Mul tekib vahepeal Annemaiat vaadates küsimus kas see mida ta teeb, on ikka normaalne? Ta käitub juba praegu nagu varateismeline, mis siis veel 10, 12 aasta pärast saab?
Kui ma midagi temalt ära võtan (ilusti seletan miks, ja ütlen aitäh-no mitte, et ta aru saaks eksole), läheb ta niii kettasse, et viskab end vibuks, karjub nagu hullumeelne, lööb ja hammustab. Ta reaalselt hammustas eile mu meest, kui too üritas teda söögitooli aheldada.
Okei, see asjade ära võtmine on ehk veel nagu arusaadav, aga näiteks kui ta millegiga kohe esimesel katsel hakkama ei saa, läheb ta ka endast väga välja ja kordub sama tsirkus, mis ennist kirjeldasin.
Nii, kui ta oma tahtmist ei saa, tuleb lavale etendus, nimega ”viska end võimalikult suure hooga pikali, karju ja nuta, nagu homset poleks”. Ma arvasin, et see on midagi sellist, mida teevad ‘kohutavad kahesed’. Või ‘peaaegu kohutavad kahesed’. Aga sellisest asjast, nagu ‘kohutav 9-kuune’, pole ma enne kuulnud. :D

Keelamisest ta aru ei saa, või õigemini ei taha saada. Tal on ka väga hästi välja arenenud see uhke sõna, nagu ‘selektiivne kuulmine’. Mina ütlen ”ei tohi”, tema jätkab rahumeeli tegevust ja irvitab salakavalalt. Kui eemaldan ta olukorrast, läheb ta ka närvi.

Nagu enne just oli. Panin pesu restile kuivama, tema tahtis seda maha tõmmata. Ma ütlesin, et ei tohi, sest pesu saab mustaks ja võtsin pluusi tal käest ära. Temal oli mu keelust sügavalt savist ja ta jätkas tegevust. Keelasin korra veel, ning tõstsin ta endast eemale, teisele poole tuba (tema vajus mu käte vahele makaroniks ja nuttis). Andsin talle mänguasja kätte uudistamiseks, et tal oleks tegevust. Hetke pärast oli ta muidugi minu kõrval tagasi ja jätkas oma pättustega. Keelasin ja tõstsin ta uuesti eemale, ning tema hakkas oma lavatükki etendama. Kui ta nägi, et ma tema näitemängu ignoreerin, suundus ta praokil sahtli poole, tõmbas selle lahti ja hakkas sealt oma tudukaid välja loopima. Selleks hetkeks oli mul juba pesu kuivama saadud, ning ma lihtsalt eemaldasin ta järjekordselt olukorrast, ning viisin elutuppa mänguasjade juurde.

Meie majas ei toimu mingit hellitamist. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seda, et ”kallistused tuleb välja teenida” (#absurd), vaid ikka seda, et kui ma ütlen ei, siis ongi ei. Peseme hambaid siis kui on nende pesemise aeg, läheme magama, kui on magamamineku aeg jne. No vahepeal nii palju ”hellitan”, et lasen tal veel mööda voodit mürgeldada (või laulame, loeme muinasjuttu, mürame jms), kui näen, et ta tõesti pole veel väsinud, aga magamistoast me enne hommikut ei välju.

Teine, ehk ka kõige suurem, mure on meil füüsilise vägivallaga, minu suunas. Ma tõsimeeli imestan, et mul juba kulmud rullis pole. Hommikul pole üldse tore ärgata selle peale, et sind pekstakse suure plastikust kõrinaga pähe, tiritakse juustest, või lihtsalt lüüakse kätega/kannaga näkku (kogemata kirjutasin alguses ‘kanaga’, hehe). Kui ma keelan, siis selle peale läheb ta närvi, jätkab mu peksist veel vihasemalt ja kiiremini. Võtan käest kinni, ning ütlen ”ei tohi lüüa, emme saab haiget”, siis ta rabeleb end lahti, hakkab nutma ja lööb veel vihasealt.

Saan aru, ta katsetab piire, aga… kaua ma veel koduvägivalla all pean kannatama? :D

Kas teie olete millegi sellisega kokku puutunud, on see normaalne etapp? Või olen ma ta lihtsalt ikkagi ära hellitanud? :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!