Sel nädalal oli poisiklutt sama suur kui pikk kurk!
Põnn on umbes 36 cm pikk ja kaalub 900 grammi.
Beebil on rohkem juukseid peas ja ta näeb ümaram välja, kuigi nahk on ikka kortsuline rasva puudumise tõttu. Nahk on üsna õhuke. Kui sa saaks praegu oma last vaadata, näeksid sa peenikesi nahaaluseid veresooni. Kui lasta kõhule valgust, keerab beebi ennast valguse poole. Loote aju on arenenud nii kaugele, et beebi mitte ainult ei kuule helisid, vaid on võimeline ka neile reageerima. Näiteks võid proovida suunata valgusvihu oma kõhule ja saada vastuseks löögi ribidesse, nagu ta ütleks sulle, et: “See valgus häirib mind!”. Ta hakkab pilgutama ja ümbrust uudistama, kuigi emaka sisemus ei ole ilmselt eriti põnev. Silma iiris, mis näitab ära lapse silmade värvi ei ole veel täielikult täitunud, seega hetkel veel silmade värvi määrata ei ole võimalik. Tegelikult on nii, et silmade värv millega sinu beebi sünnib, ei pruugigi olla püsiv ning võib kuni kuue kuu jooksul peale sündi veel muutuda. Beebi on teatud määral võimeline hingama, neelama ja reguleerima oma keha temperatuuri, kuid suures osas sõltub ta siiski veel emast. Beebil toimivad rasu- ja higinäärmed. Sõrmeküüned, varbaküüned, kulmud ja ripsmed on välja arenenud ning kasvavad veelgi. Lapsi, kes sel ajal sünnivad, hooldatakse spetsiaalses kuvöösis kindlal temperatuuril.
Kõige suurem hetk oli sel nädalal ilmselt see, et Meheraas sai lõpuks tite liigutusi tunda. Oli ka aeg, ma ütlen! Mehed – neil ei ole ju üldse kannatust. Ta oleks võinud neid liigutusi juba nädalaid tagasi tunda, aga kuna ta mul selline püsimatu hing on, et pudelis ka paigal ei püsiks siis…
Sorteerisin olemasolevad asjad ära ja sattusin ‘paanikasse’, sellest rääkisin natukene SELLE postituse alguses.
Tegelikult nüüd hakkavadki vist need reaalsed hirmud ja asjad kogunema. Kuigi ma ENDISELT ei ole aru saanud, et ma kohe päris päriselt olengi rase ja kahe-kolme kuu pärast on mu kätel väike elu, kelle eest pean MINA vastutama, siis tundub see kõik samaaegselt nii totter ja täiesti hullumeelselt hirmus.
Kõige suurem küsimärk on seoses sünnitusega. Kas ja kuidas saab mu mees sünnitusel osaleda. Tal on ju selline töö kust ei saa igal suvalisel hetkel lihtsalt ära jalutada, et ‘ah, ma lähen nüüd naisega sünnitusmajja, tsaubakaa mehed”. Ma tean, et saab võtta mingid puhkused ja värgid, aga kust jumal mina tean millal see väike ime meil tulema tahab hakata. Selle puhkuse saab ju ainult 2 nädalat enne tähtaega ja see on vist tasustamata ka? Aga kui mul on vaja juba nt 13.september (kui 37.nädalat täis saab) minna? Kes siis asendab teda või mis moodi see kõik olema peaks…
Ma ei kujuta ettegi mis siis saab, kui Meheraas on nt tööl ja mina hakkan aga mõnuga sünnitama. Ta ei saa minema jalutada sealt ju, ja mina üksi küll ei taha minna. Lükkan prundi ette ja jalad risti? See vist ei töötaks eriti… Selles mõttes, et ega mul midagi muud üle ei jää ja tuleb hakkama saada, aga tahaks ikka meest kõrvale ja jube kurb oleks, kui ta oma poja sünni maha magaks… Pealegi, ma olen nii hellik-pillik, et ma vist ikka sureks üksi sinna palatisse ära. Oeh, ma ei taha üksi olla sel ajal… :/
Sünnitusvalu ennast ma nii väga ei kardagi. Veel. Kuigi ma olen ikka päris hell selles mõttes, pikka valutamist ma eriti ei talu. Kuigi samas jälle naba- ja keeleneedi tegemine oli minu jaoks nagu nuusata, ei tundnudki nagu midagi. Mine siis tea, kas mul on kõrge- või madal valulävi?
Pikk ja valulik sünnitus on tegelikult hirm nüüd küll, kui mõtlema hakkan…
Ja keisrit ma ka ei taha, see taastumine on minu arvates jubedam, kui tavalise sünnitusega (igaühel erinev jällegi aga noh).
Ja siis ma kardan seda, et ma lähen sünnitama enne, kui saan fotosessiooniga ühelepoole või selle kipsi ladumise ära proovitud. Mis nädalaks oleks mõistlik see fotoshuudi aeg panna? Ma ei taha liiga vara ka nagu minna, et kõht on siis ju tükk maad väiksem, kui päris lõpus, aga sama ei taha nagu päris ilma ka jääda. Oh, otsused, otsused…
Asjade kokku kuhjamise koha pealt olen ma vist natukene maha rahunenud. No esimesed 2 kuud saan ikka selle suurusnumbriga hakkama mis mul olemas on, nii, et päris alasti ei pea jääma. Kuigi see riietamine on ka kunst omaette. Näiteks, kui mul on toas jahe, siis mis ma talle selga panen? Topin tudukombe alla bodi vms? :D Eks seda vist õpib töö käigus ma arvan…
Ja millega teie oma laste riideid pesete/pesnud olete? Kas tavalise pesupulbriga, millega enda riideidki, või mingi spets õrna naha omaga – millisega?
Selleks, et üks pesumasinatäis riideid saada, peaksin ma vist terve tite garderoobi mustaks saamist ootama. Kas siis pesta koos enda riietega? Oeh, ma tunnen end hetkel nii totakana. :D
Aga aitab küll sellest heietamisest. Räägime nüüd sümptomitest kah.
Mu aju on nagu läbi keedetud riisitera. Vabalt võin ühele ja samale inimesele kolm korda täpselt sama juttu rääkima hakata, ja mul endal pole õrna aimugi miks ta siis naerukrampidesse lämbudes mulle totu pilguga otsa vaatab…
Kellegi surnuks rääkimine ei tekita ka erilisi probleeme. Eile näiteks helistas parim sõbranna, et rääkida oma uuest kutist ja kuidas neil läheb jne, aga mina suutsin muidugi jututeema sujuvalt ikka ja alati endale suunata ja siis jahvatasin nii, et pärast olid lõualuud ka valusad ja mokk vahune nagu marutõbisel kährikul… Ma olen kohutav sõbranna… :D
Rinnad ajavad mu hauda. Kui teistel lähevad rasedusega need ikka suuremaks, siis mul pigem vastupidi – väiksemaks. Mees ütles juba mitu nädalat tagasi, et kuidagi imelik on, aga mina ei tahtnud uskuda, sest no kurjam, see olen ju MINA, vana tissimampsel ise. Ajasin seda aga kasvava kõhu süüks, et rinnad lihtsalt tunduvad väiksemad, sest kõht kasvab suuremaks ja tõmbab pilgu endale, aga ei. Nüüd on mu kõige väiksema korviga rinnahoidjad mulle SUURED. Mis kuradi jama see olgu? Nii küll nüüd ei lähe!
Ja mu vasak tiss on vist ka vigane. Paremast on juba 4 korda piima tilkunud aga vasakus on täielik vaikus…
Hmmm, hakka või imetamise pärast kartma.
Kui raseduse alguse poole olid valusad rinnad ise, siis nüüd on see valu pigem koondunud nipplitesse. Ma absoluutselt vihkan seda, kui mees neid puudutada tahab. Mul läheb silme eest kirjuks, kui mõtlen, et peaks praegu oma nipli kellelegi suhu toppima ja see väike vandersell hakkaks seda aga mõnuga venitama. Mul on terve elu mingi kiiks olnud, et mulle ei meeldi, kui keegi nende juures oma suuga asjatab, see tekitab minus kabuhirmu. Ugh, jube. :D
Kuigi tahan vägaväga rinnaga toita, siis ma natukene nagu kardan seda. Ma loodan, et ma saan sellest üle ja mu laps ei ole inimsööja, ning annab mulle armu…
Nädala keskel oli mul paar päeva jube kehva olla. Silme ees oli hägune, pea käis ringi, ma olin väga väsinud ja uimane ning selline nõme palavikune tunne oli. Ja lõpuks sain ma vist aru milles asi oli. Ma tassisin ükspäev ju jasmiinioksad tuppa. Nii, kui need minema viskasin ja toad ära õhutasin, läks mul ka paremaks. Kuidas ma rumal mutt ei mäletanud, et see võib olemise jube jamaks keerata? Täitsa rumal ikka. Ja enne aru ka ei saanud, kui juba 2 ööpäeva piinelnud olin.
Muudest sümptomitest esines sel nädalal veel kõrvetisi, gaasivalu, rahutuid jalgu – JUBE tüütu, puusaliigese valu, toonuseid (väga vähe küll) ja väsimust üleüldiselt. Ei midagi hirmsat õnneks, kõik tuleb üle elada, aga siiski, väsitav. Seda enam, et magada ei saa enam väga hästi. Ärkan mitmeid kordi lihtsalt niisama üles. Ja pidev vetsu häda on ka ‘suur abiline’ öösel, eriti hommiku poole. Nüüd ongi see staadium käes, kus jooksen iga supilusikatäie pärast vetsu. Voodis keeramine muutub ka juba vaikselt valusaks ja raskeks. Pikalt ühes asendis olla ei saa.
Üks väga imelik asi mida ma nüüd tähendanud olen, on see, et mu suu haiseb. Isegi peale korralikku hambapesu on selline tunne nagu oleks hambad nädal aega pesemata. Ilmselt on see kõrvetistest ja toitumisest. Jällegi asi mida saan ma vaid ise muuta ja milles ma ise süüdi olen.
Jalad kisuvad ka krampi. Näiteks istun diivanil ja siis tunnen, et hakkab kiskuma, pean jalgu kohe vastassuunas liigutama, muidu on jama majas. Eile olid sääremarjad terve päeva jube valusad, nagu oleks hästi pikalt jalutanud või trenni teinud.
Seistes lähevad tallad alt ka valusaks ja istudes surevad jalad ära – nagu nõiaring.
Ma pean titabeebile au andma. Ta ei ole mu elu eriliseks põrguks teinud veel. Sümptomid ja vaevused on, aga mitte midagi ületamatut ja ma tunnen end võrreldes kuu aega tagasi esinenud asjadega, palju paremini. Lugedes beebigrupis (rasedategrupis) teiste vaevusi, siis itsitan mina veel pihku. Ei ole mul hulle seljavalusid ega pööraseid emotsioonide break down’e, ei kontimurdvaid isusid ega hirmsaid närvivalusid. Aga küll jõuab!
Kuigi jalutamine on endiselt raske. Kiiresti ei saa enam liikuda, õhku jääb väheseks (seda juhtub ka vahel niisama istudes, et kops on koos) ja kõht hakkab valutama. Vahel valutab ülevalt, nagu magu, vahel alt – paremalt ja vasakult. Selle pärast muretsesin endale ka nüüd bandaaži, aga ma ei ole suutnud seda veel õigesti peale panna. Jääb kuidagi nõmedalt rullima ja need kinnituste otsad turritavad. Selja osa on ka kuidagi mega kahtlane ja lõtv. Tähendab et, alt on normaalne, aga ülevalt on nagu lõtv, sealt kus midagi konkreetselt seda vastu keha ei tõmba – hoiab väga nõmedalt. Pean seda peale panekut veel harjutama, aga nii palju kui olen jõudnud proovida, siis kergem on küll jah. Saaks selle peale panemise ka käppa, siis oleks vist pidu ja pillerkaar, ning saaks äkki inimese moodi liikuda, vahelduse mõttes.
Beebipoisi liigutused ei ole ka veel eriti tugevad, vähemalt mitte väljapoole. Pigem sellised pehmed müksud ja paid, mõni korralikum mats ka sekka.
Ta vist kukerpallitab päris palju veel. Vahel on liigutused all ja selline tunne on nagu ta tantsiks mu põiel polkat. Ühel hommikul pidin peaaegu voodi täis laska, sest poisike otsustas, et superluks aeg oleks üks tantsuproov maha pidada ja mu põiele mõnusaid latakaid jagada. Reaalselt oli ka selline tunne, et nüüd lasen püksid täis. :D
Ja vahel tundub, et need jalakesed siblivad jälle ribide all, sest peaga ta ikka mulle ju ribiorelit ei tee ja käed sinnani veel nagu ulatuda ei tohiks. Aga mine sa sindrinahka tea mis ta seal teeb, või mis pidi ta parasjagu on. Täpselt selline tunne on, nagu keegi topiks sõrmi ribide vahele. :D
Haiget ta mulle veel liigutustega ei tee, vahepeal lihtsalt on naaaatuke ebamugav, aga ma ei kurda, eelistan neid ebamugavaid liigutusi 110% vaikusele.
Ebamugav on ilmslelt nii mul kui tal, sest, kui ma olen kuidagi küürus, siis annab ta sellest kohe teada mütsuga ribidesse, ”mutt, aja sirgu end, kitsas on!” :D
Liigutused on tegelikult kõige lahedam osa kogu selle raseduse juures. Need kes ei ole seda tundnud, ei saagi aru saada. Tunda kuidas su põngerjas end keerutab, ja kuidas ta su puudutustele läbi kõhunaha reageerib, lihtsalt imeline. :) Oeh, nii roosamanna olen praegu!
Hetkel ta ka müterdab ja annab ilmselt märku, et oleks aeg oma tagumik arvuti juurest püsti ajada ja midagi muud kasulikku ka teha…
Oeh, ma ikka ei oska lühidalt kirjutada. Ikka ja jälle venivad need sissekanded kilomeetri pikkuseks. Aga mis teha, mul on ju alati nii palju öelda! Ja alati peale ‘avalda’ nupu vajutamist tuleb mul veel sada ja üks asja meelde, mida oleks pidanud kirjutama.
Kas on väga raske ja tüütu lõpuni lugeda? Kas keegi üldse loeb lõpuni, või jätate midagi vahele ka?
