Kuidas hävitada iga jumala särk, mis sa lapsele selga paned? Anna talle mustikatega putru. Kui keegi teab, kuidas neid plekke välja saab, siis ma olen üks suur kõrv!
Kui te arvate, et koos on ainult pluus ja nägu, siis te eksite. Putru on ju vaja toppida kõrva, juustesse, silma, määrida seda mööda lauda ja kõik söögitooli kõrval olevad asjad tuleb ka ilmtingimata läbi katsuda.
Aga ma tegelikult ei pahanda. Pesumasin meil töötab, vett ja seepi ka leiab, ning see rõõm lapse silmades on hindamatu.
Ainus asi mind mind veidikene närvi ajab, on see, et ta vahepeal keerab täiega ära, ning hakkab puristama, nii, et kõik kohad on seda putru täis. Mustikad kukuvad maha, ja siis ma astun sinna sisse ja siis on vaip kõik koos ja siis on mu jalad sinised ja siis ei tule see mitte kuskilt maha ja… ohjah. Või siis lööb ta lusikat nii, et kõik lendab. Ja siis nutab, et mis mõteeees sa mulle süüa ei anna, ahhh?? The joy of having kids, ma ütlen. :D
Oleks siis nii, et tal on kõht täis ja ta lihtsalt rohkem ei taha, aaaga ei. Ta ikka käitub nagu näljahädaline ja kui ma siis uue lusikatäie talle annan, puristab selle mulle näkku ja riietele, siis määrib lauale kukkunud portsu veel mõnusalt laiali ka. Et noh, seda ikka KÕIKJAL oleks.
Keefiriga teeb ta ka vahel nii. Võtab lonksu ja siis mängib purskkaevu, ning sülitab selle suuure kaarega mööda tuba laiali. No see on alles toidu austamine, ma ütlen. Mina muudkui keelan, nagu lollakas, aga mis te arvate, mida teeb tema? Naerab loomulikult, nagu ma oleksin just aasta parima killu maha pannud.
Põlle ta ka vihkab. See lendab kohe suure kaarega minema. Isegi, kui suure sõjaga selle talle kaela saan, üritab ta seda maha kiskuda ja lihtsalt röögib. Ma ei saa aru miks see teda nii koledal kombel häirib. Söögitooli kattest loobusin ma juba ammu. Ma ei jõua seda lihtsalt nii palju pesta. See on mingist väärakast materjalist, imeb putru sisse, kui see sinna natukene kauemaks seisma jääb. Ja sedasi jääb ta alati, sest ma lihtsalt unustan tooli pesta. Lähen pesen lapse ära, ning selle asemel, et korralagedust koristama minna, viin lapse mängima ja istun ise diivanile, enda auku tagasi. Mitte, et ma tegelikult saaksin kööki minna, ilma ühe teatud sabarakuta, aga noh. Vabandused, vabandused, vabandused. Ja järgmine kord, kui on vaja laps söögitooli panna, tuleb meelde, et oihh…
Tema pirtsutamine on ka suht annoying. Käitub nagu sureks kohe nälga, aga kui soojendad püree üles ja pakud seda talle – iuuuu, mis solk see on, söö ise kui tahad!
Nii, et titemammad, kelle laps alles sellesse lisatoidu staadiumisse jõuab – pange end valmis. Selline käitumine pidavat üsnagi tavaline olema.
Ma tahaks iga lõigu taha smaili panna, et te ikka aru saaksite, et ma nalja teen ja aru saan, et selline käitumine ongi osa tittedele loomulikust käitumisest ja, et ma ei ole päriselt pahane, ega kurda nagu mul oleks miski väga eriline (”paha”) laps. :D
Kas teie olete pigem selline emme, kes ei lase lapsel mökerdada, või pole teil segaduse vastu midagi?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!