Karma tuli ja hammustas mind persest

Kõik ilmselt mäletavad veel, kuidas ma siin mõnda aega tagasi rinnapiima ja rinnapiimaasendaja teemal arutlesin. Ma ei mõelnud selle teemaga mitte midagi halba, ma ei tahtnud kedagi hukka mõista, ega kedagi end halvasti tundma panna. Lihtsalt arutlesin oma ”targa” ajuga, et kas see tõesti on võimalik, et piim lihtsalt otsa lõppeb, kui naine on endast kõik andnud, et seda ei juhtuks. Ja sain palju tagasisidet, et ma ei peaks suud pruukima teemal, millega mul endal veel nii vähe kogemusi on. Sain ka lausa kommentaari, kus keegi soovis, et mul piim otsa saaks. Ja enamus rääkisid oma kurvad lood, kuidas nad nägid nii palju vaeva ja üritasid, aga ikka läks kõik lörri. Ma sain aru, et olin eksinud. Ja vabandasin oma mõtlematute sõnade pärast. Tuleb välja, et neid erandeid siiski on.

Ja siin ma siis nüüd olen. Karma on otsustanud mulle mu mõtlematute sõnade eest karmilt kätte maksta. Mu piimamajandus on oma uksi vist sulgemas. Või ma ei tea mis kamm see on, ma olen juba meeleheitel. Ma lihtsalt ei suuda mõista KUIDAS, MIKS?! Eelmises sissekandes rääkisin, kuidas Annu ainult nutab ja viriseb, ning rinnast keeldub. Vahepeal see nagu lahenes natuke, ta oli rõõmsam ja sõi. Aga alates kolmapäevast on seis suhteliselt sama, nagu laupäev-pühapäev-esmaspäev. Üks pidev nutt ja hala. Rinda väga ei taha. Kui sööb, siis tõmbab nii kaua, kui midagi suurema hooga tuleb ja enam edasi ei viitsi imeda, et stimuleerida. Ma siis pumpan. Ööd ja päevad. Ning üle ühe supilusikatäie ma sealt ei saa. Kui välja arvata eilne. Siis sain mingi 60 ml. Ja see pidi olema täis rind, millest ta sööma oleks pidanud hakkama. Ja ma olen 110% kindel, et rind sai täiesti tühjaks. Ärge küsige kuidas, see on veits rõve ja awkwar, aga tean.
Sunnin last rinnale, aga ta ainult nutab. Vahepeal hakkab juba tissi nähes hüsteeritsema. Veits aega kuulen, et sööb ja neelab, aga siis laseb lahti. Üritan tagasi rinnale saada, aga ta ei taha väga. Enamus kordi on ta siiski nõus paar korda tõmbama, ja siis laseb jälle lahti, ning nutab. Mitte alati, aga paljudel kordadel. Kui üritan uuesti tagasi saada teda, siis hakkab üsnagi hüsteeriliselt nutma. Ja ma ei saa aru miks. Kas ta siis ei taha imeda, sest seal pole midagi, või sellepärast, et kõht sai täis? Kui kõht täis sai, siis miks ta endiselt õnnetu on? Nagu oleks koguaeg nälgas. Ma reaalselt ka ei mäleta viimast korda, kus ta oleks olnud oma ärkvel oleku ajal õnnelik ja jutustaks rahulikult.
Rinnad on pehmed ja tössid. Aga see pidi olema normaalne, et mingil hetkel rind harjub imetamisega, ja siis ei lähe enam kõvaks, ega tükki. Aga kui sa oled harjunud söötma iga 2 h tagant, ja järsku ei sööda pmt 8 h, siis peaks ju ikkagi tunda olema, et tiss piima täis on? Mul seda nt ei olnud esmaspäeval, kui temaga üheksa tundi jutti pallil hüppasin ja ta mitte midagi pmt ei söönud. Rind nagu ei muutu enam raskeks. Nagu sinna ei tekiks enam midagi. Või siis mitte piisavalt igatahes. Rinna otsas ta ainult sipleb ja isegi nibu suus nutab-niuksub.

Praegu sain ta magama nii, et sulatasin sügavkülma pandud piima ja andsin talle mingi 40 ml sellest. Rohkem ei hakanud soojendama, sest muidu oleks pidanud ära viskama, kui ta ikkagi ei seda tahtnud ei oleks. Ja see on mu eelviimane pakk. Enne pudeli andmist muidugi toppisin rinda, aga selle peale ta ainult nuttis. Tõmbas paar korda ja nuttis.

Lutipudelit ta ka alguses ei tahtnud, mingi 10 minti pidin seda tal suus hoidma, enne kui ta nipi kätte sai ja kõik ära sõi.

Praegu samal ajal pumpan siin, ja sain ainult 15 ml.

Kas see on mingi hullemat sorti streik, kasvuspurt, piima tellimine, või hakkabki mu vabrik enda uksi sulgema? Ma ei saa aru. Kui see oleks piima tellimine, siis ta tahaks ju koguaeg rinnal olla, aga tema ei viitsi. Või on ta lihtsalt laiskvorst? Mul on mõistus otsas juba.

Ma ausaõna olen meeleheitel ja ma ei oska enam midagi teha. Mu juhe on lihtsalt nii koos. Mul on tunne, et ma ei saa hakkama. Et ma ei oska ema olla. Et ma ei vääri seda last. Et mis kuradi ema ma selline olen, kui ma ei suutnud teda ise ilmale tuua, ja nüüd ei suuda teda enam toita ka. Üks jama ajab koguaeg teist taga.

Ma natuke teadvustan endale, et see võib olla minu enda süü. Ehk on see pingest. Kui ta on päevade viisi viril ja vahet pidamata nutab, siis ma olen magamata, kuri, pinges ja koos temaga õnnetu. See kõik ju mõjub. Aga isegi kui mina olen suutnud end maha rahustada, siis tema ju ikkagi nutab. Ta tunneb vist isegi neid pingeid mu sees, millest minul endalgi aimu pole.

Ühesõnaga. Ma ei tea mis toimub. Ja kui te tahate nüüd mulle julmalt näkku iritada, et ‘nänänä, ma ju ütlesin sulle!’, siis palun väga. Olen selle ära teeninud.

Ma ei kavatse alla anda. Pumpan ja möllan edasi. Ehk on see lihtsalt ajutine streik. Oh jumal, palun tee nii, et see lõppeks. Ma ei taha rinnaga toitmist lõpetada…

Comments

comments

25 thoughts on “Karma tuli ja hammustas mind persest

  1. Aga pöördu imetamisnõustaja poole. Räägi oma mure kindlasti ära. Ja juhul kui piim hakkabki otsakorrale saama, siis ma olen kindel, et rpa-d sa ka anda ei karda, sest lapse heaolu on ju kõige põhiline. Kui Madikeni postitusi oled lugenud, siis tema lugu on ju algusest peale suhteliselt kaootiline, aga tohutult inspireeriv olnud.
    Kindlasti ei tohi sa nii mõelda, et sa oma last ei vääri või oled halb ema. Isegi mitte selle pärast, et imetamise alguses selle postituse tegid. Katsu nüüd kogu oma jõud kokku võtta ja ole vapper! :)
    Hoian sulle väga pöialt! :)

  2. Väljapumbatud koguse järgi ära järeldusi tee. Ükski pump ei suuda piima tõmmata sama võimsusega nagu laps. Siis kui mul piimavärk juba korras oli ja imetamine sujus ladusalt, sain ma ikkagi pumbates maksimum 20ml. Neid naisi, kes pumbates suurt miskit ei saa, kuigi piima jagub, on palju.

    Aga selles on sul õigus, et stress tõesti pärsib piimateket. Ürita natukene rahulikumalt võtta ja katsu endaga mingi rahu sõlmida. Alustuseks keisriga, sest nagu näha, siis sa endiselt süüdistad ennast, et ei saanud teda ise ilmale tuua.

    Aga näe, siin ta ju siiski on ja vajab rahulikku ja selge meelega ema. Nii et aitab küll sellest enesesüüdistamisest ja pea norus istumisest. Igale probleemile on lahendus ja osade puhul on see lahendus suhtumise muutmine. Eriti kui see toob kaasa meelerahu ja positiivsema oleku.

    Jõudu!

  3. Kuidas lapse kaaluiive on?
    Võimalik on laenutada nt kaal ja enne ning peale söötmist last kaaluda, siis on kindlad numbrid, kui palju ta sööb.
    Kas sa ise sööd ja jood korralikult?

    • Ma soovitan ka lapse kaaluiibe järgi otsustada. Pumbates ei pruugi midagi kätte saada ka siis, kui piima on.
      Mulle tundub ka, et stress võib olla oluline põhjus (lihtne muidugi öelda, et ära muretse). Ja süüa-juua tuleb kvaliteetselt ja piisavalt (st normaalne toit, mitte rämps ja maiustused).

  4. Anna talle lisa, Anna alguses natukenegi, kui rinnast ära sööb ja rohkem ei taha, siis paku pudelist lisa juurde, vaata, kas sööb isukalt. Kui pudeli ka tühjaks sööb, siis ikka ilmselt sul piima nii palju pole.
    Minu arust sa tundud stressis ja eks sealt algabki kõik negatiivne. Laps ikka tunnetab ema olekut. Ma usun, et oled juba küllalt proovinud ja tõestanud (mis polekski iseenesest tarvis!), et sa tahad ja üritasid kõigest väest rinda anda, aga kuskilt tuleks piir tõmmata. Kuskilt maalt on see juba jaburdus, võiks ju proovida lisapiima. Äkki see lahendab kõik probleemid? Kolm kuus (vist juba?) oled jamanud ja vaeva näinud, sellest on lapsele piisav. Isegi hästi saanud, arvestades kui paljud lapsed tegelikult rinnapiima üldse pole saanud!

    Jõudu ja ole tubli otsuse langetamisel!

  5. Ega Sa pole sibulat või küüslauku mõne toiduga tarvitanud? See muudab rinnapiima maitset ja laps keeldubki, pealegi kolmanda elukuu ajal ongi tavaliselt kõige suure tissistreik. Tubli oled, et alla ei anna! :-)

  6. Ma ühinen Britiga, see kui palju sa pumbaga piima kätte saad ei ole mitte kuidagi seotud sellega kui palju laps su rinnast piima saab. Seda saab beebikaaluga kindlaks teha kui kaalud enne ja pärast toitmist. Ja mida rohkem sa paanitsed ja stressad ja pingutad seda enam stress su piimamajandust pidurdab. Muidugi püüa ilusti edasi aga soovitaks ka osta nt Rpa valmissegu ja seda Annule anda, saad teada kas saab sellest kõhu täis ja on äkki rahulikum ja magab paremini. PS! Esimene proovitud RPA ei pruugi su lapsele sobida, meile titele sobis alles kolmas, teised tekitasid gaase.

    • Ma tean, et pumpamise järgi ei saa midagi arvestada, ja ma ei arvestanudki sellega. Nagu ütlesin, mul oli üks teine viis ka.

  7. Kui mina imetamisnõustaja juures käisin, siis kuulsin sellist asja, et kõige suurem hulk noori emasid lõpetab imetamise umbes beebi kolmanda elukuu ümber ja täpselt samadel põhjustel, mis sindki muretsema panevad – laps muudkui nutab ja hüsteeritseb ning piima justkui pole. Aga tegelikult on suuremas osas juhtudest tegu kasvuspurdiga ning edasise imetamise nimel tuleb see lihtsalt kuidagi üle elada. Minul näiteks aitas mingid raskemad perioodid üle elada nibukaitse. Ja jumal tänatud, et ma alla ei andnud, kuna igasugune lutipudelite ja piimapulbritega majandamine on ikka kordades tüütum, kui need paar-kolm streigiperioodi.

    • Jah, see on nüüd koht, kus ma pean tunnistama, et olen ka nüüdseks mõistnud, et andsin kunagi oma poja kolmandal elukuul liiga kergelt alla ja võtsin pudeli appi. Põhjuseks muidugi see, et ma tegelikult ei olnud tol ajal mingist tissistreigist või kasvuspurdist kuulnudki.

  8. Tavaline on selle 3nda elukuu paiku, kui nüüd hakkad pudelit andma, siis võidki oma imetamisele head aega öelda. Pane last kogu aeg rinnale ja ära mingi pumpamise järgi vaata ja sellega endale stressi tekita.
    See on see kuulus tissistreik, googelda ja loe. Ära põe, saad tagasi rinnale, lambist ei saa piim otsa :)

  9. Esiteks lõpeta enda süüdistamine, et sa keisriga lapse said. Ega seda keisrit ei tehta ju kergekäeliselt, selleks ikka tõsine põhjus ja oht ema/lapse elule. Seega sa pole sugugi kehvem naine või ema sellepärast. Te lapsega olete terved ja see ongi kõige tähtsam, right?
    Teiseks oled sa veel väga tubli, et ei anna rinnaga toitmise osas alla. Tean kui stressi tekitav see on. Enda lapsega oli kolmandal kuul umbes sama trall. Ma usun, et kõige hullem, mis sa teha saad on pudeliga teda toitma hakata. Pudelist saab laps ikkagi piima kergemini kätte ja seega ei viitsi ta hiljem rinnast enam imeda. Muidugi, kui lapsel kaal langeb ja imetamisnõustajaga olete jõudnud selgusele, et sul tõesti piima napib, siis muidugi tuleb rpa-d lisaks andma hakata. Mina jõin hästi palju Hipp imetava ema teed(http://lapseriided.com/showpic.php?pic=275.jpg&fullsize=1) ja ma ei tea, kas sellest oli abi või ei, aga piima voolas nii, et ma oleks saanud kõik Aafrika nälgivad lapsed ära toita. Räägitakse, et piimaga tee pidi ka hästi piima tekkele kaasa aitama.
    Ja põhiline on lõpetada stressamine :)

    • Ma tegelikult enam ei süüdistagi end, aga eks meeles ikka mõlgub see teema, ja kui emotsioonid üle pea keevad, tuleb ka see rohkem meelde… Seda teed jõin alguses, aga sama efekti andis ka tavaline tilli tee. :)

  10. Sul võib olla ka stress ning seetõttu võib piim väheneda. Mul oli sama jama. Mina jamasin 4 kuud kuni arst ütles, et lõpetagu ma see jama ära, kuna viimasel kuul võttis ta ju ainult 400 grammi, nuttis, röökis. Tegin nii, nagu arsti juures seletati, ennem rind, pärast pudel ja selle järgi ma vaadaku kui palju pudelist jõi. Nädala aega tegin nii, helistasin arstile, rääkisin kogu loo ära ja arst soovitas mul rinnaga toitmise lõpetada, kuna mul ei tule sealt enam midagi. Sest kui laps rinda saab ja lisaks võtab pudelitoidust 100 ml juurde, näitab seda, et mul pole lapsele tegelikult midagi anda. Nii, et proovi kõigepealt ikka rinda anda ja vaata kui palju pudelist joob. Ütlen ausalt see pudel oli meile kui hingeõnnistus, no esimene kuu polnud midagi, laps magas, kõik hästi aga need järgmised olid hullud, nii, et tean mida tunned. 4.ndal kuni 5.nda elukuuni andsin rinda ja pudelit mõlemat, siis oli ka kõik, sest siis ei tulnud mul piima ka enam pumpamisega. Võta asja rahulikult.

    • Enamus perearste ei tea paraku rinnaga toitmisest midagi. Soovitav on sel teemal ikka imetamisnõustajaga suhelda. Eestis leidub näiteks ikka veel perearste, kes soovitavad last imetada 6 kuud, mitte rohkem. Kui isegi WHO soovitab juba kahte aastat. Kui hakata lapsele peale imetamist pudelit andma, harjub ta pudeliga ära ega viitsi enam imeda. Ootab seda mil jälle pudel suhu pannakse. Ja kordan ka mitmeid kordi mainitud tõde, et pumpamine ei näita palju rinnas piima on. Olen mõlemat last rinnaga toitnud poolteist aastat, aga pumbates ei tulnud välja praktiliselt mitte midagi.

  11. Minul oli ka keiser ja no piima tekkega oli ikka hulk jama. Just samuti kolmandal kuul nägin vaeva ja olin samuti suures stressis et nii nüüd otsas laps näljas ja halb ema… aga tead ei saanud otsa läks mööda. Kaasa aitas tohutult see et hakkasin jooma ristiköömne teed ehk siis tilli teed. Seda kõige odavat teed poes mis asub kummeli ja piparmündi juures. Ja vot siis oi jessuke ojadena hakkas tulema nii et ei saanud enam olla ilma uppumata kui poiss natukenegi kisa tõstis. Ja muidugi lõpeta stressamine sellest on ka palju abi. Jõudu ja jaksu :)

  12. Minul oli see probleem ühe poolega, sa ise andsid mulle nõu siis:) ma ostsin ka selle apteegitilli tee ja jõin seda kondentspiimaga, piimavool ja kõik taastus. Teed jõin päevas ikka mitu mitu tassi. Pumpasin ka samamoodi, iga 2-3h tagant.
    See sama streigi aeg sai meilgi läbitud, karjus ja ei söönud. Siis nutsin ise lõpuks ka.
    Tubli oled, et alla ei anna. Ehk lohutab kui ütlen, see ei jää nii. Kindlasti möödub, kuidagi püüa e elada.

  13. Palun mine TÜ Kliinikumi imetamisnõustaja Anne Ilves juurde, ta teeb imesid, super inimene, väga toetav ja sõbralik! Koos temaga saate probleemist jagu.

    • Kui muu ei aita, siis lähen jah. Praegu loodan veel enda jõududega hakkama saada. Hommikul oli paranemise märke juba näha. :-D

  14. Kas arsti juures oled lapsega käinud? Ehk on tal soor või midagi muud, mis vaevab ja millepärast lapsel söögiisu pole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.