Monthly Archives: jaanuar 2017

Vaskspiraaliga kaksikute ootele!

Posted on by
33

Viimased paar nädalat on parajalt hullumeelsed olnud. Joel ei näe JÄLLE enam üldse magada ja see lihtsalt mõrvab mind. Ma reaalselt tunnen kuidas ma suren. :D
Kammoon, see ei ole ju normaalne, et tüüp ärkab iga 20 minuti tagant üles, tõmbleb, karjub, jaurab, undab, mitte midagi ei taha ja lihtsalt… Agh, kui on midagi, mis mind tõeliselt endast välja viib, siis see ongi just üks neist asjadest. Seda enam, et see pull on juba järjepidevalt mitu nädalat kestnud. Ma löön hommikul ärgates risti märki ette, kui seljataga on öö, kus ma olen temaga vaid korra-kaks niimoodi võidelnud. Tavaolukorras süüdistaksin hammaste tulekut, aga seda hammaste lõikumise hetke ootan ma juba mitu kuud nagu ilmaimet ja ikka pole tuhkagi näha.
Te võite endale ette kujutada, mis nägu mul hommikul ärgates ees on, kui ma olen maganud 20 minuti kaupa paar tundi. Pealegi, kui ma olen magamata, pole mul absoluuuutselt kannatust, et tegeleda nende kahe põngerja igapäevase bullshitiga. Näiteks no kuidaaaas ei saa üks väike inimeseloom aru, et ärgu loopigu plastiliini mööda elamist laiali, sest muidu käputab üks vend seda kohe maitsva snäki pähe sööma. :D

Magamine on siin majas üldse nagu rahvavaenlane. Ma ei saa neid pärdikuid õhtuti ka kuidagi magama. Küll ronib Esimene Teisele kaissu ja küll ronib Teine Esimesele kaissu. Nagu sukk ja saabas! Aga koos nad ka magatud ei saa, sest see pulli tegemine jätkuks lihtsalt hommikuni. Terve selle aja oleks kuulda vaid ühte lakkamatut naeru ja lollitamist. Nagu… kas nad päeva ajal ei saa juba üksteisest isu täis või? Minu tite-bullshiti-talumise-karikas on küll ääreni täis ja suurima heameelega annaksin nad mõneks ajaks kellelegi teisele, et nad tema tite-bullshiti-talumise-karikat ka täidaks. :D
*Päriselt, kui kellelgi on vastuandamatu soov endale paar titte muretseda, siis minu juures saaksite pooltasuta (st vaid närvikulku eest) ühe üliefektiivse koolituse ja mõtleksite KOHE ümber. :D

Tittedest edasi rääkides, siis Annu on ametlikult jõudnud faasi ‘kohutav kahene’. Ma arvasin, et ta oli juba aastaselt kohutav kahene, aga… siis mul polnud ikka aimugi veel millest ma räägin. Kõik need jonnihood, see vastu vaidlemine, see kadetsemine, see piiride katsetamine. Oh jeebus. Ja kõige lahedam asi ever on tal muidugi see imekiire ümber mõtlemine. Näiteks, Annu tahab teed. Teen talle siis teed. Tema kukub südamest, kõrvulukustavalt, aknaklaase purustavalt, hinge matvalt kriiskama, et ta ikkagi ei taha teed. Tahab hoopis piima. Panen piima lauale ja ta hakkab samamoodi kriiskama, ning soovib hoopis kolmandat asja. Selle peale saadan ma ta juba kukele ja lähen köögist minema. Tema jääb põrandale röökiva süldi elulugu etendama.

Aga noh, see selleks, kahesed on kahesed ja varsti tulevad veel hullemad kolmesed, seega jamh. Aga minu vaimsest ja füüsilisest suremisest edasi rääkides, siis magamatusest tekkinud pahupidi silmad, tumesinised silmakotid ja 0 tolerants laste bullshitti on juba ammu nagu üks osa minust, seega ma peaksin sellega juba harjunud ju olema. Aga sellegipoolest tunnen ma end hommikuti nagu… zombi oleks veel vähe öelda. Ma ise kahtlustan, et asi on tegelikult üldse selles neetud vaskspiraalis, mis ma kuu alguse poole paigaldada lasin. Lisaks muidugi fakt, et teoreetiliselt kestsid mul päevad mingi 25 päeva. Viimati oli mul nii jura olla siis, kui Joel alles väike kulles oli ja teisel pool mu naba omale jalgu üritas kasvatada. Igatahes, kui paari kuu jooksul asi ei normaliseeru, siis ma ei tea. Pean jälle sinna piinapinki minema, ning selle suure valu ja vaevaga paigaldatud jura eemaldada laskma. Hah, tegelikult ma kardan natukene seda ka, et selle spiraaliga võib rasedaks jääda. Elu nali oleks ju, kui ma saaksin nüüd spiraaliga kaksikud (oh, hea clickbait pealkirjaks!), nägin seda kusjuures ükskord unes. Ei tea kas hirmust, või… :D

Ja siia lõppu lisaksin ühe *minu arvates* hea killu, mis Annu eile maha pani.
Kiusasin Annut, kui ta multat vaatas. Sügasin teda lõua alt ja tegin pai, ning kiitsin, et ta on tubli kiisu. Tema vaatas ülitõsiselt mulle silma ja käratas: ”Ei ole kiisu! Annu on tüdruk!”

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mehed ja elatisraha mitte maksmine

Posted on by
66

Sattusin eile facebookis ühe postituse peale, kus naine küsis kui palju ta oma eksilt raha sisse saab nõuda, kui neil on kaks last, aga tüüp töötab miinimumi eest.
Seaduse silmis on elatisrahaks määratud ühe lapse kohta pool miinimumpalka. Seega peaks see tüüp kogu oma palga naisele andma, et täita nõuet ja mitte võlgu jääda.
Selles mõttes saan aru, et naine on hädas, lapsed vajavad raha ja neid koti kas issil on tööd või ei, kõht läheb ikka tühjaks. Aga see on ju tegelikult veits fucked up ka? Ei? Mille eest siis mees ise elama peaks? Elab telgiga kuuse all ja kütab oma ettekujutletavas ahjus männikäbisid, et sooja saada? See ei huvita kedagi.
Nüüd saaks öelda, et ärgu siis saagu lapsi, kui maksta ei jaksa. Või siis veel parem – miks teil sääste pole, ah? Haaah…. Aga elu on ju ettearvamatu. Kunagi ei tea millal sa oma ”eluarmastusest” lahku lähed või millal sind koondatakse ja sa pead leppima kasvõi miinimumpalgaga, vähemalt midagigi eksole.
Ja siis seal postituse all veel kaagutati kooris, et kas mehel käed on? Kadugu siis PAREMALE tööle! Mul kippus küll naer peale, sest kes käiks miinimumi eest tööl, kui oleks võimalus paremat palka saada?

Mis siis veel saab, kui sul on 3-4-5 last? Maksadki lihtsalt emaseks ennast ja elad kuuse all, või jääd võlgu ja su nimi (+isikukood + pilt + võlgu olev summa!) lükatakse facebooki üles? Ma reaalselt leidsin lehe, kus on kümnete ja kümnete meeste isikuandmed üleval, ning juures tekstid, et ei maksa elatist jne.

Ma ei räägi siin neist martidest, kes mitte sentigi ei maksa, lastest on pohhui ja tegelikult teenivad väga head palka. Neid tulekski pukki lükata ja nülgida. Aga on ju ka selliseid naisi, kes tegelikult seda raha nagu väga ei vajagi, aga lihtsalt põhimõtte pärast nöörivad oma ekse, kel tegelikult pole seda raha kuskilt võtta, aga sellegipoolest teevad naised nende elu põrguks. Sorri, aga mina ei saa sellest aru. Inimene, keda sa väidetavalt armastasid, sinu laste isa ja sa nöögid talle niimoodi näkku. Kui sa tead, et tüübil pole raha, siis miks rikkuda tema nime, pannes ta facebooki üles nagu päti? See on tegelikult kahe otsaga asi. Ühes otsast, tüüp peab oma isakohustusi täitma, aga kui ta niikuinii ei suuda maksta, siis…?

Ja siis omaette grupp on veel selliseid naisi, kes nö “määrivad mehele lapse pähe”. Naine jääb rasedaks. Mees last ei soovi. Naine jätab lapse ikkagi alles ja hakkab kohtu kaudu õigusi nõudma. Lapsele, keda mees üldse ei soovinudki. Jah, saab jällegi öelda, et keep it in your pants, kui riskida ja vastutada ei taha, aga noh… õnnetusi juhtub ka siis kui oled omalt poolt kõik teinud. Kas sellisel juhul on see mehe suhtes aus? Naise suhtes pole ükski stsenaarium siin postituses aus (alates vaesuses elamisega, lõpetades abordi valiku tegemisega, eksole), aga vaatame asja hetkel ainult mehe künka otsast. On ju fucked up? Ei?

Võite vabalt oma mätta otsast vaadatuna asja kommenteerida, sest kui aus olla, siis ma ei ole ilmselt kõigi nende elatise teemat puudutavate seaduste ja asjadega kursis, ning tean vaid seda, mida tuttavad on läbi elanud. Ja ma olen kindel, et ma hakkan nüüd siin postituse all sõimu saama, aga mis teha. Tuli selline postitus ja sellised mõtted.

Okei, postitan ruttu ära, enne kui ümber mõtlen ja kõik üldse ära kustutan. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

11 fakti minu kohta

Posted on by
20
  1. Olen endast fakte juba varasemaltki kirjutanud, SIIN ja SIIN.
  2. Mul on vahel parakad. Näiteks hakkan ma oma peas ketrama ”mis siis kui”. Alles täna hommikul hakkasin ma mõtlema, et mis siis kui Joel läks haiglas mõne teise titega vahetusse (sest kuidas on võimalik, et minu keha midagi nii imelist valmis küpsetas?) Kui mind palatisse viidi, siis võeti Joel mõneks ajaks lastetuppa ju. :D Annu pärast ma vähemalt kartma ei pea, tema oli ainus beebi, kes sel päeval selles haiglas sündis.

    Joel - suu kõrvuni, nagu alati

    Joel – suu kõrvuni, nagu alati

  3. Ma hakkasin hiljuti poolkogemata uut seebikat vaatama, selle nimi on ”vana silla saladus”. Kui seda vaatama hakkasin, arvasin, et tegu on filmiga.  Aga tillikas – sari oli hoopis! Ja no appiii, miks ma seda ometi vaatama hakkasin? Ma just guugeldasin, et kui kauaks ma oma hinge maha müüsin. Mõtlesin, et noh, mingi 200 osa, max. Aga praegu juba on seda väljas mingi 1400 osa ja kestab veel! See on nagu Kodus ja Võõrsil siis vist pmt. Oh jumal, miks. Peaksin vist välja guugeldama asjad, mis mind praegu huvitavad ja selle sarja eos maha matma. Mul pole aega, et seda seepi vaadata! :D
  4. Kunagi pubekana hoidsin ma oma sõbranna 3-aastast ja tänasin jumalat, et ma ei pea seda kisa endaga kaasa võtma ja nii, kui uks mu seljataga sulgub, on ta kellegi teise probleem. Ja siis paar kuud hiljem kohtasin ma oma meest, ning oleksin olnud valmis talle kasvõi kohe kolmikuid sünnitama hakkama. :D
  5. Ma olen terve elu teadnud, et tahan nelja last. Sest kaks või kolm poleks üldse loogiline! Ma mõtlesin, et kui mul oleks vaid kaks last, oletame, et poisid, siis poleks nende poiste lastel tädisid ja tädid on ju ometigi nii olulised! Ja no vastupidi ka – kui mul oleks kaks tüdrukut, siis poleks nende lastel onusid. Aga kui oleks poiss ja tüdruk, siis poleks nende lastel jällegi emba-kumba. Seega peab olema neli last, et kõigil mu lastelastel oleks onud ja tädid. Oh seda lapse loogikat. :D
  6. Ma kasvataksin enne kolme 2-aastast, kui ühte beebit. Kaheaastased on minu arvates palju lahedamad! Kui lapsed sünniksid nagu herneterad ja kasvaksid ala kahe nädalaga kaheaastasteks, siis saaksin ma silmagi pilgutamata vabalt veel ühe lapse (kui keegi teine nad rahalises mõttes üles kasvataks :D). Kahesed on juba piisavalt targad, et asju mõista, piisavalt suured, et asju teha ja nad (minu oma vähemalt) oskavad piisavalt rääkida, et sind pisarateni naerutada. Ükspäev näiteks palus Annu juustusaia. Tegin talle siis ühe.
    Mina: ”Palun” ja ulatasin talle võiku.
    Annu: ”Aitäh naine!”
    Beebid lihtsalt lamavad või roomavad ringi ja keeravad sitta kokku, topivad omale igast jura suhu, situvad püksi, imevad su tissid verele ja röögivad sulle aina näkku, kui sa üritad neid toita/neid 2 minutiks maha  panna, et kord päevas üksinda vetsus käia/vahetada tampooni nii, et üks vend su puusal ei hängiks/kohvi kuumalt juua. Tited on küll paganama armsad, aga ikka paganama effing tüütud ka. Ok, ma olen kuulnud, et on olemas ka selliseid väljalaskeid, kes ei räuska nagu viimne päev ise oleks käes, aga mina pole veel ühtegi sellist näinud, seega praegu saan ma rääkida ainult omast kogemusest.

    Annemaiakene

    Annemaiakene

  7. Tänu hiljaaegu aset leidnud fotosessioonile tekkis mul uuesti pildistamise tuhin ja lausa soov/mõte rajada ka oma väike stuudionurk vms, ning hakata asja uuesti harjutama. Hetkel oleks mul võimalik sellele ”nurgale” lausa terve tuba pühendada! Ühel heal päeval saaksin pildistamisega siis ehk natukene ka lisakopikaid teenida. Aga selleks oleks mul vaja valgusteid ja värke millega seda nurka teha. Põhimõtteliselt selleks, et teha raha, on vaja raha.
  8. Vahel ma mõtlen, et mida ma ometi oma laste kasvatamisel valesti teen, et nad koguaeg mu seljas elada tahavad, nagu kari paaviane. Sõna otseses mõttes! Aga siis mõtlen, et ju ma siis lihtsalt olen nii jumalik, et nad ei suuda ilma minuta elada. :D

    wpid-wp-1484320890591.jpg

    Hästääg naerata nagu sul poleks üldse surm silmade ees sellest 25+kg kaaluvast koormast. :D Joel linaga kõhul ja Annu kotiga seljas – jee.

  9. Ma tahaksin ühe 3+ aastase lapse lapsendada, aga mitmel erineval põhjusel on see võimatu. Vähemalt hetkel.
  10. Kuigi ma naljatan, et lapsed on mu ajud ära söönud ja ma teen varsti mõrv-enesetappu, siis on nad siiski mu elu suurim õnn ja saavutus.

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

  11. Mul pole mitte midagi selle vastu, et ma olen KÕIGEST ema. Mõne arvates on see kindlasti kurb ja ta arvab, et ma olen ambitsioonitu vms, aga ma olen terve elu teadnud, et ma tahan ema olla. Ma tahaksingi olla see ema, kes ootab oma lapsi sooja söögiga koju. Koju, mis on soe, hubane, täis mõnusat toidulõhna ja armastust. Mitte, et teistsuguses kodus neid asju poleks, aga see on siiski…teistsugune. Kahjuks pole see aga tänapäeval enam võimalik.

    Minu tibupojad :D

    Minu tibupojad :D

See algas nagu faktipostitus ja lõppes nagu suvaline mölapostitus minu tunnetest ja mõtetest. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Sellised asjad ei tohiks juhtuda

Posted on by
16

Peale laste sündi on kõik lastega seonduvad õnnetused jms asjad hakanud mulle palju rohkem hinge minema. Kui ma varem midagi hirmsat lugesin, siis olin natukene aega kurb ja mõtlesin, kui hirmus, ebaõiglane ja julm see maailm ikka on, aga peagi unustasin selle loo ja läksin oma eluga edasi. See ei puudutanud mind nii väga. Ma ei samastunud selle looga. Nüüd aga mõtlen ma vahel mõnele loole päevi või lausa nädalaid. Mis siis, kui see oleks olnud minu laps? Mis siis, kui mina oleksin praegu see ema? Paljas mõte sellest ajab mind nutma.

Eelmise aasta lõpus vaatasime mehega ühte sõjafilmi, kus ühe 9-aastase poisi vanemad tapeti ja ta jäi oma pisivennaga üksi. Väike poiss oli umbes sama suur, kui Joel praegu. Ja no ma ei suutnud terve filmi muud teha kui nutta ja mõelda, et mis siis kui see oleks minu laps. Mis siis, kui see olukord oleks praegu siinsamas Eestis ja see oleks minu väike Joel, kes peaks vaatama püssitorru ja hüsteeriliselt nutma, sest kus ometi on emme ja miks keegi ei tule? Mis siis, kui Eestisse tuleb sõda – kuidas ma oma lapsi kaitsen, kuhu ma lähen, mida ma teen?
Sellistele asjadele mõtlemine ajab mind natukene endast välja, sest see on ju täiesti reaalne olukord, mitte mingi filmist võetud õuduslugu.

Ja siis on veel need päris-päriselt sündinud lood, mida internet mulle igapäevaselt ette söödab. Alles ma lugesin ühte artiklit kus isa sandistas oma 5-nädalase tütre ja kirjeldas kohtus külma kõhuga kõiki neid haigeid asju, mida ta talle teinud oli. Ma reaalselt tahtsin minna omale näppe kurku ajama, sest mul hakkas nii paha. Kuidas nii saab? Milline inimene midagi sellist teeb? KUIDAS?

Ning siis veel need lood, mis on juhtunud siinsamas, Eestis. Minu tuttavate ja tuttavate-tuttavatega. Küll üks sünnitab poole raseduse pealt surnud beebi, küll teisel sureb beebi kolm päeva peale sünnitust, küll juhtub mõne lapsega mingi kohutav õnnetus, küll annab üks väike inimhing pikale võitlusele alla ja läheb taevasse ingliks… Iga kord, kui ma midagi sellist kuulen, tahaks ma lihtsalt valust karjuda. Kuidas küll midagi sellist üle elada? Kust võtab üks ema jõudu peale lapse kaotust veel edasi elada?

Just täna kuulsin järjekordset kohutavat uudist ja ma tahaks nii väga sellele emale kirjutada, püüda teda lohutada, võtta korrakski temalt ta valu. Aga ma ei saa. Ma saan lihtsalt öelda kui südamest kahju mul on… See kaastundeavaldus ei ole mitte midagi väärt, see ei muuda mitte midagi…

Iga selline lugu paneb mind mõtlema sellele kui vedanud minul on. Ma olen täna terve õhtu oma lapsukesi lihtsalt pisaraid pühkides kallistanud. Ma ei tea keda ma pean tänama, aga ma olen nii tänulik, et mul on kaks tervet ja nii imelist põngerjat. Kirjeldamatult tänulik.

See on lihtsalt nii messed up. Igasugused vägistajad, mõrvarid ja värdjad kõnnivad õndsalt ringi, kui siinsamas surevad süütud lapsed, kes pole mitte kellelegi iial haiget teinud. Nii haige, nii ebaõiglane, nii julm, nii… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Ma ei oskagi kuidagi seda kurba juttu kokku võtta. See kõik on lihtsalt nii… kohutav. Ma tahaks midagi teha, midagi öelda, kuidagi…aidata. Aga ma tean, et ma ei saa mitte midagi teha.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas raha teeb õnnelikuks?

Posted on by
20

Reporteris oli ükspäev mingi küsitlus, et kas raha teeb õnnelikuks. Paljud ütlesid, et ei, neid teevad õnnelikuks hoopis kodu, sõbrad, perekond jne. Ma turtsatasin küll korraks naerda, sest huvitav kust see kodu tuleb, kus õnnelik olla? Kuidas sa pead üleval perekonda?
Jah, parimad asjad siin elus on tasuta, nagu näiteks armastus ja laste kallistused, aga selleks, et sul üldse oleks lapsed, kes sind kallistaksid, peab sul olema raha.
Need inimesed seal küsitluses pole vist küll mitte kunagi pidanud enne poodi minekut sente veeretama ja mõtlema, kas saab endale jogurtit ka lubada, või ei. Nad pole vist kunagi pidanud poes ringi käies salaja telefoniga kokku arvutama asjade maksumust, et kas tuleb rahast välja või ei. Nad pole vist mitte kunagi pidanud jõululaupäeval verivorsti ja ahjukartulite asemel sööma kiirnuudleid. Muidu nad nii rumalat juttu küll ei ajaks. :D
Ma kõlan nagu üks suur rahapede, aga tänapäeval väga muudmoodi enam kahjuks ju ei saagi. Kui sul pole raha, pole sul mitte midagi! Ma tahaks näha, kui õnnelikud need inimesed siis oleksid, kui nad peaksid elama rotiurgu meenutavas korteriubarikus, mis ei pea sooja ja kus aknaraami vahelt lendab tuppa lumi.

Ma ei tea kuidas teiega, aga mind teeb küll raha õnnelikuks. Või õigemini, rahast tulenevad võimalused. Ikka jube sitt oleks elada rotiurgu meenutavas korteriubarikus ja iga jumala päev sente veeretada.

Aga jamh, ma keeran end praegu pleedi sisse kerra, vaatan Helisevat Muusikat ja ootan millal tainas paisub, et siis paar plaaditäit imepehmeid kaneelirulle vorpida, mida oleks hea õhtul bff’iga Titanicut vaadates nosida. Annaks ainult jumal, et mu elu õied õhtul magada näeksid! Püha jummel, Annu oli aastavahetusel poole kaheni öösel üleval, järgmisel hommikul magas lõunani ja lõunaunne ma teda siis loomulikult ei pannud. Mõtlesin, et saabki siis õhtul varem magama ära. Ja no saigi! Tsikk kustus kell kuus diivanile ära ja üles tõusma polnud enam nõus. Mees viis ta siis voodisse ära, lootusega teda alles hommikul näha. Aga kus sa sellega! Plika tõusis õhtul kell KÜMME üles. Mina läksin poisiga kell 11 voodisse ja tema oli mehega kella kolmeni üleval. Haigemaja. :D

Aga kas teid teeb raha õnnelikuks?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!