Kolmanda raseduse esimesed nädalad

Ma olen juba aru saanud, et sel korral ei olda mu raseduse üle nii õnnelikud, kui eelnevatel kordadel, sest cammoon eksole, jälle on see Lipsuke rase! Aga ausalt öeldes ei saaks mul rohkem pohlad ollagi. Kellele ei meeldi, see kerigu lihtsalt postitusest üle, sest minu jaoks on iga mu rasedus mingil määral nagu esimene ja ikka sama põnev. Kuigi üldpildis tundub, et kõik nad mööduvad sarnaselt – ilma iivelduse ja eriliste isudeta, aga igast otsast valutades. 

Hetkel näiteks ongi ainus nö sümptom see vastik munasarjade ja emaka kandis pesitsev valu. Muidu on olemine täitsa hää. Vahepeal lausa unustan, et ma rase olen. Ükspäev näiteks siiberdas Joel mul jalgade vahel, ning sõbranje viskas siis kõrvalt kildu, et kas ta üritab ümbertegemisele minna või? Kahjuks on koht on juba kinni sõbrake, seega sel korral ei mängi nagu väga välja. Selle peale lõi mul pea kohal pirni põlema, et ahjaaa, ma olen ju rase… See on nagu üks 5 lapsega tuttav mul. Rääkis, et käis apteegis, sest kõik lapsed olid haiged. Ostis asjad ära ja läks õue. Siis aga meenus, et ahh kurat, üks laps on veel ju… Ta unustas oma beebi ära! :D

Reedel on mul esimene ämmaka visiit ka. Oii kuidas ma ei jõua ära oodata neid tüütuid, piinlikke ja minu arust täiesti ebavajalikke küsimusi. Ja ma juba kujutan neid krõllis silmi ette, kui ma jälle oma rasedajutuga neile lähen. Eelmisel korral ju küsiti, et kas meil juhtus jälle uuups, ning kas ma ikka soovin sünnitada. Ma ei kujuta ainult ette, et mida see “jälle ups” küll tähendas, sest kõik meie väikesed imed on olnud oodatud. Sellepärast ma vist era ämmaka juurde läksingi. Sel korral lähen ka, aga ma ei suutnud nii kaua oodata, sest tema juurde saan löögile alles järgmisel  kuul. Aga noh, loodame siis, et nad seal toolilt päris maha ei kuku, kui kuulevad, et ma JÄLLE rase olen, ise alles 22-aastane olles. Tragöödia missugune, eks… 

Ma ei tea kas mul on megasuured parakad ja ma lihtsalt üritan oma teerulli suurust päästerõngast beebikõhu pähe maha parseldada, või hakkan ma päris ää keerama, aga mul on tunne, et mul on juba praegu kõhu ette löönud. Tavalised riided nagu väga ei istu enam selga ja ma näen veel rasvasem välja, kui ma muidu olen. Samas rasedariietes oma kõhu eksponeerimiseks on ka nagu vara, sest võõrale inimesele paistan ma ilmselt lihtsalt paksu vaalana, kes on omale viinerikile selga venitanud. Hell, kui ma eile oma maost pilti üritasin teha, astus mees uksest sisse ja kihistas naerda, et kas ma teen oma kõhupekist pilte või? Aga no mida need mehed ka teavad, eksole! :D
Rasedateksasi kannan ma aga igatahes juba küll, sest maailmas lihtsalt pole midagi mugavamat olemaski. Mõni kannab neid ju veel aasta peale sünnitustki, seega vähe pohlad, et ma juba 7.rasedusnädalal need endale jalga venitan. Vähemalt on mul mugav! 

Üks asi oli siiski veider mul selle rasedusega. Mul polnud mitu nädalat üldse magusaisu! Hea meelega oleksin toitunud vaid puuviljadest ning juustu ja singi grillvõikudest. Mahlapulkade hooaeg oli ka. Mul on tegelikult praegugi üks sügavkülma sahtel jäätist täis…

Veel väsinum olen ma muidugi ka, kui tavaliselt. Aga noh, kui arvestada seda kaootilist unegraafikut mis mul juba viimased kolm aastat olnud on, siis tegelikult väga vist ei imestagi. Ükspäev näiteks premeerisin end ühe mõnusa pikutusega keset hoovi, sest olin äsja 24 pakki herneid maha saanud ja… jäin lihtsalt magama! 20 minutit hiljem ärkasin iseenda norskamise peale ja avastasin, et olen ühe rämeda joodikupäevituse võrra rikkamaks saanud – üks mu käsi ja pool mu kanni on siiamaani tulipunased! :D 

Ja kui kellelgi tekkis mure, et ega mu põrnikad ometi sel ajal järelvalveta olnud, kui mina magusalt põõnasin, siis ei. Põrnikad magasid õnneks sel ajal toas oma lõunaund ja ei osanud aimatagi, et emme ka julges silma kinni lasta. Ega muidu ma seda 20 minutilist uinakut omale lubada saanud ei olekski. Varem või hiljem oleks keegi mulle niikuinii liiva pähe valanud, või siis mu silmalauge lahti kakkunud ja samal ajal mulle vaikselt kõrva sisse sosistanud: “magad vää?”

Aga kuidas teil – kas ja kui erinevad on teie rasedused olnud ja millal hakkasid teil kõhud välja paistma?