Ma olin 17-aastane, kui Sämmy võtsin. Ja mis siin salata, vastu enda mehe tahtmist. Vähemalt temal oli mõistus sel ajal juba peas.
Tol ajal oli telekas üks õudukas lugu sellest, kuidas kuskilt urtsikust leiti mingi 20 kutsikat. Ja mina tahtsin neid aidata. Nendest konkreetsetest kutsudest jäin ma ilma, sest nad anti nii ruttu ära, et ma ei jõudnudki jaole. Sealt see mõte koer võtta, sündiski.
Lappasin erinevaid kuulutusi ja varjupaikade kodulehti, aga ei leidnud midagi sobivat. Ma ei tahtnud väga suurt koera, aga samas mingit rotti ka ei soovinud.
Kuni ükskord leidsin mingi kuulutuse, kus pakuti paari kutsikat ja nad pidavat kasvama umbes põlvekõrguseks. Võtsin omanikuga ühendust ja paar tundi hiljem toodigi koer mulle autoga Elvast ära.
Ta oli maailma armsaim olevus! Aga seda, et see kutsikas vaid põlvekõrguseks kasvab, ei oleks isegi mu poolpime vanaema uskunud! Sel koeral olid käpad nagu saapad all.
Pildid on küll sellised, et võta luup välja, et sealt udukogust koer üles leida, aga noh…mis teha. Tol ajal polnud paremaid fotosid millegiga jäädvustada.
Vaatasime Meeleheitel koduperenaisi!
Ta harjus meiega väga ruttu. Ma ei mäleta, et oleks mingit hullu nuttu või koduigatsust olnud. Ilmselt aitas ka see, et ta magas meie kaisus, nagu beebi. Viga number üks!
Peagi saabus talv. Ma vist isegi filmisin tema esimest reaktsiooni lumele. See oli lihtsalt nii lahe, kuidas ta pea ees lumme sukeldus, endal silmad imestusest suured, nagu tõllarattad.
Kuna ta oli esimesest päevast alates täielikult õuekoera tüüpi, siis vahel lasin ma ta pika paelaga õuepeale lippama. Kuni ta kurivaim selle ära õppis, et kui pael läbi närida, saab ju palju kaugemale uudistama minna! :D
Seega asendus ühel hetkel pael kõige peenema ja kergema ketiga, mis ma poest leidsin. Ärge ajage segamini. Ta ei olnud ketikoer. 90% ajast oli ta siiski ”vaba laps”, kes lippas toas ringi, magas voodis ja diivanil, ning jalutas pikki ringe õues. Lihtsalt vahepeal oli õues ka lebos, ning nautis ilma.
See, et kutsikad sigadusi teevad, ei olnud mulle muidugi üllatus. Selline pilt polnud harv.
No kuidas sa ei võta sellist nunnukat kaissu, ah? :D
Kuna me olime tol ajal veel noored ja vaesed, ei olnud meil ilusaid asju, mille rikkumise pärast oleksime pidanud muretsema. Seega magas koer kus iganes tema heaks arvas. Minu arvates oli nunnu, kui kutsikas kaisus magas. Aga mida suuremaks ta sai, seda vähem oli meil endal ruumi. Eks sa mahuta 120 cm peale üks emavaal, hiigelsuur koer ja mehemürakas.
Vot nii mõnusasti, padi pea all, okupeeris tema meie diivani.
Kassiga tal alguses väga soojad suhted ei olnud. Ta sai Nublult koguaeg peksa, kui liiga lähedale läks. Harjumiseks kulus ikka kuid. Aga lõpuks olid nad nii head sõbrad, et sõid ühest kausist, käisid koos jalutamas ja mängisid ühiste mänguasjadega.
Ei mõelnud ma sellegi peale, et kuhu koer panna, kui on vaja kuhugile minna? Seega on meie peres sel teemal aset leidnud päris mitmeid tülisid. Viga number kaks!
Söök, arstiabi, koolitamine – kõik maksab ja õnnetus ei hüüa tulles. Õnneks pole meil sellega mitte kunagi probleeme olnud. Kõik haigused saavad ravitud ja näljas pole ka keegi kunagi olnud. Aga see on midagi, millele tuleb alati mõelda.
Käisin minagi ju Sämmyiga koertekoolis tarkust omandamas, sest suur ja rumal koer on nuhtlus, ning oht teistele inimestele. Koeral peab selge olema, kes on peremees ja kus on tema koht. Aga noh, nagu näha, siis meie puhul läks see tarkus kõik suure kaarega aia taha. Viga number kolm! Selles olen muidugi jälle mina süüdi, mitte keegi teine. Ei oska see koer tänase päevani kõrval kõndida ja temaga jalutamine on täielik ooper. Aga selle eest teab ta vägagi hästi erinevaid käsklusi, nagu näiteks koht, istu, lama, ei tohi, välja jne. Ka paar vimpkat olen talle selgeks õpetanud. Ta oskab käppa anda, ”high five” visata, sitsida, küsida, rullida, roomata jms. Aga noh, need käivad ikka vastavalt tujule, ning vahel tuleb mitu korda end üle korrata (mis pole iseenesest lubatud, koer peab kuuletuma koheselt).
Pissile küsimise õpetamine käis üsnagi kergelt. Peale igat sööki, jooki ja ärkamist läksime kohe õue (nagu tittede potitreening, hehe). Üsna pea ta mõistis, et hädad tuleb õue teha, ning hakkas niutsumisega nendest märku andma.
Üks kõige jubedamaid aegu, on kevad. Karvavahetus periood. See on meeeeeletu, kui palju tunde ma seda koera kamminud olen. Ja kui temast ikka pihutäite viisi veel karvu eraldub, tuleb meeleheide peale küll. Karvad toidus pole siin majas ammu juba enam mingi ime. Ja ma ei oska enam kokku lugedagi mitu tolmuimejat nende karvade kätte ära koolenud on. Ma pean iga jumala päev kõik toad üle käima, sest muidu jooksevad sind kassi suurused karvapallid lihtsalt jalust maha!
Ma ei saa öelda, et ma tema võtmist kahetseksin. Jah, see polnud väga hästi läbimõeldud otsus ja ilmselt poleks ma pidanud teda tol ajal võtma. Aga nähes, kui imeline koer ta on, ei suuda ma kahetseda, või mõelda, et poleks ehk pidanud.
See on Sämmy tugitool :D
Kui Annemaiat ootama jäin, muutus koheselt väga palju ka koera elu. Ma hakkasin mõtlema sellele, et ma ei saa ju last diivanilegi panna, kui koer suva hetkel talle pähe hüpata võib (voodi oli juba enne seda keelu alla pandud). Seega tuli koer ringi õpetada. Mul oli väga kahju, aga polnud ju valikut. Oma rumalus ja “issand, kutsikad on nii armsad”… Ärge teie siis seda viga tehke. Mis on suurele koerale keelatud, peab ka kutsikale keelatud olema.
Mu süda sulab, kui teda Annemaiaga näen. Esimesest päevast alates on ta seda last hoidnud, kui enda kutsikat. Valvab tema und, hoiab teda ohtude eest, laseb end sikutada, ilma, et saaks kurjaks ja saab aru, et Annu on kõigest väike inimene, kes ei hooma oma tegusid. Ta jagaks temaga oma mänguasju, ning musitaks teda lõpmatuseni, kui ma vaid lubaksin. Ta tuleb alati vaatama, kui Annu nutab. Esimestel päevadel, kui haiglast koju tulime, sattus koer lausa paanikasse, kui laps nuttis. Jooksis sellise näoga ringi, et ”miks sa ometi midagi ei tee? kas sa teed talle haiget?” ja nuuksus kaasa.
Üks huvitav omadus on temas veel. Ta ei lase kellelgi kakelda, tuleb alati vahele ja haugub. Kui vaja, siis läheb ka kallale. Me ei saa mehega isegi niisama mürada, vee- või padjasõda pidada, ilma, et koer hulluks ei läheks. Ta vist mõtleb, et me päriselt teeme üksteisele haiget ja ta peab appi tormama.
Ükskord läks ta näiteks mu mehele kallale, kui too mind meeletult kõdistas ja ma niimoodi karjusin, nagu ma sureks. :D
Mul oli laps süles, sellepärast ta pervabki
Jah, koer on vastutus. Jah, koer on vahel täielik nuhtlus. Jah, koer on tüütu (489540 korda järjest tema ilast palli visata, mmmmm) Aga koer on ka tohutu rõõm, armastus ja ta annab meie kodule nii palju juurde! Ma ei kujutaks enam elu ilma temata ettegi.
Koer on sinu jaoks vaid peatükk, aga sina oled koera jaoks terve raamat! Hoia ja armasta oma lemmikut.
Rääkige ka teie oma lemmikutest, kes teil on, mis ta nimi on, kui vana ta on ja kuidas te ta saite? Kui teil looma pole, siis kas ja keda te tahaksite?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
