Ma ükskord tegin siin ju nalja, et Annu sai KÕIK – alustades igakuistest kirjadest, minisünnipäeva pidamistest ja lõpetades esimese sünnipäevaga, kuhu oli kutsutud terve sugukond, Joel pole pooltki seda saanud, ning Mannatera olgu õnnelik, kui beebiraamatugi saab. Aga nüüd tundub, et just nii lähebki! Annu ja Joeli ootus on mul väga täpselt üles märgitud ja pildistatud, Mannatera jaoks ei ole ma veel midagi teinud. Annu beebiiga on viimse detailini vihikus kirjas. Joelist kirjutasin ma viimati siis, kui ta käima hakkas, või hambad tulid, AGA see info on mul KÕIK vanas telefonis, mille Annu puruks viskas. Ok, kui ma uue/terve ekraaniga aga muidu katkise, Samsung J 3 leian, saan selle info veel kätte…

Me tähistasime Annu iga minisünnat koogiga, millel oli vastava numbriga küünal. Me tegime pilte ja ma kirjutasin talle ka kirja kus rääkisi mis me sel kuul tegime. Joeli jaoks ma seda tegema ei hakanud…

Annuga käisime vallas lusikapeol. Joeliga me sinna ei jõudnud, sest auto hakkas jälle nägusi tegema ja mees ei jõudnud õigeks ajaks koju tagasi. Ma oleksin ju võinud sinna Põrnikatega üksi ka minna, aga see oleks paras enesetapp ja üks piinlik moment teise otsa olnud, sest noh, Annu. Annu on nii… Annu. :D

Annu esimest sünnat tähistasime sugulastega, sest esimene sünna on ikkagi ju suur diil. Joelile me sellist sünnipäeva ei korralda, sest Annu pealt ma nägin, et see on mõttetu stress nii mulle, kui ka lapsele. Annu oli terve päeva nagu võõras laps ja muutus endiseks alles siis, kui enamus inimesi oli lahkunud. Joeli esimese sünna puhul tahtsime Elistvere loomaaeda minna ja perekonnana ühe toreda päeva veeta. Vaataks loomi, sööks kooki, teeks pilte ja naudiks seda, et vanaema lõpuks külla jõudis (kui ta ikka jõuab). Aga sellele plaanile tõmbas vee peale meie auto katki minek. Nüüd ma ei teagi mis meil teisipäeval saab… 

Ühesõnaga kurb on ja süümekad on ja nõme on. Õnneks on nad hetkel nii tillukesed, et ei mõista sünnipäeva tahta ega oodata. Korvame selle neile paari aasta pärast uhkete sünnadega kuskil lahedas kohas, sest siis nad juba ehk mõistavad, mäletavad ja ootavad seda. Keda ma ainult sinna kutsun, ma ei tea. Jälle kari võõraid kel muul ajal meist täiesti pohh on? Vaevalt. Pean hakkama usinalt omale emmedest sõpru otsima…  

Issand, mis selle postituse point üldse on? Ma vist olen peast ka natuke rase ja liiga emotsionaalne…

Aga ma tahtsin tegelikult veel öelda, et aitäh teile, kes te siin lugemas käite ja mu reklaame klikite. Te olete mu tasu kolme-neljakordistanud! Suur aitäh! :)

Kas ja kui palju erinevad teie laste esimesed eluaastad?