Kolm päeva ilma tissita

Meil on nüüd kolmas päev ilma tissitamiseta ja meil mõlemal on kohati ikka päris raske.
Minu suureks õnneks ei draamatse Annu pooltki nii palju, kui ma kartsin. Kogu see protsess on tunduvalt kergem, kui ma arvasin (paar korda päevas kisub mu särki ja nutab natukene, kui ma keeldun). Vähemalt Annu jaoks. Minus on ikkagi kohati sellised emotsioonid, et ’issand, ta kasvab liiga ruttu! Peatage keegi aeg, ma tahan sellelt rongilt maha! Uskumatu, et ta on juba nii suur, et ma üldse pean selliste asjadega tegelema…”

Eile poetasin pisaragi, pooleldi sellepärast, et rinnad olid nii täis ja nii valusad, et lüpsin end veidikene kraanikaussi. Nii kui õhtul vannitoas rinnahoidja ära võtsin, pritsis piima suure kaarega üle toa. Annu oli veel vannis sel hetkel ja hüüdis kohe ”tissi, aitäh!”… Pooleldi sellepärast, et mõtlesin kui kerge oleks praegu Annu rinnale võtta ja sellest koormast lahti saada – aga ma ju ei tohi…

Ma olen lihtsalt kurb, et see periood läbi sai. Nagu juba ütlesin – ta kasvab lihtsalt liiga kiiresti… Ma oleksin meeleldi seda tema beebiiga kauem nautinud. Nüüd on temast aga märkamatult sirgunud arukas põngerjas, kes muutub iga päevaga aina targemaks, aktiivsemaks, iseseisvamaks ja tublimaks.

Ma nüüd loodan, et see piimavabrik sulgeb kiirelt oma uksed ja ma ei saa mingit rinnapõletikku, või jumal teab mida…

Eeeee, mis mõttes ”ei”?

dsc_0191



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

#negatiivne

Täna oli lihtsalt üks ”sellistest” päevadest…

Hommik oli imeline. Üks parimaid, mis meil viimasel ajal olnud on. Ma olin nii ärevil, tänulik, rõõmus ja lihtsalt… õnnelik. Aga alates lõunast on kõik lihtsalt… pekki läinud. Üks halb uudis teise järel. Üks hullem, kui teine. Ja ma ei tea… tahaks selle endast välja elada, aga ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa.

Ma ei saa aru miks, miks meie. Miks mina. Hetkel tundub nagu meiega juhtuksid ainult halvad asjad.

Ma olen kade. Mulle tundub nagu teistele sajaks igast ilmakaarest ainult õnne sülle. Uksest ja aknast. Lihtsalt niisama. Ma tean, et see tegelikult nii ei ole, aga tundub. Ja ma olen kade.

Ma olen terve elu üritanud olla hea inimene. Teisi aidanud. Olnud aus, abivalmis, sõbralik. Tihtilugu enda tahtmised ja soovid tahaplaanile pannud, et teistel oleks hea, et nemad oleksid õnnelikud. Ja seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära. Nagu… nahhui. Nii palju siis sellest, et mida külvad, seda lõikad.

Alles mõni nädal tagasi olin ma nii lootusrikas. Nii elevil. See saab olema uus algus. Aga ei.

Raske on. Raske on teha lapsele head nägu, kui tegelikult tahaks kerra tõmmata ja lihtsalt… nutta.

Aaaagh. Ma kõlan nagu mingi hale emo pubekas. Või üks neist ”lahedatest” blogijatest, kes mitte millestki rääkides postitusi vorbivad. Aga it’s fucked up. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et jälle… Et jälle pidin ma ühe oma ingli taevasse saatma.

Seda postitust alustades arvasin ma, et ei räägi veel. Ma ei teadnud kas olen veel valmis selle kirja ka panema. See teeks selle kuidagi…reaalseks. Keegi eriti ei tea veel. Ma arvasin, et peaksin enne lähedastele eraldi ütlema, või ette hoiatama, või ma ei tea, sest on neid kes siin lugemas käivad. Aga ma ei suuda. Ma ei taha järjekordset akward vestlust, et ”kuule ma olin, aga ma nüüd enam ei ole”… Ja mida sa sellisel puhul öelda oskadki? Kuidas sa lohutad? Sa ei saagi midagi teha.

Raseduse katkemine pole tegelikult nii harv juhus, kui arvatakse. Seda juhtub paljude naistega. Mõnega korra. Mõnega rohkem. Mõnega liiga palju. Aga fakt on see, et seda juhtub. Iga jumala päev. Igas maailma otsas. Ja sellest ei räägita eriti. Vähemalt mitte avalikult. See salatakse maha. Justkui see oleks midagi tabu. Jah, ka mina tunnen end sandisti. Nagu mina oleksin süüdi. Nagu ma oleksin saamatu, et ei saa isegi nii lihtsa asjaga hakkama, kui seda on raseduse hoidmine.

Aga see pole nii. Sina pole süüdi. Mina pole süüdi. Keegi pole selles süüdi.

Ajalugu ei vaiki – elu enne last

Nii kaua kui end mäletan, olen ma alati teadnud, et tahan olla ema. Mind ajas nii kurjaks (ja kurvaks), kui keegi minult küsis, et kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma pole mitte iialgi suutnud öelda ühtegi ametit. Ja ma olen seda häbenenud. Mis mõttes ma ei tea? Miks ma ei tea? … Alati tahtsin ma öelda, et tahan olla nagu minu emme. Kodune ema, pühendada end oma perele. Aga selle asemel ütlesin ma tihtiluga ”ma ei tea”.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see pärimine läks ja seda enam see mind ärritas. Ka praegu jätkub see nuiamine. Millal sa tööle lähed? Mida sa tegema hakkad? Kuna kooli edasi lähed? Mida õppima? – no joppenpuhh. Ma ei teaaaa… Ja see ajab mind hulluks! Mitte miski ei kõla sellisena, et ma tahaksin ja suudaksin seda rõõmuga iga päev teha. Vähemalt mitte ükski amet, mida saaks kuskil koolis õppida.
Kuna peale kooli lõppu oli see sund peal, et peab edasi õppima, valisin ma enda jaoks täiesti vale asja (kuigi tegin kuid ja kuid uurimistööd erinevatest võimalustest). Sel hetkel tundus see ainuke veidikenegi ahvatlev amet. Ning boonusena sain ma sealt ukuarust lõpuks minema. Sain eemale kogu sellest hullusest, mis mu eelnev ‘lapsepõlv’ olnud oli. Eemale oma alkohoolikust isast, sellest psühhopaadist ja kõigest muust hullumeelsest. Puhas leht. Uus elu. Koos inimesega, kes jäi mu kõrvale ka kõige hullemas olukorras. 16-aastasena oma elu peale.
Aga paari esimese nädalaga selgus, et ei. See ‘amet’ ei ole üldse see mida ma tahan. Motivatsioon kadus ära ja kooli hommikul ärkamine oli täielik piin. Aga mul polnud valikut ja ma pidin. Sundisin end takka ja üritasin endast parima anda. Kuni see hakkas mu tervisele. Mu selg ja jalad sõna otseses mõttes surid, kui pidin raskeid asju tassima, sundasendis olema ja tundide viisi püsti seisma.
Õhtul koju jõudes vajusin ohkega voodisse ja sinna ma oleksingi hea meeleg jäänud. Tundsin end nagu vanainimene, kellel on kondid segi pekstud.
Ja siis otsustas mu ”isa”, et tema rohkem mu koolis käimist toetada ei lase ja keeras rahakraanid kinni. Ta oli algusest peale mulle korrutanud, et see on täiesti mõttetu ala, mitte mingit tööd sellega ei saa jne… Enivei. Kuna stippist elamiseks ei piisanud, jätsin kooli pooleli ja läksin tööle.
Järgmisel sügisel astusin uuesti kooli, sest nii on ju normaalne ja nii peab. Ala mida algselt soovisin, ei avatud, sest huvilisi polnud piisavalt. Mind suunati teise ametisse. Aga see oli veel halvem otsus, kui esimesel korral. Esimese koolipäeva lõpuks oli selge, et ei… Never ever. Jäi seegi asi pooleli. Ning ma tundsin end täieliku läbikukkujana. Mis mõttes ma selline luuser olen? MIS MÕTTES NAGU! Ma tundsin, et olen alt vedanud nii oma perekonda, kui iseennast. Tundsin end kui suguvõsa häbiplekk. Ja see tunne on mul siiani. 20-aastane ema, kel puudub igasugune tänapäeva normidele vastav haridus. Wäu Janeli, wäu. Nii edukas! Kõva eeskuju oma tütrele.
Ainuõige asi mida ma oleksin saanud teha, oleks olnud minna gümnaasiumisse. Aga kuna ma olen kergelt öeldes…puudega, siis oleks see minu jaoks rohkem, kui kohutavalt raske olnud. Mul puuduvad ajud. Reaalselt. Peaks laskma endale kompuutertomograafia teha, las vaatavad järgi kas mu aju on suurem või väiksem, kui kärbse oma. Tunne on küll nagu kärbsel, kes on aknaklaasi taha lõksu jäänud ja ei oska avatud aknast välja lennata. Lihtsalt lataki ja lataki peaga vastu klaasi.

Ja siis jäin ma rasedaks. Lõpuks ometi tundsin ma, et teen midagi mida ma olen terve oma elu tahtnud ja milles ma ka hea võiksin olla. Aga sama kiirelt, kui see unelm algas, see ka lõppes, ning rasedus peetus/katkes (ma isegi ei tea mis mu lapsega täpselt juhtus). See oli mu elu üks kõige hullemaid kogemusi. Näha kuidas su laps sinust tükk tüki haaval välja tuleb… Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.
Järgnev aasta oli mu elu kohutavaim. See ületas kõik mida ma iialgi läbi tegema olen pidanud. See must auk, kuhu ma vajusin oli põhjatu. Ja ma ei tahtnudki sealt välja rabeleda.
Ma lihtsalt passisin kodus, vahtisin seriaalne, jõin pidevalt veini, koristasin, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest, otsisin uut tööd ja nutsin, kui keegi ei näinud. Autopiloot.
Teistele tegin nägu, et kõik on hästi. Kõik on lihtsalt suurepärane. Kui välja arvata see, et ma paisusin nagu õhupall (mitte sellel põhjusel, mille pärast oleks pidanud) ja olin töötu muiduleivasööja (peaaegu), kel puudusid igasugused arvestatavad väljavaated elule.
Ma mängisin oma rolli nii hästi, et isegi mu enda mees ei saanud mu valudest aru. Ehk oleksgi näitleja mu õige amet olnud?
Need korrad, kui läksin maseka muusikat kuulates jalutama, et lihtsalt ulguda… Nutmine aitas alati. Siis oli jälle kergem end kokku võtta ja rõõmsa perenaise nägu ette manada.
Nii möödus aasta. Lihtsalt vegeteerides. Ja siis jäin ma uuesti rasedaks…
Esimesed neli kuud möödusid hirmuvalitsuse all. Ehk juhtub see uuesti? Ma ei tohi mitte mingil juhul sel lasta uuesti juhtuda! Parem olen toas teki all, ei pinguta üle ja olen nii paigal, kui võimalik. Oleks võimalik, siis ei hingaks ka. Hirm oli jube. Ma ei oleks ettegi kujutanud sama asja kordumist.
Ja kui 6.nädalal kerget määrimist märkasin, tormasime tuhatnelja kiirabisse. Öeldi sama mis eelmisel korral, nemad ei saa midagi teha – loodus otsustab. Ma lihtsalt palusin nuttes jumalat, kaitseingleid, keda iganes – palun mitte jälle, ma ei elaks seda üle. Aga õnneks pukki ronides selgus, et kõik on hästi ja mingit verd nemad enam ei näe. Ma nutsin taas, aga sel korral rõõmust. See tunne oli nii-ii hea.
Kui esimest korda oma lapse südamelööke kuulsin, pidin ka silmad peast tönnima. Maailma kõige ilusam heli. Minu tütre südamelöögid. Parim sünnipäevakingitus, mida oleksin iial osanud sovida.
Nagu öeldakse siis, kaotuse haavad ravib ainult uus rasedus. Nii ka minuga. Kuigi ega seda kogemust ei unusta iialgi, ning ka too laps ei unune iial. Ta on ja jääb alati mu esimeseks beebiks. Kuigi ma seda teistele ei ütle. Ametlikult on mu esimene ju Annu. Hinges olen ma aga ema olnud juba peaaegu 2 ja pool aastat.
Elu oli jälle ilusam. Lootust oli. Ning iga päevaga paisuv punu, oli justkui õnnistus. Kuigi vaevusi ja muresid oli palju (kas oli ka mõni raseda ”mure”, mis oleks minust mööda läinud?), olin ma alti nii tänulik, et olen just seal, kus olema pean, ning mu beebi on terve.

Kui Annemaia sündis, olin ma justkui puuga pähe saanud. Mu elu unelm lebas mu kõrval, hoolimata raskest sünnitusest, mis mind maatasa tegi, oli tema terve kui purikas – mu kauaigatsetud uhkus. Aga miks ometi ma siis ei tundnud midagi suurejoonelist? Mu eluunistus oli just sõna otseses mõttes täitunud, aga mina olin suht tundetu. Nii palju siis sellest, et ainus pimekohting, kuhu minnes sa võid kindel olla, et armud esimesest silmapilgust on, sünnitus…
Kui kaks nädalat hiljem minult küsiti ”nooooh, kuidas on, ei kujutaks enam elu ilma lapseta ettegi ju?” kogelesin ma midagi väga kohmetut vastu. Endal oli ka häbi, et mis ema ma selline olen? Aga nagu palju muugagi, siis aeg annab arutust ja emaarmastus tulemata ei jäänud. Selleks ajaks, kui Annukas sai kuuajaseks, oli minus juba puhkenud väike kanaema, kes ei tahtnud teda enam käestki panna. No kuidas üks väike inimene saab nii armas, kallis, nunnu ja hea olla?
Mida aeg edasi, seda õigem tundub see tee, mille olen hetkel endale käimiseks valinud. See väike vääks (kes ei näe viimasel ajal enam üldse magada ja üürgab nagu tuletõrje alarm – aitäh hambad), on kõik, mida olen terve elu ihaldanud. Ükskõik, kui raske ka poleks, või kui vähe mu arvele ka unetund ei tiksuks, on see väike inimene üks parimaid asju mis minuga kunagi juhtunud on.
Ja siit ka järgnev küsimus – kas saada lähiaastatel veel üks selline rõõm ja mure, või ei?
Tegelikult tulin ma siia seda küsimust lahkama, aga nagu naistele kohane, alustasin ma oma juttu sada kilomeetrit enne poindini jõudmist ja see jääb nüüd järgmise postituse jaoks.

Kui laps kukub mähkimislaualt

Täna oli mu senise elu üks suurimaid ehmumisi. Ja ma tunnen end nagu maailma kõige hullem ema. Annu kukkus hommikul mähkimislaualt, mis oli pesumasina peal. Oma meeter kukkumist, otse plaaditud vannitoa põrandale!
Helistasin kohe kiirabisse, nad olid mõne minutiga kohal. Selle ajaga oli Annu juba suuremast ehmatusest üle saanud ja nuuksus vaikselt mehe süles. Silmad olid minu arvates veidike uimased, aga arstid tunnistasid ta üsna ruttu terveks. Kuigi nad ei saanud isegi vererõhu mõõtmisega hakkama – Annu varbad olid lihtsalt liiga pisikesed. Aga muidu oli Annu täitsa ergas, ning vehkis käte-jalgadega. Õnnelik õnnetus. Kiirabitöötajad ütlesid veel, et kui laps peaks oksendama, olema uimasem kui tavaliselt, või kriiskava häälega nutma, läheksin kohe haiglasse.
Ja Annu oligi veidige teistmoodi, kui tavaliselt. Minu arvates. Mängis rahulikult mul süles, ning siis järsult hakkas nutma. Otsustasin kohe Tartusse sõita ja lasta ka sealsetel arstidel lapsele korralik kontroll teha.
Ka nemad ei leidnud õnneks mitte midagi ja tunnistasid, et õnnelik õnnetus.

Aga mis siis juhtus? Loll ja unine pea, on ihu nuhtlus! Ma tõsiselt loodan, et saatus karistab mind selle eest. Minu pärast oli mu lapsel valus. Mina õpetangi talle, et maailm on kuri ja valus koht, ning isegi emme ei suuda teda selle eest kaitsta. Et emme ei saa oma ainukese tööga hakkama, milleks on teda kaitsta!
Minu tagantjärele teooria on see, et Annu hakkas end jälle istuma tõmbama, ning vajus siis külili,ja seejärel kukkus pea ees alla. Ja sellepärast oligi ta 180 kraadi pööranud.
Keerasin lapsele kaheks sekundiks selja, et kakane body märjaks lasta, ning see oli kõik mis selleks kulus!!!

Seda tunnet pole võimalik sõnadessegi panna. Mu vaene päikesejänku.

Olgu jumal tänatud heade päevade eest!

Mul oli eile vist senise ‘maam laifi’ kõige hullem päev. Ma ei tea mis sel lapsel eile (ja üleeile, ja üleüleeile) viga oli.
Algas kõik sellega, kui me paar päeva tagasi läksime deidile. Nimelt kirjutas mulle üks vägaväga vahva naine, et tal on veidikene üle aasta vanune poeg, ja kui me soovime, siis nad võivad meiega jalutama tulla küll. Loomulikult olin nõus.
Saime siis kokku ja kuna mul oli trikood vaja, läksime poodi. Lapsed jäid vankritesse, maja ette, magama. Jätsin monitori Annule korvi, et kui häält teevad, siis kuuleme.
Sain mina siis kaks trikood proovitud, kui kuulsin, et Annu hakkas häält tegema. Kuna ma olin porgandpaljas, siis hüüdsin E’d, et ehk ta läheb ja väristab mu last, nii kaua kuni ma end kiiruga riide topin. Ise veel mõtlesin, et maru imelik. Tavaliselt kui ta vankris magama jääb, siis ta magab ikka ka.
Tormasin siis kohe õue, kui riided selga sain. Isegi trikood ja möllud jätsin kabiini maha, sest laps ju endiselt nuttis. Aga vaene E. ei teadnud, et vankri vaikne edasi-tagasi sõidutamine ei aita, seda tuleb üpriski hoogsalt väristada ja raputada, et Annu rahuneks.
Kui lapse uuesti magama sain, läksin poodi tagasi ja ostsin ühe trikoo ära. No parem see, kui mitte midagi.
Kui koju jõudsime, olime me õues olnud kõigest kaks tundi. Isegi vähem. Ja Annu ärkas kohe üles, kui vanker seisma jäi. Tavaliselt magab Annu õues oma lõunaund kolm tundi. See on siis minu püha aeg, kus ma saan natuke puhata, sarju vaadata, blogida, lugeda. No mida iganes parasjagu süda ihkab.
Ja enam ta magama ei jäänudki. Ainult virises ja mitte miski ei kõlvanud. Mõtlesin, et noh, mis siis ikka, et väsis üle ja režiimi muutus mõjutas… Ning nutune Annemaia pole ju meie jaoks mitte kui midagi uut.
Aga terve järgmise päeva oli asi täpelt sama. Ainult virises. Magas 5-30 minuti kaupa ja pikemat lõunaund ta ei teinudki. Isegi vankris röökis. Nagu keegi saeks tal parasjagu vasakut jalga otsast või midagi… Ja vahepeal keeldus söömast, oli üle kolme tunni söömata. Minu jaks oli see veider, sest tavaliselt sööb ta iga kahe tunni tagant. Mõtlesin, et ehk on ta nüüd ‘suur tüdruk’ ja venitab oma söögiaegu pikemaks või midagi… Ja virinal ei tundunud ka lõppu tulevat. Jällegi, eeldasin, et ju ta on üleväsinud. Hüppasime siis pallil, kõndisime mööda tube, hüpitasin teda süles jne. Jällegi, see ei ole ju esimene kord. Ning õhtul magama minnes lootsin lihtsalt, et järgnev päev on parem…
Aga oh ei. Lootus pidi lollide lohutus olema. :D
Enivei. Terve eilse päeva ta lihtsalt nuttis, hüsteeritses ja niuksus. Pole mina enne näinud, et ta keset und nii haledalt nutma puhkeks. Ma ehmatasin end mitu korda südari äärele. Magab-magab, ja siis järsku südantlõhestav nutt. Nagu keegi oleks hammustanud… Tegin temaga igast imenipid ära, aga mitte miski ei aidanud. Tundide viisi hüsteeriline nutt. Lõpuks lihtsalt hakkasin ise ka nutma. Kõvasti kohe. Ja laps jäi vait. Nii kui ma lõpetasin, siis hakkas uuesti nutma.
Lõppkokkuvõttes hüppasin ma siis eile lõunast saadik, kella üheksani õhtul pallil. ÜHEKSA TUNDI JUTTI! Te võite ainult ette kujutada mis sädemeid mul kannikate vahelt lendas. Selline tunne, et perse kukub kohe tagant ära. Vahelduva eduga siis magas mul süles, nuttis, hüsteeritses, magas, nuttis… Ja terve selle aja keeldus ta söömast. Sõi vist hommikul 11 ajal viimati ja järgmine asjalik söögikord oli õhtul poole kümne paiku. Nii kui juba nägi, et hakkan rinda välja võtma, kukkus hüsteeriliselt nutma. Ja siis ei aidanud muu, kui hüppamine, või lasin tal kaks minutit telekat vahtida. Mul oli tõesti selline tunne, et ma lähen lolliks kohe. Ainuke asi mida ma terve selle aja teha sain, et mõtteid eemale saada, oli telefoniga netis istumine. Vastasin askis küsimustele, rääkisin nii mõnegi lugejaga juttu, ning kurtsin neile oma rasket päeva. Midagi muud ju teha ei saanud. Ja nii kui hüppamise lõpetasin, hakkas ta nihelema ja ärkas üles.
Ma tõsiselt tänasin jumalat, kui mees lõpuks koju tuli. Ma sain süüa, ma sain vetsu, ma sain püsti! Oehissandjumal.
Helistasin ka 1599 ja küsisin nõu (huvitav mitu miljonit mu järgmine telefoniarve on, kui ma 6 minti rääkisin?). Öeldi, et pane küünal, et see leevendab seda mis iganes tal siis parasjagu valutab, ja kui homme sama, siis kindlasti arstile. Ja tundus, et küünal aitas. Peale seda hakkas sööma vähemalt ja oli kuidagi rõõmsam.
Öö oli vägagi rahulik. Sõi ja magas, nagu ikka.
Kuigi mina uinusin hirmuga. Et äkki on homne (tänane) samasugune, ja järgmist sellist päeva ma küll üksi üle ei ela.

Ning täna ärkasin sama hirmuga. Ma isegi ei julgenud last küljele pöörata, et rinda pakkuda. Tavalisel hakkas ta kohe hüsteeritsema. Ega ta täna ka väga sillas sellest ei olnud, aga kuidagimoodi sai ikka söönuks. Ja magas tavapäraselt, 40 minuti kaupa. Vahepeal naeris ja naeratas, võimlesime, pesime silmad ära, vahetasime riideid jne. Muidugi nuttis ja oli viril ka, aga mitte midagi sellist enam, nagu eelnevatel päevadel. Nüüd on ta tema ise jälle. Ja ma olin niiniinii õnnelik, et tal parem on. Päriselt ka. Kivi langes südamelt kohe. Ma kartsin juba mingeid iks asju. Mõtlesin, et ehk on tal nüüd söögitorus põletik, et ta süüa ei taha (valus süüa) ja kui ta vahepeal midagi üles ajas (ma ei saa aru millest tal üldse üles ajada oli, kui ta midagi ei söönud), siis see haises happeselt. Mõtlesin, et ehk on hambad, määrisin geeli ja masseerisin. Isegi igast võimatuid asju hakkasin välja mõtlema ja oma peas leierdama…

Ma olin nii õnnelik, kui ta lõpuks sööma hakkas ja oli tavaline tema ise.
Nüüd magab õues rahulikult juba kolmandat tundi. Ja ma sain terve korteri koristatud, ning nüüd joon teed ja ootan sõbranna kõnet. Eile sel ajal nutsin endal silmi peast välja näiteks…

Ahhjaa, meil pole juba teist päeva pooles korteris elektrit. Nii tore. Laupäeva õhtul oli koridoris hull kärsakas üleval, pühapäeva õhtul samamoodi ja siis kadus meil elekter ära. Awesome. Vets, vannituba, mehe koobas,köök ja lastetuba on pimedad. Ma tahaks nagu duši alla minna, last kraani all pesta, lapsele vanni teha, pesu pesema panna ja normaalse inimese kombel vetsus käia, aga oh ei, seda on ju palju palutud. :D
Jumal tänatud, et meil on miljon pikendusjuhet. Muidu oleks külmkapp praegu keset teleka tuba.
Igatahes. Täna tuleb tuttav elektrik, ja vaatab asja üle.

Aga muidu. Täna on nii hea päev olnud. Tundub, et vahel peab olema neid halbu päevi ka, siis oskame häid rohkem hinnata.
Ma lähen nüüd rüüstan ebay’id edasi. Shoppan meid vaeseks varsti, kui keegi mind kohe ei takista…