Ma olen juba päris mitu aastat ema olnud, aga nii palju on mul siiani jopanud, et kordagi veel ei ole ma pidanud silmitsi seisma lapsega, kes nii hullult köhib, et aknad ka värisevad. Minu arust vist polegi neil kunagi varem köha olnud… Igatahes, nüüd on mõlemad haiged – nohu, köha, õhtupoole lööb palaviku ka. Ma pole vist oma elu jooksul ka nii palju tatti näinud, kui viimase 24 tunni jooksul… Iga aevastamisega lendab seda (ilma naljata!) meetrite kaugusele. Ma rohkem parem ei seleta KUI palju seda voolab, sest mu ema, kel on hell süda ja väga elav kujutlusvõime, hakkas eile öökima, kui meie olukorda seletama hakkasin. :D

Joelil on hetkel kõige hullem. Vaesekene köhis eile öösel nii, et ühel hetkel ei pannud suudki kinni – vat, et lämbub ära. Köhis nagu toas hauguks koer. Vaesekene!

Tänane öö oli juba õnneks parem. Panin talle jälle madratsi alla padja, et pea kõrgemal oleks, tegin talle enne voodisse minemist inhalaatoriga auru, Humerit ninna, et tatt vedelam oleks, seljale ja talla alla määrisin hanerasva, ning kõhule Hustagili salvi. Antibiotsi sai ta ka eile peale…

Täna on aga ka Annu tervis suuna halvemale teele võtnud. Hakkab temagi köhima ja natuke nohune oli ta juba eile, täna on hullemaks läinud. Üritan sellele juba enne punkti panna, kui asi veel halvemaks läheb.

Nüüd istuvad nad mul iga paari tunni tagant köögilaua taga ja hingavad auru, peale mida teeme hanerasva ja Hustagili määrimise ringi ja siis ninad puhtaks. Lisaks peavad nad pool-sundides vahepeal kummeliteed jooma. Rohkem ma nagu midagi teha ei oskagi enam. Võibolla peaks neile veel oma lapsepõlvest pärit sibula-mee möksi ka tegema…

See on ikka õudne oma lapsukesi nii näha. Aga no ega see haigus vist veel nii hull ka ei ole, et nad jooksmise ja kiljumise lõpetaks. Isegi haigena ei märka nad rahulikult olla. Nagu sipelgad oleks püksis või midagi – koguaeg peab tegevust olema. :D

Annu on tubli, laseb ilusti auru teha, kui seletan miks seda vaja on, aga no Joelil käib see asi veel vaid puhtalt kavalusega. Enne näiteks tõmbasin omale telefoni mingi loomade pildid + hääled äpi ja see hoidis teda need 5 minutit enam-vähem paigal. Ise ka imestasin! Järgmiseks korraks pean aga midagi uut jälle välja mõtlema…

Söögiga on vähemalt hea lihtne – nad on viimased kaks päeva põhimõtteliselt viinamarjadest, mandariinidest ja paprikast toitunud. Sooja söögi juttu pole mõtet nendega tehagi ja no ma ei viitsi sundida ka. Ise ju ka ei taha haigena mingit väga rasket süüa ja pigem näksiks midagi niisama.

Kas kellelgi tuleb veel midagi pähe, mida ma teha saaksin, et neil kergem oleks? Purustatud küüslauku sokiga padja alla? See nohu-situatsioon on igatahes päris jube. Väga oleks midagi sellist vaja, mis neil nina lahti hoiaks. Ma kardan, et muidu võib see Joel poole öö pealt oma tati sisse ära lämbuda. Eile öösel tegi küll selliseid hääli, et hirm tuli peale. Ma mäletan, et kui ma väike olin, oli meil kodus mingi rämeeeeda haisuga salv, mida ema mulle rinnale määris. See laksas nina KOHE lahti. Umbes nagu see Hustagil, aga no veel vängem. Oeh, vanasti oli ikka kõik parem. :D

Mismoodi teie oma haigestunud lapsukesi ravite?

Annemaia adenoidide opp lükkus nüüd tänu sellele haiguse puhangule ühe kuukese edasi. Loodetavast on meil siis märtsis parem õnn ja opp saab edukalt tehtud.

Aga kui nüüd rääkida sellest, kuidas hoida ühte üliaktiivset kaheaastast mitmeid päevi toas lõksus ja selle käigus mitte kaotada oma viimseidki ajurakke, mõtlesin ma välja sellise asja nagu “tervisetelk”. Kuna Annu on eilsest saadik keeldunud omale töötava inhalaatori maski ette panemast ja ega Joel ka väga vaimustuses sellest ole, otsustasin ma nad sindrinahad niimoodi üle kavaldada, et nad ise ka aru ei saa! Nimelt ehitasin ma tekkidest, toolist ja trenasöörist väikse telgi, mille lakke kinnitasin haaknõeltega jõulutuled ja telki sisse peitsin sokkide sisse purustatud küüslauguküüsi. Mõtlesin, et olen ilgelt kaval – kui ma olen põnnid telki sisse meelitanud ja raamatuid ette lugema hakanud, tõmban sujuvalt telgil ‘uksed’ kinni ning panen inhalaatori tööle. Nagu mini saun, ainult, et täis tatilõõre vabastavat küüslaugulõhnalist auru. Geniaalne ju! Plaan oli minu arvates ideaalne, aga reaalsus osutus muidugi hoooopis millekski muuks.

Pildil – Meie väike onnike. Maas kirju kaltsuvaip, laest ripuvad jõulutuled, onnis sees on padjad, raamatud ja inhalaator.

Kui mina üritasin telki ehitada, tahtsid need kaks seda vaid laiali lammutada. Kui mina üritasin neile telki tutvustada ja neid mängu haarata, jooksis üks “ei tahaa” karjudes minema ja teine ronis mulle lihtsalt sõna otseses mõttes selga. Kui ma nad lõpuks telki sain ja üritasin raamatuid ette lugema hakata, üritas üks neid ära süüa ja teine lihtsalt ulgus nutta, sest ma ütlesin, et ma ei saa lugeda, kui ta oma karvad mulle suhu topib.

Mina: “Annu, ära palun pane oma pead ette, ma ei näe lugeda ja su karvad lähevad mulle suhu.”

Annu: “Emmeee, ei tohi niimoodi rääkida!”

Lõppkokkuvõttes läks Joel üldse magama ja mina kükitasin Annuga telgis. Tingimusel, et kui tema hoiab aurumaski ees ja ei vingu, hoian mina telefoni ja näitan Pepat. Seega jamh. Võit vist seegi.

Pildil – Annukas loeb telgis raamatut

Mida huvitavat teie oma haigete lastega teinud olete?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!