Ma ikka mäletan, et ennevanasti “võistlesid” lapsevanemad selles kui öko ja super ja tubli ja tark keegi on, ning kui palju nende lapsed oskavad. Nüüd tundub mulle aga kohati, et asjad hakkavad justkui vastupidiseks minema. Nüüd üritatakse üksteist rumalusega üle trumbata. 

Näiteks üks julgeb tunnistada, et ta 2-3aastane sööb vahel krõpsu ja siis kargavad inimesed kaheks – need kes õõvastusest infarkti äärel on ja need kes üritavad asja üle trumbata. “Aaa, sul sõi 3-aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Mu laps sõi juba aastasena iga päev hommikusöögiks paki krõpsu!” “Aaa, sul sõi aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Kui minu tibu 2-kuune oli, jõi ta juba pudelist cokat, tegi triibu hero ja ampsas moosipirukat peale!”

Okei-okei, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mulle lihtsalt ei mahu pähe kuidas inimesed nii pimedad on ja suvalisest pildist edasi ei mõtle. Paned pildi krõpsudest, järelikult muud te ei söögi. Postitad pildi juurvilja wokist, järelikult olete te ülitervislikud ja rämpsu üldse ei söö. Tegelikult aga võib-olla olid need juurviljad mitme kuu jooksul esimesed, mis te sõite eksole… Põhimõtteliselt siis, et kui ei räägi, järelikult ei tee. No ma ei tea, ma ei räägi sellest ka kuidas ma vetsus käin, kas see nüüd tähendab siis, et ma ei käigi või? :D

Pics or it didn’t happen
Ka minu Annu on ebatervislikku jura saanud ja saab pea iga päev midagi magusat. Ja no kuna Joel jagab juba ka matsu, siis nõuab ka tema oma osa… Aga siin majas kehtib reegel, et kui sooja sööki ei söö, ei ole mõtet magusast isegi juttu teha. Lunigu ja nutku palju tahavad. Vahetult enne sööki pole ka enam mingit näksimist, sest muidu võin ma vaid und näha, et nad midagi korralikku söövad. Isegi kui nad terve päeva jooksul aiamaalt vaid kurki-porgandit-kirsstomateid nokkimas käivad, ei ole mul mõtet loota, et nad hiljem korralikult sooja sööki söövad, seega mis veel magusast siis rääkida.

Kui aga on söök ilusti söödud, siis ma tõesti ei näe mõtet ega põhjust mõnda nö ebatervislikku asja keelata. Peale õhtusööki paar kommi või natukene jäätist, miks mitte?

Ma saaks aru kui laps vaid magusat ja jura sööks, vot siis oleks põhjust jaurata, sest kasvav laps vajab vitamiine ja mineraale ja kõike seda head. Last kasvatad sa esimesed viis aastat, peale seda tuleb lihtsalt tagajärgedega tegeleda. Lapse esimesed viis eluaastat pidavt olema need kõige tähtsamad, mil kujunevad välja lapse alustalad täisväärtuslikuks eluks edaspidi. Kui ta sööb lapsepõlves ebatervislikku jura, on suur tõenäosus, et ka täiskasvanuna on tal halvad toitumusharjumused, millest on väga raske välja murda. Pluss muidugi fakt, et esimestel eluaastatel kujuneb välja lapse immuunsussüsteem, mida tulebki hea ja tervisliku toiduga arendada. 

Näitena saan kohe tuua kasvõi iseenda. Minu lapsepõlves olid kartul ja kaste ning makaronid hakklihaga tavaline toit. Tänase päevani on kartul ja makaron ühed põhilised toiduained, millest ka oma perele süüa teen. Olen need küll tervislikumaks muutnud ja igalepoole üritan sokutada juurviljad, aga omamoodi sisse on need mulle ikkagi kodeeritud. Siiani on mu lemmikuks kartulipuder kastmega ja makaronid, aga need viimased olen teinud võimalikult tervislikuks (täistera, juurviljad, kana). Tavalisi makarone pole me juba aaaastaid söönud ja kui ma hiljuti neid proovisin, tundusid need mulle ikka vägavägaväga rõvedad ja ma ei suutnud ühtegi ampsu alla neelata. 

Ühesõnaga, lapsepõlv on kõige alustala ja kõik mida laps sel ajal sööb-tunneb-kogeb, määrab minu arust ka lapse edasise elu. See on nagu, et ükski laps ei sünni ju mõrvariks või vägistajaks, selliseks muudavad ta lõpuks kogetud või kogemata jäänud asjad (lapsepõlves)…

Kuidas teie majas on, kas lapsed söövad mida ja millal tahavad või kehtivad ikka mingid reeglid? Kas teie lapsed söövad vahel rämpsu?