Tag Archives: Meheraas

Haiglakott vanni sünnitajale – Mida võtta kaasa mehele?

Posted on by
13

Kui ma hommikul selle nädala soovitusi äpist lugesin ja seal seisis ‘paki haiglakott kokku, varsti on minek’, käis mu seljast läbi värin ja ma hakkasin jälle närviliselt naerma. Kogu see sünnitama minek tekitab minus vastakaid tundeid. Ühest otsast tahaks ma juba väga minna ja oma pisikesega kohtuda, aga teisest küljest jälle – wtf?! Ma olen rase? :D
Ega see vist enne jõuagi kohale, kui beebiga juba mõnda aega kodus on oldud. Oehh…

Igatahes… On meilgi nüüd aeg nii kaugel, et peaks selle koti kokku panema või siis vähemalt mingisugusegi nimekirja valmis tegema. Ega see vanni sünnitaja haiglakott tegelikult väga erinev ei olegi, aga mõne asjaga tuleb ikka arvestada.

Naisele:

*Pesemisasjad – Shampoon, palsam, duššigeel (mina ei võta, kasutan mehe oma), svamm/nuustik, hambahari ja -pasta. Kui haigla poolt ei pakuta või sulle lihtsalt ei kõlba haigla oma, siis ka rätik. Seda viimast maksab oma ämmaemandalt küsida, et kas antakse või ei (eeldusel, et sünnitad ikka samas haiglas kus arvel oled).

*Sidemed/haiglapüksid ja rinnapadjad – Kas ja kui palju antakse oleneb haiglast, jällegi uuri ämmaemandalt üle. Ei ole vaja ju üle pakkida (ja ka oma raha raisata, kui saab tasuta :D), aga samas ei taha ju igasuguste põnevate ja mitte nii põnevate vedelike sisse uppuda, sest haigla sulle rohkem asju ei anna. Mina ostsin apteegist ühe paki (28tk) mingeid uriinipidamatuse jaoks mõeldud sidemeid. Tavalised poe omad tunduvad mulle liiga väiksed ja väga ebameeldivad. Ma mäletan veel hästi aegu kui kasutasin ainult sidemeid… Võehh, muudkui läksid paigast ära ja lekkisid, ajasid sügelema ja jumal teab mida kõike veel. Ja ma proovisin vist kõiki mis tol hetkel saada oli, mitte ükski ei olnud hea. Eriti vihkasin ma neid öö sidemeid. Oi mitu kaunist paari püksikuid läks mul just tänu neile prügikasti viskamisele…

*Aluspesu millest sa eriti ei hooli. Mina võtan ainult kaks paari (põhimõtteliselt poleks mul üldse vaja), sest ostsin sellised ühekordsed püksikud, kuhu saab sidemed sisse panna ja kui juhtub nendega midagi, siis pole kahju neid ära visata.

*Mugavad rinnahoidjad – Kas siis spetsiaalselt imetamise omad või lihtsalt mingid sportrinnahoidja taolised, eelista ilma tugikaarteta, sest need võivad piimajuhadele suruda ja normaalse voolamise kinni vajutada (võib tekkida põletik). Mina võtan ühe paari imetamisrinnahoidjaid (rohkem mul hetkel ei olegi) – loodame, et need selga ka lähevad, sest ostmise hetkel olid nad juba kahtlased (enne ostu proovida ei saanud), ja ühe tavalise pehme sportrinnahoidja taolise kopsuka. Nendega näen ma ilmselt välja nagu ära vajunud tissidega mampsel, aga noh mis teha. Koju minemiseks ajan selga ikka need millega sünnitama lähen, et ma totaalne ‘kivid sokkides’ välja ei näeks. :D

*Mugavad ja lohvakad riided. Juhul kui sa ei taha peale sünnitust kaks päeva ringi käia nagu kitliga vanaema. Mina ei taha. Ja piltidel tahaks ka ikka enam-vähem okei välja näha ju. Mina võtan kaks paari pükse (ühed pikad, teised põlvpüksid) ja kaks täpselt samasuguse kirjaga pluusi (sinine ja tumeroosa, kirjaga ‘love people not things’ – hästi vajalik info teile, aga nohjah). Pluusid on eest mõnusad avarad, seega on hea lapsele piimariiul näkku suruda kohe kui selleks vajadus tekib. Ja ühe pusa plaanin ka võtta, sest hommikumantlit ma vedada ei viitsi ja ega mul tegelikult sellist asja nagu väga ei olegi, seega eest lukuga pusa ajab ka asja ära ma arvan.

*Sokid – 3 paari.

*Hommikumantel ja sussid – mina ei võta kumbagi. Koridoride peal lasen niikuinii sokkis ringi.

*Koju minemiseks riided – loodan, et riided millega ma haiglasse saabun jäävad puhtaks, siis läheksin nendega ka koju…

*Kosmeetika, kamm, juuksekummid ja -klambrid.

*Nibukaitsmed ja -kreem.

*Bandaaž.

*Nabapluus – kõik mõtlevad hetkel, et what the hell, eks ole? Aga kuna ma plaanin vanni sünnitada ja päris paljaste tissidega ka nagu olla ei taha, siis võtan kaasa sellise pooliku pluusi. See on väga sarnane sportrinnahoidjale, aga ta ei toeta tissi.

*Täispuhutav kaelatugi – oleks mul ainult selline asi, võtaks kaasa küll. Mõtle kui hea on seal vannis vedeleda ja kaela mugavalt padjale toetada, mitte kivikõvale vanniäärele.

*Huulepalsam – ilmselt on see sul juba kosmeetikakotis, aga kui ei siis tasub kaasa võtta. Hingamise ajal lähevad huuled kuivaks ja rõvedaks, ehk soovid vahepeal niisutust.

*Mingi kreem – sest nahk võib kuivaks minna ja oleks ju hea seda millegiga toita. Eriti vette sünnituse puhul. Kui sa ikka vedeled seal vannis tunde, siis tuled sa sealt välja nagu väike rosin…

Mehele:

*Sokid ja aluspesu.

*Tualett-tarbed – duššigeel, hambahari (pasta juba võtsid).

*Vahetusriided.

*Lühikesed püksid – äkki ta peab koos minuga jalgupidi vanni ronima, et mind toetada.

Beebile:

*Küünekäärid või -tangid – võtan mõlemad.

*Õhukesed kindad – mina võtan kaks paari koguni.

*Õhukesed mütsid – võtan ka mitu, et oleks valikut.

*Beebiriideid – paar komplekti. Ma ei tea veel kas võtan, või ei. Ma ei taha eriti haigla riideid kasutada.

*Mähkmed ja salvrätikud – küsi ämmakalt palju sinu haiglas ühe ööpäeva peale antakse.

*Kojutoomiseks riided – p/v body, pluus/kampsun, sipukad/püksid. Ja siis olenevalt aastaajast – kombekas, müts ja kindad.

*Tekk – mina võtan ühe imearmsa ja imepehme rohelise beebiteki igaks juhuks kaasa.

*Lutt – ma pole lutivastane, aga ei poolda ka. Üritan vältida, aga kui lapsel on ikka imemisvajadus siis ma ei keela. Parem ikka kui tundide viisi lihtsalt minu nibu otsas kõlkuda ja mu niigi hellasid kapinuppe lutsutada. Kohe toppima ma seda igatahes ei hakka ja üritan ikka vältida.

Viimasel hetkel kraba kaasa:

*Fotoaparaat ja laadija.

*Telefonidele laadijad.

*Läpakas ja laadija.

*Kõrvaklapid – saad end korraks välja lülitada ja ‘omaette’ olla.

*Raamat või ajakiri – võib-olla võtan, võib-olla mitte. Ma ei kavatse haiglasse minna enne kui valud on 5-6 minutiliste vahedega. Ja kui asi juba nii kaugel on, siis vaevalt mul enam on tahtmist mingit raamatut lugeda. Pigem võib keegi sellega siis piki pead saada juba… Seega ilmselt ei ole see hea mõte. :D

*Märkmik ja pastakas – juhul kui tahan midagi üles kirjutada, et pärast ei ununeks.

*Dokumendid – ID kaardid (ka mehe oma), rasedakaart ja sünnitusplaan.

*Veepudel spordijoogi otsikuga – Mina panen juba tühja 0,5 liitrise veepudeli kotti ära.

*Dušširuumist kraam kaasa  – sest kui sa just spetsjomm selle jaoks uusi asju ei osta, siis on need sul ilmselt kasutuses ja kohe kotti neid võimalik panna ei ole.

*Kosmeetika ja muu ilunänn – sest need on sul ka ilmselt veel kasutuses.

*Näksimist – arvesta ka mehega. Mina ei saa neid veel koju valmis osta, sest ma lihtsalt paneks need ühe ööga pintslisse. :D Mida täpsemalt oleks hea haiglas süüa? Mida teie võtnud olete? Meie haiglas vist ei ole seda puhvetit ega kohvikut ka, et saaks lihtsalt vahepeal minna ja tuua midagi.

*Sularaha – juhul kui koridori peal on mõni automaat, siis oleks ju hea, kui sul oleks paar münti ka taskus.

Nagu näha, siis olen ka mina tüüpiline ‘mis siis kui’ pakkija, ning kaasa sai nii mõndagi mida võib-olla vaja ei olegi, aga tühja sellest – mees veab! :D

Sai üsna tavaline nimekiri, aga kuna mul oli niikuinii vaja see üle kirjutada, et viimasel hetkel veel kõik üle kontrollida, siis võin selle ju sama hästi ka siia postitada.

Mis teie antud nimekirjast arvate? Mida veel vaja oleks või mida teie võtsite?

Mul on tunne, et ma olen midagi VÄGA tähtsat unustanud, aga ma üldse kohe ei viitsi rohkem oma pähklit ragistada ja lasen teil selle asja välja tuua. Ma lähen parem koristan selle laga ära mis me Meheraasuga kahepeale, tube ringi tõstes, tekitasime. Jehhhhuu, mu lapsel on nüüd tuba kuhu voodi üles panna! Ja natukene vähem jehhuu selle peale, et ma pean nüüd jälle terve korteri tolmuimejaga üle käima…Oeh, ma alles eile ju koristasin. :D

Beebiblogi: 31.nädal. Mina olengi laiskloom Sid!

Posted on by
10

Sel nädalal oli beebi suuruseks kookospähkel. Alguses olid need viljad mõtekamad ja oli paremini kasvamist jne näha, aga nüüd on need nagu rohkem…illustratsiooniks. :)

31.nädal

Laps kaalub umbes 1800 grammi, ning on 41 cm pikk. Platsenta kaalub ligi 380 grammi. Laps kasvab nüüd kiiresti pikkusesse ja kasvatab nahaalust rasvkude. Nahk muutub roosakamaks ja siledamaks. Beebi on täielikult väljaarenenud ning tema keha on proportsionaalne. Seederakt ja kopsud on peaaegu välja arenenud. Nüüdsest kuni viimase kuuni, millal beebi pea alla väikesesse vaagnasse vajub, võid tunda raskusi hingamisega. See on sellest, et emakas on kasvanud nii suureks, et surub sinu kopsudele. Enamuse ajast beebi magab ja näeb ka unenägusid. Kui ta on üleval, siis teeb ta nägusid, hingab, luksub, neelab, tambib oma väikeste jalgade ja kätega vastu emakaseina ning isegi imeb oma põialt. Sinu loote aju teeb ületunde ja areneb kiiremini kui kunagi varem. Sidemed üksikute närvirakkude vahel kasvavad pöörase kiirusega ning sinu beebi on nüüd suuteline tajuma viite erinevat meelt. Lõhnu ta küll hetkel ei tunne, kuid see on sellepärast, et ta hulbib siiani lootevedelikus ja lõhna tundmiskes vajab ta värsket õhku. Kohe kui ta sünnib, saab ta neid lõhnu tunda. Kindel on see, et sinu lõhn on esimene, mis saab tema lemmikuks. Beebi reageerib temperatuuri muutustele (näiteks kui asetad kõhule midagi sooja). Tänu väljaarenenud kopsudele ja tugevale immuunsüsteemile jääb 90 protsenti sel nädalal sündinud lastest ellu.
Selleks ajaks on beebi tavaliselt end pea alaspidi keeranud. Tunned seda sellest, et tugevamad liigutused on nüüd üleval.

Ma olen nii väsinud. Kas keegi saadaks mulle paariks nädalaks oma minionid orjaks?

Ma lihtsalt ei jõua koristada… ega süüa teha… ega loomadega mängida… ega mehega asjatada… ega süüa… ega juua… ega isegi mitte magada. Nagu päriselt. Lihtsam oleks rääkida asjadest mida ma jõuan. Mis siis oleks… mitte midagi. :D
Okei-okei, nii hull ka ei ole, ma siin draama queenitsen natuke. Aga nüüd läheb jah juba natuke… keeruliseks, see on vist see sõna mida ma otsin.
Ma pakun, et selles jõuetuses on süüdi ka mu pidev ja lõppmatu vedeliku tarbimine. Magu on kogu aeg täis ja eks sa siis katsu väga aktiivne olla, kui sul on pidevalt selline tunne, et sa lõhked. Ma imestan, et ma juba kõhu pealt (ülevalt poolt naba) ka rebenenud ei ole, sest naba ümbrus on nagu tiigri tagumik ja ikka päris hästi ‘kaunistatud’. Kõik kes seda näevad, ahhetavad ainult. ‘Kuidas nii palju?’, ‘miks nii punased?’, ‘kas need on valusad ka?’ – jumal selle eest, kui need ka veel haiget teeksid! – ‘oioi, kui kole, sa oled kindlasti õnnetu?’ – aga vot ei ole, see pole kaugeltki mitte hirmsaim asi mis minuga juhtunud on. On jah koledad ja mida kõike veel, aga mis ma nüüd tegema peaksin siis? Elulõpuni puhvaikaga käima? Ma arvan, et mitte. Ja kõik kel on midagi koledat mu triipude kohta öelda – kasvata enda sees teine elu valmis ja siis räägime edasi, eksole?
Nabaneedi augu vasaku külje poole on nüüd ka venitusarm tekkinud. Ma enne arvasin, et see on lihtsalt punane ja valus, sest ma torkisin seda ükspäev neediga läbi, aga nüüd on see juba nähtavalt arm. Aga noh, sitta sellest.

A, ja kui ma juba nabast rääkima hakkasin. Rohkem pole see välja tulnud, aga mulle teeb nii nalja vahepeal kuidas parem pool nabast natukene rohkem punnitab, kui vasak. Ma ei tea, see on kuidagi… armas.

Aga mu laskusest edasi rääkides… Ma üldse kohe ei viitsi seda tolmuimejat kapist välja vedada, mis siis, et kogu korteri peale kuluks heal juhul 15 minutit, aga ikkagi. Ma ei viitsi. Ja lapsele ei meeldi ka see müra vist, hakkab alati hullult rahmeldama, kui ma tolmuimejaga mööda korterit müdistan. Kui ta väljaspool emakat ka helidele nii tundlik on, tekib meil probleem… Koer on meil ju nagu tüüpiline ‘talumatu kahene’. Teeb mis tahab, sõna ei kuula, kui mänguasi käest ära võtta, hakkab jonnima jne. Ma juba kujutan ette kui tigedaks ma saan, kui Koer lapse üles ajab oma haukumise, palli piiksutamise või mängimisega, peale mitu tundi kestnud kussutamis sessiooni. Loodame, et laps harjub müraga ja ma ei pea kümme korda päevas enekat tegema… :D

Kõige ebameeldivamad on valud. Voodist või diivanilt püsti saamine on nüüd juba raske ja valus. Ning te võite ette kujutada mu meeleheidet, kui avastan, et olen midagi unustanud, või tuleb pissile minna – jälle -, ja ma olen end JUST pikali ära parkinud…
Kummardamine ja kükitamine on ka nagu iluvõimlemine, ainult, et ma ei tea kui ilus see kõrvalvaatajale on. Ja jällegi – see on valus.
Iga päevaga tekitab minus suuremat ahastust see, kui mul midagi maha kukub, ja ma seda varvaste vahel piisavalt kaugele üles tõsta ei saa nii, et ma ikkagi kummardama/kükitama pean. Ükskord ma isegi hakkasin nutma selle pärast…

Nagu ka eelmistel nädalatel, on ka sellele nädalal mu tüüp sümptomid üsnagi samad – kõrvetised, täpid silme ees, sabakondi valu, megavalusad rinnad – eriti just nibu kohalt ülespoole liikudes -, valusad tallad – peale juba 5 minutilist seismist -, väsimus ja pearinglus.

‘Piimamajandus’ on ka kahtlane. Mõnel päeval tuleb midagi, mõnel mitte. Vahel tuleb pigistades, vahel mitte. Aga ega ma eriti torkida ei taha neid, sest esiteks on mul need piimakannud valusad, ja teiseks ega see torkimine hea ole. Las nad elavad veel nii kaua oma elu kuni põnn veel sündinud pole.
Kuigi ühel ilusal hommikul sain ma kena üllatuse osaliseks. Ühe nibu otsast tuli kahte moodi vedelikku, kahest erinevast kohast. Üks oli siis selline kollane ja teine oli läbipaistev. Seda viimast olen ma ennegi tähendanud. Esimese hooga ma mõtlesin, et wtf? Mitu avavust siis ühel nibul on? Kas ma olen mingi friik jälle või? Nüüdseks ma tean, et see on täiesti okei, ja, et ühe nibu peal ongi mitu auku. No kust ma pidin teadma, ega mu mannergud enne piima tootnud ole. Ja kuskilt raamatust pole selline asi ka nagu silma jäänud, või olen ma lihtsalt juba unustanud.
Nüüd saan raudselt sõimu, et ma olen maailma lollakaim naine, et selline asi mulle veidike üllatusena tuli ja, et kas ma siis inimeseõpetuse tunnis või kuskil pole käinud. Ju siis ei ole, sest seda ma tõesti ei teadnud/mäletanud mitmest august seda piima pursata võib.

Sel nädalal sain ka kahes loengus käidud, aga sellest räägin ülehomme pikemalt. See sissekanne on juba valmis kirjutatud ja ootele pandud, sest alguses tahtsin sellest juba siin kirjutada, aga siis veniks see postitus jälle kilomeetriseks ja mõni siin ei viitsi-jõua-taha nii palju mu möla korraga lugeda.
Ega ma korraga ja suurtes doosides tõesti hästi ei mõju. Tõestatud värk. :D

Apteegikraami ostsin ka ära. Ikkagi enda nimekirja põhjal, sest selline ma juba olen. Küsin nõu ja kui see mulle ei meeldi, siis saan kurjaks ja teen ikka nii nagu ise tahan. :D Sellest räägin ka ilmselt veel mõnes teises postituses täpsemalt. Et mis täpsemalt ostetud on ja mis hindadega jne. Selline beebistaffi postitus on niikuinii tulemas, kunagi. Ega ma siis ometi teile näitamata jäta mida ma koju kokku korjanud olen.
Muide, mul on veel vaja muretseda ainult mõned üksikud asjad. Tähendab, et need ei ole üldse mitte vajalikud ja lihtsalt mõtlen, et ma tahaks neid, aga kui ei saa siis jääme ka elama ja saame hakkama. Ma olen niigi juba ostnud asju mida arvasin, et ‘mina küll ei osta seda mõttetust!’. Näiteks vanniiste ja mähkimisalus. Ning algselt plaanisin lamamistooli maha müüa ja kiigu ainult alles jätta, aga noh. Enam ei taha, sest need on ju kaks täiesti erinevat asja ja mul on KINDLASTI MÕLEMAT vaja. :D Aga noh, tühja sellest. Eks pärast saab jälle maha müüa ju. Kui keegi ostaks ka, küll oleks siis tore.

Aga minu täielikust kindlameelsusest ja valmisolekust puuduvad ainult :

*rinnapump – see on ka juba peaaegu olemas, nüüd oleks vaja ainult maksta
*mobywrap’i kandelina ja ergobaby kõhukott – kandelina alguses toas olemiseks, kui on vaja midagi teha, aga titt arvab, et tal on ilmtingimata just nüüd emme igatsus peal, ja kõhukott hilisemaks ajaks – järgmiseks suveks nt., et saaks ilma käruta ka ringi käia. Sellega hakkab ilmselt Meheraas ringi patseerima, sest mina olen liiga nõrk pussy, et mingi 13 kg jurakat kõhul/seljas tassida.
*imetamispadi – selline kõvem, mitte see lodev ja lotakas.
* TiTi poest see imearmas kombo. Ma tahan nendega tite haiglast koju tuua. Mis siis, et mul on juba 2 ‘kojutoomiseks mõeldud komplekti’ valmis ostetud. Need ei ole piisavalt armsad olnud! See body (LINK), see püks-seelik (LINK) ja need papud (LINK). Sinna juurde sobitan juba olemasolevatest asjadest mütsi, kindad ja pluusi – kui vaja-, ning k/s kombekas peale. Kõik riided muidugi roosad, peale kombeka, see on mõmmi kõrvadega ja karvane. Oeh gaad, I have a problem. :D

Lambanahk, tegelustekk ja muu pudipadi on vaja veel posti teel kätte saada, siis on nendega ka ühel pool ja mul süda rahul.

Tegelikult peaksin ma vist asjade näitamisega juba nüüd alustama, sest muidu pean ma ühte postitusse laadima reaalselt miljon pilti. Asju on lihtsalt NII PALJU. Ja ma tahaksin ju teile ka mõnda kõige nunnumat riideeset veel näidata… Oeh, küll need väiksed (ja roosad!) asjad võivad ikka armsad olla.

Aga üks asi millest tahtsin veel kiiruga rääkida. Ma tundsin lõpuks lapse luksumist. Ma täitsa 100% kindel ei ole, aga sel korral oli see veidike pikemalt, kui 3 korda. Põksis 4 korda rütmiliselt, siis liigutas natuke ja kadus korraks ära, ning siis hüppas samas tempos edasi. Ilmselt oli see ikka luksumine. Igatahes, 31+3 kirjutasin ma selleks ajaks, kui tundsin esmakordselt tema luksumist.
Vaene laps, juba praegu peab sellise tüütu asjaga tegelema.

Aga nüüd ma küll lõpetan, sest see sissekanne on ikkagi veninud kilomeetriseks. No mis teha, mölapidamatust ei saa ravida. Ma lähen parem ’devious maids’i vaatama. Aitäh Katre, et mind ka selle pisikuga nakatasid! Kui mu silmad eile, kell neli öösel, poleks kinni vajuma hakanud, vaataksin ma ilmselt siiani seda sarja. :D

Beebiblogi: 30.nädal! Mineviku radadel rändamas, minu emotsioonid seoses soo vahetumisega ja paar soovitust teistele rasedatele.

Posted on by
8

Beebi suuruseks sel nädalal oli acorn squash – jällegi, mul pole õrna aimugi mis selle eestikeelne nimi olla võiks.

30.nädal

Nüüd on ultraheliga võimalik näha kõike, mida sinu laps teeb. Tal on välja kujunenud oma isiklik une- ja ärkveloleku rütm. Laps teeb 25-40 liigutust tunnis. Muide, tema suur liikuvus pole kuidagi seotud tulevase iseloomuga. 2-3 kuud enne sündi reageerib laps selgete liigutustega äkilisele heliärritusele, kuid alandab heli kordumisel järkjärgult liigutuste reaktsiooni, seejärel katkestab liigutused hoopis. Kui pärast seda esitada teisi ärritajaid, sealhulgas ka teisi helisid, võib jälle tunda, kuidas laps hakkab liigutama. Laps muutub järjest ümaramaks ning kortsuline nahk kaob. Ta liigub aktiivselt, kuigi tal enam palju ruumi emakas pole jäänud. Iga hetk võib laps pea alla keerata ja sellesse asendisse jäädagi kuni sünnituseni. Sa võid aru saada, et pea on all, kui tunned tugevamaid tõukeid ribidele. Sinu lapse kaal ja pikkus ei ole selle nädalaga palju muutunud, küll aga on hoogustunud aju juurekasv. Praeguseni oli aju pind sile. Nüüd hakkab ta omandama iseloomulikke sooni ja lohke, mis omakorda annavad võimaluse suurendada ajukude. See on vajalik muutus, et sinu loode valmistuks eluks ka väljaspool emakat ning omandaks talle vajalikud tarkused.
Teine suur muutus on see, et sinu loote luu-üdi on võtnud üle punaste vereliblede tootmise. See on oluline samm, mis tähendab, et ta on võimeline paremini edasi arenema, kui ta juba sündinud on. Pehme karvkate, mis loodet kaitses, hakkab nüüd kaduma, sest lapse kehatemperatuuri reguleerivad juba rasv ja aju. Vastsündinu seljalt ja õlgadelt võid sa sellegipoolest leida järelejäänud kiude sellest kattest. Beebi pea katavad nüüd juukseid. Kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Võid kuulata loote südamelooke. Aseta tühja majapidamispaberi rulli üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu.

Oeh, see kõik on nii hirmutav, aga samas ei jõua ma ära oodata millal beebiplika mu kätel on. Endiselt ei ole kogu toimuv mulle kohale jõudnud. Minust saab ema… Nagu…whaaat?
See tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma pean hakkama vastutama selle väikese elu eest ja ta sõltub täielikult minust.
Mina ja ema, uskumatu.
Kuhu see aeg kadunud on? Alles ma jooksin roosa seelikuga maal ja ajasin lehmi taga, korjasin jänestele rohtu ja võitlesin oma suure vennaga telekapuldi pärast. No mis mõttes ta tuleb ja paneb mu hommikused multikad ära, ning hakkab hoopis Xenat vaatama? Siis tuli muidugi suure nutuga emme juurde kitule joosta.
Alles ma hoidsin venna keskmisest sõrmest tugevasti kinni, kui ta mind neil külmadel talvehommikutel selle jubeda bussi peale jooksutas, mis nägi välja nagu punane kilukarp. Alles ma sõitsin selle uue ja laheda kelguga, millel olid pidurid(!), Roela mäest alla, ja nagu proff pidurdades külje ette tõmbasin, nii, et lumi kahte lehte kasvatajatele näkku lendas. Alles ma läksin sellele jubedale neeruoperatsioonile. Ja ma nii hästi mäletan kuidas klassikaaslased mind siis tol hommikul koolitrepil kõik koos ootasid, kui ma esimest päeva peale oppi naasin. See oli nii…armas. See on see väikese armsa kooli ilu ja võlu. Ma tahan, et ka minu laps tunneks seda ühtehoidvust mis meil tol ajal oli. Kunagi ei tekkinud probleemi laenata kelleltki pliiatseid, või mida iganes siis tol hetkel vaja oli, alati aidati. Kuigi aastate jooksul kujunesin siiski mina selleks kelle käest kogu aeg asju laenati, sest väidetavasti olevat mul kõige lahedamad värvid ja asjad kogu aeg olnud. :D Pikapeale viskas see päris kopa ette. Põhikooli lõpu poole pidin ma poolt oma klassi iga tund pastakatega varustama, sest tüübid lihtsalt ei viitsinud enda asju kaasas vedada. Ja mina siis olin see naiivne ja abivalmis ema Theresa keda kohe ära kasutati. Mitte, et meid oleks klassis nii palju olnud, või, et ma oleks kade, aga kui 6’st inimesest 2-3 järjepidevalt pole pliiatsit siis…
Oeh, ma igatsen seda põhikooli aega, eriti algust, tegelikult. Siis oli kõik nii lihtne. Aga kahjuks mitte miski ei olnud enam endine, kui meie klassiga liitusid uued õpilased, ja peale õpilaskodu avamist muutus see kool täiesti kohutavaks… Aga kuni selle ajani oli meil imearmas väike kool, kus kiusamist esines minimaalselt ja kõik said omavahel läbi. Kõik teadsid kõiki…
Alles ma olin laps, ja nüüd saan mina ise lapse… Hullumeelne ju.
See on kõige imelisem asi mis minuga kunagi juhtunud on, aga samas on see lihtsalt nii pöörane. Kuhu ometi see aeg kadus…

Oeh, ma parem lõpetan minevikus sorkimise. Ma ei taha nutetud näoga Meheraasu koju tervitada. Ja Plikatirts vist tajus ka, et ma ulun siin nagu lollakas, ja hakkas kõhus ringutama. No mis ma teha saan, iga kord kui ma meenutama kukun tahaks ma nutta. Nii palju on juhtunud. Nii palju head ja nii palju halba. On asju mida ma ei tahaks mitte kunagi unustada, ja lausa kardangi seda teha, ja on asju mida sooviks igaveseks mälust minema uhuda, aga need püsivad seal nagu kivisse raiutud hieroglüüfid…

Nagu aru saada, siis mu hormoonid on end mõnusasti sisse seadnud ja teevad minust sariulguja. Iga väiksemgi valesti öeldud sõna või emotsionaalne kogemus tekitavad minus tunde, et ma tahaks nutta. See klomp tuleb kurku, aga pisardama ei ole ma veel niimoodi kukkunud. Õnneks. Päris awkward oleks keset tänavat nutma hakata, sest ma koperdasin iseenda jala taha ja lõin suure varba vastu maad ära, või siis selle pärast, et Meheraasul õnnestus jälle natukene midagi valesti öelda oma silmad peast välja ulguda. Või siis meeletult solvuda, sest see suvaline koer tänavalt kartis, ja ei lasknudki mul talle pai teha…
Aga ega kodus väga palju parem ole. Ükspäev läksin tolmuimejaga tülli. No alles ostsime uue, ja juba ta nöögib. Ei ime korralikult ja ma pean ühte kohta sada korda nühkima, et sealt karvu kätte saada. Enne tuleb vaiba sisse auk, kui need kuramuse karvad sealt imetud saab. No nii tigedaks ajas, et ma oleksin hea meelega ta lihtsalt läbi lahtise akna õue visanud. Ma kujutasin ette mehe üllatust, kui ta maja ees meie tolmuimeja laipa näeb, ning otsustasin, et parem mitte… Ja siis juhtus ime ning ta ärkas ellu! Mingi tropp oli kuskil torus ees, ja kui see kolinaga tolmukotti lendas, hakkas ka masin korralikult tööle ja meie vaibad pääsesid lõpuks sellest karvakihist, mis neid juba päris jupp aega katnud oli…

Üleüldse, see ”tüüpiline kolmas trimester” on nüüd kohal. Päris raskeks läheb, aga lõpp juba paistab ja enam pole palju jäänud. Kuigi see on nii hirmutav, siis jah, lõpp paistab. Ma nüüd loodan ainult, et see lõpp nii lähedal ei ole, et ma seda lausa käega juba katsuda saan. Tahaks ikka vähemalt septembri algusenigi välja vedada… Ma jubedalt pelgan seda mõtet, et lootevett jääb veel vähemaks ja sünnitust tahetakse esile kutsuma hakata. Või siis tehakse üldse keiser. Oeh, ma ei taha seda!
See pilt imepisikesest beebist soojakastis, miljoni juhtme ja aparaadi küljes, ei ole üldse selline mida peaks üks ema nägema. Ma ei taha seda näha… Ja selle pärast ma siin nüüd surmahirmuga vett larbingi, nagu lehm. Ja ma tunnen, et ma lähen kohe lõhki. Toidu jaoks ei jäägi nagu enam ruumi ja vetsupausid on nüüd nii tihedad, et ma ei vaevu enam isegi tuld põlema panema, ega ust sulgema. No seda viimast ikka siis, kui kedagi kodus ei ole. See kolm liitrit ära juua tundub kui õudukas ja täielik piinamine. Aga see on ainuke asi mida ma teha saan ja ma teen misiganes mu võimuses, et olukorda parandada, või vähemalt mitte lasta sel hullemaks minna. Ma ei saa aru kuidas ma nii pussy olen, et ma sellega nii vaevaliselt hakkama saan? Mis see kolm liitrit siis ära ei ole, eksole? Aga ma muud ju ei teegi, kui ainult joon ja joon ja joon, aga ikka on nagu vähe. Täna olen suutnud alla suruda 2 ja pool liitrit, just lõpetasin järjekordse suure klaasitäie. Nüüd on veel mõni tund aega, et vähemalt ühe samasuure klaasiga veel hakkama saada. Oeh. Mul on tunne, et mu magu on tikutopsi suurune…
Päev enne ultraheli veel mõtlesin, et ‘kõik on liiga hästi, et tõsi olla’. Nüüd ei jää üle muud, kui palvetada, et beebiplikal ei ole neerudega (ega millegi muuga!) midagi valesti, ja see lootevee asi oli lihtsalt minu vee tarbimises kinni ja järgmine UH näitab juba paremaid tulemusi, või siis vähemalt mitte hullemaid…

Viimasel ajal on mu parema käega vahepeal imelik asi toimunud. Vahel kätt rusikasse surudes on selline tunne nagu sõrme otsad oleksid paistes, kuigi väliselt ei ole nagu aru saada küll. See käsi ei lähe nii hästi rusikasse, kui vasak. Näpu otsad tunduvad kuidagi…paksud? Ehk keegi teab seda tunnet, kui talvel paljaste kätega oled õues külma käes pikalt olnud, või lund mudinud, ja siis tuppa minnes paned käed sooja ahju juurde või sooja vette? No täpselt selline kiskuv ja paistes tunne. Ma ei tea, see on nii kahtlane. Aga välispidisel uurimisel ei ole ma turseid avastanud…

Vererõhk on ka mul nägusid teinud siin. Ühel hommikul voodis lebades nägin ma jälle silmade ees neid täpikesi lendamas ja lasin Meheraasul aparaadi tuua. Rõhk oli ainult 102/50… Ime siis, et pea ringi ei käi ja selline tunne ei ole, et parem hoian seinte äärde, et vajadusel end toetada.

Valude kohapealt on ikka see kõht-vadžaina-tagumikk valu ja nüüd on selline asi nagu sabakondi valu ka. No ei oska mina seda jama paremini seletada. See viimane lööb välja just siis kui pikali olemisest püsti hakkan tõusma, või istuda tahan. Ja vahepeal on sellised toredada asjad ka nagu gaasivalud. Need on mõnel korral isegi väga hullud olnud, lausa nii hulud, et ma ehmun juba ära, et mis värk on. Aga pole midagi mida üks korralik peer ei lahendaks. :D Kusjuures ma arvan, et see valu mille pärast ma kiirabisse tookord minna tahtsin, oli ka kõigest üks lahendamata puuks. :D Okei, aitab kah rõvetsemisest. Aga hell, kui sa seda lugedes silmi pööritasid, ning mõtlesid, et ma olen peast ikka täitsa põrunud, siis mida sul siit raseda blogist üldse otsida on? Karta on, et siit vahel tuleb rõvedaid detaile ja muud säärast. See kuulub raseduse juurde, ja kui sa sellega hakkama ei saa siis… Ehk loed disney ajakirju edasi?
Aga valude teemal jätkates. Jalutades lööb vahepeal vadžainasse ka selline särtsuv valu, inglise keeles öeldakse selle kohta ‘lightning crotch’ vist. Põhimõtteliselt siis selline valu, kui lapse pea su vaagnal hüppab. Viimaste andmete kohaselt oli lapse pea paremal ja näoga minu selja suunas, ja just sealt see valu nagu lööbki… Või istub ta mul seal kuskil mingi närvi peal ja mängib põrkepalli.

Kõrvetised, kõrvetised ja veelkord – kõrvetised. Mõned korrad on olnud ka väga hullud ja isegi maomahla on üles visanud. Väga ”meeldiv” on muidugi ärgata selle peale, et suu on sappi täis.

Ja oeh, see kummardamine. See on niii pahapaha ja ma üldse ei taha. :D

Üleüldse, kogu olemine on raskemaks muutunud. Või oli lihtsalt natukene raske nädal, sest kuumad ilmad ju ei paistagi taanduvat ja kindlasti on sel oma mõju. Mida siin 8.kuud rasedast rääkida, kui tavainimesedki juba surevate nägudega ringi käivad eksole. Raske on, aga mitte midagi sellist millega ma hakkama ei saaks. Ma olen siiski tugev maa tüdruk ju kurat võtaks! Lihtsalt elu läheb natukene raskemaks, ja ma ei suuda enam meenutada mis tunne oli olla ‘mitte rase’. Mis imeline tunne võis küll olla krapsti maast üles korjata sinna kukkunud pastakas, või mis tunne oli ilma ägisemata trepist üles minna.
Ma tahaks juba olla tagasi vana mina, aga samas ei taha ka. Mul on tunne, et ma ei ole seda rasedust piisavalt nautinud ja see on üldse nii kiiresti läinud, et ma pole nagu arugi saanud… Ja nüüd olen ma juba sünnitama minemas. Kogu aeg on mõttes olnud see etappide läbimine, ‘oh, oleks juba 8.nädal’ ‘oleks juba 12.nädal, siis saaks pool ohust maha raputada ja süda saaks rahu’, ‘no saaks juba see 16 nädalat täis, küll siis oleks hea’, ‘tuleks ometi see 20 juba kiiremini, oleks pool rasedust läbi’, ‘võiks juba 26.nädalat olla – mõelda vaid peaaegu 3 trimester!’, ‘saaks juba selle kolme sinna nädalate ette’. Terve raseduse olen mõelnud, et appi, millal ma küll 36.nädalat olen, sinna on ju terve igavik aega… Ja nüüd, kui see kohekohe ukse taga karjub ja koputab, olen ma hirmul. Miks nii ruttu. Ma alles ju hakkasin neid korralikke liigutusi tundma ja nautima, ma ei taha, et see veel läbi saaks. Mis siis, et raske on ja ma vahel peast kinni hoides karjuda tahaks, et ma ei jõua enam.
Siinkohal ütlengi oma lugejatele, kes on alles oma raseduse alguses, või kasvõi keskpaigas, NAUTIGE! See saab varem läbi, kui te oskate arvata. Hinnake iga väiksematki head asja raseduse juures ja ärge keskenduge ainult sellele, et oeh te ei jõua ja küll on ikka paha. Neist asjadest on okei rääkida, ja jumala eest, kurtke ja hädaldage, aga ärge keskenduge ainult sellele. Ma ei taha kõlada nagu mingi ego bitch või kõiketeadjast nõiamoor, oh ei. Kõik rasedused on erinevad, kellel on raskem, kellel kergem – aga kõigil on vähemalt paar ühist ja head joont ka.
Näiteks mina naudin igat liigutust, ja ma ei saa sinna midagi parata, et mul tuleb naeratus näole, kui tunnen kuidas mu beebi end kõhus sirutab või mind puksib. Võib-olla naudin ma neid liigutusi selle pärast, et ma ei tea veel mis on väga valusad või väga ebameeldivad löögid, aga nii kaua kuni need on enam-vähem okeid, kavatsen ma neist iga viimsematki nautida, sest ma ei tea kunagi milline löök võib jääda mu viimaseks.

Okei, asi läheb juba liiga diibiks ära. Ma parem lõpetan.

Targa äpi kohaselt peaks nüüd toonused tihedamini esinema hakkama, aga minul pole neid nagu väga olnudki. Või pole ma lihtsalt märganud? Mõnel korral, kui olen üle pingutanud vms, olen küll aru saanud, et kõht tõmbub kõvemaks, aga niisama lambist neid nagu ei ole olnud…

Keegi küsis täna askis, et mis tunne oli teada saada, et ootan hoopis tüdrukut. Ja ausaltöeldes ma teadsin seda sisemas (või kahtlustasin) kogu aeg. Mõte sellest, et ootan poissi ei tundunud lihtsalt kuidagi õige. Mõnikord mõeldes, et mu kõhus on väike poiss, tuli lihtsalt imelik tunne peale, nagu see oleks väär. Eriti alguses. Ma ei suutnud päris pikalt selle mõttega kohaneda, sest ma ju algusest peale oma unenäo pärast eeldasin, et küllap ta ikka plika on. Mitte, et ma oleks poisis pettunud, või sel sool üldse vahet oleks, aga sisetunne lihtsalt kuidagi…teadis? Ma ei tea, ma ei oska seda seletada. See lihtsalt oli imelik. Ja kuna LA ultraheliga ma rahule ei jäänud, siis jäi ka sugu natuke kahtlaseks. Ja kui keegi küsis, et kumba ma ootan, lisasin enamasti, et ‘viimases ultrahelis öeldi, et poiss, aga keegi ei ole seda rohkem kinnitanud’. Nüüd tundub see jutt kuidagi tagantjärgi tarkusena, aga noh…
Aga otsest emotsiooni, kui sellist, et ‘ohohh, hoopis tüdruk’, mul ei ole. Sest ausalt, mul polnud vahet kas ta on poiss või tüdruk. Mina tahtsin lihtsalt tervet beebit. Ja seda võin käsi südamel vanduda, ma pole üks neist kes lihtsalt niisama suusoojaks seda ütleb. Mul on tõesti ükskõik.
Ainuke emotsioon on see, et nüüd tekkis mul mingi vasikavaimustus roosasid asju kokku osta, et garderoobi natukenegi plikalikumaks muuta. Ja nüüd järsku tunduvad kõik titeriided kordades armsamad. Aga paganamas, mul niigi ujutavad kapid riietest üle ja pole neid kuhugi panna. Enamus riided on õnneks sellised mis sobivad nii poisile, kui ka tüdrukule. Poiste riideid on tegelikult isegi vähem, kui tüdruku omi. Auto piltidega jms riideid polegi nagu meie beebi riidekappi eksinud, aga roosat värvi on küll natuke ja ma ei saa aru miks. Ostnud olen ma ju siiski beebpoisile.
Kui enne oli mul savi mis lapsele selga saab, siis nüüd tahaks ikka, et kilomeetri kaugusele oleks näha, et tegemist on tüdrukuga. Ma tahan kleidikesi, peapaelu ja papusid, ma tahan nunnumeetrit lõhki puhuda. Enne mõtlesin, et isegi kui on tüdruk siis ma ei hakka mingi roosamanna teemat ajama, vaid ostan neutraalsed asjad, et ka järgmine laps saaks neid kasutada. Aga nüüd… ma tahan, ma vajan, roosat ja plikalikku! No vaadake ainult kui armas… Minni on mul alati südames erilisel kohal olnud. ;)

Aga teid, mu armsad kaasaelajad, tahan ma lihtsalt tänada, et olete mulle nii palju toeks olnud ja kogu selle pika (aga samas nii lühikese) teekonna jooksul ikka pöidlaid hoidnud ja nõu andnud. Te olete vägevad! Aitäh teile! ;)

3D/4D Ultraheli – POMMUUDIS!

Posted on by
14

Käisime ka meie ikka sel kuulsal ultraheliuuringul ära. Ja mul on sõnuseletamatult hea meel, et me sinna läksime! Muidu oleks ikka sünnitusel päris hea üllatus olnud, kui ühe asemel sa järsku, täiesti ettevalmistamata, pead endast välja suruma kaks!

Ei tegelikult, mul on julmad naljad. Üks mis üks ikka.
Aga sellegipoolest – POMMUUDIS. Meie poiss tegi viimase kahe kuuga soovahetus operatsiooni ja viskas kotid nurka! Ilma naljata, me saame hoopis plika. :D

Ega muud hullu ei olegi, kui see, et ma olen lihtsalt selle mõttega harjunud, et ma saan poja. Ikka mõtlen kõhtu silitades, et ‘noh poja…’ Kuigi ma olen sisimas ikkagi kahelnud ka selles soo värgis, sest see LA uh oli meil nagu oli… Ja mees ütles, et tema arvates ei vaadanud arst seda jalgevahet ka nii hoolega… No mine sa nüüd tea.
Õnneks mul pole väga palju poiste riideid vist varutud, enamus on soo naturaalsed ja täitsa juhuslikult. Tegelt, plikade riideid on isegi vist rohkem. Roosad kindad, peapael, mõned roosad hilbud jne…Just mõtlesin, et mis ma nendega teen… Aaaga mul pole ju kleidikesi! MA VAJAN KLEIDIKESI! Johhaidii, nüüd pean ma ikkagi riideid juurde ostma ju! :D
Mina olin ju alguses jumala kindel, et plika jälle, sest ma ju nägin unes… Ma vist ikka olen väikest viisi mingi andega. Algne sisetunne siiski ei petnud mind. ;)
Aga noh, mis siis ikka. Plika siis plika, ega vahet pole ju. Peamine on see, et ta on meil terve ja tubli! Jõuan veel ringi harjuda selle mõttega. Ning mis on kõige suurem boonus – nime panemine! Tüdrukule on TUNDUVALT kergem nime valida, kui poisile. Ma olin selle nime teemaga juba vaikselt hullumas. No ei ole ühtegi normaalset poisi nime, mis tunduks ‘see õige’… Aga tüdrukute nimesid on mul mõttes miljon korda rohkem. Nüüd tuleb ainult leida selline mis mõlemale poolele meeldib ja tundub ‘see õige’, ning voilaa, OLEMAS!
Mõelda vaid, me oleks RÄNKA vaeva näinud, et see paganama nimi välja otsida ja siis oleks laps ära sündinud ning üllatus missugune. Polegi seda läbi higi ja pisarate välja kraabitud nime vaja, vaid hakka aga otsast peale ja otsi uus. Jällegi, ju sel oli ikka põhjus, et me siiani ei olnud seda ‘the one’ nime leidnud.

Jeesusmaria, kui õnnelik ma olen, et me sinna tasulisse ikkagi läksime. Riiklikus pole mulle rohkem ultrahelisid ette nähtud, ja ma polekski teada saanud ühest probleemist mida jälgima peaks, ja ka see, et ma tegelikult tüdrukut ootan oleks superhüper üllatus olnud…

Probleem, kui seda saab juba nii nimetada, on selles, et lootevett on vähevõitu. Kõigest 0,6 ühikut on miinimumist puudu, ja arstile see ei meeldinud. Ütles, et ma pean VEEL ROHKEM vett jooma ja oma naistearstile seda paberit näitama mis ta mulle välja trükkis, et seda vee kogust tuleks mõne nädala pärast uuesti kontrollida.
See teeb mind murelikuks, kas kellelgi on sellise asjaga kogemusi? Mis sai? Mida see kõik üldse tähendada võib? :(
Selle pärast siis võib-olla mu kõhuümbermõõt ei kasvagi? Juba kuu ja rohkemgi on mõõt enam-vähem sama, viimase 3-4 nädalaga pole isegi cm juurde tulnud…
Arst pakkus mitmeid variante, et ehk laps joob, aga ei pissi (neerude probleem vms), või veed tilguvad, või jumalteab mis… Kuna püksid mul enam märjad ei ole, siis seda vete tilkumise teooriat ma nagu ei usu. Ja neerude probleem tundub vägagi hirmutav, sest ka minul on ju nendega jamasid olnud ja olen isegi opil käinud jne…
Igatahes ma üritan nüüd veel rohkem seda vett lürpida ja kõigel kullipilgul silma peal hoida. Ei tea kas peaksin oma ämmakale juba esmaspäeval helistama ja sellest kõigest rääkima? Uus visiit on ju alles 18.august.

Aga kõige selle segasumma suvila keskel on ka häid uudiseid. Laps ise on terve ja tubli. Natukene alla keskmise kasvuga plika, aga siiski mitte nii väike, et peaks muretsema. Pisema kaaluga oli ta mul juba ju LA’ski.

Natukene mõõtmeid ja täpsemat infot ka, keda ei huvita, siis keri allapoole edasi. Ütlen nii palju, et olen 31+0.

Kaal – 1663g (+-243g) – vastab 30w4d
Pea – 7.49 – vastab 30w0d
Kõht – 26.75 – vastab 30w6d
Reis – 5.98 – vastab 31w1d

Südametöö on regulaarne – 150x minutis.
Platsenta asukoha sain ka LÕPUKS teada, see on mul ees.
Pea on all ja selg jookseb mööda mu vasakut külge, jalad on paremal rinnakorvi all. Näoga vaatab minu selja suunas.
Talla pikkuseks on 6 cm.

Lühikokkuvõttes – Väikese pea, suure kõhu ja pikade koibadega plikatirts!
Pea kasv on nädala jagu maas… Ja üleüldse on ta natukene väiksem. Alla keskmise. Ma loodan, et see vist hull väga ju ei ole?

Kui enne oli tähtajaks 4.oktoober nagu kivisse raiutud ja tundus, et mitte sekunditki see ei muutu, siis nüüd pakkus Dr. Deniss kaks päeva hilisema aja – 6.oktoober. See õnneks ei ole nii suur muutus, ega vahe ja oma arvestust jätkan ikka nii nagu enne.

Muud asjad vastasid kõik normidele ja olid nii nagu peab.
Miniataki sain ma aga siis kui ta lapse aju vaatas ja ütles, et ‘aju on iseärasusteta’, ma kuulsin aga hoopis ‘aju on iseärasustega’. Aga hetk hiljem, kui mu kõhust juba jubeduse jõnks läbi käis, sain aru, et kuulsin kõigest valesti ja tegelikult on kõik nii nagu peab. Uhh. Ma nii kartsin, et lapsega on midagi väga valesti, sest see riiklik LA oli täielik naljanumber ja ei andnud mulle mitte mingit kindlustunnet, pigem vastupidi – külvas veel rohkem mureseemneid. Nüüd aga on mu süda selle koha pealt rahulikum. Kuigi, ega see ema mure lõpe vist eal.

Pilte me kahjuks ei saanudki. No saime, aga mitte ühtegi näost. Selgelt oli näha ainult tema lady burger, ehk kolm triipu jalgade vahel. Ühe pildi saime ka kõrvast ja südamest, aga no neilt pole ikka mitte midagi aru saada. Ja mis ma neid ikka siia topin. Lapsele olid käed näo ees ja ma olevat juba liiga rase kah, et üldse midagi head loota. Kõige õigem aeg oleks olnud 23-27 nädala vahel. Aga ega ma tegelikult ju piltide pärast ei läinudki, muidugi ma lootsin ikka midagi saada, aga muu oli palju tähtsam. Ma tahtsin kinnitust, et laps on terve ja, et riiklikus pole mitte midagi kahe silma vahele jäänud. Soole tahtsin ka muidugi topelt chekki teha.
Aga vähemalt saime kogu ultrahelist plaadile video ja seda saame nüüd kasvõi sada korda päevas vaadata. Kuigi ma ei saa aru miks arst ei oleks võinud teha pilti näost, mis siis, et need käed seal ees olid. Nii oli ta ka ikkagi meganunnu. Maailma kõige armsam nöbinina on tal muide! Ja jalataldadest oleks ka tahtnud, need on tal ju ka nii tibatillukesed ja armsad! Midagigi oleks ju saanud teha… :(
Ta muidugi üritas last liikuma saada ja raputas teda, aga kuna ta ikkagi on meie laps, siis ei liikunud ta mitte karvavõrdki. Selline pujään juba praegu, et ma ei tea kohe. :D Minu togimise peale ta ju ka teist nägugi ei tee. Kui tema tahab magada, siis tema magab ja mitte üks vägi ei jura tema unega! Väike sõjaprintsess Xena mul siin. :D

Tundub, et Meheraas on ka vägagi rahul, et ta tütre saab. Säras nagu jõulukuusk täistulede ja viledega, kui kabinetist välja astusime. Ei tea kas selle pärast, et saame hoopis tütre, või selle pärast, et nägi päris oma titte seal ekraanil? Igatahes, kui koju tulime tahtis ta suht kohe seda videot uuesti vaadata ja mu emasüda lihtsalt sulas… Kas on üldse midagi armsamat hoolivast isast? :D

Mu ema, kes ka kaasas käis, oli ka väga üllatunud selle uudise peale, kuigi ta oli väga rõõmus. No nimetage üks naine, kes ei tahaks väikseid kleidikesi ja imearmsaid roosasid asju vaadata-valida-osta! Tema ikka ootsaki vist oma esimeseks lapselapseks justnimelt tüdrukut.

Oeh jah, sugulased mul nüüd krimpsutavad vist ikkagi nina. Nimelt peale mind – 20 aastat! – on meie suguvõssa ainult tüdrukud sündinud, ja mina kannan seda tiitlit muidugi uhkusega edasi!
Emme juubelil just naersidki mu nõod, et ma lähen ringist välja oma oktoobripoisiga. Kõik nõod on saanud tütre ja mitte keegi minupoolses suguvõsas ei ole sündinud oktoobris.

A, ja muide. Mida ma nüüd oma ’it’s a boy!’ särgiga teen? Keegi ära ei taha osta? :D

Aga jamh, mu süda on müüdud ja ma hetkel mõtlen, et appi mul on maailma kõige armsam laps! See väike nöbinina, mida ma ultraheli alguses nägin, oli lihtsalt maailma kõige armsam! Ja see kuidas tal need käed seal näo ees olid, oli ka lihtsalt nii…paganama ARMAS!
Ja juba löövad minus välja need kanaemme tunded ja muud hüved… Ma olen ikka kogu aeg mõelnud et mis neis tittedes siis nii erilist ja armast ikkagi on? Aga enda väiksekest sealt ekraanilt näha oli ikka midagi hoopis muud. Ma ei kujuta nüüd ettegi, mis siis veel saab kui ta on ära sündinud? Olen ka üks sellistest kes ei raatsi last voodissegi panna, sest tahaks ju 24/7 ta imelist nägu imetleda ja ahhetada iga ta väiksemagi liigutuse üle… Oeh, ma tahaks kohe nutta. See tunne on nii uus ja võõras… Tõesti, kui sa ise seda ei koge, siis sa ei kujutagi ette mis sorti armastus see emaarmastus on…

Beebiblogi: 29.nädal. Esimesed valusad löögid, ternespiim, närvivalu ja ämmaemanda vahetamine.

Posted on by
5

Põnn oli muskaatkõrvitsa suurune.

29.nädal

Loode kaalub umbes 1,3 kg ning on 39 cm pikk, see on juba peaaegu selline pikkus, millisena ta sündida võiks. Tema nahk on siledam, sest naha all on piisavalt rasva. Viimast nimetatakse valgeks rasvaks ja see on erinev alguses kogunenud pruunist rasvast, mida sinu arenev loode on kogunud. Kui pruun rasv oli vajalik sobiva temperatuuri hoidmiseks, siis valge selleks, et hoida energiavarusid. See seletab ka miks su loode ennast nii hästi tunneb: sest ta on energiat täis. Rasvkude moodustab beebi kehakaalust ligi 3 protsenti. Praegusel perioodil, võiksid leida aega lapse kõikvõimalike liigutuste lugemiseks oma kõhus. Lihtsalt heida pikali ja tunneta, kümme erinevat liigutust tunnis on väga hea. Nii on sul endal ka süda rahulikum, kui tead, et kõik on nii, nagu peab. Sel ajal on ta enamasti tuharseisus, s.t. jalad all ja pea üleval. On ilmunud ripsmed! Sellel perioodil sündinud laps vajab professionaalide täpset hooldust. Laps on aktiivne. Sõrme – ja varbaküüned on kasvanud pikemaks, tal on palju juukseid peas ja karvakesi kehal. Silmad on avatud ja ta pilgutab neid. Laps toodab nüüd punaseid vererakke oma luuüdis. Laps on tundlik valule. Sa võid tunda, kuidas beebi on tihedalt vastu sinu siseorganeid ja see teeb ka hingamise raskeks. Laps kasvab selles staadiumis jõudsalt. Ta võib öösiti üleval olla ning päeval magada, takistades Sul end välja puhkamast. See ei tähenda tingimata, et sündides sama päevarežiimi jätkab. Beebi aju on juba niivõrd välja arenenud, et ta hakkab ise oma kehatemperatuuri reguleerima. Peaajus jätkub närvirakkude moodustumine. Beebi joob päevas ligi pool liitrit lootevedelikku ning väljutab seda uriinina. Lootevesi uueneb ja puhastub pidevalt.

Ma olen ikka eriline lammas küll. Unustasin eelmine nädal öelda, et piima hakkas kahte lehte lendama. Nagu konkreetselt. Esimesed kaks päeva oli nii, et ärgates oli särgil kaks plekki, nüüd ka siis lõpuks vasakul, enne oli lekkinud ainult paremalt. Rõõmustasin juba, et juhheii, mu vasak rind ei olegi puudega, ja ajab ka ikka midagi välja. Aga see rõõm läks üsna kähku üle kolmandal päeval, kui seda ‘piima’ nonstop voolama hakkas. Rinnahoidjad, pluusid, öösärgid, voodiriided, no kõik mida mu tiss puudutas oli märg. Ma olin suht ahastuses, et kas ma peangi nüüd hakkama 24/7 rinnahoidjaid kandma, et vältida uputust? Ma ei salli üldse mingi ahistava rinnahoidjaga magamist, ugh, hullumaja puhvet ju. Ja kuna ma olin maal emme juures, siis polnud mul ka rinnapatju. Pühapäeval koju sõites ostsin esimese asjana ühe paki. Ei tea kas padjakeste hirmus, või milles, aga piima lendlemine kadus umbes kaks päeva peale mu koju jõudmist ära, ning edasi tuli seda läbipaistvat ja kleepuvat suhkruvett ainult pigistades, nüüd ei tule enam õnneks isegi pigistades mitte. Ja korra oli paremal pool oleval rinnapadjal kaks imetillukest helekollast täppi ka peal, muidu ei jätnud see vedelik mingeid värvilisi plekke. See kollane oli ikka päris õige ternespiima nägu, mitte mingi vee laadne lurr. :D
Ja muidugi kasutasin ma olukorda ära ja sain mehele nalja teha, et nüüd ei pea enam kohvikoore ja suhkru peale raha raiskamagi, et mina, kui väike milka lehmake, olen ju kogu aeg saadaval. Ainult tule ja ütle, kui kohvi isu tuleb! :D

See iivelduse närakas tahab vist ka tagasi hiilida. Või on see kuumusest, kes teab. Igatahes, vahel on selline tunne, et tahaks näpud kurku ajada. Õnneks see möödub üsna ruttu.

Rindadest veel rääkides siis nüüd on nad juba päris valusad. Enne oli pigem valus nibu, kui rind ise. Eks see ole see piima tulemine…

Kõrvetised on ikka mu suured sõbrad, nagu alati.

Rahutud jalad on mind ka vahel ikka tüüdanud, mis siis, et ma magneesiumit söön nagu hullumeelne. Muide, see vedelikus lahustatav magneesiumi pulber on kohati päris rõve. Alguses tundus täitsa okei, see maitses nagu need vitamiinijoogid mida lapsena ikka juua sai. No teate ju küll, need ümmargused lahustuvad tabletid, piklikus pudelis. Raudselt täielik keemia, aga mina suutsin neid ikka vahel harva oma emmelt välja pommida.

Üks imeline asi mis sel nädalal juhtuma hakkas – närvivalu. Seistes, käies või vahel ka niisama lamades, lööb mingi ilgelt rõve valu paremalt poolt tagumikku-puusa-vadžainasse-kõhtu. Ütleme nii, et ma ei naudi seda. :D

Pea käib ka vahepeal ringi ja selline natuke uimane tunne tuleb peale. Ma siis igaks juhuks ei kooberda sel hetkel ringi, või tõmbun seina äärde, et päris kummuli ei kukuks.

Ma ei tea miks, aga KÕIK kes vähegi küsivad kuidas ma end tunnen, eeldavad vist, et ma hakkan kohekohe enekat tegema, sest selle peale kui ma ütlen ”ei ole hullu, kannatan ära, algus oli hullem”, teevad näo nagu ma oleks neile just praegu kolm korda näkku sülitanud, jalaga makku löönud ja neid sookolliks kutsunud. No ei ole ju võimalik, et sellise kuuma, sellise kõhu (minu arvates veel nii tilluke, kasvaks ta ometi veel!) ja sellise pisikese kasvu juures, tunnen ma end päris okeilt?
Jah, mul on palav, jah mul voolab higi, jah mul on ka selliseid pääääris sittasid päevi, kus ei taha nagu väga isegi hingata, mis siis veel ringi jalutamisest rääkida, aga enamasti on enesetunne päris normaalne ja talutav. Ma ei tea kas ma olen nüüd lõpuks olukorraga harjunud, et enam ei tundu asi nii dramaatiline, või mis, aga ausalt, ma tunnen end päris tavaliselt. Vahepeal on raske liigutada, hingata, süüa, vetsu minna, püsti saada, pikali visata jne. Aga noh, see on ju nüüd juba nii argipäev, et enam ei mäletagi eriti mis tunne oli voodist krapsti püsti hüpata, või kuidas oli kummardada nii, et igast august sädemeid ei lendaks.
Muide, see kummardamine… Kui midagi maha kukub siis ma tahaks nutma hakata või karjuda ‘musi, tule siia palun, mul on sulle üks jutt’… Kergem on minna ja poest uus asi osta, kui see maast üles korjata, nagu reaalselt.

Tahaks siia väga panna ühe pildi, mida oktoobri emmed jagasid, aga ma ei suuda seda enam leida. Põhimõtteliselt, et kui midagi maha kukub, siis seda asja enam minu jaoks ei eksisteeri! :D

Sel nädalal sain ma oma esimese ebemeeldiva/valusa löögi kah kirja. No ei tasu siis titeriideid sorteerides kümne kuhja vahele lääbakil magama jääda.
Liigutustest rääkides, poja on mul ikka jube rahulik. Lausa nii rahulik, et pean vahepeal doppleriga kontrollima, kuidas ta end seal tunneb. Ma ei kujuta ettegi mis ma ilma dopplerita teeksin, ilmselt oleksin end juba tuhat korda kiirabis lolliks teinud. Täiesti asendamatu asi, ja ma julgen öelda, et kõigekõige parem ost üldse!
Aga see on tõesti natukene imelik, et ta nii vähe liigutab, või ma siis ei tunne ikka veel. Selliseid siputamise maratone ta mul eriti ei pea. Liigutab korra, või paar ja magab edasi. Ma ikka tahaks selliseid maratone ja tantsu rohkem näha/tunda. Millal teil laps korralikult endast märku andma hakkas? Kui tihti ja tugevalt teie beebi 30 nädala paiku möllas?

Muret teeb ka see, et kõhuümbermõõt ei kasva kohe üldse. Viimasel arstivisiidil oli epk ja kü mõlemad ainult sentimeetri kasvanud. Ja kui ma ise kodus püstijalu mõõdan, siis on see mõõt juba nädalaid sama.
Hea on, et reedel juba 3D/4D ultraheli on, saan ehk meelekindlust ja rahu südamesse. Aga sellest juba järgmises sissekandes täpsemalt.

Loomulikult olen ma unustanud mainida ka seda, et naba hakkab vaikselt välja hüppama. Kas ta ka päriselt välja tuleb, ma kahtlen, sest mul on väga sügav naba. Aga tänu nabaneedi augule on aru saada, et midagi toimub, sest see muudkui tõuseb üles poole. Ja nüüd täna avastasin suure ehmatusega, et paremal pool punnitab natukene serva ka imelikult, kuigi see läheb juba 30.nädala sisse, aga mis siis… Palju ma sellest nabast ikka jahuda jõuan. Igatahes, Meheraas vaatas mind nagu pooletoobist kui ma diivanilt püsti hüppasin (rohkem nagu põrkasin), ja suure kisaga peegli poole jooksin (rohkem nagu paterdasin). :D

Lõpuks hakkasin ka asju sorteerima, pesema ja sättima. Ma olen juba terve nädala pesumasinale valu andnud, riideid on ikka päris palju nüüd…
Esimesed riidest mähkmed sain ka kätte, ja appi kui nunnud need on! Muide, ma pidin selle paki kätte saamise eest peaaegu 20 euri välja käima, kuigi postkasti potsatanud pakiteatel oli kirjas 10 euri sentidega… Lisandus veel mingi 9 euri tollivärki. No väga raske oli see sinna teatele kirjutada või? Ma oleksin peaaegu nii postkontorisse loivanud, et 11 euri taskus. Hea oli, et mees kaasa tuli ja tal kaart kaasas oli, sest muidu ma oleksin pidanud koju tagasi tuierdama, et siiis uuesti end selle kuumaga välja ajada. Minu jaoks on see üks kordki sinna teisele poole linna roomata liiga palju ja liiga kaugel.

Ma ei tea kas olen juba rääkinud või ei, aga ämmaemanda vahetasin ka nüüd ära. Eelmine kord vastuvõtul käies oli minu enda äe puhkusel, ja hea oligi. Ta asendaja on miljon korda toredam ja meeldib mulle miljon korda rohkem. Ja nüüd eelmine nädal oli ka ikka veel see toredam äe asendamas. Järgmise aja panin juba tema juurde. Ta on kuidagi uudishimulikum, teda huvitab nagu rohkem kas, kus ja mis toimub. Soovitab erinevaid asju, saadab proove tegema jne… Ta nagu hooliks rohkem vms. Teine äe oli umbes sellise suhtumisega, et kui kokku ei ole kukkunud, siis on kõik korras. Mõõtis ja võttis andmed mis vaja ja viskas uksest välja…
Tänu uuele äe’le tuligi välja see rauapuuduse jama ja tema oli see kes soovitas vererõhuaparaadi koju muretseda. Täna hommikul, kui mul paha hakkas, sain mõõtes tulemuseks ainult 102/50, äe juures on need näidud keskmiselt 125/80, vahel rohkem, vahel vähem. Probleemi pole igatahes sellest tehtud.

Aga mis ma siin ikka jutustan, parem küsin teilt, et millal te tundiste beebi luksumist esmakordselt? Ma mõnel korral olen mõelnud, et ei tea kas see nüüd ongi? Aga siis läheb see kohe üle ja rohkem ei tunne. Max 3 korda järjest olen tundnud seda rütmilist põksumist ja siis kadus nagu ära. Ei ole julgenud seda luksumise pähe küll kirja panna.