1. Olen endast fakte juba varasemaltki kirjutanud, SIIN ja SIIN.
2. Mul on vahel parakad. Näiteks hakkan ma oma peas ketrama ”mis siis kui”. Alles täna hommikul hakkasin ma mõtlema, et mis siis kui Joel läks haiglas mõne teise titega vahetusse (sest kuidas on võimalik, et minu keha midagi nii imelist valmis küpsetas?) Kui mind palatisse viidi, siis võeti Joel mõneks ajaks lastetuppa ju. :D Annu pärast ma vähemalt kartma ei pea, tema oli ainus beebi, kes sel päeval selles haiglas sündis.
   

   Joel – suu kõrvuni, nagu alati

3. Ma hakkasin hiljuti poolkogemata uut seebikat vaatama, selle nimi on ”vana silla saladus”. Kui seda vaatama hakkasin, arvasin, et tegu on filmiga.  Aga tillikas – sari oli hoopis! Ja no appiii, miks ma seda ometi vaatama hakkasin? Ma just guugeldasin, et kui kauaks ma oma hinge maha müüsin. Mõtlesin, et noh, mingi 200 osa, max. Aga praegu juba on seda väljas mingi 1400 osa ja kestab veel! See on nagu Kodus ja Võõrsil siis vist pmt. Oh jumal, miks. Peaksin vist välja guugeldama asjad, mis mind praegu huvitavad ja selle sarja eos maha matma. Mul pole aega, et seda seepi vaadata! :D
4. Kunagi pubekana hoidsin ma oma sõbranna 3-aastast ja tänasin jumalat, et ma ei pea seda kisa endaga kaasa võtma ja nii, kui uks mu seljataga sulgub, on ta kellegi teise probleem. Ja siis paar kuud hiljem kohtasin ma oma meest, ning oleksin olnud valmis talle kasvõi kohe kolmikuid sünnitama hakkama. :D
5. Ma olen terve elu teadnud, et tahan nelja last. Sest kaks või kolm poleks üldse loogiline! Ma mõtlesin, et kui mul oleks vaid kaks last, oletame, et poisid, siis poleks nende poiste lastel tädisid ja tädid on ju ometigi nii olulised! Ja no vastupidi ka – kui mul oleks kaks tüdrukut, siis poleks nende lastel onusid. Aga kui oleks poiss ja tüdruk, siis poleks nende lastel jällegi emba-kumba. Seega peab olema neli last, et kõigil mu lastelastel oleks onud ja tädid. Oh seda lapse loogikat. :D
6. Ma kasvataksin enne kolme 2-aastast, kui ühte beebit. Kaheaastased on minu arvates palju lahedamad! Kui lapsed sünniksid nagu herneterad ja kasvaksid ala kahe nädalaga kaheaastasteks, siis saaksin ma silmagi pilgutamata vabalt veel ühe lapse (kui keegi teine nad rahalises mõttes üles kasvataks :D). Kahesed on juba piisavalt targad, et asju mõista, piisavalt suured, et asju teha ja nad (minu oma vähemalt) oskavad piisavalt rääkida, et sind pisarateni naerutada. Ükspäev näiteks palus Annu juustusaia. Tegin talle siis ühe.
   Mina: ”Palun” ja ulatasin talle võiku.
   Annu: ”Aitäh naine!”
   Beebid lihtsalt lamavad või roomavad ringi ja keeravad sitta kokku, topivad omale igast jura suhu, situvad püksi, imevad su tissid verele ja röögivad sulle aina näkku, kui sa üritad neid toita/neid 2 minutiks maha  panna, et kord päevas üksinda vetsus käia/vahetada tampooni nii, et üks vend su puusal ei hängiks/kohvi kuumalt juua. Tited on küll paganama armsad, aga ikka paganama effing tüütud ka. Ok, ma olen kuulnud, et on olemas ka selliseid väljalaskeid, kes ei räuska nagu viimne päev ise oleks käes, aga mina pole veel ühtegi sellist näinud, seega praegu saan ma rääkida ainult omast kogemusest.
   

   Annemaiakene

7. Tänu hiljaaegu aset leidnud fotosessioonile tekkis mul uuesti pildistamise tuhin ja lausa soov/mõte rajada ka oma väike stuudionurk vms, ning hakata asja uuesti harjutama. Hetkel oleks mul võimalik sellele ”nurgale” lausa terve tuba pühendada! Ühel heal päeval saaksin pildistamisega siis ehk natukene ka lisakopikaid teenida. Aga selleks oleks mul vaja valgusteid ja värke millega seda nurka teha. Põhimõtteliselt selleks, et teha raha, on vaja raha.
8. Vahel ma mõtlen, et mida ma ometi oma laste kasvatamisel valesti teen, et nad koguaeg mu seljas elada tahavad, nagu kari paaviane. Sõna otseses mõttes! Aga siis mõtlen, et ju ma siis lihtsalt olen nii jumalik, et nad ei suuda ilma minuta elada. :D
   

   Hästääg naerata nagu sul poleks üldse surm silmade ees sellest 25+kg kaaluvast koormast. :D Joel linaga kõhul ja Annu kotiga seljas – jee.

9. Ma tahaksin ühe 3+ aastase lapse lapsendada, aga mitmel erineval põhjusel on see võimatu. Vähemalt hetkel.
10. Kuigi ma naljatan, et lapsed on mu ajud ära söönud ja ma teen varsti mõrv-enesetappu, siis on nad siiski mu elu suurim õnn ja saavutus.
    

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

11. Mul pole mitte midagi selle vastu, et ma olen KÕIGEST ema. Mõne arvates on see kindlasti kurb ja ta arvab, et ma olen ambitsioonitu vms, aga ma olen terve elu teadnud, et ma tahan ema olla. Ma tahaksingi olla see ema, kes ootab oma lapsi sooja söögiga koju. Koju, mis on soe, hubane, täis mõnusat toidulõhna ja armastust. Mitte, et teistsuguses kodus neid asju poleks, aga see on siiski…teistsugune. Kahjuks pole see aga tänapäeval enam võimalik.
    

    Minu tibupojad :D

See algas nagu faktipostitus ja lõppes nagu suvaline mölapostitus minu tunnetest ja mõtetest. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!