoga ta sööb. Enamus on muidugi mööda kööki laiali või tema tagumendi all, sest asjad lihtsalt libisevad käest ära. Ühte viilu porgandit võin ma ühe söögikorra ajal umbes miljon korda pesta, aga noh jah, vähemalt ei ole seda hüsteeritsemist enam ja ta sööb rahulikumalt. Plusspunktina saan ka mina nüüd sel ajal normaalselt süüa, ilma, et keegi mu jala küljes rippudes ‘emm-mämmäm’ nõuaks.
KUIGI, ta satub vahepeal liiga hoogu, ning surub endale näiteks terve õisiku lillkapsast suhu, ning siis teeb selliseid nägusid, et ei tea kas hakkab kohe oksendama, või lämbuma. Aga nõnda beebi õpipki mis tal üle jõu käib ja millega ta hakkama saab. Aga silmad tuleb alati lapse peal hoida ja toiduga ei tohi teda mitte mingil juhul 5’ks sekundikski üksi jätta. Kui midagi satub lapsele hingamisteedesse, siis ei ole ta võimeline köhima, ega ka häält tegema, ning võibki lämbuda.

Olen talle pakkunud ahjus küpsetatud porgandeid ja lillkapsaõisikuid, aga need läksid nii pehmeks, et laps ei suutnud neid korralikult haaratagi, enne kui kõik juba plögana tal pihkude vahelt välja voolas. Seega see variant mulle enam ei meeldinud (kuigi üleküpsetamine oli puhtalt minu süü). Muretsesin siis metallist sõela, ning hakkasin kõiki tema toite aurutama. Aurutamine on ka üks kõige paremaid viise beebile toitu valmistada, sest aurutades ei kao viljadest nii palju kasulikke ained, kui näiteks keetmise puhul.
Näputoitu olen säilitanud, sarnaselt püreedele, sügavkülmas. Võtab küll palju rohkem ruumi, aga siiski võimalik. Kui soovin näiteks õhtul lapsele porgandeid ja lillkapsast pakkuda, siis võtan asjad juba hommikul kausiga külmkappi sulama. Mõned tunnid enne õhtusööki tõstan kausi köögilauale, et juurikad soojemaks läheksid, siis ei pea pead vaevama kuidas neid soojendada. Kuigi ma olen otse külmkapist talle ka neid andnud, ning tundub, et tal suht suva. Aga kuna ma ise ei tahaks ju ka külmi juurikaid närida, olen need enne siiski soojenema võtnud. Muidugi, jahe on hammaste tulemise perioodil ka hea. ;)
Mõnikord lutsutab Annukas, läbi puuviljaluti, külmutatud püreekuubikut, ning ükskord maitses ka jääs kirsse. Pole vist vaja öeldagi, et ta nägi välja nagu saagi kallal maiustav vampiir. Punased nired mööda lõuga ja pluusi kaelust voolamas.

Tegelikult pole ma püreede ja putrudega veel täielikult alla andnud. Kuidagi pean ma ta lõpuks siiski korralikult putru sööma saama ja kuna järjepidevuses peitub pool võitu, siis üritan ma igal hommikul aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Mõnikord sööb ta isuga, ning talle nagu ei meenukski, et peaks üritama minu käest oma pudruste sõrmedega kinni võtta, et lusikat või tassi ära kiskuda. Aga enamasti käib siiski võitlus ja kisa käsikäes.
Ma pean endale pidevalt meenutama, et ma ei teeks talle elu liiga lihtsaks. Ma ei tohi kohe appi tormata, kui ta midagi esimese üritusega kätte ei saa ja karjuma kukub. Ta peab ise proovima! Ning ma ei tulnud nagu selle pealegi alguses, et võiksin Annule õpetada ise tassist joomist. Selle asemel jootsin teda mina… Alguses pitsist, aga nüüd võtsin käiku tema kahe sangaga tassi ja lasen tal endal ka proovida. Ning mind üllatab KUI tark ta juba on. Võtsin enda tassi, ning näitasin talle iga nurga pealt, kuidas tassi hoida ja kuidas juua, ning ta proovis kohe järgi! Võttis kahe käega sangadest kinni ja pani tassi suu juurde. Valas endale küll kõik kaela, ning oleks peaaegu ära uppunud, aga see käib õppimise juurde. :D Suur oli tema üllatus ka siis, kui ta tassi endale pähe tühjendas ja ülepeakaela märjaks sai…

Ma pole vist mitte kunagi nii mitu korda tal päevas riideid vahetanud, kui praegu. Isegi toidu tagasiheite perioodil kulus hilpe vähem. Iga jumala kord, kui ta midagi natukenegi näksib, on kindel see, et tuleb teha täielik äutfiti vahetus ja korralik pealaest jalatallani pesu. See muidugi tibinale ei meeldi ja sel ajal karjutakse mu peale nii kuis kops võtab. :D
Toitu võib leida ka kõige utoopilisematest kohtadest. Näiteks ühel õhtul vanni tegema hakates, leidsin ta kaenlaaugust pool kamapalli…
See, et peale pudru mekkimist tuleb üle pesta silmad, juuksed, kõrva- ja ninaaugud, varbavahed ja lõualotid, pole enam mingi uudis (lõualott sööb ka rohkem, kui tema :D). Ja vahel avastad sa mitu tundi peale hommikusööki, et lapsel on ikka veel silmade vahel putru….

wpid-img_20150523_125917.jpg

Nagu kõige esimesel pildil näha, siis vahel juhtub ka nii, et tuleb vahetada kardinad, pesta sein, põrand, köögilaud ja koer – nagu näiteks täna…

EDIT:
Oumdži, Annu jõi täna õhtusöögi ajal tassist täiesti ise! Hästääg UhkeEmme

Kui beebile ei maitse lisatoit

Annemaia on nüüd juba nädala lisatoitu saanud. Aga tundub, et talle see erilist vaimustust ei valmista, sest suurem osa puristatakse mulle näkku ja mööda kööki laiali. Esimesena andsin talle mõned lusikatäied suvikõrvitsat. Algus tundus paljulubav. Ta sõi vägagi innukalt ja ei ajanud midagi välja. Tundus, et tema oleks rohkemgi soovinud, kui mina anda võisin. Olin täiega sillas, et talle mu suure armastusega tehtud söök maitseb!
Järgmise päeva algus oli sarnane, aga paari ampsu pärast hakkas ta lollitama. Puristas ja sülitas, nagu väike suvikõrvitsa kahur. Veidike ikka jõudis kõhtu ka, aga enamus oli mööda kandikut ja pluusi laiali.
Arvasin siis, et ehk polnud ta lihtsalt nii näljane, aga veidike peale seda sõi ta korraliku lõunasöögi jagu piima.
Sama päeva õhtul muutus ta tujukaks ja nuttis palju rohkem.
Järgmisel hommikul võisin ma seda kõrvitsat juba ise süüa. Tegi ainult nägusid, lollitas, vaatas ringi ja kiskus kardinat. Kui keelasin, siis ainult puristas mulle oma püreed näkku ja naeris. Arvasin, et ehk see on lihtsalt tittede asi. Ega ükski titt ju puhtalt söö. Aga oh ei. Muidu oli ilusti, aga nii kui lusika suu juurde panin hakkas puristama. No jumal temaga. Ega vägisi ka ei saa.
Ja oh sa jumal mis siis trall õhtul lahti läks. Annu punnitas nagu segane ja oli ikka väga kurb. Öösel ei maganud üldse hästi, ärkas tihti ja ei tahtnud enam magama jääda. Keerutas, punnitas, virises ja hädaldas. Vaesekene…
Otsustasin, et järgmisel hommikul teen talle brokolist püreed ja vaatame mis siis saab. Ütlen kohe, et ma ei tea miks just brokoli, ma ei teinud mingit uurimistööd, et kas see oleks nüüd parim teiseks toiduks, või ei.
Aga alguses tundus, et talle maitses see. Sõi isuga, ja eriti ei lollitanudki. Alles lõpus hakkas keerutama ja polnud enam asjast huvitatud. Ju sai siis kõht täis.
Aga järgmisel päeval oli täpselt sama jant jälle. Paar ampsu suure pusimisega suhu, ülejäänu oli mööda kööki laiali.
Ka õhtu oli rahulikum ja gaase ei paistnud enam olevat. Ainus mure oli see, et laps ei maganud enam hästi. Iga öö käis üks pidev jant. Ärkab keset ööd üles ja absoluutselt keeldub uuesti silmi kinni panemast. Ja siis lihtsalt keerutab, möllab, jaurab ja kui ma välja ei tee, hakkab tihkuma. No joppenpuhh küll.
Ka lõunauned läksid täiega pekki. Esimese 40 minutilise une asemel magas tunni, ning teise, pika lõunaune asemel tegi tema 40 minutit. Ja ütleme nii, et see ei sobinud meile kummalegi. Tema oli väsinud ja segaduses, ning mina olin natukene ahastuses, et pidin loobuma oma 2,5 h puhkepausist.
Nii palju siis sellest, et lisatoiduga alustades magab beebi paremini. Sittagi.
Tegin siis järelduse, et ju talle maitseb ainult värskelt tehtud söök. Aga see ei ole ju ka just parim lahendus, et ma hakkan talle iga jumala hommik paari lusikatäit püreed keetma…
Mõtlesin siis, et tutvustan talle uusi asju 3 päeva kaupa. Täna oli siis järg sealmaal, et järgmist toitu tutvustada. Mõtlesin, et teen porgandid ära, sest need hakkasid juba koledaks minema. Aga kui püree oli valmis, ei kõlvanudki see Annule. Mängis jälle kuulipildurit.
Nii palju siis sellest teooriast, et tema sööb isuga ainult värskelt keedetud toitu… Aga vähemalt magas ta täna normaalselt. Ja mingil imekombel jäi ta õhtul nüüd koos issiga magama. Nii, et ma ei tea mis selle tibinaga teha. Porgand peaks ometi maitsema, see on ju magus! Aga ei tuhkagi…
Mingil hetkel andsin talle kurgi pihku ja seda lutsis ta küll isuga, aga ega ainult kurgist ju piisa…
Nüüd tagantjärele mõtlen, et ilmselt oli asi lihtsalt selles, et seedesüsteem sai väikese shoki tahkest toidust, sest nüüd tundub asi juba paranevat. Vähemalt lapse käitumise poolest. Ma ei tea kuidas ma ta sööma ka saan…

Mis on/oli teie lapse lemmik toit?