Uhh, see nädal on täielik katastroof olnud. Kogu mu tehnika tahab otsi andma hakata, koer oli/on haige, kass vihkab mind, sest ma ei taha teda ööseks litutama lasta ja inimestega ma ka sel nädalal läbi ei saa…
Telefon paneb juba kuid mul hullu. Kirjutab ja kustutab ise mu tekste, nii nagu tal pähe tuleb. Vahel viskab täiesti lambist ’desktopile’ tagasi või lihtsalt otsustab, et tema täna ikka ei viitsi minuga koostööd teha ja lihtsalt ei lase parooli sisestada, et ma saaks midagi telefoniga teha. Ta vist on kurjast vaimust vaevatud. :D
Läppar on juba 2-3 aastat omadega segi. Saate aru, mul on pastakas ekraani ja klaviatuuri vahelise osa vahel, et pilt ees oleks. Kui seda seal ei ole läheb ekraan valgeks ja mitte midagi ei näe. Siiani on see variant ikka vahelduva eduga töödanud, aga nüüd eile kammis ta end jälle segi ja ei võtnud pilti üldse ette. Mille peale ma siis koputasin teda natuke, see vahel aitab. Aga nüüd on vapsee pekkis ja ei logi isegi sisse. Jääb ühe koha peale nagu toppama ja laadima, ning edasi ei lähegi. Enne vähemalt läks sisse ja ekraani painutades/väänates oli vähemalt näha midagi. Ning see nipp oli ka hea, et ühendad arvuti telekaga ja siis kasutad telekat nagu hiiglaslikku monitori… Aga noh, nüüd on tal juba midagi enamat viga, kui ühendusprobleemid… Parandada seda rodu ei olevat ka mõtet olnud, selle raha eest oleks juba uue saanud.
Kõige rohkem on kahju piltidest. Mu viimase 3 nädala kõhupildid jäid veel mälukale panemata ja nüüd ma ei teagi mis saab. Siinkohal nean end maa-alla, et ma ei pannud viimastel nädalatel siia kõhust pilte! Oleks vähemalt pluusiga piltki olemas!
Raha saan, siis viin ta päästmisele. Äkki annab vähemalt failid välja imeda, savi see arvuti siis… Kuigi praegu on kerge ahastus peal. Nagu oleks puudu midagi. Ei saa igal suvalisel hetkel läpakast filmi vaatama hakata või korraks netis käia.
Õnneks on meil suur lauaarvuti ka, aga ma totaalselt ‘vihkan’ seda arvutit. Klaviatuur on nii kange, et näpud jäävad valusaks ja vahepeal ei trüki pooli tähti, seega vabandust, kui see postitus on nagu 5-aastase kirjutatud…
Ma olen lihtsalt kurb ja õnnetu, et pildid kaduma läksid. :(
Sämmy oli ka paar päeva haige. Ma eeldan, et värskest lihakondist, mida ta liiga agaralt ja liiga palju kätte sai. Kõht oli lahti juba 3 päeva tagasi ja siis eile hakkas oksendama. No suur oli minu üllatus, kui öösel iga poole- kuni 2 tunni tagant mind üles aeti ja õue taheti, ning siis põhimõtteliselt ukse ette pasandati. Ma täpsustama ei hakka, kui lahti see krempel tal oli. Jube oli.
Ja hommikuks oli tal juba nii halb, et ta oksendas vähemalt 10 korda, alguses kollast sappi ja lõpuks juba valget vahtu. Ma reaalselt ka kasutasin selle poltergeisti koristamiseks 5 rulli wc paberit ja jäi puudugi.
Helistasin arstile ja küsisin nõu. Ta ütles, et nii kaua kuni ta loiuks ei jää ja ikka joob, ei ole väga hullu. Peaasi, et vedelikupuudust ei tekiks. Kui juba loid on, siis läheb kiireks. Leppisime kokku, et, kui kella 16’ks hullemaks läheb või ikka oksendab, siis lähen näitama. No parem ikka, kui öösel pooleldi sureva koeraga jääda. Pigem karta, kui kahetseda.
Kuna ta ei joonud ega söönud (isegi lihapallid ei läinud alla. Ta tavaliselt õgiks ükskõik mida), siis sundisin talle vett kurgust alla. Tõmbasin aga pea kuklasse, vastu enda kõhtu, ja kallasin tilgakese haaval talle suhu. Reaktsioon on ikka midagi neelata ka, enne, kui selle välja sülitad, seega natuke midagi ta ikkagi nagu sai ka…
Jõudsin mina juba rõõmustada, et koeral on parem, kui ta mulle jälle keset vaipa suure hunniku sappi ja vahtu väljutas… Loomulikult leidis ta selleks tegevuseks kõige sobivama koha, ainuke tuba kus ma vaipa maast ära ei veeretanud. Hea valik.
Mul oli nii kahju teda vaadata. Ta oli nii õnnetu ja häbenes. Käis silmad maas ja saba jalgevahel, peale igat õnnetust. Häbenes oma tegu, nagu see oleks tema süü. Ta sai aru, et see ei ole hea tegu. Mu süda murdus iga ta pilgu peale… Ma siis üritasin lohutada, et ei ole midagi tupsununnukullakallike. No nii jube oli lihtsalt vaadata ta häbenemist, et ma oleks tahtnud ta sülle haarata ja lõpmatuseni kallistada. Kahjuks ei ole see väga võimalik ega mõistlik minu seisukorras, sest ta on ikkagi 45 kg kaaluv volask…
Kuna ta ikkagi 2 korda veel peale seda oksendas ja paistis mulle ka loium, seadsin ikkagi nelja paiku oma sammud arsti juurde.
Teel sinna ei olnud Säm väga palju erinev. Jooksis, tiris ja nuuskis nagu ikka. Aga arsti kabinetis oli ta nagu väike tüdruk. Häbenes arstitädisid ja puges emme seljataha peitu. :D Tavaliselt ta ei ole selline, isegi mitte arsti juures.
Aga ta oli nii-nii tubli, et ma kohe imestasin. Lasi ilusti endaga kõike teha ja kuulas isegi sõna. Kraaditi tagumikust, tehti süsti, kaaluti ja muditi. Kõik kannatas vapralt ära. Ainult, et rohu (pasta) andmine ei istunud ja tahtis isegi näksata arsti, aga noh, selleks hetkeks oli ta juba nii ära näpitud, et tal oli ilmselt lihtsalt kopp ees kõigest ja kõigist. Isegi hästi kannatas ja ma oli lausa uhke! :)
Nüüd päev hiljem, on tal juba parem. Pean talle veel paar päeva seda pastat kaks korda päevas andma, aga põhimõtteliselt võiks öelda, et ta on terve. Kõht ei ole enam lahti ja oksendanud ka ei ole. Eile õhtul juba sõi ja jõi ilusti. Ning täna on ta juba vana tema ise, jookseb mööda korterit ja üritab oma pallidega piiksutades mu viimaseidki närvirakke proovile panna. :D
Üritan esimesel võimalusel beebiblogi valmis saada ja selle traditsiooniga ikkagi jätkata! Nii kaua aga võite askis huvitavaid asju küsida, ehk saan sealt veel mõtteid millest kirjutada. Kuigi hetkel on asi raskendatud, siis ära ma ikkagi ei kao ja vastu kõigi püüdlusi mind välja süüa, ma ei lähe! :D
