Üks hiiglama armas fotosessioon, ehk ma olen armunud!

Nagu ma siin juba öelnud olen, siis pühapäeval käisime Ailiga pildistamas. Ja ma jäin nii-ii rahule! Ta on tõesti täpselt sama mõnus ja sõbralik, nagu blogist tundub. Temaga oli kuidagi väga vaba suhelda ja ei tekkinud üldse sellist piinlikku vaikust. Jutustasime nagu teaksime teineteist juba ammu, kuigi pole päris elus kokku puutunudki. :D

Kuna Annu on… Annu, siis võtsin kaasa ka oma sõbranna, kes aitaks mul seda väikest väänikut ohjes hoida. Lisaks sellele vedas ta veel meie mustlaslaagrit meenutavat vankrit mööda parki ringi, ning kuskile kilomeetri kõrgusele, mäe otsa ka veel :D Ma ei tea mida ma ilma temata teinud oleksin, tõesti – suuuur-suuur aitäh Sulle Jassu!
99% ajast muidugi jooksidki sõbranna ja Aili Annul järgi, sest mina lihtsalt taarusin jalalt-jalale ja mõtlesin millal ometi ma need baleriinad jalast võtta saan. Jumal tänatud, et ma plätud kaasa taipasin võtta ja tänu neile ülejäänud päeva kuidagi üle elasin. Ütleme nii, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis olid mu väikestel varvastel sama suured villid, kui varbad ise. Ma lausa ehmatasin, kui seda õudust nägin. :D

Igatahes, suur aitäh ka Ailile, kes meiega nii palju jännata viitsis, mööda mägesid ronis ja ülihelikiirusel kõik pildid valmis tegi!
Ja nüüd hold your horses, sest siit tuleb üks ilmatuma pikk piltide joru. Kõik pildid olid lihtsalt nii armsad ja erilised, et ma ei suutnud mingit eriti karmi valikut teha (107’st 69 on teie ees!). Ma olen neisse piltidesse täiesti armunud! Üks põhjus on ilmselt see, et mul lihtsalt polegi Annuga koos mingeid normaalseid pilte ja just tema toob ka minus selle erilise ‘miski’ välja. :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Üks ilus fotosessioon looduses – kõhupildid

Käisin mõned päevad tagasi ühe imearmsa naisega pildistamas. Ta on muide umbes sama kaua fotograafiaga tegelenud, kui minagi. Aasta alguset, või nii. Aga no loomulikult on tema tase juba ammu kaugemal ja kõrgemal, kui mul ilmselt üldse lähiajal õnnestub saavutada.
Ja no ega ma pole tegelikult viimasel ajal väga kaamerat kätte saanudki (lubade tegemine, Annu, rasedus, aiamaa, loomad, kodu, laiskus jms vabandused).
Lightroomis on mul tegelikult päris mitu ”fotosessiooni” töötlemata, mida võiks teilegi näidata. Mõlemad veel täitsa lumisest ajast. :D
Ühesõnaga, ma pole isegi jõudnud neid netipõhiseid kursuseid (piinlikult) kaua lahti teha, et need lõpuni lugeda. Muud asjad on lihtsalt prioriteedid olnud… Peakski selle asja jälle kätte võtma, muidu läheb veel tuhin niimoodi üle.

Igatahes, näitan paari pilti teile ka ja kiidan Egle tublidust! Minusugusest trullast on ikka raske midagi normaalset välja võluda, aga tema sai sellega hakkama. Lisaks oli päev väga palav, me turnisime ja kepslesime palju ringi, mul oli seljataga pikk ja loksutav bussisõit, ma olin omale selga tõmmanud ebasobiva pluusi ja tegelikult ei oska ma mitte kunagi mitte kuidagi piltide jaoks ‘poseerida’, seega on mul enamus ajast mingi mega awkward poos ja nägu ees. :D

Fotograafi facebooki leiate SIIT ja tema fotoblogi SIIT! :)

DSC_0006-1

DSC_0018-3

DSC_0029-8

DSC_0044-12

DSC_0047-13

DSC_0131-27

DSC_0143-1-2

DSC_0147-32

DSC_0165-37

DSC_0169-38

DSC_0188-40

DSC_0195-42

DSC_0209-44

DSC_0216-47

DSC_0227-50

DSC_0230-52



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Pikk loba kõigest ja mitte millestki, koos ”piltidega”

Mul viimasel ajal mõte jälle üldse ei jookse, ning pole eriti ideid, millest kirjutada. Vähemalt mitte selliseid, millest saaks terve postituse. Ja ma ei oska selliseid ‘lobapostitusi’ ka nagu väga teha, et hüppan ühelt teemalt teisele. Aga eks ma üritan.

Esmalt, ma sain täna teada, et ma ei saagi oma aurumoppi tagasi, sest neil pole mulle uut samasugust saata. Eks ma siis lapitan endasi oma põrandaid. Tänks.

Teiseks, mu läppari klaviatuur paneb ka jälle segast. Vahepeal ei jõua nagu järgi, jätab osad tähed vahele, ei tee komasid jne… Seega ärge imestage millegi üle. :D

Kolmandaks, kas keegi teine ei tahaks siin paar-kolm päeva minu eest (rase) perenaine olla? Ma lamaks nii kaua…
Kohe üldseee ei viitsi. Mitte midagi. Tahaks lamada. Ja olla. Aga kõik tahavad minust koguaeg midagi. Ja jube sitt on olla. Ei jaksa. Midagi. Peale lamamise.
Ja ma olen nii suur… Mingi paar sentimeetrit on vist ainult puudu sellest mõõdust, millisena Annut sünnitama läksin. Ja tookord olin ma 20 kg rasvasem.
Kaal on tegelikult juba päris korralikult tõusnud. Noh, jah, need on need popkornid ja shokolaadikommid, mida ma salaja sööma pean (rõhk sõnal PEAN – nagu keegi hoiaks relva meelekohal vms…), sest Annu ei talu endiselt shokolaadi.
Ja sa katsu midagi selle lapse ees süüa, nii, et sa talle ei anna. Kohe on ‘aaaam-aaaaam’ platsis, suu ammuli nagu linnupojal. Söö sa siis kasvõi küüslauguga võikut, popkorni, kommi või juurikaid – tema tahab ka. Mis siis, et viis sekundit tagasi tankis endale näiteks kaks banaani ja pool tassi jogurtit sisse…

Alles see oli siin ükspäev, kui ta sõi enda pudru ära, ja siis pani veel pooled minu praekartulid ka nahka. Ja nii mitu hommikut järjest. Ma ei saanudki oma praekartuli isu täis söödud. :D
Aga vähemalt sööb nüüd. Vahel harva. Kui teda pikalt nälgas hoida.
Päriselt. Hommikuti näiteks pole mul mõtet talle enne 10t hommikusööki pakkudagi, sest muidu ei võeta sealt ampsugi ja kõik lendab suure kaarega ‘Sämmule’.

Meie toitumine on üldse nii ”terve”, et mul hakkab lausa paha. Sellepärast kirjutasingi juba E. Orgule ja ehk hakkan ka kava jälgima. Ma ei tea mis sellest tuleb, aga vähemalt proovin… Halvemaks see igatahes midagi teha ei saa.

Mul on vist see staadium raseduses juba käes, kus ma ei suuda enam liikuda. Enne, kui õue läksime, panin endale jalanõusid mingi 10 minti jalga. Mees käis kolm korda kontrollimas, kas ma ikka hingan veel või. :D
Annu ei mahu ka väga hästi enam sülle. Talle saabaste jalga ajamine on ka poole päeva töö…. Kui ükskord õue jõuame, on tunne nagu oleksin maratoni läbinud. Sama hästi võiks riidest lahti võtta ja diivanile tagasi minna – tänane trenn tehtud!
Vahetasin oma rasked talvesaapad nüüd ketside vastu, sest ma ei jaksanud enam jalgu tõsta! Juba kiire poetiir võttis nii läbi, et sure või maha.
Sõiman end iga jumala päev, et ma peale kolimist nii mugavaks läksin ja enam jalutamas ei käinud. Lubasin endale ju, et uue raseduse ajal hakkan end liigutama korralikult ja ei jää vedelema. Pärast on jälle nii-ii raske! Ja mis juhtus? Ma olen veel hullem laiskvorst, kui eelmisel korral! Ja nüüd on tulemus käes. Ma olen jälle nagu maakera, igast otsast (vaadake mu feissi, õhupall täitsa). Ime siis, et Annu käib ja räägib koguaeg ‘paks, paks paks’, kui ma poolpaljana siin ringi lasen. :D
Mingi kolm sentimeetrit on vast puudu, et jope enam eest kinni ei läheks. Kodus pean ka juba mehe särkidega käima sest muidu on naba väljas. Ma ausalt ei tea mis minust saab. Saatke keegi 250 L prügikotte, palun? :D

Tahaks nii paljusid asju teha. Aga aega pole. Ja energiat pole. Kõlab väga loogiliselt, ma tean. Psõhh, sest mida mul siin ikka nii väga siis teha on, eksole? Aga mitte kuhugi ma oma asjadega nagu ei jõua ka…
Tahaks oma titeteki lõpuks lõpuni heegeldada. Mulle meeldib käsitöö, aga selleks, et seda teha, peab Annu magama. Muidu ta heegeldab mul siin kõik laiali…
Aga ajal, kui Annu magab, tahan ma jällegi teha selliseid asju, mis vajavad vaikust. Näiteks lugeda. Ma pole siiani suutnud neid lastekasvatus raamatuid läbi lugeda, mis ma juba kuu aega tagasi omale raamatukogust koju vedasin. Täna käisin lausa aega pikendamas. Ja võtsin ühe raamatu veel juurde. Nagu mul poleks juba riiulil hunnikus kuute paksu raamatut ootamas…

Järgmine-ülejärgmine kuu pean juba tomatid-kurgid-kõrvitsad-muu jama mulda panema, aga ma ei tea kuhu paganama kohta ma selle greenhouse püsti löön, sest mees lammutas väikse toa nii laiali, et sealt võib keldrisse kukkuda…
Pean üldse mõtlema hakkama mida, kui palju ja kuidas ma külvan. Pean guugeldama hakkama ka, et mis temperatuurid üldse olema peavad ja mis sordid on head ja… Lihtsam oleks turult osta. Aga ma tahan ise proovida. Mis siis, et mul pole sellist ruumigi. Turu variant jääb selleks puhuks, kui ma kõik pekki keeran ja kogu krempel maha kärvab. :D

Ja siis pean ma veel oma pooleli oleva ”projekti” lõpetama, aga asi seisab praegu teiste inimeste taga, ning see on ärritav. Ideaalis lootsin ma, et oma sünnipäevaks saan sellega ühele poole, aga tundub, et nii siiski ei lähe…

Siis tahaks veel teha algust fotokursustega. Ühe tasuta kursuse leidsin fotokursus.ee’st ja teise kinkis sõbranna mulle sõbrapäevaks. Aga tegelikult tahaksin ma kõige esimesena läbida algkursuse. See on praegu hea soodukaga ka kingitus.ee lehel… Aga ma ei tea kui mõttekas on 35 euri mingi koolituse peale magama panna. Pärast see on mingi täiesti mõttetu värk… On keegi ehk mõne sellise koolituse läbinud ja oskab öelda, kui kasulikud need on?

Aga no vaadates mu praegust taset pildistamise osas, siis kulub iga infokillukene ära.
Ma olin eile õhtul päris ahastuses, kui lightroomi lahti võtsin. Õues olles vaatasin, et pole neil piltidel nagu väga hädagi, ja küll ma pärast siis parandan neid töötlusega. Aga kõik pildid, mis päeval klõpsisin, olid nii ülevalgustatud, et ma ei osanud nendega midagi teha. Tõmban ühte vähemaks, lähevad näod tumedaks, panen teist juurde läheb lumi ebareaalselt heledaks jne… Lõpuks lõin käega. Kui see on enam-vähemgi vaadatav siis success! Pidingi guugeldama hakkama, kuidas lume ja ereda päikse käes seadeid sättida…

Ma vist olen enda vastu veidikene liiga karm ka (kas see on nüüd hea või halb, öelge teie). Arvestades, et ma alles kuu aja eest asjaga alustasin, ei saagi ju siit oodata Aili tasemel pilte. Aga no samas tahaks juuubaaaa kõike osata. :D
Mind häirib vahel kõige enam see, et ma tean, et pildil on midagi puudu, aga ma ei suuda aru saada, mis. Ja vahel näen ma pildil ainult vigu. Ning vahel näen ma neid vigu alles hiljem. Nagu ka praegu. Vaatasin seda postitust üle ja näen, et ‘näe siin oleks saanud sinist maha tõmmata, siia oleks pidanud valgust juurde panema’ jne…

Nagu ma siin vastlapäeval oma kukleid pildistasin. Või õigemini seda teha üritasin – kõhuli maas, ägisedes, sõbrannade itsitamine taustaks käimas. Kui mees tuppa astus ja küsis kaua ma seda juba teinud olen, siis üks sõbrantsidest vastas, et ‘nooooo, mõnda aega’. Ja pilti ikka kätte ei saanud. God damn it!. :D
Rahuldava pildi sain alles mitu päeva hiljem, kõige viimasest kuklist.

20160214-DSC_0067Nende kuklitega oli ka muidugi omaette jant ja jama, aga vähemalt saan öelda, et olen nende tegemist proovinud ja peaaegu, et ka hakkama saanud… Ma pole aastaid juba kukleid söönud ja kujutasin ette, et poe omad on ikka jube head. Aga ma ütlen ausalt, et mulle meeldisid minu enda omad rohkem, kui need ‘eesti pagari’ omad, mis ma hiljem maximast ostsin…

Muide, ma läksingi siin RAW’is pildistamise peale üle ja issandjumalkuihea see on! Ükspäev tegin poolkogemata JPGE pilte ja pärast töötluses needsin end maa alla – no ma ei saanud aru mis kamm on. Pildid läksid nii pekki, et midagi jubedat. Päästa polnud midagi. Prügikasti laks. Pärast meenus et ‘ahjaaa, ma taastasin ju algseadmed’…
Õnneks ei olnud need mingid hinnalised pildid, vaid suvalised klõpsud Annust, tolle DIY postituse jaoks.
Aga nii palju ütlen küll, et see RAW on mind veidikene ära rikkunud. Ma ei viitsi enam nii palju sättida ja mõtlen klõpsimise käigus, et ‘ah, küll ma pärast lightroomis sitast sepikut teen’. Üldiselt teengi, aga vahel olen ikka liiiiiiga mugavaks läinud ja liiiiga palju töötluse imedele lootnud, ning isegi lightroom ei ole suutnud midagi päästa. :D

Viimane suuuur feil oli sõbrapäeva õhtune pildistamine. Õues kippus juba hämaraks, aga meie möllasime lumememme teha. Mina muidugi siis klõpsisin iga liigutust, nagu segane (lumememmest tegingi ainult nii palju, et veeretasin pool esimesest pallist ja pärast silusin, ning tegin näo pähe). Pärast arvutis vaatasin neid pilte ja tule taevas appi. 300 pilti, pooled on üks ühele samad või niisama mittemidagiütlevad, veerand on lihtsalt pekkis prügikastilaksud ja ülejäänud annab ehk päästa. Tööd jagus terveks õhtuks…

Järgmisel päeval läksime uuesti õue ja tegime uue katse. :D

”Oodake, ma puhkan veits jalga”. Mees naerab, et Annu on nagu mina – iga pingi peal tuleb tagumik maha parkida. :D

Annu on saavutanud jälle leveli ‘milleks kõndida, kui saab lihtsalt pikali visata?’

Mu kõige kaunim modell on muidugi Nublu. Temast on kohe raske koledat pilti saada. Ilusad suured silmad, kohev karv ja graatsiline kõnnak – daamuška. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kuidas ma lightroomis sitast sepikut teha üritan

Alguses tundus see lightroom täielik mõistatus ja ma arvasin, et ma ei suuda sellega eluski harjuda. Ma ei saanud isegi aru, kuidas sinna pilt elisada… Seega nikerdasin ikka oma harjumuspärase pickmonkey’iga edasi. Aga ühel hetkel mõtlesin, et ei – pusin kaua pusin, aga selgeks peab ta mul saama. Ja nüüd, mõni päev hiljem, tunnen end seal juba päris koduselt. Mulle lausa meeldib pusida ja erinevaid asju katsetada. Eks õppida on veel palju – nii pildistamises, kui ka töötlemises, aga ega mul ju kuskile kiiret ole. Loodan vaid, et teil veel mu käkerdised üle ei viska, ja ükski fotograafia alal tegijam inimene oma silmamunasid peast välja ei kratsi, mu käkke nähes. :D

Üks väga tänuväärne asi on selle programmi puhul näiteks ”sync” (kui sul on mitu pilti samades tingimustes/samade seadetega tehtud, saad need korraga ära töödelda). Ükspäev parandasin sellega 108 pilti Annu vanniskäigust… Mul oleks nende ükshaaval töötlemiseks kulunud tunde. :D
Juba huviga ootan õigeid pilte, et saaksin katsetada ka muid asju, mida see lightroom pakub.

Igatahes. Käisime eile õhtul jalutamas ja loomulikult haarasin kaamera kaasa. Mis siis, et valgus oli juba väga hädine…
Kuna valgusega polnud enam parimad lood, siis lootsingi hilisemale töötlusele – ehk annab midagi päästa. Noh, jah… Esimesi pilte mingil määral andiski, aga viimased katsed läksid ikka täitsa rappa, sest iga hetkega läks aina pimedamaks. Nendega polnud muud teha, kui prügikasti tõsta. :D

Seega siin teile paar enne-pärast võrdlust, mis ma praegu välja suudan imeda sealt lightroomist.

Ja siis mõned vanemad, paari päeva tagused pildid, mille ‘pärast’ versiooni te juba näinud olete.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui kauaaegne unistus saab täide viidud

Nagu nii mõnedki eelmise postituse järgi ära arvata oskasid, siis jah, ma sain täna oma kauaihaldatud peegelkaamera. Ja oi, küll ma olen õnnelik! Ma ei jõua ära oodata, millal ma nüüd terveks saan, et saaks õue klõpsima minna. Kuigi praeguse vihma ja jääga pole see vist just kõige arukam idee. Uus kaamera ja kõik muud jutud, eksole… Niigi käisin täna rämedalt käpla, kui hommikul pakil järgi käisin. Jumal tänatud, et päris kõhuli ei kukkunud… Ilma käruta on ikka jube ohtlik liigelda.

Igatahes, valituks osutus Nikon D5200. Seda siis sellepärast, et ma olen nikoni usku ja selle kaamera hind oli suht-koht piir, mida hetkel kulutada raatsisin/sain. Ja algajale ei olegi vaja kõige uuemat ja kallimat mudelit ju. Ma usun, et tegin hea valiku.
D5200’l oli D3200 ees (mida ma ka alguses vaatasin) eeliseks näiteks välja pööratav ekraan (+ muud näidud ka paremad), mida pidin tähtsaks. Teadu pärast olen ma ju jupats, ja kindlasti tuleb see omadus mulle kasuks, kui on vaja midagi kõrgemalt pildistada.
Lisaks ei meeldi mulle need puutetundlikud ekraanid, mis nüüd juba kallimatel mudelitel on…

Esimesed klõpsud on igatahes nüüd selle aparaadiga mul tehtud ja proovisin neid nii lightroomis, kui ka picmonkey’is veidi parandada (loomad picmonkey’s, ülejäänud lightroom), aga jaaaamh. Õppimist mul ikka jagub.
Kuigi ma kardan, et ehk oligi sel kommenteerijal õigus, kes ütles, et mul lihtsalt polegi sellise asja peale silma? Mina vaatan näiteks osasid oma tänaseid pilte ja ei saagi nagu aru, et seal midagi nii valesti oleks. Vaatan ja mõtlen, et olen jumala rahul… Kuigi veidi kogenum silm märkab seal ilmselt 10494 asja, mida saaks paremini teha. Aga kui ma ei saa oma vigadest arugi, kuidas ma siis õpin?

Praegu mõtlen, et oleks vaid olemas selline koht/grupp, kuhu julgeks oma pilte muudkui üles laduda, ning siis kriitikat, soovitusi ja näpunäiteid oodata…
Üks hobifotograafide oma facebookis küll on, aga sinna postitatakse ikka suht professionaalseid pilte, seega sinna ma oma algeliste käkkidega küll ronida ei julge. :D

Pean ilmselt kõrvale heitma mõtte, et ’issandjajumal, mida teised küll arvavad – kas nende arust on need okei’d pildid, või täitsa kräpp?’, ning keskenduma sellele kas ja mis ja kuidas mulle endale meeldib. Aga muidugi ootan ka teie tagasisidet, sest ehk ma tõesti muidu ei oskagi selles valdkonnas edasi areneda…

Hetkel tundub, et ‘minu stiil’ on pigem selline tumedam, aga värviline. Ma vaatan, et paljud teised teevad väga heledaid pilte, või eelistavad sellist helget tooni… Mina olen vist vastand neile.

Tegelikult tunnen ma juba praegu puudust ühest objest, millel oleks tugevam ”udutatud tausta” efekt . Praegune on ikka vääääga lahja. Tõenäoliselt soetan endale järgmisena 35 mm f/1.8 objektiivi – kui ma kuskilt rahapuu leian muidugi. :D

See fotograafia on tegelikult needus. Sinna võib lõpmatuseni raha ”matta”. Ma hakkasin juba enne kaamera ostmist unistama, mida järgmisena tahaks… Lisavälku, pulti, et paremini perepilte teha ja üks lainurkobjektiiv kuluks mulle ka tulevikus marjaks ära, sest ma juba tean, et tahan maastikke pildistama hakata… Aga noh, mis ma siin ikka nii kole suurelt unistan. Saaks kõigepealt selle kaameragi selgeks ja siis hakkaks alles enda elu uuesti keeruliseks elama, eksole. :D

Tegelikult peaksin ma endale järgmisena hoopiski ühe põhjaliku algajate koolituse ostma. Ma loodan vaid, et need pole liiga tehnilised ja ‘kuivad’, sest siis ei saa ma küll mitte mõhkugi aru.

Britt tegi mõnda aega tagasi paar sellist mõnusat seletavat postitust, millest isegi mina aru sain. Ja kui aus olla, siis need postitused olidki üheks põhjuseks, miks ma uuesti peegelkaamera ostmisele tõsisemalt mõtlema hakkasin. Enne arvasin ma, et see fotograafia on ikka hullem raketiteadus ja minusugune loll maakas sellega nüüd küll hakkama ei saa… Aga need Briti seletused tegid asja nii lihtsaks ja kergesti mõistetavaks, et mul tekkis tahtmine proovida. Ehk ikka saan hakkama? Ehk see polegi ikka nii hull raketiteadus?

No ütleme nii, et kui ma kaamera esimest korda kätte võtsin ja uurima hakkasin mis nupp mida teeb, tahtsin küll alguses ahastusest nutta. Nii palju nuppe ja valikuid ja funktsioone ja mitte midagi ei saa aru. Kohe absoluutselt mitte midagi! Aga siis lugesin veidikene kasutusjuhendit, ning vaatasin erinevaid videoid ja ütleme nii, et mõned asjad on ikka selgemad küll… Pikk retk on veel ees, aga aega ju õppimiseks on. :)

Ja siit siis mõned mu tänased katsetused. Tahtsin alguses ka enne/pärast pildid võrdluseks lisada, aga siis vaatasin, et ‘enne’ piltidel on ikka liiga palju üleliigset kola ka peal, mida ma tervele Eestile näidata ei taha :D

Preili Sõnakuulmatus sõi oma õhtusööki. :D

DSC_0042 DSC_0049 DSC_0060Kuni mõtles, et ‘neeeh, I’m done‘…

Paar suvalist kõhuklõpsu, et te näeksite, kui tohutu ma olen… Kui see asi nii edasi läheb, siis paari nädala pärast hakkan ma kleite pluusidena kandma. Pluus, mida ma kandsin Annut sünnitama minnes, on mulle praegu juba väike… Ja mul on alles 21+3 nädalat! Pool teed on veel minna!

Ja ei, mu pluusil pole mingid rasvaplekid, vaid juustest tilkunud vesi.

DSC_0098 DSC_0090Ainuke pilt vist, kus Annu kaamerasse vaatas… Ega need jalad tal kunagi paigal ei püsi, seega pardon amigod, et ta näeb välja nagu merineitsi. Säriaega oleks pidandu muutma, aga ma pole veel vist päris täpselt aru saanud, kus see asub…

DSC_0111

Ja nüüd minu tänase päeva lemmikute juurde. Kui teised olid sellised suvalised klõpsud, mis pigem olid mulle endale erilised/nunnud (ja, et emme mul ikka näeks mis nägu me oleme – külla ta ju kuidagi meile ei jõua), siis nende alumiste piltidega olen ma küll praegu rahul. :)

Nublul oli nii magus uni.DSC_255

Olen kuulnud, et pickmonkey pidavat pildikvaliteedi ära sööma, aga kui aus olla, siis mina seda nagu ei näe praegu. Pigem tundub asi ju selles, et ühele pildile on rohkem valgust lisatud, kui teisele? Ülemine on pickmonkey, alumine lightroom.

DSC_00144 DSC_0024Must-valge Sämmy meeldib mulle endale neist kolmest kõige enam. DSC_001444”Kopp-kopp tita, mis teed seal?”

DSC_0082



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!