Viimased päevad on ikka suht kiired olnud ja aeg lippab lausa käest.
Laupäeval tuli meile sõbranna nädalavahetuseks külla, pühapäeval läks tema ära, aga siis tuli õhtul mu ema. Esmaspäeval käisime Tartus Annuga arstil ja shoppamas. Teisipäev ja tänane päev möödusid ka suurem osa autos, aga sellest juba kunagi hiljem. Mõni tunnike tagasi hakkas emme jälle Lääne-Virumaa poole sõitma, seega nüüd alles teen läpaka esimest korda lahti.
Mul on nii kahju, et ta nii kaugel elab… Annul kulus ikka terve õhtu, et ta üldse laseks vanaemal end puudutadagi. Ja veel tänagi, mitu päeva hiljem, hakkas vigisema, kui mu ema teda hellitada tahtis. Ma ei saa aru miks Annu teda nõnda jubedalt võõrastas. Kas asi on selles, et ta eriti ei kohta vanemaid inimesi?
Nagu juba ütlesin, siis esmaspäeval olime Tartus (tegelikult enne seda käisime veel Põlvas, et mulle uus ID-kaart teha ja ARK’ist emmele üks asi võtta).
Annul oli kirurgi juurde aeg, sest ta käib varbad sissepoole. Lume peale jätab ta sellised jäljed, nagu mingi purjus minion oleks seal käinud, ning vahel koperdab iseenda jalgade otsa… Rääkisin seda perearstile, ning tema siis saatis meid edasi. Ootama pidime küll kaks ja pool kuud, aga noh, vähemalt saime jaole.
Jäime arsti juurde üle 10 minuti hiljaks ka, sest 1. me suutsime linnas ära eksida ja 2. läksime veel valesse haiglasse ka… Jätsime auto ühe haigla juurde ja pmt jooksime laps süles teise haiglasse. Jõudsime suht hingetutena sinna kabinetti. Ja kõik selleks, et arsti ees kaks tiiru kõndida, ning umbes kolm minutit hiljem sealt välja jalutada, olles saanud täpselt sellise vastuse, nagu eeldasin – kõik on OK. Nii väike laps võibki nõnda käia, sest liigesed alles arenevad ja jalad ongi kuidagi sisse pööratud vms. Hiljemalt pubeka eaks peaks see normaliseeruma. No ja seda ei võinud siis perearst öelda või? :D
Peale seda võtsime siis suuna Lõunakasse, et meile lõpuks söögilaud osta. No ja siis see juhtus, JÄLLE.
Me jäime sinna TUNDIDEKS kondama. Vaene Annu magas ostukärus, nagu kodutu, sest ma ei võtnud ju vankrit kaasa.
Mõtlesin veel, et raudselt keegi näeb nüüd meid ja tunneb ära. No ja nõnda läkski. Õhtul sain kirja, et ma olevat päriselus armsam, kui piltidel. :D
Punastasin siis veidikene läppari taga ja tundsin end awkwardilt, sest ise tundisn ma end küll nagu minust oleks vähemalt kolm rongi üle sõitnud ja… ma ei tea. :D
Ma olin kindlasti hästi ‘armas’ vaatepilt oma dresside, ketside ja ainukese topiga, mis mulle veel enam-vähem selga mahub. A no ja ei maksa unustada ka seda, et ma lükkasin enda ees vahelduva eduga lapse laipa ja käru, mis oli pigeni patju täis topitud. :D
Lõpuks saime siis laua ka valitud, ja pidime kuskile lõunaka taha seda peale panema minema. Aga no kolm blondiini, on ikka kolm blondiini. Ega sellele ju ometi keegi enne ei mõelnud kuhu ja kuidas see laud (+ toolid) üldse pannakse…
Alguses muidugi veetsime seal ukse taga kena 20 minutit täiesti lampi passides, sest uksekell ei töötanud, ja alles kolmandal korral kostus helin. Aga ega me ei julgenud seal hullumeelselt helistada ka, sest ukse peal oli kiri: ”laske kella ja OODAKE!!”. Jap, kolme hüüumärgiga. :D
Õnneks lõpuks ikka saime selle neetud laua peale ja kodu poole minekut teha.
Kui õhtul koju jõudsime, oli kadunud lapseke ka kodutee leidnud ja oma hooratuuridest üle saanud. Te oleks pidanud Annu nägu nägema, kui kassi nägi! Ta tegi suurest rõõmust püksid täis. Ajas terve ülejäänud õhtu kassi ümber diivani taga, ning muudkui kallistas ja lakkus teda. :D
Järgmisel hommikul helistasin kohe loomaarstile ja küsisin mida selle jooksikuga nüüd teha, et kas nende kliinik teeb praeguses olukorras steriliseerimist. Õnneks/kahjuks on see täitsa võimalik ja homme, neljapäeval, läheb meie Grintšik opile.
Mind veidikene jäi häirima see kommentaar, mille eelmise postituse alla sain – ala, et teen nagu kassile abordi ja kas ma tahan seda ikka oma hingele, olles ise rase – karma ja muud jutud. No midagi taolist. Aga no ma ei tea. Kellel on vaja järjekordset pesakonda kassipoegi? Varjupaigad uputavad ja kõiksugused lehed on neid kuulutusi täis. Kes tahab, see leiab omale sõbra ka ilma meie pesakonnata. Ja tõesti – jumal teab kellele ja kuhu need kassikesed pärast satuvad. Mina võin ju hoolega valida ja enda arvates hea valiku teha, aga see ei anna ju mingit garantiid. Teen uutele omanikele enne kassi loovutamist FBI’ga taustakontrolli ja pärast kontrollvisiite ka veel või? :D
Igatahes, homme on tal opp ja loodame, et kõik läheb hästi.
Täna koju jõudsime, siis Annu oli täitsa kutu-piilu, aga tundub, et kass igatses teda väga. :D
Ma pean Annut ikka ülistavalt kiitma, sest ta pidas need jubedad päevad nii hästi vastu. Vaene laps pole kolm päeva kodus saanud mängida, vaid on pidanud turvatooli aheldatult olema. Ta pole normaalsel ajal (ega kohas) oma lõunaund magada saanud, söönud on ta mis juhtub ja ööuni on ka tund-kaks hilisemaks nihkunud (+ üks võõras ”tädi koll”, kes teda koguaeg musitada ja kallistada tahtis, ning emme sülest endale krabas :D ). Ja kõike seda minimaalse vigina saatel… Juhtub imesid. :D
Homme saab ta õnneks kodus olla, aga no siis olen mina jälle lennus, ning ta peab isaga leppima. Reedel sama lugu. Aga õnneks saab see jama (loodetavasti) järgmisel nädal läbi.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
