Ennustame Beebi#2 sugu

Lugesin siin blogisid tagantjärele ja leidsin Mallu blogist ühe ‘ennustuse’. Eks need ole sama absurdsed, kui see, et kui kõht kasvab teravalt ette, ootad poissi ja kui pigem valgub külgedele laiali, siis tüdrukut. Hmmm, et millega see poiss siis kõhu rohkem ette lükkama peaks, kui tüdruk? :D

Ootad tüdrukut, kui:

  1. Tujud muutuvad kiiresti – Raseduse alguses kipus küll nii olema, aga praegu enam mitte nii väga. Seega ei?
  2. Tunned end kerge ja graatsilisena – Mõnitad või? :D
  3. Raseduse algul vaevasid sind iiveldushood – Mõni üksik oli, seega ei ütleks, et väga hullult need mind vaevanud oleksid. Annu ajal ka samas ei olnud midagi nii hullu, aga näed – ikka tüdruk. :D Seega ei.
  4. Lisakilod kogunevad puusadele ja tagumikule – Ma ei oska isegi sellele vastata. Ma olen liiga suur, et üldse enam millestki aru saada. :D
  5. Rinnad on märgatavalt suurenenud – Looda sa! See ongi vist ainukene koht (ajumaht ka), mis pole suurenenud.
  6. Vasak rind on paremast suurem – Krabasin end ja üritasin aru saada, aga, eeee… Kunagi küll oli nii, aga see oli imetamise ajal. Praeguse olukorra kohta ei oska raporteerida. Kuna suurt erinevust ei märganud, siis ei?
  7. Kõht on kõrgel – Jaaa…
  8. Magad paremal küljel ja padi on magades lõuna suunas – Eeee, kus on lõuna? Ja millal ma magasin…?
  9. Sul on isu apelsinimahla järele – Ei ütleks küll. Annu ajal isutas alguses TÄIEG sidrunimahl – mis mul viga oli?!
  10. Sa nägid enne rasedust parem välja – Pigem vist mitte, nahk on minu arvates klaarim nüüd.
  11. Juustesse ilmuvad punakad triibud – Mingeid üleloomulikke triibutamisi pole ma veel üle elama pidanud…
  12. Sul on tohutu magusaisu – Nüüd ja alati…
  13. Sööd ohtralt puuvilju – Mhm!
  14. Niiidi otsa riputatud abielusõrmus liigub kõhu kohal küljelt küljele – Oleks siis sellist sõrmust.
  15. Kui liidad oma vanuse eostamise hetkel ning eostamise kuu numbri, saad vastuseks paaritu arvu – Eeee, kes see enam mäletab millal ma rasedaks jäin…? *peale mõne minutilist mõtlemist ja rasedustestide otsimist, et kuupäeva vaadata* – Septembris. Seega 29.
  16. Toolile istud lohakalt ja mürtsuga – Kui ma tahaks iga kord valust kringliks tõmmata, oleks see küll way to go jah… Mmmmm, kringel.
  17. Beebi süda lööb kiiremini kui 140 lööki minutis – Kord ühtemoodi, kord teistmoodi.

Ei – 9 Jah – 4 WTF – 4 /// Poiss?

Ootad poissi, kui:

  1. Raseduse algul ei ajanud kõikvõimalikud asjad sind iiveldama – Iiveldama vist ei ajanud, aga pigem tundusid kõik asjad ülirõveda haisuga, nagu oleksid pahaks läinud vms. Seega jah?
  2. Beebi süda lööb aeglasemalt kui 140 lööki minutis – Endiselt, kuidas kunagi.
  3. Lisakilod kogunevad kõhule – Kõht on küll nii suur, et Annu saab seda vihmavarjuna kasutada, aga kuna ma pole enam võimeline end keerama, ei oska tagumiku olukorra kohta väga kommenteerida. Tahaks ikka uskuda, et enamus mu kilosid pesitsevad kõhul. :D
  4. Sinu kõht on korvpalli kujuline – Rohkem nagu selle joogapalli moodi, mida trennides kasutatakse… Aga teoreetiliselt küll.
  5. Rinnanibud muutuvad tumedamaks – Jällegi – pidin üle vaatama. Ma pole kindel. Ehk on nad ‘tumedad’ veel eelmisestki imetamisest.
  6. Kõht on madalal – Oeh, siis saaks hingata ju!
  7. Isu on soolase, hapu, liha ja juustu järele – Andke kõik kätte, kõik läheb loosiks. Aga pigem ikka magus, seega ei.
  8. Jalakarvad kasvavad raseduse ajal kiiremini – Ei tea, ei käi mõõtmas neid.
  9. Su käed kuivavad – Jaaa. Nagu ka kõik ülejäänud kohad.
  10. Magad vasakil küljel ja padi on magades põhja suunas – Magan nagu juhtub. Niikuinii väga kauaks ühele küljele toetuda ei kannata…
  11. Abikaasa võtab koos sinuga kaalus juurde – Ei tea, ei kaalu teda. Nii kaua kuni ei pea ukseavasid suurendama, ei paneks vist tähelegi. See on see igapäevaselt ninapidi koos vahtimine… :D
  12. Oled raseduse ajal ilusam kui kunagi varem – Rasedana tunnen end alati kõige kaunimana!
  13. Uriin on värvilt helekollane – Kui ta sinine oleks, hakkaksin küll muretsema jah…
  14. Niidi otsa riputatud abielusõrmus hakkab kõhu kohal ringe tegema – Viimase 10 minutiga pole keegi mulle veel ühtegi sõrmust viitsinud tuua, seega huimatean.
  15. Sind piinavad peavalud – Ei ütleks küll.
  16. Kui liidad vanuse eostamise hetkel ja eostamise kuu numbri, saad vastuseks paarisarvu – Ei.
  17. Toolile istud ettevaatlikult, et mitte poisi munandeid vigastada – Mitte küll selle mõttega, aga pigem ikka vaikselt jah…

Ei – 5 Jah – 7 WTF – 5 /// Poiss?

Milliseid jaburaid teste ma veel teha võiksin? Täitsa tore oli! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Lobapostitus vol… midagi

Jesus fucking christ. Ma tõsiselt ei mäleta, millal ma viimati nii häda olin, kui nüüd need viimased päevad.
Ma olen nii-ii väsinud. Õigem oleks vist öelda, et kurnatud, sest magada ma ka nagu otseselt ei taha/saa. Ja ega tegelikult see magamine ei aita ka nagu. Isegi, kui ma olen 10 tundi maganud, on ärgates selline tunne, et ‘eiiiii…’ :D
Magamine tundub nagu aja raiskamine ka. Ma oleksin tänagi võinud ju lõuna ajal magada, samal ajal, kui Annu, aga ma ei tea… Palju asjalikum tundus fotokursus.ee’st teadmisi ammutada, sest millal siis veel eksole. Btw, ma sain mitu algajate koolitust, tänu ühele lugejale – jeeei!

Ma olen lausa nii uimane, et jooksin enne vastu uksepiita ja lõin oma väikse varba niimoodi ära, et see meenutab nüüd sinist miniviinerit.
Ja siis Annu otsustas sinna, 5 minutit hiljem, täiega peale astuda.
Ma tahtsin ”natukene” nutta.

Ma tunnen end KOHUTAVA emana. Annu tahab mängida ja mürada, aga ainus asi, mida mina teha tahan/suudan, on diivanile haigutades auku istuda… Ta koguaeg võtab mul näpust kinni ja veab mind kuhugile. Aga mina tahaks ainult kallistada ja musutada ja nunnutada ja kaisus seebikaid vaadata. Mitte kolmekümnendat korda järjest ‘talus’ lugeda, või teda ümber diivani taga ajada, et mähet alla panna. :D

Aga vähemalt on mehel homsest vabad päevad, ja ehk suudab tema veidikene parem lapsevanem olla, kuni mina olen… alla igasugust arvestust.
Ega tal tegelikult muud üle ei jää, sest homme pean ma vapsee pooleks päevaks kodust ära minema ja… asju tegema.

Also, me oleks Annuga eile surma saanud, kui jalutamas käisime.
Lörtsi lendas täiega ja mingi kõva bemmivend oleks ülekäigurajal meid peaaegu alla ajanud.
Ma ei saa aru kus on selliste mõistus. Õues on sellised tingimused, et raske on enda varbaidki näha ja neil on ikka vaja täie kimaga sõita! Ma reaalselt HÜPPASIN auto eest ära.
Ja pärast tuli veel ringiga tagasi, ning pritsis meid kõnniteel sopaga üle.
Peab ikka käekotti ühe telliskivi sokutama. Siis on millega tagaklaasi sihtida.

Tegelikult ei olnud see postitus üldse nii masendava ja ulguvana mõeldud, aga viimased päevad on lihtsalt sellised olnud, et… tahaks kuskile urgu ronida ja… lamada. :D
Kõik on ju tegelikult hästi, see on praegu lihtsalt üks ”selline” periood, mis tuleb üle elada ja küll ma end varsti jälle asjaliku(ma)na tunnen ja normaalse(ma)ks inimeseks saan.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mul jääb vahel mõistusest puudu, ehk aasta kolme kuune Annemaia

”Kohutav kahene, alates sünnist” ? :D

Ma peaks ka endale vist lastekasvatus raamatuid tellima. Näiteks ”minu mõistus on otsas”. Või milliseid teie soovitaksite lugeda? Apollos on hetkel megahead diilid ja teatud summast tasuta transport… Ma lasteraamatuid juba eelmine nädal tellisin, aga oleks vist pidanud enda jaoks ka midagi ostukorvi viskama.
Kahju, et raamatud nii palju maksavad, muidu ma loeksin kindlasti palju rohkem. Ja mitte ainult lasteraamatuid, eksole. :D Vanasti külastasin ma palju ka raamatukogu, aga enam nagu ei viitsi ja tahaks, et kõik raamatud oleksid ‘omad’.

Igatahes. Ma lihtsalt ei saa aru mis ma selle lapsega tegema pean. Ükskõik mida ma ütlen, keelan, käsin – ta irvitab lihtsalt mulle näkku. Ütlen näiteks, et ei tohi ronida – tema ronib edasi ja kui kurjemat häält teen, siis lihtsalt irvitab… Lähen teda ära tõstma, siis laseb end makaroniks ja nutab, nagu ma oleks talle just peksa andnud.
Vahel on mul tunne, et ta lihtsalt ei tunnistagi sõnu ‘ei’, ‘ära tee’ ja ‘ei tohi’, ning kuuleb selle asemel ”jajah, tee veel! See on nii tore, tee aga veel!” Ta nagu teab mida need sõnad tähendavad, aga teda lihtsalt… ei koti? Ma olen tema silmis vist mingi naljanumber, keda ei pea tõsiselt võtma. Aga kui issi midagi ütleb, siis on üldiselt kohe vaikus maa peal.

Huvitav oleks teada, et mida ma siis valesti teen? Või miks tal minu keeldudest ja käskudest täiesti suva on? Peaks kaamerad üles panema, et neid olukordi kõrvalt näha.

Enda arust olen ma päris range ja ei lase tal endale pähe istuda. Ei on ei. Aga ikkagi on asi kuidagi nii läinud, et tal on kõigest täiesti pohhui ja ma pean füüsiliselt tema tegevusi lõpetama.

Enne hakkavad sead lendama, kui tema lõpetab tapeedi kiskumise, ronimise, nõude maha loopimise, oma asjade viskamise…
Ehk kordan ma end liiga palju ja peaksin kiiremini füüsiliselt sekkuma? Üldiselt ma ikka enne sekkumist annan talle kahe-kolme keelu jagu aega ise lõpetada. Aga ehk peaksin ma kohe tema juurde minema ja nn ‘tema tasandilt’ keelama? Või what nagu…?

Ta teeks kohe nagu meelega (no tegelikult loomulikult ei tee) seda kõike. Mina ütlen, et ei tohi toitu maha loopida, tema hakkab kohe rohkem loopima. Mina ütlen, et ei tohi oma asju visata, tema korjab asja üles ja viskab seda veel suurema kaarega. Mina ütlen, et ta tuleks minu juurde, tema paneb kööki jooksu. Mina ütlen, et ta ei roniks toolile, tema ronib edasi. Mina ütlen, et ei tohi lüüa, tema lööb veel. No pmt nagu oleks täpselt nii, nagu enne seletasin. Mina ütlen ‘ära tee’ aga tema kuuleb ‘tee’. Või ma ei tea. Miks ta teeb nii? Millal ta selle nalja lõpetab? Tema on igatahes ainus, kellele meelest see naljakas on. :D

Igatahes. Mina pole siin majas autoriteet. Pigem nagu põrandalapp või ‘lihtsalt mingi tissidega mutt, kes kõike põnevat keelab’.

Viimasel ajal on hakanud see issistumine ka tulema. Kui muidu oli ikka nii, et kõike tuli minuga teha, siis nüüd on tihti nii, et kui issi on juures, siis mina teda puudutada ei tohi. :D
Minu käest sööki vastu ei võeta, issi käest võetakse, mina tema kätt hoida ei tohi, issi peab hoidma jne. Täna näiteks olime õues ja mees ladus puid kuuri. Annu jooksis koguaeg tema juurde ja nõudis opa, ning kui mees tahtis ta mulle anda, löödi käed ümber issi kaela ja karjuti, nagu keegi oleks üritanud teda lõkkesse visata, mitte oma lihase ema sülle panna… :D

Muidu on ta tore ja tubli laps, aitab mind koguaeg ja ”aitab” mind koguaeg. Toob ja ulatab mis palun, annab kastist puid, viskab sodi prügikasti, ”pühib” ja ”peseb” põrandaid, teeb ”süüa” jne… Aga vot sõna ei kuula kohe üldse.

Tähelepanu hajub tal küll kergelt, ning kui tema ei taha, siis tema ei taha ja punkt.
Otsustusvõimetu on ta vahel (tihti) ka. Tahab söögitoolist ära tulla, aga kui ma hakkan teda üles tõstma, hakkab karjuma ja viskub makaroniks…
Tal hakkab väga kergesti igav (ja siis hakkabki pättusi tegema ka). Näiteks enamasti ei suuda ta 8 leheküljelist raamatutki lõpuni vaadata. Tihtipeale hakkab mul raamatut käest ära kiskuma ja kokku suruma (lemmik tegevus on raamatute TAGURPIDI kokku surumine, enamus raamatud on juba teipi näinud rohkem, kui minu vanad kooliõpikud), aga siis saab tigedaks, et miks ma ometi lugemise lõpetasin. Ma peaksin nagu peast kõiki raamatuid teadma (ega palju puudu ei ole, paari juba loengi peast pmt).
Nagu aru saate, siis raamatud on väga teemas, aga püsivust ei ole tal üldse. Koguaeg peab ringi jooksma. Pole siin aega kaks minutit ühe koha peal istuda, et midagi vaikselt teha või kuulata. :D

Omette tegevusi pole ta ka eriti suuteline leidma… Kuidas seda talle õpetada?

Hetkel kaalub ta umbes 10 ja pool kilo, ning on 82 cm pikk. Hambaid on tal kuskil 13 (kui viimati õnnestus vaadata). Sõnavara täieneb hoogsalt, ma ei oska kõiki sõnu ilmselt kohe kirjagi panna, mida tema siin igapäevaselt kasutab. Ta saab väga paljust aru ja suudab end peaaegu alati mõistetavaks teha.

Ühtlasi üritan ma talle võimalikult lühidalt asju seletada ja pikki loenguid ei pea, ta niikuinii ei mõista kõike. Ma ei kasuta väljendeid ‘ära nuta’ (laps saab signaali, et oma emotsioonide väljendamine on vale), ‘pole midagi hullu’ (tema jaoks on see ikkagi suur diil) ‘ma ei taha/viitsi su jonni kuulata’ (mis mõttes emme ei taha/viitsi mu muret kuulata?) jne… Seda kõike tänu Kätu blogile. Tema kunagi rääkis, et käis Jassuga kuskil arstil vms, ja seal siis õpetati ja seletati neid asju. Tundsin end veel pärast süüdi, et ei olnud ise juba varem sellise loogilise asja peale tulnud, ega mõistnud, kui palju üks lause lapse jaoks tähendada võib…

No ja tema arvates on ‘aitäh’ vist mingi võlusõna, mille lausumisel saab ta kõik, mida süda vähegi ihkab (enamasti on see ‘midagi’ magus…). Ega ikka ei saa küll, kallikene. :D

Ühesõnaga, ta on endiselt üks iseteadlik karakter, kes teab väga täpselt mida, millal ja kuidas ta tahab (ja mida mitte mingil juhul ei taha).



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

18 viisi, kuidas oma naist igapäevaselt hulluks ajada

  1. Võta tema lemmik tass, joo sellest õues kohvi, ning jätagi see sinna. Kas ma olen ainus hull, kellel on üks lemmik tass, millest kohvi juua? Ühestki teises kruusist ei maitse see nii hea, kui just sellest ühest.
  2. Viska sokid pesumasina ette, mitte pesumasinasse.
  3. Tassi oma koopase maja ainus nuga, millega annab kartuleid koorida ja lõika sellega näiteks juhtmeid.
  4. Otsi üles naisukese suure hoolega ära peidetud käärid (jällegi maja ainukesed normaalsed!), ning tee nendega midagi, et need jumala eest enam paberitki ei lõikaks.
  5. Lõhu vähemalt iga uue aastaaja saabudes ära oma telefon, ning siis ”ulu” mitu kuud, kuni see ükskord taas korda saab.
  6. Topi naisele näppe ribide vahele.
  7. Viska teda rändomilt veega.
  8. Topi talle ilast näppu kõrva.
  9. Tee talle Pluutomusi.
  10. Katsu ta väikseid varbaid. Appiiii, kuidas ma seda vihkaaan!
  11. Tõsta vetsus paberirull ringi.
  12. Astu suure mürina, kolina ja mölinaga tuppa kõige ebasobivamal hetkel. Näiteks just siis, kui naine on lapse peaaegu magama saanud.
  13. Otsi üles oma roheline taldrik ja valge kahvel, mille naine on ära peitnud, sest need ei sobi ülejäänud nõudega kokku. Tassi need jälle lagedale.
  14. Kui toda taldrikut ei leia, söö sellest toidukarbist, mille pesemist su naine üle kõige vihkab. Selle ääre alt ei saa ju jäänuseid kätte!
  15. Kui seda ka ei leia, siis kuku vinguma, et kuhu ta saatanas jälle kõik asjad pannud on.
  16. Peida ära tema telefon, et ta netis istuda ja blogida ei saaks, ning sinuga hoopiski filmi vaataks.
  17. Krahma öösel kogu tekk endale, nii, et laps ja naine peavad end kahekesi ühe beebiteki alla mahutama.
  18. Kui tunned, et laps kakas, võta ta sülle, vii naisele ja ütle midagi sellist ”kallis, tibul on sulle kingitus!” ning pane naerdes jooksu.

Mainin ära, et tegemist on siiski läbi huumoriprisma tehtud postitusega ja ärge hakake jälle kõike liiga tõsiselt võtma. Kui hästi läheb, ilmub varsti ka ”**viisi, kuidas oma meest hulluks ajada”. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: üksteist

12n

Küll need nädalad alles lendavad, nagu väledad rebased. Alles ma kirjutasin siin oma kümnendast nädalast ju… Aga noh, samas ma ei kirjuta ju täpselt nädalase vahega ka. Tähendab, et kirjutan küll õigest nädalast, aga näiteks kümnendast nädalast kirjutan alles siis, kui mul juba 10+5 (üheteistkümnes nädal) ja üheteistkümnendast siis, kui 11+3 (nagu täna – kaheteistkümnes nädal).

Mul on tunne, et ma olen juba saabunud sinna õndsasse teise trimestrsse, kus hädasid väga enam/veel ei ole, sest olukord on endiselt sarnane. Olemine on üsna hea. Enam ei iivelda ja energiat on ka jälle rohkem. Vahel tekib tunne, et polegi rase – nõnda tavaline on see olek. Isegi magus on rohkem maitsema hakanud jälle, kahjuks. Nädala alguses oli tegelikult üks päev, kus oleksin tahtnud terve päeva voodis vedeleda – mitte midagi ei jaksanud teha, isegi mõte riidesse panemisest tundus õudne.

Kuigi väiksemad asjad ikka on, mis vahel meelde tuletavad, et kõik tavapärane siiski ei ole. Näiteks need tüütud kõrvetised, mis hetkel on veel leebed, seljavalud, mis on tegelikult juba praegu üsna vastikud. Vahel hommikul voodist välja tulles on tunne nagu ma oleksin juba 100-aastane, nii valus, et lööb hinge kinni. Kui järsult liigutan, siis löövad kõhtu valud – aitäh emakas, et sa kasvad ja mu lihaseid venitad. Ja aitäh neile hormoonidele, mis mul imetamise valusaks muudavad. Õnneks mööda seinu ma veel ei roni, aga esimesed tõmbed on ikka üsna ebameeldivad. Nagu alguses, kui rinnad alles oma uue eesmärgiga harjusid. Eriti tore on muidugi see, kui Annu lolli mängib ja muudkui võtab-laseb lahti-võtab-laseb lahti.

Uni tuleb ka õhtul ikka varem. Kui enne pidin end magama minema sundima, sest teadsin, kui jube muidu hommikul tõusta on, siis praegu ei jaksa ma ööund ära oodata. Hiljemalt kell kaksteist olen mina kustunud. Mees on pidevalt ”tige”, et ma ei suuda temaga filme lõpuni vaadata. Silmad lihtsalt ei seisa lahti.

Aga see uni ei ole teps mitte rahulik. Iga jumala öö, umbes 5 paiku, pean ma vetsu komberdama. Siis muidugi on pärast raske uuesti magama jääda ja siis hakkavad jalad tõmblema ja siis hakkavad mõtted uitama ja siis ma näen haigeid unenägusid ja siis ma ärkan üles ja karjuna mõttes ”mis kuramuse asi see nüüd oli!!!”
Ühel ööl nägin unes, et see kadunud poiss on end kuskile üles poonud. No nii tore on peale sellist pilti uuesti magama jääda…
Ükspäev nägin jälle, et olen meganoor, mingisse nolki armunud ja me külitasime kuskil aasal. Järgmine pilt oli see, et ma läksin haiglasse, et tema laps ilmale tuua. Aga siis tuli peale see tüüpiline ”otsin vetsu, sest päriselt on ka pissihäda” hetk, ja ma komberdasin mööda haiglat, otsides vastavat ruumi. Ühel hetkel ikka läksin tüübi juurde tagasi, aga tal oli juba laps käes ja ta üritas talle pudelist piima anda. Ma siis küsisin, et miks ta nii teeb, ma annan ju rinda? Ta ütles, et ise ma kadusin ära…
Siis läksin ma uuesti vetsu otsima ja tagasi tulles üritas see tüüp juba lapsega jeed lasta haiglast. Ma siis ajasin neid mööda koridore taga ja lõpuks jooksin isegi auto järgi. Mäletan, et nad hakkasid eest ära saama, aga siis sain ma mingi mompoweri laksu ja turbotasin neile järele. Sain auto kätte ja lõmastasin selle (???). Aga auto oli tühi. Laps ja nolk olid hoopis kõrval sõitvas autos. Lõin sel siis klaasi sisse ja haarasin oma ”lapse”, ning kukkusin teda kussutama. Seda kõike muidugi sõidu pealt. Mu beebikene oli muidugi tegelikult BANAAN! ….
Kui auto peatus ja tüüp sealt välja komberdas, küsisin temalt, et miks ta lapse minema tahtis viia? Ta ütles, et ema käskis.

Mis on kõige veidram unenägu, mida te näinud olete?




Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!