Ma olen neist lastest täna surmani tüdinenud. Meeleldi võtaks vastu ühe üheotsapileti ükskõik kuhu. Kasvõi Gröönimaale. Peaasi, et ilma nende saatanasigitisteta. :D

Nad on täna vaid mu hingest ja närvidest toitunud. Ainus põhjus miks ma praegu naeran, ongi vist see, et mul lihtsalt pole enam närve, millega närvi minna. Ma olen emotsionaalselt nii väsinud, et mu käed ka värisevad. Või ehk värisevad need hoopiski Joeli kussutamisest, who knows, aga hinge on nad mul igatahes seest ära söönud. :D

Btw, Joel sai täna 2-kuuseks ja kuus kilo on täis!

Igatahes on need kaks elu õit mul terve tänase päeva sünkroonvingumise meistrivõistlusteks harjutanud ja milleks üldse magada? Psõhh, uni on pussidele.
Joel-poiss on mul muidu ka selline kehva unega tegelane. Korraga magab max 20-30 minutit (eeldusel, et lutt on kindlalt suhu liimitud) ja siis pärastlõunal teeb heal juhul ühe pikema une ka – umbes kaks, max kolm tundi. Aga täna on ta terve päeva peale maganud umbes 30 minutit + süles tukutud paar minutit. And I’m going to lose my shit, kui ma täna õhtul ka teda veel kussutama ja lutitama pean.
Aga positiivse külje pealt – ta ei nuta! Vähemalt mitte nii kaua, kuni ta süles on… Lihtsalt vahib üleval ja irvitab mulle näkku, aga kui ma tahan teda kuskile ära panna, hakkab nutma, nagu keegi oleks talle just rämedalt haiget teinud. Seega olen ma teda terve päeva süles tassinud, nagu ta oleks mu külge kinni kasvanud.

Ja ega see Annu siis ka oma pullimisega kehvem olla saa. Just, kui ma olin mõlemad pätid magama saanud ja kergendatult hingasin, ärkas Joel üles. Reaalselt kümme sekundit hiljem oli kuulda ka Annu nuttu. Üks magas õues, teine toas. Halle-fucking-luuja. Joel magas pool tundi ja Annu (peaaegu) tunni. Aga kuna Annu jaoks on seda natukene vähe, siis saatis mees ta uuesti tuttu. Üksi ta loomulikult enam ei jää*, seega läks ka mees temaga magamistupa. Ma ei tea kui palju aega oli möödunud, aga ühel hetkel paterdas Annu mulle kööki, kus ma ühe käega tikrikompotti üritasin keeta ja teisega Joelit kussutasin, ning hüüdis ülirõõmsalt üle köögi ”emme!”. Ise täiesti paljas, padi kaenlas ja juuksed sassis, nagu nukitsamahel. Ma ei suutnud muud teha, kui lihtsalt täiega naerma hakata. Mees oli ka enne magama jäänud, kui see saatanasigitis! Siis tuli ta mulle laua taha istuma, ning hakkas oma hommikust putru näost sisse ajama, ise kiitis, et täiega näm-näm on. :D
Kui puder oli otsas ja vanaemaga jutud räägitud, tõmbas Annu oma kummikud jalga ja läks õue (endiselt täiesti alasti!). Ainult selleks, et sealt viis sekundit hiljem jooksuga tagasi tulla ja üllatusega tõdeda, et ‘vihaa’ sajab. Loomulikult jättis ta igalepoole umbes pool miljonit väikest ja mudast kummikujälge. Et noh, ega ma siis just hommikul põrandaid pesnud, või midagi…

*Annu on täielik emmekas. Nii kui ma toast lahkun (ala tema on söögitoolis, aga Joel hakkab nutma ja ma lähen teda võtma), hakkab Annu hüsteeriliselt nutma, nagu ma oleksin Siberisse kolinud.

Tegelikult polegi nagu midagi hullu, lihtsalt emotsionaalselt on nii kurnav, kui keegi päevast-päeva su küljes ripub ja midagi tahab, ning sul pole isegi poolt tundi, et rahus nõud ära pesta. Praegugi kirjutan ühe käega, sest härra jorupilli jonn on mu vasaku käe hõivanud.
Kui enne tähendas ‘minu aeg’ seda, et ma istusin netis, lugesin blogisid, blogisin ise, vaatasin mõnda sarja, rääkisin kellegiga juttu vms, siis nüüd on ‘minu aeg’ saanud täiesti uue tähenduse. Ma olen tänulik, kui ma saan rahus nõusid pesta, või ilma kedagi kussutamata ühe peenra ära rohida.

Okk, Annu tuli mulle just diivani juurde, näpp püsti, ning ütles: ”kaka – iuuuuu”. Hästääg tänks Annu! A vähemalt käib ta nüüd potil…

Ma armastan neid nii palju, et mul on füüsiliselt valus, aga vahel tahaks neist kasvõi pooleks tunniks rahu saada! :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!