Mõnda aega tagasi kirjutas mulle üks lugeja, ning kuidagimoodi jõudis jutt ühe huvitava seigani…
“Kui ootasin oma esimest last, sain tutvuste kaudu ühelt naiselt lamamistooli. Lihtsalt niisama andis. Ütles veel, et tal hea meel, kui lahti saab, pidavat teine tal jalus vedelema. No mis siis ikka, ega kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata.
Oli teine veidikene räsitud, aga muidu täiesti töökorras ja ega laps niikuinii ei tohiks seal toolis väga kaua istuda. Kasutusaeg on ka lühike, max pool aastat. Pigem ostan selle raha eest lapsele midagi muud vajalikku.
Kui poeg oli sündinud, sai lamamistoolist täielik hitt! Ükskõik mis tuju lapsel oli, või kui suur kurvastus parasjagu peal oli, aitas alati lamamistool. Oma esimese naerugi tõi ta kuuldavale just seal istudes. Ja edaspidi lõkerdas poeg seal, nagu karussellil.
Kord sõbrannal külas olles, tikkus pojale jonn peale, ja kuna neil oli täpselt samasugune tool, mõtlesin proovida, kas poeg ehk rahuneb, kui ta sinna asetan. Sel korral asi ei funganud, tool oli oma võluvõimed kaotanud. Mõtlesin, et no ju siis uus ümbrus häirib teda.
Alguses ei leidnud ma selles midagi kummalist, aga kui ükskord juhtusin sama tuttavaga juttu puhuma, kellelt tooli sain, pidin kreepsud saama, kui ta moka otsast mainis, et tool on  pärit ühelt tema tuttavalt, kelle beebi suri. Olevat see algusest peale tollegi beebi lemmik koht olnud.
Mu peas hakkasid kohe ketrama kõik need korrad, kui panin nutva lapse sinna tooli “mängima” ja ta sekunditega rahunes. Meenusid kõik need korrad, kui laps toolis olles kätega vehkides tühjusesse vaatas ja südamest naeris. Kõik need korrad kui loomad toolist suure kaarega mööda käisid, või toast põgenesid, kui tool täiesti lambist tööle hakkas. Seda juhtus korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Lõpuks ma lihtsalt harjusin ja mõtlesin, et see tool on veits vigane. Kasutatud asja värk.
Kusjuures, esimest korda, kui see juhtus, oleksin ma end peaaegu täis sittunud. Lähen mina rahulikult vetsu poole, läbi elutoa. Kõik on pime. Ja järsku hakkab lamamistoolil muusika mängima ja tuled vilkuma! Ma kiljatasin nagu surm oleks silme ees ja pagesin vetsu. Mees ehmatas ka end üles ja ruttas vaatama milles asi on. Mina suutsin ainult läbi ukse ”see kuradi lamamistool!” kägiseda. Mees ei saanud mõhkugi aru. Tool oli vait jäänud. Tuba oli pime… “

Pole vist vaja öeldagi, et mina oleksin ilmselt oma majale tule otsa pannud, kutsunud Nastja, Sergei ja kolm pöialpoissi vaime välja ajama, ning selle tooli õue peal põlema pannud. Ise veel umbes neli korda aknast välja hüpanud ja päripäeva, ümber põleva maja, seitse tiiru teinud.

Ja jumal tänatud, et selle lugejaga rääkimise ajal oli öö, toad olid kottpimedad, mul oli RÄME pissihäda ja ma hakkasin endale ette kujutama surnud beebisid. Ma pole vist elus nii kiiresti kikivarvukil jooksnud…

Kas teie usute kummitusi või üldse mingit taolist värki? Mis on kõige põnevam lugu mis teie endiga juhtunud on, või mida te kuulnud olete?