Me oleme Annuga juba issand-ma-ei-mäleta-mis-ajast mehele peale käinud, et meil on jänkut vaja. Siiani polnud ta nõus. Aga nüüd… hehe! Annu kutsikasilmadele ei suuda keegi lõputult ei öelda.
Kunagi mul oli jänes. Lasin ta endale “kinkida”, sest mu emme ei lubanud mul ka jänest võtta. Panin talle nimeks Edward, Videviku saaga järgi! :D Ta oli jube kift loom, aga hirmus suur ka ja ta ei tahtnud üldse süles nunnu olla. Pigem minu eest mööda tuba kabuhirmus põgeneda, nagu ma ta vardasse tahaks ajada. Või kui ta oligi süles, täitusid ta silmad iga kord hirmuga, ning ta oli paigal nagu kivikuju (=HIRM). Ma ei tea miks see nii oli. Ehk sellepärast, et ta polnud toajänes, vaid elas õues, suures puuris. Või ehk sellesellepärast, et ta polnud nunnutamise jäneseks aretatud. Või ei suutnud ma lihtsalt ta usaldust võita… Igatahes oli ta vinge sell, mis siis, et süles olla ei tahtnud (jänes ei pidanudki tegelikult eriline süleloom olema). Nii vinge oli vaadata kuidas ta mööda tuba kappab ja tekkide sisse urge kaevab.
Otsisin neid pilte ja leidsin niii palju vanu mälestusi. Oeh, 6-7 aastat tagasi olin ma ikka nii ilus! :D
Ühesõnaga. Kui meil saab kiirkorras arsti juures käidud, et ka poisil allergia välistada, ning puurid jne lõpuks kõik olemas on, võtame endale jälle jänkud! Aga seekord väiksemat sorti lontkõrvad. Kääbus-pässud vms.
Tuba on meil niikuinii üsnagi jänese ja tite kindel, seega hetkel ma sellepärast väga ei muretse. Aga korralikku puuri on ikkagi vaja, sest meil on ju kassid ka, kes jänkupoegades alguses kindlasti pigem saaki näevad. Tahan suurt õuepuuri ka, kus jänksid rahulikult värskes õhus tatsata ja muru näksida saaksid. Aga kuna nad on siiski urgide kaevamises meistrid, paneb see lahtine põhi mind veidi muretsema. Äkki kaevavad end välja või kaevab keegi end hoopis sisse? Ehk saab mu kuldsete kätega mees ise midagi lahedat kokku leiutatud…
Ma olen tegelikult ühe naisega juba rääkinud, kes paari nädala pärast poegi loovutama hakkab. Aga ainus jama on see, et ta elab 185km kaugusel ja meil pole ikka veel autot. Ma tahaks ikka enne jänkusi näha ja katsuda, et aimu saada mis iseloom neil on jne. Ja kuna ma tahan kahte, tekib ka oht, et saan kogemata ikkagi emase ja isase. Ühest sünnitusmasinast siia majja piisab, seega tahaksin ma kahte emast, et nad sigima ei kukuks. Õnneks jääb sellise apsaka puhul ka kastreerimise võimalus.
Alguses mõtlesin, et võtame jänkud alles siis, kui lapsed juba nii vanad on, et suudavad ise nende eest hoolitseda, aga olgem ausad, lõpuks peaksin niikuinii mina nende eest hoolitsema, seega väga vahet pole kas nüüd või viie aasta pärast.
Minu arust kuulub ühte ilusasse lapsepõlve ikka terve trobikond loomi! Kui see oleks minu teha, siis läheks ma kohe täna varjupaika ja tooks sealt paar õnnetukest endaga koju kaasa. Kui oleks võimalus, siis võtaks ma kanad ka. Ja hobused! Oeh, kui ma miljoni võidan, siis ostan talu ja teen oma loomaaia. Päriselt! :D
Kui me korteris veel elasime, oli seal majas üks tüdruk, kes iga kord täiesti hüsteeriasse sattus, kui mõnda looma nägi. Kui ma oma suure koeraga õue läksin, jooksis too plika iga kord nuttes tuppa. Ükskord sain ta emalt isegi sõimata, et ma tema last hirmutan. Et nagu… kurb. Olgu siis selle hirmu põhjuseks halb kogemus või vähene kokkupuude loomadega.
Igatahes, jänkude omanikud võivad kaasa rääkida – millised ja kui suured puurid teie loomadel on? Kas ja mida te neile soetanud olete (mänguasjad jne)? Mis te neile süüa annate? Palju nad hävitustööd teinud on jne? Lisaks, kui kellelgi on mulle pakkuda korralikku 120 cm toapuuri, suurt õuepuuri, mõnda muud tarvikut või jänkupoegi, võib ka ühendust võtta. :)
