Ma tean, et kõik minu ”reklaampostitused” on ühe noodiga – ‘see on nii-ii hea, tore, vinge, kasulik, mina soovitan!’, aga ausalt, ma võtangi vastu vaid pakkumisi, mis mulle tõesti vajalikud või huvitavad tunduvad ja kellelegi meist rõõmu pakuvad. Seega ongi kõik mu reklaami noodiga postitused sellised kiitvad ja ninnunännud, sest kuidas muudmoodi ma siis kirjutan, kui ma valingi vaid asju mille puhul ma tean juba ette, et see tõenäoliselt mulle pettumust ei valmista?

Eks omal ajal olen ma igast asju vastu võtnud ka vaid sellepärast, et ‘jeee, mulle pakuti midagi’, aga mu arvamus on sellegipoolest aus olnud. Nüüd ma enam kõike avasüli vastu võtma ei torma. Viimati kirjutas mulle näiteks üks erootikakauplus. Alguses mõtlesin, et ainus variant see koostöö ära teha, on valida tupekuulid vms, mis vaagnapõhjalihaseid treeniks, sest noh, kaks last on oma töö teinud ja batuudil ma enam hüpata ei saa, ilma, et ma end natuke täis ei laseks. :D  Seega see oleks mulle kasulik ja isegi vajalik koostöö olnud, aga kahjuks see siiski ei lähe kokku mu põhimõtetega. Blogiga oleks see sobinud küll, sest vaevalt, et ma ainus ema olen, kel on peale sünnitust vaagnapõhjalihased olematud ja vajaksid trenni. Paljud võibolla isegi ei tea, et see on normaalne ja parandatav asi… Aga lõpuks otsustasin ikkagi selle koostöö ära öelda, sest vibrasi müüva poe reklaamimine oleks minu jaoks natukene imelik olnud.

Haha, ja siis ükskord kirjutas mulle üks laenufirma. Pakkus mulle 50 euri selle eest, et ma nende lehest kirjutaks. :D
Kuigi 50 euri ei ole minu jaoks väike raha, ei hakka ma selle summa eest küll mingit laenujura reklaamima. Laenud on tõsine kohustus ja seda otsust ei tohi teha uisapäisa. Laen võib su elu täiesti pekki keerata. Never ei tea millal sa töö kaotad või õnnetusse satud või jumal teab mida, ning sul kaob võime seda laenu tagasi maksta. Lõpuks oled silmitsi suurte võlgadega, millest sa end kuidagi välja närida ei oska.
Kunagi ma mõtlesin, et ei võta iial ühtegi laenu, liisingut, järelmaksu vms. Kui kohe osta ei suuda, pole vajagi. Aga elu õpetab ja kõik pole siiski nii must-valge. Ühesõnaga, ma oleksin saanud selle postituse ka nii teha, et ma poleks laenude võtmist heaks kiitnud, vaid näiteks niisama enda kogemustest rääkinud, aga noh, neeeh. Tänan ei.

Ma ütlen ausalt, et ma ise olen ka firmadele kirjutanud ja koostööd pakkunud. Kui ma saan tänu blogile raha säästa, siis ma seda ka teha proovin. Näiteks kui me teeme remonti, siis ma mingil hetkel kuskil ikka räägin või näitan midagi. Miks siis mitte säästa hulga raha vaid selle arvelt, et lisan juurde kust toode pärit on?

Hüpikreklaamid blogides on muidugi teine teema. See on minu arust kõige lihtsam viis blogiga teenida. Eks siin loeb palju ka lugejate hulk, aga isegi mina saan iga kuu päris arvestatava summa selle eest. Jah, ma saan aru, et need on häirivad, aga noh, pliis kannatage ära. :D
Näiteks enne, kui ma teile siin ükskord seletasin oma hüpikreklaamide kohta, teenisin ma iga kuu umbes 50 euri. Nüüd on mu teenistus tänu teile ikka väga tublisti tõusnud, umbes 150 euron kuus. Aitäh, et vaatate ja klikite, ning tehke seda ikka edaspidi ka, eksole. :D

Ma tegelikult hakkasin seda postitust kirjutama selle mõttega, et näitan teile oma uuenduskuuri läbinud vankrit, aga noh, jäin hoopis reklaamist lobisema… Seega teen kohe teise postituse otsa ja näitan teile oma Vankripai ilusalongist saabunud kaunitari ka ära. :)

Kuidas teie suhtute blogijate reklaampostitustesse? Kas usute või mõtlete, et see on kräpp, või ehk te ei loegi neid? Kas reklaamid häirivad teid?

Btw, mind muidu reklaamid ei häiri, aga nüüd ei saa enam lõustaraamatuski rahus videoid vaadata, ilma, et mingi reklaam vahele ei hüppaks – vot see on küll ärritav juba.