Issand milline halapunn

Jah, me kõik saame siin aru, et ma halan ikka jubeee palju viimasel ajal. No nutke mulle fucking jõgi, ausalt. Kas te arvate, et ma ei teadnud, et see saab olema raske, et kaheaastase, kolmeaastase, majapidamise, kuuma suve ja kõige muu kõrvalt, millega ma siin tegelema pean, saabki raseda elu olema keeruline? Mina igatahes teadsin. Aga fakt, mida ma ei osanud vist oma naiivsuses ‘teada’, on see, et ma ei tohi seda öelda.

Sest jumal selle eest, kui keegi enda tundeid ja mõtteid ausalt kirja paneb või veidi halab, et siis oleks jälle hea kergema südamega edasi trampida. Topime aga kõik emotsioonid, tunded ja mõtted kuskile mulla alla peitu, ning teeme nägu, et ma olen mingi fucking wonder woman, kes kõigega alati hakkama saab ja sealjuures iial ei kurda. Sest noh, ise ma ju valisin selle tee, seega ole aga heaga vait. Kes siis käskis end rasva süüa, kolm titte jutti valmis treida, trobikonna loomi kokku kuhjata jne? Ikka ise, ikka ise.

Kas te arvate, et ma ei tea, et elu läheb veelgi keerulisemaks, kui plikatirts ära sünnib? Uskuge mind, ma mäletan veel imehästi mida ühe keerulise tite kantseldamine tähendab ja ma oleksin puhta naiivne imbitsill, kui loodaksin, et sel korral saan omale lapse, kellega pole muresi, kel pole gaase, refluksi, magamata öid, imetamisprobleeme, hulluks ajavaid nutumaratone… et ma siis parem ei kirjuta tulevikus sellest, ning postitan teile vaid imenunnusi pilte instagrami neist kolmest sekundist, kui see põnn õndsalt magada on otsustanud. Muidu veel äkki halan ja no, jumal selle eest, eksole.

Ma kohe päris-päris ausalt tean, et mu soov saada neli last jutti, on pöörane ja ma tean, et see ehk pole minu keha ja mõistuse suhtes kõige parem plaan, aga kui ma seda neljandat kohe ja praegu otsa ei tee, ei näe ma mõtet teda enam üldse saada. Minu ettekujutus minu perekonnast on alati olnud neli last. Kas just jutti, aga kahe kaupa kindlasti, et kõigil oleks mängukaaslane koguaeg olemas. Nüüd aga kui mul on juba kolm jutti tehtud, ei saa ma seda neljandat ka kuskile aastate pärast üksinda hängima jätta. Kas see saab olema kerge? Kindlasti mitte. Kas ma saan sellega ikkagi hakkama? Kindlasti saan. Hell, ma olen 12-aastasena üksinda lehma poegimistki vastu võtnud, asi see üks titt veel üles kasvatada siis on.

Et jah… esimest korda enda kohta neid asju lugedes haavas see mind küll veidi, aga teisel korral juba muigasin, sest neil perekooli kägudel pole niikuinii õrna aimugi mis elu ma siin elan, milleks ma suuteline olen või mida tähendab olla 35 kraadise kuumaga lõpurase, kelle kõhuümbermõõt on 133cm, kel on kaks raske iseloomuga (*kasvatamatut*) väikelast, kes koguaeg sinust midagi tahavad, ning samas pead sa hoidma korras suurt maja, sest muidu hakkab üks lastest allergiliselt end veriseks kratsima, loomi kantseldama, süüa tegema, hoidiseid keetma, kasvuhooneid, peenraid, hoovi ja jumalteab mida kõike händelima, ning sealjuures veel kaine mõistuse säilitama. Tugivõrgustik on mul põhimõtteliselt ümmargune null ja kõik on koguaeg ainult minu teha-mõelda-muretseda. Jah, ise olen selliseks oma elu elanud. Jah, ma pole esimene rase väikelaste ema, kel on muud kohustused ka, peale ellu jäämise, aga kas see tähendab, et ei või öelda, et elu ongi vahepeal niiviisi keeruline?

Ma keeldun uskumast, et ma olen ainus ja ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes peavad vajalikuks või normaalseks kõike vaid sissepoole elada, et jumala eest mitte vahel nõrgana paista.

Alati on üks häda. Ütled ja näitad välja, et sul on praegu raske – issand milline vingats! Milleks neid lapsi saada ja elu keeruliseks elada, kui hakkama ei saa! Teed nägu, et sul on kõik mega kontrolli all ja sa saad nii fucking imehästi kõigega hakkama, et jumal ise ka taevas tahab sulle nuttes kuldmedali anda – ninnu-nännu, feik, mõttetu elu, fantaasia, raudselt mõtleb kõik välja ja tegelikult saab iga õhtu kodus mehelt nuuti.

a-wise-woman-once-said-screw-this-shit-and-she-lived-happily-ever-after-d65b4

 

 

Midagi imelist, ehk siis kõhupildid

Tänase päeva, ehk isegi kogu selle viimase kuu, tipp hetk! Aitäh Aili, et meid järjepidevalt oma kaamera ette võtad, minusugusest vaalaskalast ja mu täiesti segastest präänikutest, alati nii kenad pildid välja suudad võluda! Luban pühalikult, et tuleme sinu juurde aina uuesti ja uuesti tagasi, seega pääsu sul meist pole!

Ma ei suutnud väga valida, seega siin teile 66st pildist 47. Ma vaatan neid juba neljandat ringi ja ei saa küllalt, ning nutuklomp mu kurgus ei taha kohe üldse mitte kuskile kaduda.

janeli-1 janeli-3 janeli-5 janeli-6 janeli-7 janeli-8 janeli-9 janeli-10 janeli-13 janeli-16 janeli-18 janeli-19 janeli-21 janeli-24 janeli-25 janeli-29 janeli-30 janeli-31 janeli-33 janeli-34 janeli-35 janeli-36 janeli-37 janeli-38 janeli-39 janeli-40 janeli-41 janeli-43 janeli-47 janeli-49 janeli-50 janeli-51 janeli-52 janeli-53 janeli-54 janeli-55 janeli-56 janeli-57 janeli-58 janeli-59 janeli-60 janeli-61 janeli-62 janeli-63 janeli-64 janeli-65 janeli-66

 

Sünnitad juba vä? Aga nüüd? No NÜÜD ikka juba sünnitad ju?

Ma olen kõigele käega löönud, sh ka kainele mõistusele, seega…jamh. Olge hoiatatud.

Ma olen iga kord rasedaks jäädes niii kindel, et vot sel korral ei hakka ma kohe üldse enne tähtaega vinguma, et no millal see laps ometi tuleb, AGA iga jumala kord murdun ma juba nädal või isegi kaks enne tähtaega, sest no… kopp on niiiiii ees. Mul on tähtajani kolm päeva, see tähendab, et maksimaalselt pean ma veel rase olema ca kaks nädalat ja siis tehakse minuga…midagi. Aga tõesõna, ma enne näriks omal mõlemad jalad otsast ära (ma ei tea kuidas ma puht füüsiliselt selleks võimeline peaksin olema, aga ok), kui laseks selle raseduse lõpetada medikamentide teel või keisriga. Ma ikka üritan endale sisendada, et nii kaugele see asi ka mitte kuidagi minna ju ei saa, sest see pole lihtsalt võimalik, et ma veel kaks nädalat seda agooniat taluda suudan.

Samas olin ma juba kaks nädalat tagasi kindel, et sünnitus on päevade kaugusel, aga here we are, eksole. Ma ei tea miks, miks jumala pärast ma üldse arvan või loodan või sünnitusele mõtlen enne määratud tähtaega? See on vaid iseenda piinamine. See, et laps loetakse õigeaegseks mingist teatud nädalast, ei tähenda ju automaatselt seda, et ta siis ka välja tulla otsustab. Ma olen kolm korda seda kogenud, aga ikka ei õpi, kurat võtaks.

Enda kaitseks võin vähemalt öelda seda, et ma tõesti reaalselt tundsingi sel korral, et no siin ei ole lihtsalt mitte mingit võimalustki, et ma oma tähtaja rasedana ära näen. Lihtsalt nii kohutavalt raske oli juba 36. nädalal olla, et ma ei uskunud, et on võimalik veel hullemaks minna või end veel rasedamana tunda. Aga jällegi, kolm päeva enne tähtaega ja here we are.

Ma ausõna ei taha kõlada nagu tänamatu mats, kes vingub, viriseb ja iniseb, aga mõelge vaid, kui teil on selle kuumaga raske, siis kujutage ette mida tunnevad veel rasedad, kel niigi kõik kohad valutavad ja kel niisamagi pildi tasku tõmmata tahab?

Mul on koguaeg nii palav ja paha, et ma enam lihtsalt ei suuda. Ma reaalselt ärkasin täna öösel selle peale, et haarasin kahe käega oma tagumikust kinni, arvates, et mul tulid veed ära. Aga mis oli reaalsus? Mul oli lihtsalt nii palav, et igast vahest pritsis higi välja. Ma imestan, et selle äkilise liigutuse enda peale mul siiski veed ära ei tulnud, sest mul oli veel pool tundi peale seda ka kõht kivikõva. Kujutate te ette mis tunne on igal õhtul ägisedes voodisse minna, iga natukese aja tagant ärgata selle peale, et kõht on nii kõvas ja valusas toonuses, et kõris ka poob ja silmad jooksevad vett, hakata lootma, et midagi toimub ja siis lõpuks ikkagi hommiku ärgata ühes tükis? Ja nii juba nädalaid… Ja siis inimesed imestavad, et ma olen pahur.

Mu selg on reaalselt nii valus ja ragiseb nii kõvasti, nagu linttraktori roomikud. Ma lihtsalt tunnen kuidas alaseljas oleks nagu metallipuru või mingid krobelised kuulikesed, mis liigutades krabisevad ja haiget teevad. Öösel on täiesti surm end liigutada, külge keerata või end vetsu vinnata, sest see võtab reaalselt iga kord vähemalt 4-5 minutit aega, et ma suudaksin end valust pooleldi nuttes püsti ajada või teisele küljele keerata. Iga fucking liigutus on lihtsalt selline piin.

Ma olen siiani arvanud, et sünnitan 20-30. juuli vahel. Hilisem ja täpsem pakkumine oli 23-24. juuli, sest siis oli mu vanaema sünnipäev ja kuskil sel ajal algas vist ka lõvi tähtkuju. Tundus õige. Siis aga sain teada, et mu sünnitoetajal hakkab oma päevatööst 25.juuli puhkus ja peale seda kuupäeva oleks ta koguaeg mulle saadaval, seega otsustasin, et vot, peale 25.juulit – see võikski olla see. Jälle tundus õige! Siis aga teatas sõbranna, kelle juurde plaanisin lapsed sünnituse ajaks hoiule viia, et nemad lähevad 28-29. juuli Riiga, st need kaks päeva poleks mul lapsi kuskile panna. No okei, see jätab mulle siiski kahepäevase akna, 25-27.juuli asjaga hakkama saada – no äkki joppab. AGA siis kirjutas jällegi sünnitoetaja, et kuuule, mu ema kinkis mulle kruiisi – mind pole 26-27.juuli, ning eelnevalt oli juba teada, et ta pole kättesaadav ka alates teisest või kolmandast augustist (tol ajal oli mul sellest sügavalt suva, sest ma olin KINDEL, et nii kaua ma nkn rase pole). Et siis… kui ma sünnitan täna või homme (26-27), pean seda tegema sünnitoetajata, kui ma aga sünnitan 28-29, pean seda tegema ilma oma meheta, sest siis pole mul lapsehoidjat ja tema peab koju jääma. Kui mul pole lapsehoidjat ja mees peab koju jääma, pole mul ka autojuhti, kes mind linna viiks. Peale seda on mul kahe-kolme päevane sobilik aken, kus mul oleksid loodetavasti olemas kõik osapooled ja peale seda hakkab kogu jant jälle otsast peale. Ausalt, ma tahaks omal juukseid kiskuda ja metsa poole ajama panna, sest no midakuradinussi. Kõige lihtsam olekski lihtsalt kuskile marjapõõsa vahele ära poegida, et mitte kellelegi oma ‘hädaga’ närvidele käia.

Vahepeal tabas mind mingi paanika – vot, kui SELLE ära teen, siis hakkan sünnitama. Seega ma tegingi, ulgusin, valutasin ja needsin end, aga tegin – korjasin marjad ära ja tegin need mahlaks, vedasin kõik keldrisse ja lõin sealgi korra majja, pügasin heki ära, rohisin peenrad ära, korrastasin kasvuhoonet, koristasin (x190392) põhjalikult maja, et minust ei jääks siia maha seapesa, panin lapsele kõik asjad valmis, sh ka mähkimiseks mõeldud korvi, ajasin korda kõik lahtised otsad (ntk eile sain jänkupoja müüdud – uue omanikuga VÄGA rahul), tegin korda kõikvõimalikud asjad, mis mul veel tegemata olid jäänud, pidevalt vaaritan suure hunnikuga süüa, et poleks muret, kui ma haigalasse lähen jne, aga huiatki, ma ütlen. :D

Ja nüüd ma lihtsalt löön käega, sest ma ei viitsi enam. Sõitke kõik seenele ja jäägegi sinna, ma ei taha mitte midagi kuulda mitte millestki ega kellestki, ja kui keegi peaks julgema mulle veel kirjutada ”punnitad juba vä?”, siis ausalt… Mina istun nüüd kuni sünnituse alguseni jalgupidi külmavee ämbris, süles suur arbuus ja ootan vaikselt ligi hiilivat surma. Vsjo.

*Ohhhoooo, ma saan täna rasedapildid kätte! Kuigi Aili ohkas peale pildistamist, et järjekorrad on nii pikad, et ma vast saan enne kätte oma tite, kui need pildid, aga jällegi – here we are.*

Isegi lapsed on lõpetanud selliste lollide küsimuste küsimise nagu ”millal väike õde tuleb?” ja ”mis sa väiksele õele nimeks paned?”, nähes kui valjult ma selle peale oma silmamune pööritan. See viimane meenutab mulle muidugi praegu mu viimaste nädalate kõige suuremat draamat, mille ma mingil imelikul kombel oli suutnud täiesti unustada! Nimelt, loen mina siis ühel heal õhtul Mallu blogi, kui mu süda saapasäärde kukkus. Kolm korda lugesin üle, et kas ma reaalselt ka praegu näen õigesti, sest see lihtsalt ei ole faking võimalik, et kõigi maailma nimede seast, on Mallu otsustanud oma lapsele panna täpselt sama nime, mis mina. No ei ole lihtsalt võimalik!

Ma ei hakka varjamagi, et ma olin täiesti hüsteerias. Isegi mees, kes naljalt lastega üksi kuskile minna ei taha ja alati minu pekise perse toast kaasa lohistab, taandus lastega ohutusse kaugusesse ja tegi nendega jäätisetiiru poodi, et ma saaksin rahus marutada.

Ma mäletan väga hästi millal ma selle nime leidsin ja millal see mulle sümpatiseerima hakkas… Kohe kui teada saime, et tulemas on tüdruk, hakkasin nimesi uurima, ning üles kirjutama neid, mis mulle mingitki pidi meeldisid või minus mingit emotsiooni tekitasid. Sinna nimekirja sai ka Marta. See oli siis umbes 20 nädalat tagasi. Kui mul sai täis 30. rasedusnädal, tabas mind nimepaanika – omg, ma ju KOHE sünnitan ja mul pole välja valitudki mingeid lemmik-nimesi. Seega kammisin uuesti nimekirju läbi, ning täiendasin oma listi. Kõige enam aga meeldis mulle siiski Marta ja alates sellest hetkest ongi see laps minu jaoks olnud Marta. Vahepeal lisandus sinna lõppu veel Mai, et oleks veidi erilisem ja mulle meeldis ka fakt, et see sarnanes niimoodi veidi Annemaiaga. St minu kõige tugevamaks nimekandidaadiks jäi Marta-Mai. Ühel hetkel ma isegi enam ei otsinud, sest noh, mitte miski ei meeldinud mulle nii väga, kui Marta-Mai. See kasvas mulle külge. Ma olin nii sillas ja üllatunudki, et no sel korral läks see nime valimine ikka eriti lihtsalt! Aga jällegi – huiatki.

Ärge saage valesti aru, ma olin enne ka täiesti teadlik, et Eestis on 1200 Martat ja see on pigem popp nimi, aga point on selles, et mitte ükski neist ei ole minu tutvusringkonnas ja nimi Marta, ei seostunud mul mitte kellegagi. Ja see on mul enamvähem AINUS tingimus nimele! Seega võite ise ette kujutada kui pettunud ma olin (olen), et see nimi nüüd minu jaoks justkui rikutud sai. Ja ei, asi ei ole absoluutselt Mallus endas, seega ärge hakakegi midagi genereerima siin. See oleks minu jaoks täpselt sama suur probleem ka siis, kui selle nime tahaks oma lapsele panna mu naabrinaine, sugulane või endine klassiõde, kellega ma ehk isegi väga enam ei suhtle.

Minu jaoks ei ole vahet, et me Malluga pole mingid südamesõbrannad või, et meie lapsed ei hakka isegi samas Eesti otsas elama – asi on põhimõttes! Mind nii sügavalt häirib mõte sellest, et ma paneksin oma lapsele sama nime, mis on juba mõne mu tuttava poolt kasutatud. Kuigi mulle meeldivad ka sellised nimed nagu Karoliine, Mirjam, Marjanne, Angela jne, siis ei suudaks ma neid iialgi oma lapsele panna, sest ma tean samanimelisi naisi, kes kusjuures kõik on imetoredad. Mõni teist mõistab mu ”kiiksu”, mõni mitte, nagu facebookiski näha sain, aga ausalt, kelleks inimesed end peavad, et irvitavad mulle näkku ja ütlevad mida ma võin või ei või seoses selle olukorraga arvata või tunda.

tenor

Ühesõnaga, andestage mulle mu järjekordne hüsteeria, sest ma saan ju tegelikult ise ka aru, et see on jabur, aga mis ma teha saan, kui hetkel nii tunnen. Ma olen lihtsalt… liiga rase ja tüdinenud. Ning mis nimesse puutub, siis ma ütlesin sellele kõhutitele, et kui ta tahab tõesti oma nimeks saada Marta, sündigu 27.juuli, sest puhtjuhuslikult avastasin ma, et 27.juuli on Martadel nimepäev. Et see oleks siis märk või nii, et see tõesti ongi õige nimi talle ja ma lihtsalt peaksin oma kiiksu toppima sinna, kus päike ei paista. Aga vastasel juhul tuleb selle põnni nimeks jumalteabmis. Mingid variandid on, aga no elame, näeme. Ma juba olen vist leppinud, et Martaks see laps ei saa.

Võimalik vaid minuga vol 4893024

Johhaidii, mis elu ma ometi elan ja kuidas minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad, no aru maeisaa… Panin lapsed voodisse ja tulin kööki nõusid pesema. Panin uksed vahepealt kinni, et jänesed kööki ei saaks, ning tegin välisukse lahti, sest mahla aurutamisest on siin selline leitsak, nagu saunas… Pesen mina siis rahulikult nõusid, kui järsku näen,et üks jänestest paneb ilge jooksuga välisukse poole minema. No on kurat, ma ütlen – raibe vahtis ilmselt külmiku taga ja kasutas kohe võimalust, kui nägi, et ukse lahti tegin. Igatahes, tormasin siis talle järgi ja hakkasin teda ümber maja ees oleva auto taga ajama. Kord jookseb kuuri poole, kord värava poole, kord sauna poole – no ei anna kätte, ega lähe ka tuppa! Mingi 15 minutit jooksin ja mõtlesin, et täitsa lõpp, mida ma selle jäneseraisaga teen! Lõpuks ikkagi jooksis tuppa tagasi. Sai vist aru, et targem annab järele…

Sain jänesel köögis natist kinni ja panin ta puuri tagasi, sest mul sai juba küll sellest pullist. Aga ma polnud veel kööki tagasigi jõudnud, kui kuulsin järgmist katastroofi juhtumas – käis mingi imelik matsatust. Esimene mõte oli, et no tore – kass ajas lille maha, või midagi. Aga eiii, see oli KÕIGEST mu hiiglasuur mahlapurk, mida ma viimased kuus tundi siin usinalt aurutanud olen. Saate aru, see kukkus TÄPSELT komposti ämbrisse, mis mul pliidi kõrval oli. Pea viis liitrit mahla vastu tagumikku!

Aga noh, kuna ma olen niiii positiivne inimene, siis vaatame asja helgemat poolt – vähemalt kukkus see otse ämbrisse, mitte vastu maad. Vastasel juhul küüriksin ma praegu kirjutamise asemel hoopis oma köögi põrandat, mis näeks välja nagu mõrvapaik.

Ja mina mõtlesin, et mu selle nädalavahetuse TOP1 ”võimalik vaid minuga” saab olema see, et suutsin kahe päevaga hauda saata kaks telefoni. Üks sai üleeile niiskust, kui paduvihmaga marju korjasin ja teine kukkus eile hommikul ekraanipidi vastu duššinurga metalli sodiks. Oh seda imelist elukest küll!

 

 

Ma pole vist iial nii rase olnud, kui praegu

Üldse mitte selleks, et vinguda, AGA olla 35 kraadise kuumaga üheksandat kuud rase… this sucks balls. Ma tegin eile selle saatusliku vea, et tõmbasin hommikul kardinad eest ära ja tegin aknad lahti. Pärast aurutasin veel elektripliidi peal mahla ka! Oma viga mõistsin ma muidugi alles siis, kui mul oli toas 4732932 kraadi sooja ja ma higistasin niimoodi, et see pani lausa mõtlema kas mul jooksevad nüüd mööda kanni looteveed, või higi.

Täna kavatsen ma igatahes elada nagu koopaorav – pimeduses ja kinniste akendega. Aga noh, loomulikult kuulen ma täna juba umbes 3783494390x seda, et mõned tahavad siin randa minna. Oh god why. Miiiiiks ma ometi ei võiks lihtsalt kuskil pimedas, vaikses ja jahedas nurgas omaette surma oodata ja üldseeee mitte liigutada? Kuni muidugi selle hetkeni, mil ma pissima pean, mis on umbes iga… 3 minuti tagant? Huvitav kas kuskil raha eest kateetrit ei paigaldata? Oiii kui lihtne mu elus siis oleks. :D

Nali naljaks, aga ma olen suht done. Kelle mõte ometi oli saada kolme aastaga kolm last? Ja kõiki neid olen ma kandnud ka suure kõhuga südasuvel. Joeli viimased emakas hulpimise nädalad olid ka tolle aasta kõige kuumemad, ning nüüd kordub kõik taas.

Ärge saage valesti aru, ma jumaldan rasedust, ma armastan oma beebisi ja iga kell valin ma ka sooja ilma lögase ja külma talve asemel, AGA…

3q0oej8

giphy

Kui ma nädal tagasi arvasin, et sünnitus on päevade kaugusel, siis nüüdseks on see lootus surnud. Niipea, kui mul kõik selle prääniku sünniks valmis sai, on kadunud ka tunne, et kohe midagi toimuma võib hakata. Ma ”süüdistan” seda magneesiumit, mida ma peale puhkuselt naasmist jälle korralikult võtma hakkasin. Puhkuse ajal pidevalt unustasin võtta ja tänu sellele olid mul koguaeg toonused, mis olid nii tugevad, et isegi kurgus tekkis pigistamise tunne. Või oli asi stressis, mida kodust kaugel olemine tekitas, aga igatahes, nüüd pole mul enam isegi korralikke toonuseid. On vaid mingid nõmedad valusähvatused ja niisama suren-kohe-maha tunne + miljon muud häda.

Vaikselt hakkab tekkima ‘ma jään igavesti rasedaks’ tunne, kuigi teoreetiliselt on tähtajani veel poolteist nädalat aega. Ja kuna ämmakad-arstid ei ole enam juttu teinud ka sellest, et mul üle tähtaja kanda ei lasta (jumal tänatud siiski!), on täiesti reaalne, et ma veel kolme nädala pärast ka ühes tükis olen. Tavainimese jaoks tundub see kolm nädalat nagu homme, aga mulle…

giphy-1

Ja issand kuidas ma ei jõua sinna sünnitusmajja puhkama minemist ära oodata! Ma ei taha kolm päeva mitte kellestki mite midagi kuulda ja mul on nii sügavalt savi, mida see mees nende lastega siin need kolm päeva teeb. Söögu kasvõi saiapuru ja tooreid kaerahelbeid, peaaesi, et elus püsivad…

Arvake ära kui mitu korda tunnis võivad kaheaastane ja kolmeaastane mingi täiesti rändom jura pärast karvupidi kokku minna? Olgu selleks siis õhupall, tool, plastiliin, piimaklaas või tühi jogurtitopsik – kõik sobib kisma alustamiseks. ”Mina tahtsiiiiin, öhöhhöööö”… Nagu tegu oleks maailma viimase piima, plastiliini või õhupalliga, for the love of god!

Ja mis värk neil lastel sellega on, et nad ei oska oma tagumiku peal istuda? Ko-gu-aeg peab keegi mul seljas aelema, või minuga mingitpidigi kehalises kontaktis olema. Ma olen üpris kindel, et ma ei kulutanud üheksat kuud neile käsi kasvatades selleks, et nad saaksid mind nendega üles puua.

Aga tänane hommik läheb küll meie perekonna Guinnessi rekordidte raamatusse kirja, kui mingi ajalooline hetk. Kui tavaliselt kuulen ma hommikul esimese asjana ”emme” ”emme” ”eemeeeeeee, tahan seda-toda-kolmandat”, siis täna oli selleks ”issi” ”issi” ”issiiiii, tahan seda-tode-kolmandat”. Oibläää, MUUSIKA MU KÕRVADELE! Krt, selle eest annan ma neile küll pärast ühe ekstra mahlapulga…

tenor

See raseduse lõpp on mulle igast lollakaid asju pähe istutama hakanud ja kasvatanud minus mõttetuid stsenaariume jubedatest lõppudest. Kõik need ‘mis siis kui’… Mis siis kui laps on end nabanööriga nii kinni mässinud, et ta sellepärast eriti ei liiguta? Mis siis, kui mu platsenta on üle mu keisri armi kasvanud ja see tekitab sünnituse käigus emaka rebenemist, vms*? Mis siis kui ma ei hakkagi ise sünnitama ja mulle tehakse uus keiser või kutsutakse sünnitus esile (armiga emaka esile kutsumine on vääääga paha)? Mis siis, kui väidetav plika on end hoopis poisiks kasvatanud? Siis toon ma selle poisi koju neoonroosa teki sisse keeratult, kirsikleidis, sest just eile valmis lõpuks tirtsu kojutoomiskomplekt. Ma pole vist iial midagi imelisemat näinud!

marta-kojutoomiskomplekt

*”Loomuliku sünnituse teejuht” valgustas mind sel teemal. Peale keisrit õmmeldakse emakat kahtemoodi kokku – kas ühe kihiga või kahega. Üks kiht on halvem, sest kui uue rasedusega juhtub platsenta armi peale kasvama, siis võib see armist nö ‘läbi kasvada’ ja siis on väga suur tõenäosus, et emakas rebeneb, ning sünnitus võib lõppeda lausa naise surmaga. Ka kahe kihina õmmeldes olevat see oht olemas, aga sellegipoolest olevat kaks kihti parem. Ma eile lausa küsisin oma arstilt, et kas nemad õmblevad ühe või kahe kihina. Ta oli väga üllatunud mu küsimusest, sest kust minusugune jobu seda üldse küsida oskab, eksole, aga õnneks ütles ta siiski, et nemad õmblevad tavaliselt kahe kihina. Seega ei tohiks mul ka muret olla ja seda, et platsenta on emakaarmi peale kasvanud, oleks keegi vast ultrahelis juba märganud. AGA kes ja millal seda märkama pidi, kui mu viimane ultraheli jääb umbes nelja kuu tagusesse aega ja uut ultraheli mul ka tulemas ei ole?

Ühesõnaga, ma olen kõige jaoks liiga rase ja ma olen üsna tüdinenud kõigest ja kõigist, ning ma tahaks lihtsalt juba kätel hoida oma kolmandat maailmaime, tunda tema suhkruvatilist lõhna ja ahhetada selle üle, kui pisike ta ikka on… Millal ma ometi sünnitan – mis teie arvate? Ma ise olen tegelikult juba suht algusest peale kindel olnud, et ta sinna 23-24 juuli kanti jääb, sest siis on ka mu kadunud vanaema sünnipäev ja no, kui see plika ei tule samasugune püjään, nagu Annu (ja mu vanaema, hehe), siis see küll minu tütar pole. :D