Me Annuga tulime juba mitu päeva varem Tallinnasse, selle sama sõbranje juurde, kellel on Anukast kaks nädalat vanem poeg. Hommikul kell 11 hakkasime Räpinast liikuma ja õhtul kell kuus jõudsime alles kohale. Reis oli… pikk. Ja tüütu.
Annemaia pidas suht hästi vastu. Räpina-Tartu sõitsime bussiga, üle tunni aja. Pool tundi enne Tartusse jõudmist jäi ta lõpuks mu sülle magama. Ärkas ta selle peale, et hakkasin talle jopet selga toppima ja üritasin kõhukotti paika saada.
Bussijaamast linnaliiniga rongijaama. Rong läks veidikene peale kahte, ning jõudis Tallinnasse kaks ja pool tundi hiljem. Õnneks seebitas sõbranna oma mehe pehmeks ja nad tulid meile autoga järgi.
Rongisõit oli kõige tüütum. Annu ei tahtnud üldse magama jääda ja turnis IGALEPOOLE. Ja kui ma ei lubanud, siis hakkas kisama.
”’Ooo miks see maailm on nii ebaõiglane koht, miks ma ometi ei võiii vankri otsas püsti seistes, ja mähkmekoti rihma närides, üle rongi kriisata?”

Lõpuks vajus ära.

Õhtul tähistasime väikese koogiga Annu 8. minisünnarit.

Järgmine päev möödus meil shopates. Skoorisin endale paar pluusi ja püksid. Annule #EBA2015 äutfiti jaoks viimase lihvi ja paar lühikeste varrukatega body.
Ning kuna ma polnud endiselt kindel midaaa ma ometi sinna galale selga panen, varusin endale veel paar asja, et õhtul siis valin midagi välja.
Käisime kiirel burksi ringil ja lapsed vesistasid suud. Annukas kriiskas mu peale, nagu tavaliselt. Tahtis ka vist ampsu. Miks tema peab mingit maitsetut kamapalli mäluma, kui emme mugib rämpsu? :D

See on küll esimene ja viimane kord, kui ma Balti jaamas burksi söön. Mingi vanem mees hakkas meiega rääkima. Alguses küsis, et kui vanad meie lapsed on, me vastasime. Ebaviisakas oleks ju ignoda ka olnud? Siis oli veits vait ja lihtsalt jõllitas meid. Üritas veel juttu üleval hoida, ja rääkis midagi *hui enam mäletab mida*. Lõpks jäi vist teemadega hätta, ning küsis, et kui palju me lasteraha saame. Tol tüübil oleks küll ühte ”kuidas naistega juttu teha” koolitust vaja olnud. :D

Ja siis kustus Annu jälle kõhukotti ära, nagu väike inglike.

Õhtul tuli ka teine sõbranje meie juurde, et järgmisel päeval oleks hea kõik koos end sättida. Korraldasime peale laste magama saamist väikese moeshow. :D

Mulle tegelikult väga meeldis see pükstega variant, aga mul polnud sobivaid kingi ja pintsak oli ka veidikene õlgadest suur.
Kuni järgmise päeva õhtuni olin kindel, et panen ikkagi selle bling-bling kleidi, sest teine tundus nii… mõttetu, odav ja tavaline. Ka sõbrannadest polnud mitte essugi abi. Muudkui ‘ma ei tea ja ma ei tea’, kui küsisin kumb neile rohkem meeldib. Õnneks aitas lõpuks juuksur/meikar mul otsuse langetada. Ning ma olen väga rõõmus, et ma sedasi otsustasin. Selle kleidi kasuks rääkis ka mugavus. Niigi piinlesin kingade pärast, oleks kleit ka veel selline piinarüü olnud, oleksin ma ilmselt pesus ja paljajalu koju kõmpinud.

Meikar/juuksur, kelleks oli Piia Eller (piiaellermakeup.blogspot.com) tuli kella 16.00 sõbranna juurde koju. Väga mugav võimalus ja ma olin super rahul. Väga tore vastutulelik naine. :)

Need kingad tekitasid mulle mõlemale jalale villid, ning käies oli tunne, et keegi saeb mul nüri noaga varbaid otsast ära. Nii kui lifti ukse taha jõudsime, viskasin kingad jalast ja ohkasin kergendatult.
Ka Annupannukas ei pääsenud sõjahaavadeta. Ta sai nohu! Ja nüüd on ta elus esimest korda haige. Õnneks/kahjuks pole tal palavikku. Ja täna lisandus nohule ka silmapõletik(?) vist. Alguses tuli ühest silmast kollast paksu pläga (rähma?), nüüd tuleb juba mõlemast. Paneks pildi, aga see on suht rõve… Nii ”tore”, et meie perearst pmt terve suve puhkab.
Hetkel teen talle inhalaatoriga auru ja imen selle voolikuga tatti. Päris rõve on see voolik, aga harjub ära. Ei pea vist ütlemagi, et mitte kumbki neist tegevustest talle ei meeldi ja käib suur võitlus.

Päev peale galat otsustasime, et nüüd on kindlasti vaja ühte chillimise päeva. Et lapsed saaksid puhata ja rahulikult kodus mängida, ilma, et neid kuskile kaasa veetakse, kus nad tegelikult olla ei taha.

Need kaks on koos ikka vaieldamatult armsad! Mis siis, et Annukas käitus nagu printsess herneteral, ja kukkus iga jumala kord südantlõhestavalt nutma, kui poiss talle liiga lähedale läks. Tasus Oliveril Annut ainult varbale patsutada, kui Annukas juba nuttis, nagu oleks nuga saanud. :D
Annu õppis Oliveri pealt käputamist ka. Kui tal body seljast ära võtsin, siis ajas end ilusti maast lahti ja käis käpuli. Ei saanud vist parketi peal edasi oma palju kõhuga. Aga muidu on tema põhiliseks liikumisviisiks ikkagi roomamine. Ta nagu oskab käputada küll, kui tahab, aga ta lihtsalt… ei tee seda.
Igatahes, meil oli ütlemata tore! Aitäh P. et meid neli päeva kannatasid! ;)
Nii hea oli sama vana last omava emaga suhelda – sarnased mured ja rõõmud jne. Ning eks meil omavahel oli ka palju kaotatud aega vaja tasa teha. Me polnud juba aastaid korralikult silmast-silma jutustada saanud. Olime ju kunagi parimad sõbrannad, tegime koos tulevikuplaane, kuidas me kõrvuti majades elame ja… ohjah. Ajalugu vaikib selle koha peal. :D

Arvake ära, kui suur summa siin peitub?

13ndal hakkasin siis tagasi reisima. No nii jubedat reisi pole mul kunagi olnud. Ma sõna otseses mõttes mõtlesin, et ma suren sinna selle titega. Asju oli ka umbes kolm korda rohkem, kui tulles. Ma tulin juba geniaalsele plaanile, saadan pooled asjad pakiautomaadiga! :D

Kõigepealt linnaliinibussi ja trammiga – 40 minutit, siis rongiga – üle 2,5 tunni, siis vahtisin bussipeatuses sada aastat, et sõita veel 10 minti bussiga (jalgsi oleks ka kiiremini saanud!), siis ootasin veel pool sajandit ja seejärel haudusime veel tund kakskümmend bussis. Laps virises terve tee… Vaesekene oli näljane, väsinud ja higist üleni märg. Väga rõve oli olla. Kõik kleepus ja… võehh! Never ei taha enam nii reisida! Esimesel võimalusel tuleb need ARK’i eksamid ära teha.
Koju kõndimise ajal jäi Annu lõpuks magama, aga ärkas 15 minuti pärast, kui olin just mõelnud, et ‘jess, saan pesus ära käia, enne kui ta ärkab’. No mis siis ikka. Andsin kisakõrile süüa, küürisin ta puhtaks ja panin tuttu ära, ning siis sain lõpuks ennast ka ära kasida ja veidikene hinge tõmmata.
Kaheksa tundi reisimist – nagu tööpäev.