Küülikute võtmine ei olnud vist tõepoolest kõige parem mõte

Ma olen alati olnud põhimõttega, et lemmikloom on perekonna liige ja temast loobumine ei tohiks tulla kergekäeliselt, sest see on vastutustundetu. Nüüd olen aga ise nii viimase piirini viidud, et leian end aina tihemini sellelt mõttelt. Nimelt ajavad need küülikud, kelle ma suvel siia majja tassisin, mind täiesti hulluks. Ma tegin eeltööd, ma teadsin, et võib tulla ette selliseid probleeme, nagu meil. Ma ei vaadandu netist jänkude pilte ja ohanud, et oiii nii nummi – võtame! Ma teadsin riske ja olin valmis probleemideks. Aga tõsiselt, mul on kopp nii ees neist. :D

Nad on terve elutoa ära närinud, reaalselt, pole seina kust nad poleks ribasid maha tõmmanud. Eelmisel suvel tehtud remont on täiesti ära nullitud. Nad situvad ja kusevad igalepoole, kuigi nad oskavad ka potil käia. Kui nad lahti on, siis on terve elutoa põrand täis lastnud ja ma pühin iga tunni tagant kühvlitäie pabulaid kokku (ma EI liialda siinkohal!). Kui ”hästi” läheb, siis leian veel mõne loigukese ka… See ei ole normaalne, see on sigala, mis siin toimub. Mu elutuba haiseb nagu küüliku kusi ja see hais lööb tuppa astudes hinge kinni, kuigi ma koristan iga jumala päev ja kõik maha lastud loigukesed käin äädikaga üle. Puuris on neil vaid pissipott, mida ma ka korra päevas vahetan, vahel isegi tihemini.

Kui ma neid ”õigel ajal” jooksma ei lase või neil lihtsalt paha tuju on, kraabivad nad oma pissipoti lihtsalt mööda puuri laiali. Seda juhtub ikka vähemalt kolm korda päevas. Ma ei vaevu enam kühvlit puuri pealt ära viimagi, sest niikuinii on seda tunni aja pärast jälle vaja, et kas puuri või põrandat koristada.

Kui nad lahti on, mis on siis umbes hommikul kella üheksast/kümnest kuni kuue/seitsmeni õhtul, siis hüppavad nad pidevalt oma puuri peale ja kusevad sealt alla, endale puuri. Kui ma seda kohe ei kuule ega märka, hüppavad nad mõne hetke pärast sinna kuseloiku sisse, teevad mega üllatunud näo, et ”iuuu, kes see kuses siia, iuuu!” ning löövad seda kust käppadega mööda ilma laiali.

Viimane piisk karikasse oli aga see, kui nad hakkasid laste mänguasjade riiulisse hädal käima. Ma olen liiga palju kordi avastanud, et jänesed on laste legokarpi või minifiguuride korvi kusenud. Mitu korda on nad Annule ”koolikotti” kusenud ja kõik ta ”õppematerjalid” ära rikkunud. Miks peavad lapsed näppepidi küülikukuses olema… Aasta pärast on mul siin veel üks roomav imik. Ma eelistaksin, et tema esimeseks lisatoiduks oleks ikka midagi muud, kui küüliku väljaheited.

Nüüd panin siis jälle aediku üles, ning tegin elutoa pooleks, et nad ei saaks vähemalt laste asju täis lasta. Aga kui te arvate, et nad sellega rahul on, siis te eksite ikka rängalt. Igal võimalusel üritavad nad sealt välja murda, et ikka terve tuba täis kuseda, mitte vaid üks pool. Abiks pole ka see, et lapsed pidevalt seal edasi-tagasi siiberdavad ja aedikut lahti unustavad, et jänkud saaks ikka midagi jälle ära närida või täis lasta. Kui aga lapsed ise neid uitama ei lase, siis nad muudkui kisuvad ja loksutavad seda aedikut oma hammastega, nii kaua, kui midagi kuskilt järgi annab. Kui keegi läbi elutoa magamistuppa üritab minna, pressivad nad end kaasa – siis saab ju magamistuppa ka sittuda ja voodisse karates kust pritsida, sest no jumal selle eest, kui ainult elutuba nende järgi haiseks…

Nad hüppavad ka ikka mega kõrgele, 40-50 cm pole mingi probleem. See aga tähendab, et lisaks diivanile hüppamisele, suudavad nad ka telekalauale karata. Ükskord avastasin ühe teleka tagant juhtmeid närimas, et noh, tore või nii.

She took my carrot, I took het power

Kuigi ametlikult on kirjas, et küüliku minimaalne soovituslik vabalt joosta saamise aeg on 2 tundi, siis seda on ilmselgelt vähe. Küülik pole puuri loom ja nõnda pole teda üldse mõtet võtta ega pidada. Kuigi minu jänkudel on suured puurid, ei kujutaks ma iial ette, et nad saaksid vaid kaks tundi vabalt liikuda. Samas ei kujuta ma ette ka seda, et see sitamaja, mis meil hetkel siin on, edasi kestaks. Viimase variandina olen nõus proovima steriliseerimist, sest see pidavat mõnda looma aitama. Sterrimine pidavat looma ka leebemaks muutma ja ka see on tegelikult meil väike probleem, sest need emased on mul ikka väga tigedad ja ei salli kedagi silmaotsaski. Kui mul on vaja neid sülle võtta vms, siis nad lähevad ikka täiega segi – kraabivad, peksavad jalgadega ja hammustavad. Täitsa metslased.

Ma hetkel ei näe enam mitte ühtegi plussi nende pidamisel, peale väljanägemise, mis muidugi ka eeldab minupoolset hoolt ja vaeva, et see karv neil ilus püsiks. Nad ainult söövad, situvad, närivad ja lõhuvad, pai neile teha ei saa ja pealekauba veel tulevad kallale ka, kui neile natukene liiga lähedale julged minna.

Ühesõnaga, aitäh, sain jälle hinge kergemaks ja ei, ma ei taha kuulda kommentaare laadis ”ma ju ütlesin sulle!”… Ma lähen nüüd ja pühin veel kolm kühvlitäit sitta põrandalt kokku, enne kui lapsed sinna nägupidi sisse kukuvad või selle alla päris ära mattuvad…

Ma kaldun arvama, et ka mina ei osale sel aastal Eesti Blogiauhindade Jagamise trallis

Enamus blogijaid on vist pigem rõõmsad, et paljud ”kuulsamad” blogijad sel aastal ei kandideeri, sest siis on neil endil suurem võiduvõimalus, aga mina olen küll pigem kurb, et ”kuulsad” nõnda otsustanud on. Juba eelmisel aastal, kui mõni blogija ütles, et on otsustanud kõrvale jääda, olin pettunud, sest mida vähem blogijaid end üles annab, seda väiksem on ka konkurents. Ma ei tea kuidas seda öelda, ilma, et ma kõlaksin totaalse mölakana, aga minu jaoks kaob see ”võidupõnevus” niimoodi ära, kui ma tean, et suurima tõenäosusega ma niikuinii esikolmikusse mahun, sest minust ”kuulsamad” on otsustanud üritusest mitte osa võtta. Nagu eelmisel aastal – läks võiduna kirja, aga tunne küll vastav ei olnud…

Sel aastal ootasin ka registreerimise algust väikse ärevusega, et teada saada kes ja kus kandideerib, aga siis hakkas ükshaaval neid postitusi tulema, et üks ja teine ei osale. Esimene reaktsioon oli, et no milleks ometi mitte osaleda? Miks mitte näidata üles toetust, ühtekuuluvust jne? Paratamatult jääb tunne, et need kes välja otsustavad jääda, on justkui ”paremad”, sest ei taha olla osa mingist ”turundussillast” vms. Põhimõtted ja muud jutud, eksole. Siis aga juhtusin nägema blogijate grupis ühte kuvatõmmist EBA reeglitest ja pidin pikali kukkuma.

wpid-image.jpg

”3.3 võitjad ja eripreemiate saajad on kohustatud blogima saadud auhindadest ja kinkekoti sisust 30 päeva jooksul pärast auhindade jagamist, st hiljemalt 16.07.2018”

Umbes siis nagu, et saad auhinnaga koos tööd ja kohustused kaela, seejuures isegi alguses teadmata mis asi see täpselt on, mida sa promoma peaksid hakkama. Mina näiteks ei tahakski mingit auhinda, ainult seda tahvlikest, sest olgem ausad, eelmisel aastal sain ma ka kotitäie mingeid kreeme, potsikuid ja lauvärve, millega mul mitte muhvigi peale hakata ei ole. Enamus nodi jagasin laiali ja teine osa sellest tilbendab mul siiani jalus. Kokkuvõttes ei andnud ega muutnud see võit minu jaoks mitte midagi.

Samuti ei näe ma võimalust, et ma teeksin võidetud asjadest lihtsalt pildi ja paneks siis need sponsorid sinna pildi alla kirja, ilma, et ma asjade kohta sõnagi ütleks. See ei ole blogipostitus, see sobiks vaevu facebooki ”postituseks” ju…

Väga nõme on muidugi möliseda asja kallal mida sa ise ka paremaks teha ei oska ega viitsi, aga no minulgi on hetkel selline tunne, et ma ei taha sel aastal EBA’l osaleda. Nii palju kui ma Leenut tean, siis inimesena ta mulle meeldib ja mulle tundub, et tal on ka suur ja hea süda, ta ei ole paha inimene, nagu mingi perekooli kägu kuskil umbes sõimuteemas väidab. Samuti olen ma Leenule väga tänulik, et ta mind selle blogivärgiga palju aidanud on ja aitab pidevalt kaasa ka minu blogi arengule, aga me oleme siiski väga erinevad inimesed ja meie blogidel on ka väga erinevad eesmärgid. Või noh, kas just nüüd niii erinevad, aga minu jaoks on Marimelli blogi kohati rohkem nagu ”Kroonika” või ”Elu24”, see aga ei ole minu blogi ”eesmärk”. Jah, ma tahan blogiga teenida ja seda arendada, aga samas ei taha ma kaotada ka ennast selle reklaami ja raha keskele.

Ühesõnaga, mul on väga kahetised tunded hetkel selle EBA suhtes. Osa minust tahaks seda egopaitust ja elevust, aga kui see mulle tegelikult täit rõõmu ei paku, siis kas on üldse mõtet. Teisalt tahaks ka Leenut toetada ja näidata ülejäänutega ühtekuuluvust, aga jamh… ma ei tea, hetkel kaldun minagi pigem kõrvale jääma. Õnneks on aega registreeruda veel aprilli lõpuni, seega saan veel lõplikult otsustada ja vaadata mis toimub… Isegi kui ma ei pane end kirja, siis kohale võin ma ju ikka minna, kui ma sel ajal veel liikuda üldse suudan (loe: ma olen selleks ajaks kaheksandat kuud rase!). :D

Kolmas laps: kaksteist nädalat

Väikeste laste kõrvalt liigub see aeg ikka meeletu kiirusega! Kui nii edasi läheb, on see beebi mul kätel enne kui jõuan rasedusega korralikult äragi harjuda. Mul saab varsti juba 15 nädalat täis, aga mul on veel 8.-12. nädala kokkuvõte kirjutamata!

Enesetunde poolest olid need nädalad üsna normaalsed. Eks selliseid nipet-näpet asjad ikka olid, aga ei midagi hullu veel. Näiteks ei isuta mul endiselt eriti soe toit. Ma parema meelega ei tahaks üldse midagi söögitegemisest kuuldagi, aga noh, pole valikut kahjuks. See, et mina süüa ei taha, ei tähenda, et teised ei tahaks. Mina ise toituks hea meelega vaid puuviljadest ja salatitest. Kuigi noh, mõni erand siiski vahel on. Ükskord isutas mul näiteks rämedalt frikadellisupi järgi. Tegin siis suppi, röstisin kõrvale rukkileiba, sõin ja mõmisesin – niii hea!
Minu jaoks on see isude asi ikka väga veider. Mul pole iial sellised asjad isutanud, nagu praegu – hapukurk, supid, TAVALISED makaronid hakklihaga (ma pole aastaid valgeid makarone söönud!) jne. Magusat ei taha ma ka eriti nähagi, mis on minu puhul jällegi väga veider, sest maailmas pole ilmselt suuremat magusasõpra, kui mina… Aga noh, see on positiivselt mõjunud ka mu kaalule, ma olen 3 kilo vähem pekine. :D

Nende nädalate sisse mahtus ka ämmaemanda külastus, kus ma sain kõigi nende proovide vastused, mida ma eelmise kuu alguses tegemas käisin. Issand, ma mõtlesin, et nad tõmbavad mind seal laboris tilgatuks – u 9 potsikut verd + kaks pissiproovi, et kõiki neid teste teha. Aga vähemalt oli kõik hästi, kui välja arvata fakt, et mu veresuhkur oli täpselt viimase piiri peal – mul oli 5,1 ja probleemseks loetakse 5,2. See tähendab nüüd seda, et mul tuleb vähemalt ühe korra, tõenäoliselt isegi mitu korda, kui esimese korraga diagnoosi ära pandud ei saa, läbi teha see jube glükoositaluvuse test. Ilmselt ma selle diagnoosi jälle saangi, ning pean hakkama iga päev mitu korda veresuhkrut mõõtma, kõiki söödud ja joodud asju üles kirjutama ja toitumisnõustaja juures käima.

Annu ajal, kui ma olin samas kaalus, mis nüüd, diagnoositi mul gestatsioonidiabeet, Joeli ajal, kui ma olin 20 kilo kergem, aga pääsesin ma sellest õudusest*. Kuigi see ei pruugi alati olla seotud naise kaalu ja toitumisega, siis minu puhul ilmselt see siiski just nii on. Kuigi jah, isegi Annu ajal oli see diagnoos mul minu arvates pigem natukene nagu ”ebavajalik”, sest selle raseduse jooksul oli mul veresuhkur üle normi vaid kolmel korral ja kõik need kolm korda olid siis kui ma olin üle 12h jutti söömata, st siis ka tol päris esimesel proovil, kui mul selle õnnetu 5,2’ga see ”diabeet” avastati. Muidu aga võisin süüa ja juua mida tahtsin ja millal tahtsin, näit üle normi ikka ei läinud ja lapski sündis pigem kribu, kui ülisuur (50cm/3400g). Kuigi jah, see ei tähenda, et asja ei peaks tõsiselt võtma, sest mõnel kaasnevad selle diagnoosiga ikka väga tõsised ohud, nii endale kui lapsele. Minu puhul osutus see lihtsalt minu arust veidi ”üle paanitsemiseks” ja lõpuks isegi häirivaks asjaoluks sünnituse juures, sest mul ei lubatud tänu sellele diagnoosile mõnda asja katsetada, mida ma oleksin proovida soovinud, näiteks vanni sünnitamist jms. Aga noh, pigem karta kui kahetseda ja kui on vaja, siis on vaja.

*Kuidas 9 kuuga 20 kilo alla võtta? Saage beebi, kes never ei maga ja röögib sulle 12-16h päevas silmnäkku. :D

12. nädalal oli mul Tartus ka Oscari uuringu teine pool, st ultraheli. Hakkasin mina siis Tartu poole sõitma, ise jumala rahul, et saan rahulikult üksinda ära käia, sest ema tuli külla ja jäi lastega koju. Aga siis, aga siiis – 20 km enne Tartut käis pauk ja auto jäi lihtsalt seisma.

p_20180125_110739_bf

Helistasin siis koju mehele, et vot selline lugu nüüd. Vaeseke sai peale öövahetust vaid tund aega magada, enne kui ma ta jälle õue külma ja lörtsi kätte ajasin… Helistasin siis ultraheli-tegemise-pleissi ka, et ma jäin autoga teele, aga mees tuleb mulle kohe teise autoga järgi ja kui ma nüüd tund aega hiljem jõuan, kas neil on siis veel võimalik mind vastu võtta – õnneks oli.

Ma pean tunnistama, et kui ma eelnevalt sellele Oscari testile mõtlesin, siis tabas mind mingi imelik hirmu-pojuke. Ma pole varem mitte kunagi kahelnud, ega mõelnud neile ultrahelidele hirmuga, sest alati olen ma juba enne täiesti veendunud olnud, et kõik on lastega hästi. Sel korral aga natuke põdesin. Plaanisin juba isegi guugeldama hakata erinevate sündroomide kohta ja uurida kuidas näeks mu elu välja kasvatades puudega last.

Kaasa ei aidanud ka see, et ultraheli tegev arst ei saanud kuklavoldi mõõtu väga hästi vist kätte ja muudkui mõõtis seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ühel hetkel kuulsin arvu 800 ja mõtlesin, et kas see nüüd oligi see riskinumber? Et 1:800’st on võimalus, et saan puudega lapse, või mis… Aga last sealt ekraanilt vaadates tundsin, et lõppude lõpuks ei oleks sel siiski vahet – see laps sünniks nii ehk naa. Kui tegu poleks just tõesti mingi vägavägaväga tõsise asjaga, ala, et on 100%  kindel, et laps sureb vahetult peale sünnitust vms. Lihtsalt vaatasin seda väikest inimest ja mõtlesin kui õnnistatud ja õnnelik ma ikkagi olen: ennast pole veel õieti ollagi, ta oli kõigest 7,1 cm pikk, aga juba täitsa inimene – käed, jalad, nägu ja kogu krempel, välimuselt juba täitsa inimene ühesõnaga. Mis siis, et kõigest natukene pikem kui tikutops – ikkagi inimene, minu inimene! Ta maigutas seal suud ja hüppas ringi, liigutas oma tillukesi käsi ja jalgu… Oeh, ma ei suuda ära oodata millal ta juba siin on!

Lõpuks sõnas arst siiski, et risk kromosoomihaiguste suhtes ei ole tõusnud ja kõik on täpselt nii nagu olema peab! ”Risk” on 1: 20 000’st. Tähtaeg liikus ka neli päeva ettepoole – augusti algusest, juuli lõppu. Viimase ultraheli järgi oleks beebs pidanud sel päeval olema 12+5, aga seal selgus, et ta vastab juba 13+2 nädalale. No minugipoolest, seda kiiremini ta mul kätel on!

See kõhu kasvamise värk on muidugi ka hirmuäratav. Iga päevaga on see suurem ja ümaram ja rohkem nagu rasedakõht, mitte pekivolt. No vaadake ise, ma ei aja ju pada? Või olen ma lihtsalt peast rase ja ise ei näe, et ma olen nagu kilesse pakitud rasvatihane? :D

Kaheksa nädalat versus kaksteist.

Pläran rasedusest ja beebidest ja kõigest mis meelel mõlgub

Raseda aju on ikka täiega end sisse seadnud, koos rumalate raseda-unenägude ja kogu kupatusega! Aidaa mu mälu muidugi ka, aga ega see polnud ju enne ka teab mis hea, seega neeeh. Muide, see olevat teaduslikult tõestatud, et naine jääbki rasestudes lolliks, sest tal on nii palju muud tähtsat millele nüüd mõtlema peab, seega kõik muu ”rämps” visatakse ajust välja. Mina muidugi vaidleksin selle üle, et mis on rämps ja mis mitte… et kas mu sünnikuupäev on rämps? Sest noh, üleeile ma igatahes ei suutnud ära otsustada, et kas ma olen sündinud 04.03 või 03.04. Ärge küsige kuidas see võimalik on… Ununevad ka telefoninumbrid, pangakaardi paroolid, isikukoodid… Ja no kui ämmaemand rasedakaarti vormistades esitas mulle umbes 300 küsimust, stiilis kas, millal ja miks on mul mingid operatsioonid olnud (see nimekiri on ikka piiiiiiiik), mis kuupäevade ja kellaaegadel on mu lapsed sündinud, kui palju nad kaalusid ja kui pikad nad olid, mitu korda ja mis aastatel-kuudel ma rase olen olnud (samuti pikk nimekiri) jne, siis pidin ma küll südari saama ja ämmakas vaatas mind ka sellise näoga, et no nahhui sa üldse siia ronid, kui sa ei mäleta mis mõõdus pägalikke sa endast välja pressinud oled…

Kuna ma olen juba oma seitse korda rase olnud, siis võiks nagu eeldada, et mul on korralik rasedariiete kogu tekkinud, aga no sellega on nüüd küll selline lugu, et ma palvetan iga õhtu enne magama minekut kõige võimsamate poole, et selle kuuga saaksid külmad läbi, sest vastasel juhul ei tõsta mina oma jalga enne toast välja, kui kannatab sinna ilma jopeta minna. Variant kaks on see, et ma rotin oma mehe jope ära ja näen järgmised jumal-teab-mitu kuud välja nagu eksinud eskomo, sest minu mantel on ametlikult mulle kõhust liiga kitsas ja ma saan selle selga vaid nii, et imen kogu oma sisikonna pannkoogiks kokku ja mees toore jõuga tõmbab luku kinni. Kõndides läheb mantel koguaeg üles ja tekitab rindade alla suure voldi. Mees naeris täna, et sinna volti võiks telefoni ja rahakotigi hoiule panna… Poeni saan igatahes kuidagi niimoodi kõnnitud, aga nii kui uksest sisse saan, pean luku lahti tegema, sest muidu kukuks mul küll emakas püksisäärde…

Ahjaaa, unenäod… Toredad asjad. Või noh, olete te kunagi nokaga kassipoega imetada üritanud? Mina igatahes ühes unenäos olen kunagi proovinud… Üleeile nägin unes, et sünnitasin juba ära. Ise veel mõtlesin, et mida asja – mul saab alles 12 nädalat täis, et kuidas ma juba normaalse lapse sünnitasin, aga kuna emotsioon ja uni ise oli ka nii reaalne ja armas, siis üleliia ma sellega oma pead ei vaevanud. Mäletan nii hästi kui ülevoolav see tunne oli – hoida kätel oma kolmandat, imelist beebikest… Eriti rõõmus olin selle üle, et sünnitus läks hästi ja kiirelt – olin nii uhke enda üle, et sain täitsa ise hakkama ja palju kiiremini ka, kui eelnevatel kordadel. Ja omg, ma tundisin tema beebilõhnagi! * Ärkasin naeratus suul ja kui ma aru sain, et see oli kõigest uni, tahtsin ausõna nutma puhkeda. Ma olin niiii pettunud, et ma pean veel pool aastat ootama, et seda tunnet ka reaalselt uuesti tunda.

*Ma tahaks seda lõhna kuskile purki koguda, et seda siis vahel nuusutamas käia. Ternespiima lõhnaline tita on minu arust maailma kõige meeldivam asi! Omg, mul on vist beebipalavik…

See unenägu meenutas mulle valusalt ka seda, et tegelikult oleksingi ma ju lähinädalatel sünnitamas… Oeh, raske on sellele mõelda, aga ma ei saa sinna midagi parata ka. Klomp tekib ikkagi kurku ja raske on lahti lasta. Kes ta olnud oleks… Kelleks oleks ta saada võinud… Täitsa imelik on praegu vaadata Joelit ja mõelda, et kui Annu oli sama vana, sündiski mul Joel. Ja nüüd oleks pidanud sündima Mannatera. Omamoodi lahe, et kõigi sünnituste vahe oleks siis olnud 1a7k.

Ühesõnaga, see on mul hästi omamoodi rasedus. Hästi emotsionaalne, sümptomid on kohati ikka palju tugevamad kui eelmiste rasedustega, kõht kasvab veeeel kiiremini, kui eelmistel kordadel ja ma ei taha mõeldagi milline ma sünnitama minnes välja näen… Tõenäoliselt pean liikumiseks kraanat kasutama, või midagi… Tõesõna, ma ükspäev kuulasin üle tüki aja jälle doppleriga lapse südamelööke ja peale 10 minutilist otsimist, kui ma olin juba mõelda jõudnud, et miks ma toone ei leia, liikusin poolkogemata veidi kõrgemale ja voilaa, seal nad olidki! Umbes 5 cm nabast allapoole. Teoreetiliselt peaks emakas sellele kõrgusele vist jõudma alles u 20.nädala paiku. Et nagu, mida asja. :D

Ükspäev vaatasin Annu ja Joeli haiglast kojutoomiskomplekte ja ahastasin, et kas nad tõesõna olid kunagi niiiii väiksed? See oleks nagu eile olnud, aga samas nagu ka 10a tagasi… Teate seda tunnet? Nii veider!

Kuidas lõpetada laste saamine, kui sa suudad luua midagi nii armast?

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga me teda siin juba ootame. Annu küsib minult igal õhtul, et kas beebi tuleb siis välja, kui emme kõht läheb sama suureks kui seal riiuli peal oleval kujul? Seletuseks: mul on iga raseduse lõpus tehtud kõhukips ja hetkel seisavad need mul magamistoas, lae all riiulil. Praegu ma mõtlen, et kas tasus ikka talle öelda, et beebi siis tuleb. Kõht on mul selline juba vast 30ndaks nädalaks ja jumaaaal, kes see jaksab siis seda pärimist ära kuulata kõik need ülejäänud 10-12 nädalat. :D

Meenutuseks teile – mina mõnda aega enne Joeli sündi20160528-DSC_0054Ja mina Annuga, 37. rasedusnädalal.

Aeg võiks juba sealmaal olla, et saaks põnni liigutusi tunda ja uhkusega rasedariided selga ajada, ilma mõtlemata, et kas ma näen juba piisavalt rase välja või tundun lihtsalt ülesöönud emisena, kes on end viinerikilesse pakkinud. :D

Elementaarne majanduslik mõtlemine

Kui on olemas üks asi, mille eest võin ma oma isale tänulik olla, siis see on kindla peale see, et tema oma koonerlusega õpetas mulle veidi majanduslikku mõtlemist, kui nii võib öelda. Tema viisid on muidugi minu jaoks veidi üle võlli, aga midagi jäi mulle ikka külge ka. Näiteks ei saa ma aru kuidas mõned inimesed ei oska asju osta tüki, või kilohinna järgi. Ma ei osta never juustu, liha jms nii, et ma ei vaataks kilo hinda. Oletame, et kõrvuti on kaks pakki juustu 300g ja 500g. Esimene on veidi odavam, seega võtad selle. Aga tegelikult on selle kilohind kokkuvõttes ju kallim, kui 500g pakil.

Kodus ajab mind näiteks kergelt marru, kui keegi tuled põlema jätab. Nagu, ou-mai-gad, kui raske on toast väljudes see klõps teha ja tuli ära kustutada? Või kui jäetakse pistikusse laadijad jms jura, mis tegelikult ka salaja elektrit tarbivad… Ma käisin eelmisel aastal sõbrannal ka külas ja koguaeg kustutasin ta tulesi. Ise ulub, et oii elektri arve on nii suur, aga endal 24/7 kõik tuled põlevad. No miiiiiks peab köögis tuli põlema, kui sa ise oled juba viimased 2 tundi elutoas olnud. :D

Ma ei tea kas mina olen ka koonerdaja, aga no mind tõesti nii häirib tarbetu tarbimine. Miks peab vesi jooksma ajal, kui sa hambaid pesed? Miks peab õhtul õues/teises toas tuli põlema, kui keegi seal ei ole? Miks mitte pesta pesu nädalavahetusel, kui see on tükkmaad odavam (Eesti gaasis on laupäeviti null marginal!) Aga noh, vähemalt pole ma nii hull, kui mu taat. Mõned näited tema koonerlusest:

  • Kui me kuskil sõitmas käisime ja ma kodust vett kaasa ei võtnud või see otsa sai, siis isa keeldus mulle poest juua ostmast. ”Kodus jood, süga nii kaua keelega hambaid.” Jup, joo oma tatti, tänks taat. :D
  • Ükskord kui ma isaga kuskil sõidus kaasas käisin, siis ostis ta ”lõunasöögiks” meile pätsi saia ja torus pasteeti. Autos lõi isa pasteedile kruvikeerajaga augu sisse ja pigistas otse pätsist murtud saiatükile peale.
  • Taat ostis kunagi ”juustu”. Mina tegin õhtul rõõmsalt pitsat ja riivisin siis seda sinna peale. Kui pitsa ahjust välja võtsin, siis see ”juust” oli seal peal nagu mannapuder. Pärast lugesin tolle ”juustu” pakendit ja irvitasin terve ülejäänud õhtu – ”juustu laadne toode”. Nagu…wat.

Millised teie ”säästunipid” on? Kas te kustutate toast väljudes tule, või on teil suva? :D