Nüüd on mul siis käes see imeline aeg natuke kurta. Mis muidugi ei tähenda nüüd seda, et ma iga kord rõõmust lakke hüpata ei tahaks kui meenub, et olen rase. Issand-sussand, see tundub siiani veel nii sürr. Mina ja rase? Nagu whaaaaat? :D
Nimelt ei ole enam üldse isu. Kõht on tühi ja koriseb koguaeg aga isu ei ole. Lihtsalt mitte miski ei kõla ahvatlevana… Ja kui ma ei söö siis tulevad kõrvetised või väike iiveldus (no ikka päääris tibatilluke, selline mis nii väga isegi ei häiri olemist aga siiski annab teada, et ta on olemas).
Ma joon nii palju vett ja teed koguaeg, et wc ralli kestab ööd ja päevad.
Ühesõnaga üks lõpmatu nõiaring, igatepidi on paha.
Kui surungi endale midagi sisse ja kõht saab imekombel täis siis max mõne tunni pärast (tavaliselt tunniga isegi) on ta jälle tühi ja kogu protsess hakkab uuesti pihta. :D
Mäletate kui ma siin üleeile(?) kirjutasin, et kukkusin ühe jalaga peldikupotti? Well… Mu varvas on lihtsalt imearmas…Not.
Alumine osa on täitsa paistes. Aga kahtlane on see, et see ei olegi nii väga valus. Palju valusam on hoopis pahkluu ja jalalaba pealne osa, kuigi seal pole midagi nähagi…
Ja need tissid…Oh kurja. Juba praegu on nad mingi numbri võrra suuremad ja oiii kui valusad. Mehele on seal praegu big NO-NO tsoon.
Muide paari päeva pärast lähen ikkagi arstile. Mõtlesin küll, et enne 7-8 nädalat ei lähe aga kui helistasin siis ütles tädike registratuuris, et see aeg on ka normaalne ja, et ma ikka läheksin. Nüüd tagantjärgi mõeldes siis ilmselt hea, et lähen varem. Nimelt eile lõi vasakule poole munasarja sellise valu, et hetkeks ehmatas kohe täitsa ära. Eelmisest korrast küll ei mäleta, et sellist valu oleks olnud. See ei tundu normaalne ju? Aga samas selle rasedusega on kõik kuidagi intensiivsem ka. Täpsemalt räägin siis 5 nädala postituses, muidu kordan end liiga palju siin…
