Sel nädalal oli beebi suuruseks lillkapsas.

Beebi jätkab kiiret kasvamist, hetkel on ta umbes 35 cm pikk ja kaalub 700 grammi.
Areneb selgroog ning kopsude vereringe. Ninasõõrmed hakkavad avanema ning luud muutuvad tugevamaks. Aju kasvab. Beebi keha ja pea on proportsioonis. Uuringute kohaselt eelistavad beebid praegu teistest maitsetest enam magusat. Toimub luuüdi intensiivne areng, seejuures hakkab see funktsioneerima kui iseseisev elund ning muutub peamiseks vereloome organiks. Ultraheli ülesvõtetel saab nüüd näha vaid üksikuid keha fragmente, kuid katsudes võib juba tunda, kus on käed-jalad, pea, võib puudutada ja silitada neid läbi ema kõhu.

Oeh, raseduse koha pealt ei ole vähemalt mu nädal nii katastroofiline olnud. Eks neid vaevusi ikka on, aga nagu ma alati ütlen – lõpptulemus on ju imeline ja iga ‘mitte nii hea asi’ on seda täiega väärt.
Millegi pärast tundub paljudele, et ma vingun oma raseduse üle. See ei ole üldsegi nii. Ma lihtsalt panen kirja kõik mis minuga (meiega) toimub, see ei ole veel vingumine! Ma naudin rasedust ja kannatan raskeid hetki vapralt, aga see ei tähenda veel, et peaksin jätma mulje, et ma üldse ei ole väsinud, et mul pole mitte ühtegi rasket hetke ega mitte ühtegi vaevust. See oleks ju feik?
Igatahes, võite südamerahuga lõpetada mu blogi lugemise, kui teile ei meeldi, keegi ei hoia nuga kõril, et peaksite siin oma silmamunakesi kulutamas käima. Ja säästke oma näpukesi nende kommentaaride kirjutamisest, kus ütlete, et ma ei ole normaalne inimene ja ei tohiks üldse lapsi saadagi, või, et ma olen lihtsalt noor ja lollakas ning ei oska positiivselt asju võtta. Olengi noor ja rumal, mis siis? Minust ei saa selle pärast mitte karvavõrdki halvemat ema, et ma olen mõni aasta noorem, kui ‘normaalne oleks’. Elutarkus tuleb eluga – loogiline või ei?
Ja nagu ma juba miljon korda olen öelnud – ma armastan oma last, ma jumaldan rasedust, ma kannatan, kui saab nii öelda, vapralt kõike mis see rasedus mu teele viskab ja kirjutan sellest kõigest täpselt nii nagu mina heaks arvan. Inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad ja mina seda muuta ju ei saa.

Igatahes, mis ma ikka siin peaga vastu seina jooksen ja üritan endast halvasti mõtlejatele oma seisukohta selgitada, nad niikuinii ju ei kuula mind ja arvavad ikka seda mida nad tahavad. Räägime parem sümptomitest ja muust rasedusega seonduvast edasi. :)

Mul on ka nüüd see rasedatriip, kuigi vägaväga hele ja ainult alakõhul, siis olemas ta nüüd mul on. Loodan, et väga tumedaks ei lähegi ja nabast ülespoole ei kasva. Aga ega mina seda ju muuta ei saa, tuleb leppida sellega mis mulle antakse. :D

Ma hakkasin nüüd kõhule muusikat laskma. Võtsin voodikarusselli lahti ja panin selle muusikatoosi osa vastu kõhtu, ning lasen nüüd sealt siis neid meloodiaid. Ma lugesin, et laps jääb peale sündi siis tuttava meloodia saatel võib-olla rahulikuks/magama või lihtsalt tuleb turvatunne, et tuttav muusika. Ei tea kas sellest abi ka on aga paistab, et poisikesele meeldib. Ega ta halba ikka tee. Alguses puksis jubedalt iga kord, kui muusika kõhu juurde panin (harjumatu – ei meeldinud vist), aga nüüd hoopis nagu rahuneb maha ja jääb magama (?). Nii, et kui mul on vaja, et ta ei üritaks mul nabaaugust välja ronia või ei teeks mulle ribiorelit, panen muusika tööle. :D
Kuigi ta ei ole veel sellist tramburaid väga teinud kus peaksin mõtlema, et ‘palun lõpeta’. Ta on mul üldse väga vaikne, võiks juba rohkemgi müdistada. Aga noh, küll jõuab. Ma julgen arvata, et umbes 5 nädala pärast kirjutan, et ta reaalselt üritabki nabaaugust välja pugeda ja taob mu ribisid kahte lehte laiali. Loodame, et mul nii ‘hästi’ ei lähe nagu ühel naisel – pidi lausa jääkottidega oma valusaid ning sinikaid täis ribisid leevendama… See on vist lühikeste naiste teema rohkem? Ma vähemalt järeldan seda, sest mul on liigutused juba nädal-paar ribide all aga minust tükk maad pikem (ja 2 nädalat rohkem rase) sõbranna ei tunne veel liigutusi mitte seal ligilähedalgi… Tundub nagu loogiline, et lühemal inimesel on ju lühem ülakeha ka ja seega vähem ruumi lapsel möllata? Või ma ei tea.

Sümptomite koha pealt ei olegi nagu midagi uut. Aga ega mul ei olnud sel nädalal väga aega keskenduda ka oma rasedusele, toimetusi ja probleeme oli vaja ju lahendada. Aga põhimõtteliselt on ikka sama vana laul. Kõrvetised, valusad nipplid, valutav kõht, ja jalutades väsimus-jõuetus-hingetus. Kuigi nüüd oli isegi hea hetk, sain lausa poolteist tundi järjest jalutada, ilma, et ma iga 10 minuti tagant surra oleks tahtnud. Mõnus!
Jalakramp oli ka jälle üks öö nüüd. Mees sai jälle pooleldi südari, kui ma röökides üles hüppasin ja talle oma küünised säärde lõin. :D

Mind väga huvitaks, et mis pidi beebipoiss nüüd on. Viimases ultrahelis oli ta veel tuharseisus. Ma ikka olen üritanud katsuda ja aru saada, aga noh, pekk ja suht koht väike beebi ei anna eriti head tulemust. Paremal pool, naba kõrval enamvähem, on üks kõvem koht, aga jumal seda teab kas see on pepu või pea. Ma eeldan, et pepu aga jamh, mida mina ka tean. Löökide järg ka nagu aru ei saa. Ta mul nagu väike ninja kilpkonn. Mats paremale, mats alla, mats üles, mats vasakule ja uuele ringile. Vahel siblib all, vahel üleval, vahel jagab hoope paremale-vasakule. Saa siis aru. :D

Aga ega mul rohkem nagu polegi midagi öelda. Loodame, et ma suudan kõhu pildid ikka läpakast päästa ja ei pea enekat tegema. :D
Teilt aga küsiksin hoopis, et millistes perekooliloengutes te käisite, või käia tahtnud oleksite, ja kas oli abi ka?

Edit:
Meheraas päästis läpakalt kõik mu pildid! Jehhuuu, ma ei peagi enekat tegema!