Kuidas leida turvatoolide testitulemused ADAC’is ja ÖEAMTC’is ning kuidas valida oma lapsele parim 15-36kg turvatool

Aeg hakkab varsti sinna jõudma, et pean Annemaiale uue turvatooli välja vaatama. Pean ta raske südamega selg sõidusuunas (sss) toolist ümber kolima nägu sõidusuunas (nss) tooli. Hetkel on ta ca 22kg ja pikkuselt ca 116cm. Ta sõidab AxKid Wolmax toolis, mis on üks kõige kauem selg sõidusuunas kasutatavaid toole üldse ja mis on läbinud ka ülikarmi Plus testi, st üks parimaid ja ohutumaid toole turul. Aga selle tooli piiriks on 25kg ja ca 125cm, kui kasvõi üks neist saab lapsel ületatud, tuleb tool välja vahetada sobivama kategooria tooli vastu. Lapsele on kõige turvalisem sõita selg sõidusuunas nii kaua, kuni vähegi võimalik! Olen sellest teemast korduvalt ja korduvalt rääkinud ning jäängi vist rääkima, sest niiiii palju jubedaid õnnetusi oleks võinud lõppeda palju kergemalt, kui lapsed oleksid avarii ajal olnud sss toolis… Loe nss vs sss teemast täpsemalt edasi  SIIT.

Ühesõnaga, ma ei tea kui kaua Annu selle Wolmaxiga veel sõita saab – kas kaks kuud või kaks aastat, aga uusi variante ma igatahes välja vaatama hakkasin, et mitte olla ühel heal päeval ootamatult ebameeldiva üllatuse ees – tool on väike, mis edasi? Peale vaadates on need viimase grupi toolid ju kõik täpselt samasugused, ainult hinnad on maast laeni. Kuidas siis ometi leida tool, mis oleks rahakotisõbralik, mugav kasutada ja mis muidugi kõige tähtsam, TURVALINE?

Esimesena lõin otsingusse need kaks firmat, kelle väiksema kategooria toole ma ennegi ostnud olen – Cybex ja AxKid. Cybex on väga hea firma, heade testitulemustega, usaldusväärne tegija, AGA tal reaalselt on neid toole niiiiiiiiiiii palju, et mul läks silmade eest kirjuks ja lõin selle lehe ruttu kinni tagasi. Igast m fixid, s fiksid, z fixid ja jumal teab mis pagana fixid veel kõik. Välimuse järgi täpselt samasugused, erinevusi keegi kuskil välja toonud nagu ei ole ja hinnad ka nagu jumal juhatab. Mõni maksab 150, teine 350. Testitulemusi osadel üldse veel polegi, et võta nüüd kinni mis see parim siis on.

Samuti vaatasin AxKid Grow ja BigKid, aga kuna nende testitulemusi ma ei leidnud, jätsin nad hetkel sinnapaika. See, et ühe firma üks tool on tunnistatud pmt maailma parimaks, ei tähenda, et sama firma teised toolid ka nii head on.

Kaks lehte, kust mina hetkel turvatestide kohta otsin, on ÖAMTC ja ADAC. Alguses võib see otsimine seal tunduda väga keeruline, aga mul on Chrome peal google translate, mis tõlgib lehe mulle sobivasse keelde.

ADAC’i teste saab vaadata nii:

  • Mine lehele https://www.adac.de/infotestrat/tests/kindersicherung/kindersitz-test/default.aspx või googelda ”ADAC test”.
  • ADAC
  • Mina valin sealt kollase ringi seest esimesest tulbast tooli tootja ja teisest tulbast annab ta siis toolide mudelid. Kui sinu otsitud tooli seal pole, proovi muuta aastat, millal tooli testitud on. Aastat saab muuta minu pildil kõige ülemiselt realt, kus on kirjas ”results from 2015”, klõpsa sealt siis paremale, et aktiivseks läheks ntk ”results 2011 to 2014” jne.
  • Siis tulevad selle alla tooli tulemused, võtame näiteks Cybex solution m fix (suva näide)
  • cybex
  • Saad teada, et tool on testi läbinud tulemusele ‘hea’, aga kui sa nüüd tooli nimele vajutad, tuleb sealt veel olulist infot, mida tasub kindlasti uurida. Saad vaadata täpsemalt mille eest ja millise hinde tool saanud on, mis on tooli miinused, mis on plussid jne.
  • 1 2
  • Saad näiteks teada, et selle tooliga on lapsel madal vigastuste risk  laupkokkupõrkel, väga madal risk külgkokkupõrkel, tool on autos stabiilne, see on lihtsalt ja kiirelt paigaldatav, paigaldamisel vigade tegemise oht on väike, sel on hea polsterdus, laps näeb hästi õue, katted on kergelt eemaldatavad ja masinas pestavad jne. Miinuseks on vaid, et võtab autos palju ruumi.
  • Ühesõnaga, ALATI vaadake mille eest on tool saanud miinuseid. Näiteks mõni tool on saanud halva hinde, sest selle katteid on keeruline eemaldada või seda on tülikas paigaldada, aga turvalisuse osas on ta saanud tulemuse ”väga hea” ja ainult kasutajamugavus on hinde kõvasti alla tõmmanud.

ADAC’is saab toole ka võrdlusesse panna, et vaadata näiteks oma kahe lemmiku tooli plusse ja miinuseid kõrvuti. Selleks pane tooli ette linnuke ja vajuta ”to compare the selection” (kollase ringi sees).

4

Panin näiteks võrdlusesse Cybex Solution M-fix ja Besafe iZi Flex Fix. Saab kenasti vaadata mille eest on toolid saanud plusse ja mille eest miinuseid, on näha toolide hinnad, kaal jms.

võrdlus1 võrdlus2

ÖEAMTC teste saad vaadata nii:

  • Googelda ”öeamtc tests” või mine lehele https://www.oeamtc.at/thema/tests/
  • Pane otsingusse oma tooli nimi, vajuta enter, klõpsa oma tooli nimel ja kuku aga targaks saama.

omc

  • Seal on punktsisüsteemis ka veel kõik välja toodud. Mida madalam number, seda parem tulemus ja vastupidi.

gg ggg

Capture

Kuna lõpuks jooksin ikkagi otsinguga ummikusse, tegin facebookis turvatoolide jutunurka teema ja küsisin nõu. Seal all toodi välja mitmeid toole, aga mulle jäid silma:

  • Cybex Solution Z-Fix – Kui peatuge üles tõmmata, kasvab see ka laiusesse, et lapse kasvades õlgadel mugavalt ruumi oleks. Seljatoe kallet saab üpris vähe muuta (video järgi jäi vähemalt selline mulje), aga pea saab korralikult tahapoole lasta, et see magades ette ei vajuks ja püsiks turvaliselt patjade vahel. ADAC’is ja ÖAMTC’is seda veel pole (nii uus tool vist?), või mina ei leidnud. Tooli saab isofix kinnitusega kinni panna, et see tühjalt sõites oma elu elama ei hakkaks (kui toolil seda võimalust pole, tuleb tühi tool ALATI kinni panna turvavööga!). Hind Eestis 255 kuni 309 euri.
  • Besafe iZi Flex Fix ÖAMTC hinne 1.9, st tulemus ”hea”. Õlgadest laiemaks ei lähe, ainult peatugi läheb kõrgemale. Seljatoe kallet saab muuta. Kaasas on turvavöö külge kinnituv padja laadne asi, et lapsel oleks mugav pead toetada. Külgedel on lisakaitsed, mida saab eemaldada, kui soovid panna mitu tooli kõrvuti (sel juhul jääb kaitse vaid tooli välimisele küljele, mis jääb auto kere poole). Lisaks on jalgade vahel lisarihm, mis hoiab turvavööd paigal, aga samas minu silmis teeb see lapse kinnitamise ja hädaolukorras kiire kätte saamise keerulisemaks? Grupis oli see kõige rohkem soovitusi saanud tool. Hind Eestis 299 kuni 349 euri.
  • Cybex Solution S-Fix ÖAMTC hinne 1.7, st tulemus ”hea”. Õlgadest laiemaks ei lähe, tõuseb vaid peatugi. Seljatoe kallet saab mugavalt ühe nupule vajutusega muuta. Pea taga olevat kallet saab muuta samamoodi, nagu z-fix toolilgi. Hind Eestis 186.15 kuni 229 euri.

Need Concord turvatoolid jäid mulle silma siis, kui vaatasin Beebipood.ee lehelt AxKid toole. See pole üldse reklaam, aga mulle meeldib selle poe teenindus. Alati kiire ja sõbralik. Suvel õnnestus mul näiteks ära lõhkuda ühe tooli rihm, mis hoiab tugijalga õige nurga all. Beebipood.ee meeskond oli nõus selle tasuta ära parandama, aga lõpuks otsustasin, et ma ei hakka ikkagi tooli kuhugi ära saatma (liiga ajakulukas ja suur risk, et toolist jääb posti teel edasi-tagasi saates vaid pulber järgi, sest mul ei olnud võimalik seda kuidagi korrektselt pakendada). Lõpuks saatsid nad mulle lihtsalt ise uue rihma pakiautomaati ja ma ei pidanud isegi postitasu maksma!

Ühesõnaga, Concordi toolid jäid mulle silma, sest neil on soodne kuni päris okei hind ja kui tõsta peatuge, läheb ka õlgade koht laiemaks. See firma on muidu tuntud ja tunnustatud küll, aga jällegi, mõne konkreetsete mudelite kohta ei suuda ma hetkel veel turvateste leida.

concord

  • CONCORD TRANSFORMER XT PLUS – Plus mudelit ei ole vist veel testitud ADAC’is, aga tavalise XT hinne on seal ”hea”. Isofix kinnitused hüppavad välja ühe nupule vajutusega. Seljatoe kallet saab mugavalt muuta, et lapsel oleks toolis hea ka magada. Enne olin üpris kindel, et ostan just selle mudeli, aga nähes seda punast miinust ”Average load values ​​in a frontal crash” juures, hakkasin kahtlema… Samas võibolla on see nüüd just selle plus mudeli juures ära parandatud? Sest beebipoe lehel on kirjas, et see tool on kõrgelt hinnatud ja mitmete auhindadega pärjatud testivõitja. Hind Eestis 299 euri.
  • CONCORD TRANSFORMER ISOFIX-T – ADAC testi hinne on ”hea”. Isofix kinnitused pole traditsiooniliselt metalli küljes, vaid hoopiski rihmade otsas (ei riku auto istme katet!). Sõbranna sõnul on sedasi isegi mugavam tooli paika panna, sest tooli saab sobiva nurga alla keerata. Miinus on see, et tooli seljatoe kallet ei saa muuta. Pluss on hea turvatesti hinne, odav hind ja see, et peatuge tõstes lähevad ka õlad laiemaks. Hind Eestis 189 euri.
  • CONCORD TRANSFORMER TECH – Ma nüüd ei saa täpselt aru mis vahe on TECH mudelil ja ISOFIX-T mudelil, sest välimus ja hind on neil täpselt samad. TECH mudeli kohta ei leia ma ei turvatestide tulemusi ega ka spets youtube videoid. Ma EELDAN, et see on lihtsalt mingi nimesegadus ja tegelikult ongi need kaks viimast pmt sama tool, aga ma ei tea… Kui keegi oskab välja tuua erinevused vms, siis palun valgustage mind ka! Hind Eestis 189 euri.

Loodan, et see postitus on kellelegi vähekenegi abiks, sest mina oleksin küll väga tänulik olnud, kui keegi oleks selle töö praegu minu eest ära teinud.

Külma aja saabudes panen teile järjekordselt südamele, et ärge pange lapsi üleriietes turvatoolidesse! Endal võtke ka jope vähemalt eestki lahti, et rihmad jookseksid ikka võimalikult keha lähedalt ja te oleksite avarii korral võimalikult tugevalt istmes kinni. Üleriided annavad uskumatult palju liikumisruumi, isegi, kui te omast arust olete rihmad korralikult pingutanud.

Siinkohal mõtlesin, et räägin ühe kiire loo ka omast kogemusest. Nimelt käisime me suvel Rakvere Politseimuuseumis ja seal oli ka see testauto, millega saad end katusele keerata. Loomulikult käisime seal sees. Kinnitasin end nagu tavaliselt ja juba mõne hetke pärast tänasin vaid jumalat, et see auto niiii rahulikult katuse peale läks, sest ma konkreetselt vajusin toolist välja ja jäin sinna rihma peale rippu, nagu märg kalts. Mu vöö polnud piisavalt tugevalt kinnitatud ja kui see oleks nüüd reaalne situatsioon olnud, kus me oleks meeletu kiirusega üle katuse käinud, oleksin ma 100% kindlusega sealt autost välja lennanud. Ilma naljata. See oli ikka päris korralik äratuskell, et ma pean ka enda kinnitamisele autos rohkem tähelepanu pöörama. Ja see oli veel suvine aeg, kus mul oli seljas vaid õhuke kleit! Mis siis veel saanud oleks, kui ma oleks seal paksu talvejopega käinud…

Igatahes, mis toolid teie viieaastastel ja vanematel lastel on? Kuidas otsustasite, et just see on see kõige-kõigem tool? Kui ma ükskord olen selle tooli välja valinud ja ära ostnud, küllap ma siis ikka teile ka näitan ja räägin mis mul valituks lõpuks sai. Ja, kui keegi märkab mu postituses mõnda viga või kui kellelgi on midagi siia lisada, andke julgelt teada! Muudame lapsevanemaid targemaks, kasvõi ühe postituse haaval! Sõitke turvaliselt!

 

Turvaline koosmagamine beebiga

Mul on siiralt kahju ja mu süda puruneb, kui proovin kasvõi ette kujutada lapse kaotamise valu ja… andke mulle nüüd andeks, aga SEE artikkel siin on lihtsalt niiiii loll, et ma läksin seda lugedes veits närvi. Taolist vaimusünnitust lugesin kunagi ka ühe Eesti kiirabiarsti poolt. Juba toona tahtsin kisama pista, aga ma ei tea miks ma seda ei teinud. Võibolla olin liiga ametis oma laste lämmatamisega, kes teab…

Igatahes, kes artiklit avada ei viitsi, siis põhimõtteliselt oli teema selles, et üks ema toitis oma last öösel rinnaga, jäi sügavalt magama ja lämmatas oma beebi ära. Tsiteerin: ‘‘Lebasin kergelt tema peal ja ta oli jääkülm. Ta ninast oli näha väljumas kuivanud verd ja ta silmad olid suletud,” 

No ja nüüd käib tšikk ringi ning muudkui hoiatab kõiki kuidas lapsega samas voodis magamine nood ära tapab! Jah, koosmagamine on ohtlik, kui sa pole teadlik riskifaktoritest! Antud artikli emme ilmselgelt ei teadnud mida ta teeb, sest vastasel korral ei oleks selline asi tõenäoliselt juhtuda saanud.

Teema puudutab kõige rohkem alla aasta vanuseid lapsi, aga risk püsib isegi kuni pooleteise aastani, mõnel juhul kauemgi.

ÄRA VÕTA BEEBIT KAISSU MAGAMA, KUI SA…

  • …oled suitsetaja – uuringud on tõestanud, et raseduse ajal suitsetanud naiste beebidel on suurem oht surra hällisurma (samas, kui risk on nkn suurenenud, siis peaks ju kaisus just ohutum olema?). Ka passiivne sigaretisuits võib lapse normaalseid hingamismustreid mõjutada, st suitsetajad hoidke tittedest eemal.
  • …oled alkoholi/uimastavate ravimite mõju all või üleväsinud – uni on tavaliselt sügavam ja su tajud on beebi suhtes nõrgemad.

Ohtlikuks peetakse ka:

  • Diivanil, tugitoolis koos beebiga magamist
  • Teisi lapsi beebiga samas voodis
  • Enneaegsete ja alakaaluliste beebidega koosmagamist
  • Beebipesasid, võrevoodi pehmendusi jms jama, mis on viimastel aastatel ÜLIPOPULAARSEKS saanud.

Selleks, et beebil oleks sinu kaisus TURVALINE, tuleks jälgiga, et

  • …voodis ei oleks üleliigseid patju, tekke, pehmeid mänguasju, muid lahtiseid tekstiile, mida võiks beebi endale peale tõmmata. Vanemal võib olla tekk ja oma pea all padi, alla kaheaastastel lapsel pole eraldi patja vajagi, ülejäänud asjad visake voodist välja. Tekk ei tohi ulatuda üle lapse pea. Kui sa tahad end megalt teki sisse kerida, tõsta laps rohkem peatsi poole üles ja ise liigu tsipake jalutsi poole. Meil näiteks on tekk pandud üle voodiserva rippu nii, et see ulatabki mulle umbes poolde kõhtu. Madli õnneks lööb teki jalgadega enda pealt enamasti üldse minema. Võimalus on veel see, et paned endale selga kampsuni vms, mis hoiaks su ülakeha soojas.
  • …laps magaks selili. See käib siis imiku kohta, kes end ise veel (hästi) ei keera. Imiku kõhuli magama panemine on keelatud, sest see on üks peamisi hällisurmade põhjuseid!
  • …laps ei oleks sul kaisus kinni mähitult (no see teki sisse keeramine, kus lapse käed on ta külgedele kinni seotud) ega magamiskotis, sest siis ei saa ta sulle vehkimisega märku anda, kui midagi valesti on.
  • …et laps on riietatud vastavalt temperatuurile, st samamoodi nagu sina. Beebid kuumenevad kergelt üle.
  • …et su madrats oleks kõvemapoolne, et beebi ei saaks sulle külje alla veereda (nagu juhtus ilmselt tolle artikli üleväsinud emmega)!
  • …et voodis ega selle lähedal ei oleks juhtmeid, ruloo nööre jms, mis võiks sattuda beebi kaela ümber. Isegi ülipikki lahtiseid juukseid on ohuks märgitud.
  • …et voodi, madratsi ja seina vahel ei oleks nii suurt vahet, et beebi saaks sinna kuidagi kinni jääda.

On tõestatud, et rinnaga toitmine vähendab hällisurmade arvu 50% võrra! Tegelikult on tänu TURVALISELE koosmagamisele hällisurmade protsent hoopis tugevalt langenud, sest ema tajub ära, kui beebi hingamise lõpetab ja annab talle õigeaegselt abi.

Mind teeb lihtsalt niiiii kurvaks, et selliseid valearusaami levitatakse ja tänu sellele jäävad mõned emad-lapsed sellest imelisest koosmagamise kogemusest ilma. Ma siiralt ei kujuta ette kuidas ma oleksin oma kolme lapse beebiea üle elanud, kui ma ei oleks harrastanud turvalist koosmagamist. Reaalselt, oma kolme lapse magamata ööd võiksin ma ilmselt üles lugeda ühe käe sõrmedel, sest lapsed magavad ema läheduses palju paremini ja reeglina saavad ka emad nõndaviisi paremini magada, sest lapse söötmine käib lõpuks justkui autopiloodilt ja kumbki neist ei ärka täielikult üles. Meil igatahes on küll nii, et hommikuks ma ei teagi kas ja mitu korda ma rinda andnud olen, sest laps saab endaga öösel ise hakkama. Vaja on vaid paljaid buubse. :D

Koos magamine on tõeline taevaõnnistus, sest ma saan terve öö endasse ahmida beebi lõhna, mu kõige kallim vara on mu lähedal ja ma ei pea muretsema, st ma magan paremini ja ka laps magab paremini, sest ta on seal, kus on tema koht – oma ema kaisus. Kujuta ise ette, et sa oled imetilluke beebi, sa oled just veetnud 9 kuud oma ema üsas, aga nüüd järsku rebitakse sind kõigest tuttavast ja turvalisest eemale, ning visatakse sind kuhugi külma ja kõledasse voodisse üksi magama. Kas sul tuleb nutt peale, või jaa? See on ju loomulik, et laps tahab olla oma ema juures, kus on turvatunne, soe piim ja armastus! Ja sellepärast ei hakka ma mitte iialgi aru saama vanematest, kes oma beebid ”välja treenivad”, st jätavad  nad tundideks üksi nutma, et nad ”õpiksid ise magama minema” vms pask. Nagu… KUIDAS? Mida sa eeldad, et see laps õpib? Ainus signaal, mida ta sellega saab, on see, et keegi ei armasta teda, et täiskasvanuid ei saa usaldada, et keegi ei tule talle appi ja kõigil on sügavalt savi, kas ta elab ja nutab või kärvab oma kisa kätte ära. Lõpuks ta lihtsalt lõpetabki nutmise, sest keegi ju niikuinii ei tule. Mis te arvate miks lastekodudes beebid kunagi ei nuta? …

Ugh, see meenutas mulle seda beebit, kellega ma kokku puutusin, kui Annu 2-kuu vanusena haiglas oli. Ühesõnaga, oli üks beebi, ema oli ta hüljanud ja ta ootas haiglas paberimajanduse järgi vms. Ta nuttis. Ta nuttis niiii palju. Ta voodi oli lükatud televiisori ette, et ta nii palju ei lärmaks ja vahiks hoopis telekat, kuni ta aju üledoosi saab ja lihtsalt magama jääb. Ta sai külmkappi valmis tehtud piimasegu, mida soojendati mikrouunis. Temaga tegeleti täpselt nii palju, et vahetati mähe ja pandi pudel suhu. Mul ei lubatud teda sülle võtta, ega lohutada, sest ”muidu ta harjub sellega ära”. Ma päris tõsiselt kaalusin haiglast põgenemist, kaks titte kaenlas, sest ma pole iial midagi kurvemat kõrvalt näinud, kui see jama seal… võeh, *kallistan oma ”beebit” ja nutan hetke patja*…

Turvalise koosmagamisega kaasneb palju positiivseid mõjusid, mis on isegi teaduslikult tõestatud. Näiteks olevat koosmagavatel lastel ja vanematel tugevam emotsionaalne side. Kui aus olla, pole ma seda teemat nii süvitsi uurinudki, sest minu jaoks tundus kaisus magamine lihtsalt loomulik ja mingi muu variant ei tulnud kõne allagi. Ei jaksanud mina jaurata ja maadelda selle nutva imikuga, kes ilmselgelt tahtis vaid lähedust ja armastust. Lihtsam ja loogilisem oli see kisav präänik rinna otsa ja kaissu võtta ning rahus koos edasi magada. Milleks tõmmelda, et laps võimalikult varakult endast võimalikult kaugele suruda?

Kui minu lapsed on imikud olnud, olen ma neid hoidnud enda ja voodi ääre vahel (nuudelpadi vms kummiga voodilina ALL, et beebi üle ääre ei keeraks), sest mees on raskema unega ja ma olen kartnud, et ta beebile peale keerata võib. Rinna andmiseks olen sellisel puhul rakendanud külili-kõhuli magamist, et laps saaks mõlemast rinnast süüa. Ühesõnaga, oletame, et laps on minu vasakul küljel ja saab vasakut rinda, siis järgmisel söögikorral keeran end kõhuli ning ta saab edukalt ka imeda paremat rinda, ilma, et ma peaks teda enda ja mehe vahele, oma paremale küljele, tõstma.

Mehe ja enda vahele luban last alates sellest hetkest, kui ta oskab end ise korralikult ja kiiresti keerata, st kuskil 4-5 kuul, mitte varem. Aga ka siis magame me tavaliselt nii, et minu käsi jookseb lapse pea kohalt mehe poole, et ma tunneksin kui tüüp meie poole keerama hakkab.

Umbes nii

Kui ma nii nüüd mõtlen, siis mullegi meenub üks kord, mis oli ikka VÄGA hirmuäratav ja ma tänan vaid jumalat, et mul need tajud ja instinktid niii tugevad on. Ma ei mäleta nüüd milline laps see oli, aga ükskord ärkasin ma keset ööd üles selle peale, et laps oli mu kaisust kadunud. Ta oli mehe poole keeranud ja lapsel oli tekk üle pea. Laps siples teki all, ei teinud piiksugi ja hoidis hinge kinni, nagu uppumise ajal. Ma tõmbasin tal teki pealt ja alles siis võttis ta sõõmu õhku ning hakkas nutma. See oli NIIIIII HIRMUS! Aga mõtle nüüd, kui see oleks juhtunud tema enda voodis, tema enda tekiga?

*Mitte segi ajada hällisruma ja lämbumist. Ühel juhul laps lihtsalt lõpetab hingamise, sest ta pmt UNUSTAB hingata. Teisel juhul, noh, lämbub, ala teki all või ümber kõri keritud nööri ”abiga”.

Youtubes on üks naine, kelle perekonna teemalisi videoid ma vahel vaatan. Tal on viis last ja kui tema kõige viimane laps oli mingi paarikuune, oleks too ka peaaegu hällisurma surnud… Laps magas ülakorrusel oma hällis, ema oli allkorrusel ja kuulas teda beebimonitorist, aga äkitselt tundis ta, et midagi on valesti ja ta jooksis oma tütre juurde. Laps oli potisinine ega hinganud. Ema alustas elustamist ja kutsus kiirabi, laps jäi õnneks ellu. Ma lihtsalt vaatasin seda videot, mul kerkisid need pildid silmade ette ja ma kujutasin ette nagu see oleks minu elu, minu laps… See on ilmselt maailma kõige kohutavam tunne… pole vist vaja öeldagi, et Madli ei maganud mitu nädalat peale seda mitte kuskil mujal, kui minu kaisus, süles ja kõhukotis.

Ma vahel ei julge last vankrissegi magama panna, sest mõtle, kui ta seal hingamise lõpetab, millal ma ta ükskord siis leian? Mul on reaalselt paranoia. Ma käin ma oma beebisid pidevalt katsumas, kui nad minu kaisus ei maga, et kas ikka hingavad… Ja nohuga kärru magama panemine on samamoodi hirmus. Mõtle kui ta tõmbab endale tatti kurku, aga ta ei saa püsti tõusta ega end ringi keerata, sest ta on paksult riides või traksidega vankri küljes kinni… Imikute puhul on veel see, et nad võivad une pealt toitu üles ajada, seda endale kurku tõmmata ja kui miski on tõsiselt kurgus, siis ei suuda inimene piiksugi teha nii, et ta surebki sinna kärru või võrekasse lihtsalt hääletult maha. Seega, mina magan hästi, kui ma tunnen, et laps mu kaisus hingab. Ja just see on päästnud tuhandeid lapsi – ema tunneb, kui laps kaisus enam ei hinga.

Ühesõnaga, koos beebiga magamine on ohutu, KUI seda teha teadlikult. Soovitan soojalt kõigile, sest see on parim asi ever.

Toredad kohad, kust saada õiget infot ja julgustust koosmagamiseks:

Peaaegu oleks närvivapustuse saanud

DSC_0061

Laupäeval pidasime Annu viiendat sünnipäeva. Temaatikaks loomulikult hobused. Kaasasin seda nii palju, kui oskasin (taldrikud, topsid, sünnipäevakutsed jne said hobuste piltidega).

DSC_0007

Peole kutsusime loomulikult terve rühma – 15 last, kohale tuli neist umbes 9, mõnel jäi ka ema või isa ja väiksem õde-vend peole. Lisaks paar minu sõbrannat oma põnnidega, ämm oma pisemate lastega, minu ema ning tema täditütar oma tütrega, st rahvast ikka oli, aga ruumi- ja toidupuudust meil ju polnud ning lastel oli ka pööraselt tore.

Kuna ma olen teada-tuntud ülemõtleja ja ma pole varem midagi sellist väga planeerinud ka, siis oli närv ikkagi sees (jeesus, mis siis veel enne pulma saab!). Peamiselt olin närvis sellepärast, et kas jõuan ikka kõik üksi tehtud ja õigeks ajaks valmis… ÕNNEKS tuli ema siiski appi. Alustasime kokkamisega juba eelmisel päeval ja hommikul alustasime poole üheksa ajal. Pool tundi enne peo algust alles lõpetasime…

DSC_0009

Peo toimumise aega kirja pannes mõtlesin tükk aega, et mis kellaaeg see sobivaim oleks, sest olgem ausad, kes see ikka nii väga viitsib laupäeva hommikul kell 10-11 kuhugi minema hakata? Endal ka raske asjadega valmis saada. Aga siis tuleb juba lõunauni peale, eksole. Seega jäigi peo ajaks 16.00-19.00, et hea peale lõunaund tulla, mängida, süüa ja juua ning koju magama minna.

DSC_0005

Kuna ma tean, et lapsed kuskil mängumaal olles väga midagi süüa ei taha, sest noh, pole ju aega – äkki jääb midagi tegemata – tuleb neid pidevalt kas takka suruda, et sööge nüüd kaaa midagigi, või siis lihtsalt mitte hulluks minna selle kokkamisega ja teha kergeid snäkke, mida on hea max paari ampsuga möödaminnes hambusse haarata.

DSC_0015

Menüü üle vaevasin kõige pikemalt pead ja otsisin põnevamaid ideid, sest teada ju on, et mida ägedam toit välja näeb, seda rohkem seda laste poolt ka süüakse. Tüüpiline kartulisalat-viiner on ju igav. Seega otsustasin teha lepatriinu võikusid, puuviljade ja juustuga tikusiilid ning juurvilja rongid. Lisaks sai lauale juustupallid, mini viineri saiakesed, juurvilja ja singiga mini pirukad, lihapallid ja tüüpiline kartulisalat, et ka täiskasvanutel oleks midagi veidikenegi toekamat süüa. Magusaks ampsuks tegime iirise kamapalle ja peo lõpu poole muidugi sõime torti, mis otseloomulikult pidi olema hobustega. :D

DSC_0017

Triinude peadeks on mustad viinamarjad ning täppideks fileerisin ja tükeldasin ka viinamarju. Alguses mõtlesin, et äkki jääb see magus viinamari seal saia peal imelik, aga tegelikult oli väga hea.

DSC_0014

Ma ei tea kui palju üldse aru saada oli, et tegu on siilidega, aga noh, üritasin vähemalt.

Joogiks pakkusime mu enda aia mustsõstramahla, seda kulus ka ikka päääris mitu kannu. ”Meelelahutajaks” kutsusin ühe naise glitter tattoosid tegema, lastele väga meeldis.

Peale tordi söömist läks peo lõpp juba vaikselt väsimuse kisaks üle ja inimesed hakkasid koju ära liikuma. Kõik aitasid kenasti toad korda teha ja asjad kokku korjata – aitäh kõigile! Süüa väga metsikult kusjuures üle ei jäänudki (ÕNNEKS!!!), kuigi ma tegin neli plaaditäit vinku pirukaid, neli pannitäit singi-köögivilja pirukaid, mingi poolteist kilo juustupalle, mitu kilo juur ja puuvilja jne. Kolm kilo torti läks ka pmt nagu mutiauku. Lihapallid jäid vaid enamus järgi, need ei saanud väga head ka.

Kingitused olid ka päris asjalikud. Annu sai palju raamatuid, nuku, hobused, näomaalingu komplekti, helendavad ehted, raha, ägedad küsimustega kaardid jpm. Sõbranna kinkis ntk Annule Aafrika hiidteod. :D

Sarnene on meie Vello ka

Ühesõnaga, mega tore õhtupoolik oli, kuigi sellele eelnenud nädalad olid minu peas kooohutavad. :D

71898232_1273740266141613_2507935234968780800_n

Lasteaeda viisin sellise öökulli, silmadeks oli muhvinivormides tegelikult dipp ja mustsõstrad ka.

Täid ei ole tegelikult räpakollide haigus

Annemaia sai kuskilt täid. Nüüdseks on probleem muidugi kõrvaldatud, aga kuna ma selle protsessi käigus tajusin ebameeldivat hoiakut ja pool linna oli seda täi juttu täis, siis tühja kah. Ongi aeg, et keegi avalikult ka räägiks sellest ebameeldivast ja justkui räpakusele viitavast ”haigusest”.

Kuna nakatumise allika välja selgitamine on pea võimatu, siis olen ma loobunud igasugustest ”äkki siit” ”äkki sealt” mõtetest. Pealegi, nakatumiseks ei ole ju ÜLDSE palju vaja. Piisab, kui lapsed peadpidi koos mängivad või proovivad pähe sama kübarat kuskil kostüüminurgas. Sama kammi, patsikummi, rätiku või mütsi kasutamisest ei hakka ma rääkimagi, eksole. Piisab ka sellest, kui sa toetad oma pea samale peatoele, kus on olnud täide kandja pea. Ka poes uut mütsi või pluusi proovides võid täid saada. Täiskasvanud täi peab omapead vastu lausa kuni kaks päeva!!! Seega kui haiguse kandja proovis üleeile sama mütsi, mis sina, siis… PALJU ÕNNE! Täid võid saada sama kergelt, kui mõne viirushaiguse. Ma ütlen, selleks ei ole vaja muud, kui olla vales kohas, valel ajal…

Mis puutub sellesse, et täid on räpakate haigus, siis see on tegelikult sulaselge valearusaam. Täid nimelt ei tahagi minna pähe, mis on rasvane ja pesemata, sest rasvasele ja libedale juuksekarvale on neil palju raskem muneda ning sellises peas on neil endil ka raskem liikuda. Ma arvan, et see müüt võis ehk tekkida sellest, et puhtad inimesed avastavad elukad varem ja tegelevad probleemiga kohe, aga need teised… ei tee seda ja lõpuks on asi ikka vääääga hirmus.

Igatahes, Annul olid täid – täpsemalt lausa kaks tükki. Ja see ei ole veel kõige hirmsam asi kogu loo juures – ka mina sain täid! Ma poleks elusees arvanud, et kolme lapse emana pean ma elus esimest korda tegelema selliste rõvedate elukatega MINU ENDA peas. Jopakolla, ausõna noh. Võehh, rõveduse värinad. Mul hakkab peanahk kihelema vaid sellele mõtlemisest!

Aga kui juba täidest juttu tegin, siis räägin ikka sellest ka mis kaasneb ühe korraliku täi epideemiaga (olgugi, et ”epideemia” oli meil kahe peale kokku vast kolm-neli elukat, samas nädalaga oleks neid juba vääääga palju olla võinud, sest üks täi võib muneda päevaga kun 10 muna!). Kõik voodiriided tuleb pesta vähemalt 60kraadiga või siis triikida kuumalt. Kõik tekid-padjad-voodikatted-pleedid jms tuleb kloppida, triikida, võimalusel pesta 60kraadiga. Sama kehtib ka riiete ja pehmete mänguasjade kohta. Eriline tähelepanu siis muidugi mütsidele ja muudele peakatetele ja -kaunistustele. Juuksekummid ja harjad on soovitav minema visata.

Iga päev vahetasime kõigil voodiriideid. Ma pesin ja triikisin selle aja sees vist mingi 15-20 masinatäit riideid… Mütse veel sügavkülmutasin ka just in case, sest neid ei tohtinud 60ga pesta ja ma ei julgenud kindel olla, et triikides kõik maha ikka surid. Muidu on öeldud, et asju, mida ei saa kuumalt pesta või triikida, võib ka vähemalt kaheks nädalaks grippkotti sulgeda, sest munast saab selle ajaga noor täi ja too hukkub, kui ta ei saa esimese 24h jooksul verd imeda. Aurupesur on ka sellisel puhul VÄGA tänuväärne asi…

See protsess oli rõve, tüütu ja aeganõudev, sest tingud (täi munad, kust tuleva uued täid) ei taha üldsegi nii kergelt hävida. Mune õnneks väga palju polnud, ainult mõned üksikud, aga ikkagi. Maru tüütu. Esimesel päeval ostsin mitu pudelit shampoone ja lahuseid, et need raiped maha mõrvata. Hoidsime seda keemiat peas kauemgi, kui kästud, kammisin juukseid spets täikammiga mitu korda jne, täpselt nagu peab, aga ikka leidsin järgmisel päeval Annu juustest muna, mis tegi küünte vahel plõksu, st see raibe IKKA ELAS ja arenes. Mul oli ikka suht midapekki nägu ja tekkis tunne, et issaaaand, me ei saa iial lahti neist. Lõpuks otsustasin, et kuumutan nad surnuks lokitangidega ja tegin Annul vahvlilokid ja vot see aitas! Mitu päeva peale seda veel muidugi kammisime juukseid ja koukisin iga pudi väriseva südamega välja, et seda lähemalt uurida ja kindel olla, et tegu pole mõne täiraipe või tolle munaga. Rõve, ütlen ma!

Nui neljaks, nüüd tõusen iga päev kaks tundi varem ja teen Annule Prantsuse punukad (ma ei oska ÜLDSE patse teha!), et nende rõvedike juustesse pääsemine oleks edaspidi max raske. Kasutatud mütside ostmise isu läks ka ikka vääääga pikaks ajaks ära. Ühesõnaga, täid on levinud probleem, see ei ole kuidagi seotud inimese eluviisidega ja oleks viimane aeg kummutada valearusaamad. Täid on lihtsalt rõvedad ja tüütud.

Olete kunagi täidega kokku puutunud?

See süütunne, mis sööb hinge seest

Ma olen end viimasel ajal aina enam ja enam igasuguste asjade pärast süüdi tundma hakanud. Kõige rohkem muidugi sellepärast, et ehk minu suur kinnisidee saada lapsed jutti, polnudki nii hea, kui minu unistustes. Mul on tunne, et ma olen neilt röövinud selle erilise ”mina ja emme” aja. Annu oli ju 1a7k, kui Joel sündis, st Annu ei teagi elu enne Joeli tulekut. Alguses magasid nad mul ju kõik kaisus – kõik mahtusid… Joel ise on minu arvates veel kõige nürimas seisus olnud, sest Annu oli vähemal see 1a7k ‘emme ja mina’ aega saanud, aga Joelil on alati olnud ‘emme, mina ja Annu’. Äkki ma ei lugenud talle nii palju, kui Annule ja sellepärast ongi tema kõne kehvemapoolsem… Äkki sellepärast ta end kõigile koguaeg kaela kleebibki, et ta pole saanud minult nii palju lähedust ja tähelepanu, kui tal vaja oleks olnud. Õpetajad ikka räägivad kuidas Joel pidevalt tahab kaissu ja sülle pugeda, ning vajab paitamist nagu kiisupoeg…

Kui Madlike sündis, oli Joel 2a2k. Joel kolis enne seda kaisust välja, et teha ruumi uuele titele. Rinnastki on nad pidanud loobuma ca pooleteiseselt, sest emmel oli uus titt tulemas… Lasteaeda läksid nad ju Annemaiaga koos, eelmisel sügisel. Annu oli kohe neli saamas ja Joel oli miski 2a3k vms. Mõlemad olid ikka väga tillukesed… Aga nad leppisid, neil pole kunagi olnud lasteaia suhtes vastumeelsust. Ühesõnaga, sellest ajast peale on nad ju käinud aias, kus nad veedavad suurema osa oma ärkvel oleku ajast. Ja kui nad ongi kodus, siis on nad siin tavaliselt ikkagi kõik koos. Need vabad päevad, mida ma olen neile eraldi üritanud teha, et neil veidikenegi oleks seda ‘emme ja mina’ aega – Madli on ju sellegipoolest kodus. See ei ole ikkagi päris ”see”. Varem Madli magas jah mitu korda päevas, mitu tundi, siis oli tõesti võimalik kaisutada ja tegeleda üks ühele, aga nüüd on see vaid helesinine unistus, sest kui ma üritan näiteks Joeliga lauamängu mängida, tuleb Madli ja tassib kõik laiali. Kui ma üritan suurematega kaisutada ja lugeda, tuleb Madli ja langeb mulle peale nagu kaheksajalg, kriiskab kõrvu lukustavalt ning lükkab teisi minema, justkui öeldes ”minu emme, AINULT minu!”.

Madlil on vähemalt olnud see ‘mina ja emme’ aeg, mil suuremad on lasteaias ja ka öösel on just tema minu kaisus, tiss suus, nagu oleks see sinna kinni naelutatud. Aga teised… kannatavad. Kannatavad, sest emmel on kinnisidee endast tittesid välja pressida, nagu kuulipildurist.

Ka lasteaed tekitab minus süümekaid, sest nagu ma juba ütlesin, nad veedavad seal väga suure aja oma lapsepõlvest. Jah, neil on seal tore. Jah, nad õpivad seal asju mille õpetamise peale ei oskaks mina veel tullagi. Jah, see on neile mõnes mõttes kasulik. Aga… nad pole siis minuga. Mina peaksin olema see isik, kelle musid ravivad haavad ja kelle kalli ajab hetkega ära hirmu. Ja ma ei ole seal… Samas, kui nad on kodus, siis palju nad ka otseselt ikkagi minuga on. Ikka on vaja samal ajal ju süüa teha, kedagi kantseldada või majapidamises toimetada… Ma mäletan oma lapsepõlvest nii hästi, kui tähtis oli mulle emaga üks-ühele aja veetmine ja kui sitasti ma end tundisn, kui tema tähelepanu oli tegelikult pooleldi kuskil mujal, ala õmblusmasina või supopoti juures. Ma lubasin endale, et oma lastega ”teen heaks” kõik selle, milles nägn oma lapsepõlves valukohti. Ja mis nüüd on? Kas ma teen paremini? Kas ma olen parem? Ei.

Ugh, see on nii kahe otsaga asi. Samas ma näen, et nad igatsevad seda ”emme ja mina” aega minuga rohkem, aga ma tean ka seda, et nad armastavad üksteist väga ja nad ei oska teineteiseta ollagi. Kui keegi on kambast puudu, on ka ülejäänud nagu poolikud. Ma ei saa öelda, et ma kahetseks või, et ma muudaks neid vanuste vahesid, aga kindlasti paneb see mind vahel mõtlema ja end halvastu tundma, et äkki ikkagi… Raske on lihtsalt saada see üks ühele aeg, et kõik tunneksid end max armastatult ja hoitult. Nad on ju väikesed nii vähest aega…

Janeli veebifailid-99