Kes Lipsukese facebooki jälgisid, need juba nägid mu ‘minipostitust’ sellest, kuidas me esmaspäeval Tartus arsti juures käisime.
Pikk jutt lühidalt. Tartusse sõitmine oli natukene piinarikas meie kõrvakiledele, sest üks kahest Kirsist karjus nonstop terve tee. Vahepeal tegid nad ka duetti, mis oli kohe eriti tore ja meeldiv viis kurdiks jääda. Haigla juurde jõudes ei leidnud ma parkimiskohta, seega jätsin auto jumal-teab-kuhu ja vedasin lapsi pooleldi joostes läbi lume. Sel hetkel olime juba 3 minutit hiljaks jäänud.
Kui lõpuks ”õigesse kohta” jõudsime ja ma olin lapsed riidest lahti kiskunud, avastasin, et me oleme täiesti vales kohas oodanud. Ime siis, et keegi meist välja ei teinud! Kõik eelnevad korrad olime just selle kabineti ukse taga olnud… Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja ma jätsin lapsed talle, ning jooksin ise õiget kabinetti otsima. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta ka.
Peale väikest vestlust ja laste vaatlust otsustasime, et Joelil pole hetkel häda midagi, aga Annule tuleb teha vereproovi alusel allergiate määramine. Kõik siis põhimõtteliselt sellepärast, et ma olin unustanud eelnevalt talle allergiarohu andmise lõpetada (nädal enne allergoloogi juurde minekut ei tohiks rohtu anda). Ma juba eeldasin, et see saab olema ko-hu-tav. Minagi vihkan süste ja nõelu, mis siis veel minu väiksest 2-aastasest rääkida, eksole.
Järjekorras oodates seletasin lapsele mis toimuma hakkab ja, et tõenäoliselt on see valus, aga kuna ta on nii vapper tüdruk, siis saame koos hakkama ja kõik läheb hästi. Juba seda juttu kuuldes, hakkas ta nutma. Aga ma usun, et seletamine oli siiski õige tegu. Ta on juba ”suur tüdruk” ja saab natukene ikka aru ka asjadest. Vastasel juhul oleks see tema jaoks ilmselt veelgi shokeerivam olnud – mingid võõrad tädid hoiavad teda kinni, teevad haiget ja ta ei saa aru miks.
Igatahes, ta nuttis, aga oli üsna rahulikult ja ei sipelnud (olin ju öelnud, et kui rapsima hakkab, on veel valusam). Mul oli üpriski uhke tunne, et ta nii vapper oli. :)
Peale vereproovi andmist pidin veel hetke ka toitumisnõustajaga rääkima ja kuulama asju mida ma olen ”tuhat korda kuulnud”, ning siis saime end juba kodu poole tagasi sättida. No peaaegu, enne pidime veel sõbranna ühikasse ära viima. Aga poolel teel ühikate suunas avastas Annu, et ta Mõmmi on kadunud. Johhaidii. Otsisin siis terve auto läbi – no ei ole kuskil! Selge, haigla mängunurk… Suund haigla poole tagasi. Kuna me olime mitmel mänguplatsil, kulus sõbrannal natukene aega, et mõmmi leida, aga kui Mõmmik käes oli, saime jälle teele asuda. Viskasime sõbranna ühikasse ära ja valmistasin end juba vaikselt ette selleks, et kojusõit kestab minimaalselt 4 tundi. :D
Minu suureks üllatuseks aga jäid üsna pea mõlemad ilusti magama ja magasid terve tee. Paradiis! Annul oli uni lausa nii magus, et riisigaleti sööminegi jäi pooleli, ning ta magas galett hambus. :D
Igatahes, eile sain ma siis testi vastused ja no seda ma küll oodata ei osanud. Tuleb välja, et Annemaial polegi enam munaallergiat. Nüüd on hoopis koera, kassi ja majatolmu vastu allergia! Koera oma on keskmisel tasemel (2.79), kass on kõrgel tasemel (9.63) ja majatolm rohkem, kui ülikõrge (52.10). Seletuseks nii palju, et kuni 0.35 on negatiivne, ehk allergia puudub (muna oli nüüd näiteks 0.33, seega peaaegu). 0.35 kuni 0,7 on madal tase. 0,71 kuni 3,5 on keskmine tase. 3.51 kuni 17.5 on kõrge tase. 17.51 kuni 50 on väga kõrge tase. 50+ on ülikõrge.
On kaks asja millest ma aru ei saa. MIKS seda testi juba varem tehtud ei ole, kui see näitab KÕIK ASJAD ära?!?!?!!? Ja miks ei ole antud asjad enne välja tulnud? Neid asju on testitud küll, aga ainult nahatestiga. Veretest on küll täpsem, aga kas nii puusse siis saab ikka panna? Või tõesti tekkisid need allergiad tal viimase 3 kuuga? Ei tahaks nagu uskuda ju. Või aeti hoopis proovid sassi ja see polegi tegelikult Annu vastus? Ma pole enne kuulnud, et kassiallergialööb välja nahalööbena. Pigem ju ikka aevastamise ja köhimisena. Ja no seda muret Annul pole… See on ju veider?
Ma olen neile KOGUAEG rääkinud, et asi ei saa olla ainult toidus ja munaallergias, sest isegi kui laps pole munahaisugi tundnud, on ta punane ning kratsib end koguaeg. Ja nemad muudkui irvitasid mulle näkku, ning ütlesid, et ju siis ikka pole see menüü meil nii ilus. Päriselt?!
Ma tänan jumalat, et ma seekord selle teise arsti juurde juhtusin ja selle veretesti teha lasin! LÕPUKS on mingigi seletus ja lohutus. Aega läks ”kõigest” poolteist aastat! Sest no tõesti, ma pole mingi Sherlock Holmes, et ma ise kõige peale suudan tulla ja näha asju, mida ma ei tea otsidagi.
Aga nüüd, kui põhjused on teada, siis pean ma hakkama tegelema nende likvideerimisega. *Vaatan oma kahte kassi, kes on Annemaia parimad sõbrad, ning mõtlen koerale, kes õues ringi jookseb*. Ilmselge on see, et ma ei suuda oma loomi ilmaski ära anda. Ja veel ilmselgem on see, et keegi neid niikuinii ei tahakski. Aga kõige tähtsam on siiski ju laps ja tema tervis. Mis on siis lahendus?
Minu parim pakkumine on hetkel see, et ma hakkan igapäevaselt hoolega koristama, kassid elavad sooja aja õues, ning ma palvetan, et need allergiad taanduvad uue talve saabumiseks. Mis aga edasi saab, seda ma küll ei tea. ”Kergekäeliselt” loomadest loobumine ei ole igatahes valik. Nad on meie pereliikmed ja sõbrad. Mis siis, kui poole aasta pärast ei olegi Annu enam allergiline ja ma andsin oma sõbrad ”niisama ära”? Aga samas mis siis saab, kui tänu sellele, et ma loomi ära ei andnud, saab Annu omale näiteks astma? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.
Igatahes selge on see, et tegelikult polegi loomad kõige suurem murekoht, vaid tolm. See on ju oma neli-viis korda hullema näiduga, kui kassiallergia. Aga tolm on ju IGALPOOL. Ma pean nüüd muretsema uued madratsid, sest meie omad on igivanad. Uue tolmuimeja, mis lukustaks tolmu enda sisse, mitte ei keerutaks seda lihtsalt mööda tuba ringi. Hea oleks ka uus diivan, näiteks nahast, sest meie oma on juba sellist nägu, et paljalt selle kõrval istumisest võiks laps end kratsima hakata. Aga kelle uksi ma kraapima pean minema, et me seda kõike endale lubada ka saaksime?
Kas mõnel teie seast on kukkupuudet antud allergiatega, mida ma tegema pean? Kuidas ma seda tolmuvärki ohjeldan, mida ma soetama pean, mida…ma ei tea. Ahastus tuleb peale juba. Jagage kogemusi ühesõnaga.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!