Neljateistkümne kuune Annemaia on endiselt mürgeldis, kellel on energiat rohkem, kui meil kõigil ülejäänutel siin majas kokku. Mina olen ammu sussid püsti diivani ääres kummuli, kui tema endiselt jookseb, kilkab ja manti laiali tassib.

Neljateistkümne kuune Annemaia armastab loomi! Kohe nii väga, et kõik muu jääb sinnapaika, niipea, kui mõni kass kuskilt välja ilmub.
Meie enda kass, Nublu, annab lapsele peksa ja ei lase eriti ligi, kui tal just parasjagu nunnutamise tuju peal pole. Vahel ikka tuleb ja nühib (eriti siis, kui midagi tahab!), aga vahel hüppab jalga kinni, täiesti ilma põhjuseta. Pidevalt on nii, et laps kõnnib temast mööd ja kass lööb talle küüned püksisäärde… Aga ega see Annut ei takista. Järgmine kord läheb ikka ja üritab teda kallistustega ära lämmatada.
Aga too tänavakass on nii läheduse maias, et ta isegi ei pahanda, kui Annu teda liiga hoogsalt kallistab, või teda ‘opaa’ võtta tahab.

Ei, ma ei lase lapsel kassi tegelikult niimoodi nässerdada ja kiusata.

Neljateistkümne kuune Annemaia kõnnib, jookseb, ronib, laob ketastest torni, paneb kujundeid õigetesse aukudesse, ”loeb” ja vaatab meeleldi raamatuid, ütleb korralikult mitmeid sõnu ja ”sõnu”, näiteks aitäh, tipa-tapa, mäm-mäm/näm-näm, emme, opa, tiss, tita. Pluss palju selliseid millest saame aru ainult meie. Näiteks ‘Sää’ on Sämmy, ‘kiišš’ on kass, ’išš’ on issi jne. S’id susisevad tal ikka väga korralikult ja pikalt…
Ta kordab sõnu ka väga aktiivselt järgi, ja see tuleb tal üllatavalt hästi välja. Kuigi neid sõnu, mida ta korralikult ütleb ja ka pidevalt kasutaks, on vähe. Kõige rohkem ilmselt ütlebki ta aitäh, näm-näm, opa ja tipa-tapa. Emme kõlab endiselt vähekene nagu ‘emäää’ või ‘mää’. :D

Neljateistkümne kuusele Annemaiale meeldib väga õues mütata ja teda ei saa varsti sealt ilmselt enam väe võimuga ka tuppa. Mind ajas ükspäev nii naerma, kuidas Annu koridorist oma saapad mulle sülle tõi ja tipa-tapa korrutama kukkus. Otsene vihje, või mis.

Ta isegi kukub nagu preil. Jumal selle eest, kui käed mustaks peaksid saama… :D

Ma juba nii ootan, et tuleks maha korralik lumi, et ma saaksin temaga seal sees möllata. Tahaks juba lumememme teha ja liugu lasta, Annule kindlasti väga meeldiks.
Mehele kuluks ka üks korralik lumine ärratus ära, sest ta solkis hommikul mu mahla ära. Valas sinna oma pool toosi vist soola sisse. Ma pidin peaaegu oksele hakkama, kui sealt suure lonksu võtsin. Seda mängu võib kahekesi ka mängida. :D

Kevadet ei jõua ma ka ära oodata, sest siis PEAB mees Annule liivakasti, kiige ja muud möllud ehitama ja mina tahan kasvuhoonet ka. Oi, meil saab lõbus olema. :D

Aga tagasi meie 14-kuuse pätiplika juurde.

Neljateistkümne kuune Annemaia saab ka palvetest aru. Näiteks, kui ütlen, et ”palun too mähkude kott”, siis seletamise ja näpuga näitamise peale, saab ta aru ja toob. Mõnest asjast saab ka esimese korraga aru. See paneb mind imestama. Ma mõtlesin, et see mõistmine ei tule veel nii vara…
Olin ikka väga üllatunud, kui ta mingi kuu, või isegi kaks, tagasi elutoast oma piimapudeli tõi, kui seda palunud olin.

Neljateistkümne kuune Annemaia näitab vahel ette ka kus on nina, silmad ja suu. Korra, või paar on need järjest ka ära näidanud, aga tavaliselt ta ei viitsi ja osutab ainult ninale.

Neljateistkümne kuune Annemaia magab ikka veel kaisus. Igal õhtul panen ta tema voodisse, aga öö jooksul ronib ta ikkagi minu kaissu tagasi, kui avastab, et mind pole tema kõrval. Ta hakkab öösel lihtsalt oma voodis ringi aelema ja kui mina käe alla ei jää, on kisa lahti…
Öösel ta enam tissi ei saa, ainult enne magama minekut ja siis hommikul, umbes 7me paiku. No ja siis päeval ka, enne lõunaund. Sellist plaanivälist tissi nõudmist õnneks enam ei ole. Kuskil suvaliselt diivanil lösutades ta ka enam ei võta. Sobib ainult meie magamistoas, rahus ja vaikuses.

Neljateistkümne kuune Annemaia on oma söögimuredest ka üle saanud, ning nüüd vitsutab ta korralikult peaaegu kõike. Kui kõht on piisavalt tühi, siis sobib kõik. Talle muidugi endiselt ei meeldi juurikad ja kartul, ning tahaks koguaeg magusat vitsuada, aga eks siinkohal peangi ma niiöelda ‘jala maha’ panema ja karm olema.

Päkapikud tal sel aastal veel käima ei hakanud. Arvasin, et ta on selle jaoks liiga väike. Ta ei saa ju aru kes need päkapikud on ja miks nad käivad. Kartsin just seda, et ehk ta harjub ära, et iga päev on sussi sees midagi ja siis kui ühel hetkel enam ei ole, on kisa lahti. Ega tema ju aru saa, et see õnn on tal ainult jõulude ajal…
Ühe jõulukalendri ostsin talle ikkagi… Seega päris ilma ta ei jää. Iga päev, peale seda, kui ta on korralikult oma hommikupudru ära söönud, saab ta avada ühe akna, kus taga on väike shokolaadinööp. Nii palju siis sellest, et mina küll nii väiksel lapsel igapäevaselt magusat süüa ei lase… Hmmm.

Annule tõin juba ammu oma ema juurest ära enda vana jõulusoki, mille ta mulle kunagi õmmelnud oli. Ma nüüd ei mäleta tegelikult kas ta õmbles selle mulle, või on see isegi mu venna ajast juba olemas… Igatahes, selle pärandan ma nüüd Annule ja beebi#2’le peab vanaema uue, samasuguse soki õmblema (hint-hint, emme!).
Eks järgmisel aastal vaatame seda päkapikuteemat uuesti. Imelik kohe mõelda, et järgmisel aasta on mul sel ajal juba 2-aastane ja umbes 6-kuune laps…

Jõuludeks saab Annu meilt ilmselt beebikelgu, pealeistutava auto ja lego duplod. Ma ei tea ainult, et kust ma need tellin/ostan. Ehk keegi teab kus on hetkel head soodukad?

Neljateistkümne kuune Annemaia on nunnupall. Talle nii meeldib kaisus olla, musutada ja kallistada. Üks kõige armsamaid asju, mida ta praegu teeb on musitamine. Ikka väga suur vahe on, kas ärkad selle peale, et üks kahejalgne taob sulle kannaga näkku, või musutab (väga ilaselt) su põske…

Neljateistkümne kuune Annemaia arrrrrmastab muusikat! Nii, kui tümm käima hakkab, kukub tema kaasa tantsima ja suu on kõrvuni.
See on neil põhiliselt siiski issiga ühine asi, sest mina tavaliselt kodus muusikat mängima ei pane.
Ükskord aga panin playlisti käima ja läksin kööki askeldama, Ann magas. Kui ta üles tõusis ja ma ta elutuppa tõin, hakkas ta kohe uniste silmadega toas ringi vaatama, et kus siis issi on? Muusika ju mängib. :D

Selektiivne kuulmine on tal ikka veel säilinud. Kui krõbistad kommipaberit, on plika kohal nagu viis kopikat, aga kui ütled, et ei tohi mööda kassi ronimispuud üles ronida, ei tee ta teist nägugi… Vahel ikka hoian peast kinni ja mõtlen, et kuhu poole jääb lähim mets?

Kas teistel on ka nii, et riidesse panek ja mähkmete vahetamine on poole päeva töö ja paras kirja panna trenni asemel? Ma ei oska isegi seletada, millist joogat ma vahel teen, et talle mähe alla saada. Pean temast vahel jala konkreetselt üle panema, et ta minema ei saaks joosta. No ei ole võimalik selline asi, et ta on 3 sekundit pikali, et saaksin mähkme alla.

Ja no ta on juba nii nupukas, et mul endalgi on raske mõelda, kuidas temast siis jagu saada. Näiteks uutel köögikappidel on selline sahtlite kapp, kolm sahtlit üksteise all. Ja ma ei suutnud sinna midagi sellist välja mõelda, et ta ei saaks kõiki sahtleid tühjaks vedada. Lõpuks lihtsalt lasin mehel titelukud kruvidega kinni keerata, sest kõik muu murdis ja tiris plika sealt eest ära. Isegi kahepoolse teibiga lukud suutis eest ära murda…

Üldiselt on mul temaga ikka kerge ja ma olen tänulik, et ta nõnda tubli laps on. Kuigi eks vahel paneb imestama küll, et selline juurikas ja minu jagu või? Ei mina ausalt tea, kust ta oma kanguse saanud on. :D :D :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!