Tag Archives: raseduse tunnused

Beebiblogi: 27.nädal – teise trimestri viimane nädal – stress.

Posted on by
25

Poja oli cantaloupe suurune, misiganes selle Eesti keelne nimetus ka olla ei võiks…
27.nädal

Kutt kaalub umbes kilo ja on 37-38 cm pikk.
Lapse nahk on kaetud kortsudega, nagu kõikidel elusorganismidel, kes elavad veekeskkonnas. Nahk sileneb sünnituse lähenedes. Sinu loote lõug on ümaram, kehaproportsioonid sarnanevad rohkem vastsündinu omadega ning jalalaba suurus on juba 2 cm. Tema nahk on tumepunane ning naha alla on moodustunud rasvkude, mis kaitseb loodet temperatuuri kõikumise eest. Aeg on sobilik, et lapsele laulda ja muinasjutte jutustada või lugeda ette salmikesi, mis ka peale sündi võiksid last maha rahustada. Helid, mis ta kuuleb on summutatud, sest kõrvad on kaetud samasuguse vahaja võidega mis katab kogu tema keha. Sündides võib su laps ära tunda sinu hääle ja võibolla isegi sinu partneri hääle. Beebi rahuneb kuuldes tuttavaid helisid. Kui sinu partner (hihi, ainult lapse hakkama pannud mehel on see eriline võime – teised ei kuule, ainult partner!) paneb kõrva vastu sinu kõhtu, võib ta kuulda lapse südamelööke. Sinu loode võtab vastu erinevaid maitseid, see mida, sina sööd, jõuab kaks tundi hiljem temani. Üks reaktsioon teistsuguse söögi söömisele võib olla luksumine, mida tunned kui kõhu vappumist. Beebi oskab nüüd silmi pilgutada ja ta magab regulaarsete intervallidega. Kopsudes moodustub pindaktiivne aine nimega surfaktant, mis tagab kopsude avanemise ja nende normaalse töö sündimisel.

Kuna ma hetkel emme juures maal ja sümptomite vihikud jätsin meelega koju, et ei peaks vedama, siis mõtlen ma praegu omast peast mis sel nädalal toimus. Ja noh, mina aju, on minu aju ja seda võib vabalt võrrelda ussitanud pilvikuga.

Kõige jubedam ja tüütum sümptom on see sama rahutute jalgade jama. No kuramus kui paha. Nüüd eile ostsin magneesiumi pulbrit, see pidavat paremini ja kiiremini imenduma, kui tablett. Eile õhtul jõin esimese segu, ja täna on niiiiii hea olla! Tegelt, ei tohi kiita, siis läheb kõik jälle pekki. Minu puhul nii tüüpiline. Ma ei saa mõelda ka, et midagi on hästi, sest järgmine hetk on kindel laks see, et kõik on tohuvapohu ja ma ei tea kuhu poole joosta. Mul meenub hetkel üks vanasõna (vms) aga loomulikult mitte sõna sõnalt, nagu vaja oleks. Midagi sellist, et ‘ah, sul on kõik hästi? ära muretse, see läheb mööda’. :D No see ei kõla pooltki nii hästi ja naljakalt, kui minu peas…
Magamine on ka aina kehvemaks läinud. Ärkan öösel korduvalt ja ei puhka nagu välja. Eriti siin, maal emme juures, võõras voodi on ikka võõras voodi, ja ega muremõtted ka just unele kaasa aita. Kodus on vähemalt hea madrats… Aga seal jälle ajab mind miljon muud asja marru (no teistlaadi asja), nii, et lõpuks ma lihtsalt vihaga pean üles tõusma, sest muidu ma ilmselt rapiks tekid ja padjad puruks. No kes neid kärbseid tuppa kutsus ja kes sel päiksel silma käsib särada? Kurjamid ma ütlen! No nii tigedaks ajas ühel hommikul. Mina magan õndsat und ja uni on niiiiii magus, ning siis tuleb mingi sitajalg mulle ninna ronima. Ajan ära, teeb 2 sekundilise tiiru ja maandub uuesti mu näol. Ja nüüd korda seda seika umbes tuhat korda. Üldse ei aja siibrisse eks?
Aina raskemaks läheb ka külje keeramine ja ühte asendisse ei saa pikaks ajaks jääda. No see on asjade loomulik käik, aga ikkagi. Häiriv.
Kõrvetised, stress ja muremõtted, rahutud jalad, valus selg jne, nagu ikka.
Oma bandaaži mure sain juba samal õhtul lahendatud. Ma loll toppisin seda valet pidi selga omale ja siis imestasin, et mis jama on, et kõik liperdab ja laperdab. Järjekordne blondiini feil.
Bandaažiga on tunduvalt parem jalutada, kõht ei hakka valutama nii, aga kuna mul on kõhupekk, siis see jääb marukoledalt. Kõht läheb nagu liiga järsult üles ja siis tuleb suur ja ebaloomulik punu. Ümber pluusi ei saa küll sellega kanda. :D
Ma ei tea mis teema sellega on, aga üks kord oli nii, et mul lendasid täpid silme ees. Mina muidugi kohe hakkasin mõtlema preeklampsiale, sest see olevat üks tunnusmärke. Peapööritus, kohati kõhuvalu, vähene vetsu vahet jooksmine, isegi siis kui olen palju joonud (just viimasel kahel päeval eriti) ja muu jama… Õnneks nüüd 16’ndal on ämmakas, eks ma siis räägin talle ja vaatan mis ta arvab.

Tegelikult mu pea tahab plahvatada ja tahaks kõigile natuke vastu tatti anda. Nutumaik on kogu aeg suus. No see on see maal olemine. Ugh, ma ei salli oma vanameest. Kuidas saab üks inimene nii vastik küll olla, kohutav lihtsalt. Küll see joodiku haigus on jube. :(
Vähemalt praegu on õues soe ja saab välja põgeneda, kui liiga talumatuks läheb, aga ikkagi.

Aga, et lõpetada see nädal ikka rõõmsas toonis, siis ütlen, et murelid on nii head, et ma võiks end neist lõhki süüa, ja põnni liigutused on ka ikka nii vägevad! Minu emme ka tundis eile, kuidas poiss kõhus natuke siputas. Vahepeal paneb sellised paugud kirja, et ma lausa ehmun ja siis on jälle vaikus majas. Aga nii lahe on vaadata kuidas kõht nataki ühele ja nätaki teisele pooole käib. Seda tunnet ei saa mitte millegiga võrrelda, iga kord kisub naeratuse näole. :) No ma räägin, et ta praegu juba selline kung-fu panda mul seal, et mis siis veel seeb, kui välja tuleb (või raseduse lõpus). Hakkab mul mööda tube kargama nagu rohutirts. :D
Ei, tegelt nii hull see asi ei ole. Need liigutused on veel lahjad ja harvad. Kui pikali viskan või istun, siis tunnen, aga püsti seistes veel eriti ei tunne, kui siis väga harva. Võiks juba rohkem mürgeldada.

Nimedilemma seisab meil ka veel ees. Mis küll saab meie poja nimeks. No mitte ühtegi ilusat nime ei ole leidnud mis võtaks jalad nõrgaks. Ma ikka ootan seda ‘wow’ efekti, et vot see ongi nüüd see õige nimi. Olge armsad ja öelge mulle normaalseid poiste nimesid. Kriteeriume väga ei ole (minu arvates), lihtsalt, et ei oleks mingi välismaine huiamuina (y,x jne on jama). Meeldiks Eestipärane, aga samas mingid väga vanad nimed mulle ka ei meeldi. No kuidas sa paned imikule Elmar nimeks, mul tuleb kohe mingi vanamees silme ette no. :D
Tahaks, et nimi oleks piisavalt eriline, et klassis veel 4 sama nimega last ei oleks, aga jällegi mitte nii eriline, et keegi ei oska seda välja lugeda ega hääldada.
Mulle meeldivad näiteks Henri, Toomas, Sebastian, Rasmus, Martin, Robin jne, aga ükski neist ei ole päris SEE.

Aaaaaga okei, ma lähen nüüd emmega aiamaale kastma kaasa, ja mugin nii kaua vaarikaid kui tema rasket tööd teeb. :D

Beebiblogi: 26.nädal. Appi, ma muutun kanamammaks – roosamanna-ninnunännu!

Posted on by
21

Sel nädalal oli poisiklutt sama suur kui pikk kurk!

26.nädal

Põnn on umbes 36 cm pikk ja kaalub 900 grammi.
Beebil on rohkem juukseid peas ja ta näeb ümaram välja, kuigi nahk on ikka kortsuline rasva puudumise tõttu. Nahk on üsna õhuke. Kui sa saaks praegu oma last vaadata, näeksid sa peenikesi nahaaluseid veresooni. Kui lasta kõhule valgust, keerab beebi ennast valguse poole. Loote aju on arenenud nii kaugele, et beebi mitte ainult ei kuule helisid, vaid on võimeline ka neile reageerima. Näiteks võid proovida suunata valgusvihu oma kõhule ja saada vastuseks löögi ribidesse, nagu ta ütleks sulle, et: “See valgus häirib mind!”. Ta hakkab pilgutama ja ümbrust uudistama, kuigi emaka sisemus ei ole ilmselt eriti põnev. Silma iiris, mis näitab ära lapse silmade värvi ei ole veel täielikult täitunud, seega hetkel veel silmade värvi määrata ei ole võimalik. Tegelikult on nii, et silmade värv millega sinu beebi sünnib, ei pruugigi olla püsiv ning võib kuni kuue kuu jooksul peale sündi veel muutuda. Beebi on teatud määral võimeline hingama, neelama ja reguleerima oma keha temperatuuri, kuid suures osas sõltub ta siiski veel emast. Beebil toimivad rasu- ja higinäärmed. Sõrmeküüned, varbaküüned, kulmud ja ripsmed on välja arenenud ning kasvavad veelgi. Lapsi, kes sel ajal sünnivad, hooldatakse spetsiaalses kuvöösis kindlal temperatuuril.

Kõige suurem hetk oli sel nädalal ilmselt see, et Meheraas sai lõpuks tite liigutusi tunda. Oli ka aeg, ma ütlen! Mehed – neil ei ole ju üldse kannatust. Ta oleks võinud neid liigutusi juba nädalaid tagasi tunda, aga kuna ta mul selline püsimatu hing on, et pudelis ka paigal ei püsiks siis…

Sorteerisin olemasolevad asjad ära ja sattusin ‘paanikasse’, sellest rääkisin natukene SELLE postituse alguses.

Tegelikult nüüd hakkavadki vist need reaalsed hirmud ja asjad kogunema. Kuigi ma ENDISELT ei ole aru saanud, et ma kohe päris päriselt olengi rase ja kahe-kolme kuu pärast on mu kätel väike elu, kelle eest pean MINA vastutama, siis tundub see kõik samaaegselt nii totter ja täiesti hullumeelselt hirmus.
Kõige suurem küsimärk on seoses sünnitusega. Kas ja kuidas saab mu mees sünnitusel osaleda. Tal on ju selline töö kust ei saa igal suvalisel hetkel lihtsalt ära jalutada, et ‘ah, ma lähen nüüd naisega sünnitusmajja, tsaubakaa mehed”. Ma tean, et saab võtta mingid puhkused ja värgid, aga kust jumal mina tean millal see väike ime meil tulema tahab hakata. Selle puhkuse saab ju ainult 2 nädalat enne tähtaega ja see on vist tasustamata ka? Aga kui mul on vaja juba nt 13.september (kui 37.nädalat täis saab) minna? Kes siis asendab teda või mis moodi see kõik olema peaks…
Ma ei kujuta ettegi mis siis saab, kui Meheraas on nt tööl ja mina hakkan aga mõnuga sünnitama. Ta ei saa minema jalutada sealt ju, ja mina üksi küll ei taha minna. Lükkan prundi ette ja jalad risti? See vist ei töötaks eriti… Selles mõttes, et ega mul midagi muud üle ei jää ja tuleb hakkama saada, aga tahaks ikka meest kõrvale ja jube kurb oleks, kui ta oma poja sünni maha magaks… Pealegi, ma olen nii hellik-pillik, et ma vist ikka sureks üksi sinna palatisse ära. Oeh, ma ei taha üksi olla sel ajal… :/
Sünnitusvalu ennast ma nii väga ei kardagi. Veel. Kuigi ma olen ikka päris hell selles mõttes, pikka valutamist ma eriti ei talu. Kuigi samas jälle naba- ja keeleneedi tegemine oli minu jaoks nagu nuusata, ei tundnudki nagu midagi. Mine siis tea, kas mul on kõrge- või madal valulävi?
Pikk ja valulik sünnitus on tegelikult hirm nüüd küll, kui mõtlema hakkan…
Ja keisrit ma ka ei taha, see taastumine on minu arvates jubedam, kui tavalise sünnitusega (igaühel erinev jällegi aga noh).

Ja siis ma kardan seda, et ma lähen sünnitama enne, kui saan fotosessiooniga ühelepoole või selle kipsi ladumise ära proovitud. Mis nädalaks oleks mõistlik see fotoshuudi aeg panna? Ma ei taha liiga vara ka nagu minna, et kõht on siis ju tükk maad väiksem, kui päris lõpus, aga sama ei taha nagu päris ilma ka jääda. Oh, otsused, otsused…

Asjade kokku kuhjamise koha pealt olen ma vist natukene maha rahunenud. No esimesed 2 kuud saan ikka selle suurusnumbriga hakkama mis mul olemas on, nii, et päris alasti ei pea jääma. Kuigi see riietamine on ka kunst omaette. Näiteks, kui mul on toas jahe, siis mis ma talle selga panen? Topin tudukombe alla bodi vms? :D Eks seda vist õpib töö käigus ma arvan…
Ja millega teie oma laste riideid pesete/pesnud olete? Kas tavalise pesupulbriga, millega enda riideidki, või mingi spets õrna naha omaga – millisega?
Selleks, et üks pesumasinatäis riideid saada, peaksin ma vist terve tite garderoobi mustaks saamist ootama. Kas siis pesta koos enda riietega? Oeh, ma tunnen end hetkel nii totakana. :D

Aga aitab küll sellest heietamisest. Räägime nüüd sümptomitest kah.

Mu aju on nagu läbi keedetud riisitera. Vabalt võin ühele ja samale inimesele kolm korda täpselt sama juttu rääkima hakata, ja mul endal pole õrna aimugi miks ta siis naerukrampidesse lämbudes mulle totu pilguga otsa vaatab…
Kellegi surnuks rääkimine ei tekita ka erilisi probleeme. Eile näiteks helistas parim sõbranna, et rääkida oma uuest kutist ja kuidas neil läheb jne, aga mina suutsin muidugi jututeema sujuvalt ikka ja alati endale suunata ja siis jahvatasin nii, et pärast olid lõualuud ka valusad ja mokk vahune nagu marutõbisel kährikul… Ma olen kohutav sõbranna… :D

Rinnad ajavad mu hauda. Kui teistel lähevad rasedusega need ikka suuremaks, siis mul pigem vastupidi – väiksemaks. Mees ütles juba mitu nädalat tagasi, et kuidagi imelik on, aga mina ei tahtnud uskuda, sest no kurjam, see olen ju MINA, vana tissimampsel ise. Ajasin seda aga kasvava kõhu süüks, et rinnad lihtsalt tunduvad väiksemad, sest kõht kasvab suuremaks ja tõmbab pilgu endale, aga ei. Nüüd on mu kõige väiksema korviga rinnahoidjad mulle SUURED. Mis kuradi jama see olgu? Nii küll nüüd ei lähe!
Ja mu vasak tiss on vist ka vigane. Paremast on juba 4 korda piima tilkunud aga vasakus on täielik vaikus…
Hmmm, hakka või imetamise pärast kartma.
Kui raseduse alguse poole olid valusad rinnad ise, siis nüüd on see valu pigem koondunud nipplitesse. Ma absoluutselt vihkan seda, kui mees neid puudutada tahab. Mul läheb silme eest kirjuks, kui mõtlen, et peaks praegu oma nipli kellelegi suhu toppima ja see väike vandersell hakkaks seda aga mõnuga venitama. Mul on terve elu mingi kiiks olnud, et mulle ei meeldi, kui keegi nende juures oma suuga asjatab, see tekitab minus kabuhirmu. Ugh, jube. :D
Kuigi tahan vägaväga rinnaga toita, siis ma natukene nagu kardan seda. Ma loodan, et ma saan sellest üle ja mu laps ei ole inimsööja, ning annab mulle armu…

Nädala keskel oli mul paar päeva jube kehva olla. Silme ees oli hägune, pea käis ringi, ma olin väga väsinud ja uimane ning selline nõme palavikune tunne oli. Ja lõpuks sain ma vist aru milles asi oli. Ma tassisin ükspäev ju jasmiinioksad tuppa. Nii, kui need minema viskasin ja toad ära õhutasin, läks mul ka paremaks. Kuidas ma rumal mutt ei mäletanud, et see võib olemise jube jamaks keerata? Täitsa rumal ikka. Ja enne aru ka ei saanud, kui juba 2 ööpäeva piinelnud olin.

Muudest sümptomitest esines sel nädalal veel kõrvetisi, gaasivalu, rahutuid jalgu – JUBE tüütu, puusaliigese valu, toonuseid (väga vähe küll) ja väsimust üleüldiselt. Ei midagi hirmsat õnneks, kõik tuleb üle elada, aga siiski, väsitav. Seda enam, et magada ei saa enam väga hästi. Ärkan mitmeid kordi lihtsalt niisama üles. Ja pidev vetsu häda on ka ‘suur abiline’ öösel, eriti hommiku poole. Nüüd ongi see staadium käes, kus jooksen iga supilusikatäie pärast vetsu. Voodis keeramine muutub ka juba vaikselt valusaks ja raskeks. Pikalt ühes asendis olla ei saa.

Üks väga imelik asi mida ma nüüd tähendanud olen, on see, et mu suu haiseb. Isegi peale korralikku hambapesu on selline tunne nagu oleks hambad nädal aega pesemata. Ilmselt on see kõrvetistest ja toitumisest. Jällegi asi mida saan ma vaid ise muuta ja milles ma ise süüdi olen.

Jalad kisuvad ka krampi. Näiteks istun diivanil ja siis tunnen, et hakkab kiskuma, pean jalgu kohe vastassuunas liigutama, muidu on jama majas. Eile olid sääremarjad terve päeva jube valusad, nagu oleks hästi pikalt jalutanud või trenni teinud.
Seistes lähevad tallad alt ka valusaks ja istudes surevad jalad ära – nagu nõiaring.

Ma pean titabeebile au andma. Ta ei ole mu elu eriliseks põrguks teinud veel. Sümptomid ja vaevused on, aga mitte midagi ületamatut ja ma tunnen end võrreldes kuu aega tagasi esinenud asjadega, palju paremini. Lugedes beebigrupis (rasedategrupis) teiste vaevusi, siis itsitan mina veel pihku. Ei ole mul hulle seljavalusid ega pööraseid emotsioonide break down’e, ei kontimurdvaid isusid ega hirmsaid närvivalusid. Aga küll jõuab!

Kuigi jalutamine on endiselt raske. Kiiresti ei saa enam liikuda, õhku jääb väheseks (seda juhtub ka vahel niisama istudes, et kops on koos) ja kõht hakkab valutama. Vahel valutab ülevalt, nagu magu, vahel alt – paremalt ja vasakult. Selle pärast muretsesin endale ka nüüd bandaaži, aga ma ei ole suutnud seda veel õigesti peale panna. Jääb kuidagi nõmedalt rullima ja need kinnituste otsad turritavad. Selja osa on ka kuidagi mega kahtlane ja lõtv. Tähendab et, alt on normaalne, aga ülevalt on nagu lõtv, sealt kus midagi konkreetselt seda vastu keha ei tõmba – hoiab väga nõmedalt. Pean seda peale panekut veel harjutama, aga nii palju kui olen jõudnud proovida, siis kergem on küll jah. Saaks selle peale panemise ka käppa, siis oleks vist pidu ja pillerkaar, ning saaks äkki inimese moodi liikuda, vahelduse mõttes.

Beebipoisi liigutused ei ole ka veel eriti tugevad, vähemalt mitte väljapoole. Pigem sellised pehmed müksud ja paid, mõni korralikum mats ka sekka.
Ta vist kukerpallitab päris palju veel. Vahel on liigutused all ja selline tunne on nagu ta tantsiks mu põiel polkat. Ühel hommikul pidin peaaegu voodi täis laska, sest poisike otsustas, et superluks aeg oleks üks tantsuproov maha pidada ja mu põiele mõnusaid latakaid jagada. Reaalselt oli ka selline tunne, et nüüd lasen püksid täis. :D
Ja vahel tundub, et need jalakesed siblivad jälle ribide all, sest peaga ta ikka mulle ju ribiorelit ei tee ja käed sinnani veel nagu ulatuda ei tohiks. Aga mine sa sindrinahka tea mis ta seal teeb, või mis pidi ta parasjagu on. Täpselt selline tunne on, nagu keegi topiks sõrmi ribide vahele. :D
Haiget ta mulle veel liigutustega ei tee, vahepeal lihtsalt on naaaatuke ebamugav, aga ma ei kurda, eelistan neid ebamugavaid liigutusi 110% vaikusele.
Ebamugav on ilmslelt nii mul kui tal, sest, kui ma olen kuidagi küürus, siis annab ta sellest kohe teada mütsuga ribidesse, ”mutt, aja sirgu end, kitsas on!” :D
Liigutused on tegelikult kõige lahedam osa kogu selle raseduse juures. Need kes ei ole seda tundnud, ei saagi aru saada. Tunda kuidas su põngerjas end keerutab, ja kuidas ta su puudutustele läbi kõhunaha reageerib, lihtsalt imeline. :) Oeh, nii roosamanna olen praegu!
Hetkel ta ka müterdab ja annab ilmselt märku, et oleks aeg oma tagumik arvuti juurest püsti ajada ja midagi muud kasulikku ka teha…

Oeh, ma ikka ei oska lühidalt kirjutada. Ikka ja jälle venivad need sissekanded kilomeetri pikkuseks. Aga mis teha, mul on ju alati nii palju öelda! Ja alati peale ‘avalda’ nupu vajutamist tuleb mul veel sada ja üks asja meelde, mida oleks pidanud kirjutama.
Kas on väga raske ja tüütu lõpuni lugeda? Kas keegi üldse loeb lõpuni, või jätate midagi vahele ka?

Beebiblogi: 25.nädal. Linea niegra – ehk rasedatriip ja kõhutitele muusika laskmine.

Posted on by
10

Sel nädalal oli beebi suuruseks lillkapsas.

25.nädal

Beebi jätkab kiiret kasvamist, hetkel on ta umbes 35 cm pikk ja kaalub 700 grammi.
Areneb selgroog ning kopsude vereringe. Ninasõõrmed hakkavad avanema ning luud muutuvad tugevamaks. Aju kasvab. Beebi keha ja pea on proportsioonis. Uuringute kohaselt eelistavad beebid praegu teistest maitsetest enam magusat. Toimub luuüdi intensiivne areng, seejuures hakkab see funktsioneerima kui iseseisev elund ning muutub peamiseks vereloome organiks. Ultraheli ülesvõtetel saab nüüd näha vaid üksikuid keha fragmente, kuid katsudes võib juba tunda, kus on käed-jalad, pea, võib puudutada ja silitada neid läbi ema kõhu.

Oeh, raseduse koha pealt ei ole vähemalt mu nädal nii katastroofiline olnud. Eks neid vaevusi ikka on, aga nagu ma alati ütlen – lõpptulemus on ju imeline ja iga ‘mitte nii hea asi’ on seda täiega väärt.
Millegi pärast tundub paljudele, et ma vingun oma raseduse üle. See ei ole üldsegi nii. Ma lihtsalt panen kirja kõik mis minuga (meiega) toimub, see ei ole veel vingumine! Ma naudin rasedust ja kannatan raskeid hetki vapralt, aga see ei tähenda veel, et peaksin jätma mulje, et ma üldse ei ole väsinud, et mul pole mitte ühtegi rasket hetke ega mitte ühtegi vaevust. See oleks ju feik?
Igatahes, võite südamerahuga lõpetada mu blogi lugemise, kui teile ei meeldi, keegi ei hoia nuga kõril, et peaksite siin oma silmamunakesi kulutamas käima. Ja säästke oma näpukesi nende kommentaaride kirjutamisest, kus ütlete, et ma ei ole normaalne inimene ja ei tohiks üldse lapsi saadagi, või, et ma olen lihtsalt noor ja lollakas ning ei oska positiivselt asju võtta. Olengi noor ja rumal, mis siis? Minust ei saa selle pärast mitte karvavõrdki halvemat ema, et ma olen mõni aasta noorem, kui ‘normaalne oleks’. Elutarkus tuleb eluga – loogiline või ei?
Ja nagu ma juba miljon korda olen öelnud – ma armastan oma last, ma jumaldan rasedust, ma kannatan, kui saab nii öelda, vapralt kõike mis see rasedus mu teele viskab ja kirjutan sellest kõigest täpselt nii nagu mina heaks arvan. Inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad ja mina seda muuta ju ei saa.

Igatahes, mis ma ikka siin peaga vastu seina jooksen ja üritan endast halvasti mõtlejatele oma seisukohta selgitada, nad niikuinii ju ei kuula mind ja arvavad ikka seda mida nad tahavad. Räägime parem sümptomitest ja muust rasedusega seonduvast edasi. :)

Mul on ka nüüd see rasedatriip, kuigi vägaväga hele ja ainult alakõhul, siis olemas ta nüüd mul on. Loodan, et väga tumedaks ei lähegi ja nabast ülespoole ei kasva. Aga ega mina seda ju muuta ei saa, tuleb leppida sellega mis mulle antakse. :D

Ma hakkasin nüüd kõhule muusikat laskma. Võtsin voodikarusselli lahti ja panin selle muusikatoosi osa vastu kõhtu, ning lasen nüüd sealt siis neid meloodiaid. Ma lugesin, et laps jääb peale sündi siis tuttava meloodia saatel võib-olla rahulikuks/magama või lihtsalt tuleb turvatunne, et tuttav muusika. Ei tea kas sellest abi ka on aga paistab, et poisikesele meeldib. Ega ta halba ikka tee. Alguses puksis jubedalt iga kord, kui muusika kõhu juurde panin (harjumatu – ei meeldinud vist), aga nüüd hoopis nagu rahuneb maha ja jääb magama (?). Nii, et kui mul on vaja, et ta ei üritaks mul nabaaugust välja ronia või ei teeks mulle ribiorelit, panen muusika tööle. :D
Kuigi ta ei ole veel sellist tramburaid väga teinud kus peaksin mõtlema, et ‘palun lõpeta’. Ta on mul üldse väga vaikne, võiks juba rohkemgi müdistada. Aga noh, küll jõuab. Ma julgen arvata, et umbes 5 nädala pärast kirjutan, et ta reaalselt üritabki nabaaugust välja pugeda ja taob mu ribisid kahte lehte laiali. Loodame, et mul nii ‘hästi’ ei lähe nagu ühel naisel – pidi lausa jääkottidega oma valusaid ning sinikaid täis ribisid leevendama… See on vist lühikeste naiste teema rohkem? Ma vähemalt järeldan seda, sest mul on liigutused juba nädal-paar ribide all aga minust tükk maad pikem (ja 2 nädalat rohkem rase) sõbranna ei tunne veel liigutusi mitte seal ligilähedalgi… Tundub nagu loogiline, et lühemal inimesel on ju lühem ülakeha ka ja seega vähem ruumi lapsel möllata? Või ma ei tea.

Sümptomite koha pealt ei olegi nagu midagi uut. Aga ega mul ei olnud sel nädalal väga aega keskenduda ka oma rasedusele, toimetusi ja probleeme oli vaja ju lahendada. Aga põhimõtteliselt on ikka sama vana laul. Kõrvetised, valusad nipplid, valutav kõht, ja jalutades väsimus-jõuetus-hingetus. Kuigi nüüd oli isegi hea hetk, sain lausa poolteist tundi järjest jalutada, ilma, et ma iga 10 minuti tagant surra oleks tahtnud. Mõnus!
Jalakramp oli ka jälle üks öö nüüd. Mees sai jälle pooleldi südari, kui ma röökides üles hüppasin ja talle oma küünised säärde lõin. :D

Mind väga huvitaks, et mis pidi beebipoiss nüüd on. Viimases ultrahelis oli ta veel tuharseisus. Ma ikka olen üritanud katsuda ja aru saada, aga noh, pekk ja suht koht väike beebi ei anna eriti head tulemust. Paremal pool, naba kõrval enamvähem, on üks kõvem koht, aga jumal seda teab kas see on pepu või pea. Ma eeldan, et pepu aga jamh, mida mina ka tean. Löökide järg ka nagu aru ei saa. Ta mul nagu väike ninja kilpkonn. Mats paremale, mats alla, mats üles, mats vasakule ja uuele ringile. Vahel siblib all, vahel üleval, vahel jagab hoope paremale-vasakule. Saa siis aru. :D

Aga ega mul rohkem nagu polegi midagi öelda. Loodame, et ma suudan kõhu pildid ikka läpakast päästa ja ei pea enekat tegema. :D
Teilt aga küsiksin hoopis, et millistes perekooliloengutes te käisite, või käia tahtnud oleksite, ja kas oli abi ka?

Edit:
Meheraas päästis läpakalt kõik mu pildid! Jehhuuu, ma ei peagi enekat tegema!

Beebiblogi: 24.nädal. Ämmaemanda vahetamine.

Posted on by
16

Sel nädalal oli mu poisiklutt sama suur, kui baklažaan!

24.nädal

Kuuekuune loode kaalub umbes 600g ja tema pikkus on 30cm. Laps on juba valmis arenenud ja peaaegu lõpliku välimusega.
Laps kogub praegu aktiivselt rasva, täpsemalt öeldes pruuni rasvkudet.
Seda tüüpi rasval on kõrge energeetiline väärtus. See on äärmiselt oluline peale beebi sündi, kui ta peab enda kehatemperatuuri ise hoidma hakkama. Laps kasvab ja võtab aktiivselt kaalus juurde, sest tema keha toodab kasvuhormooni. Kõik elundid ja süsteemid on valmis. Laps kasvab ja areneb. Juba on loodud hingamiselundid. Higi- ja rasunäärmed on moodustunud. Sel nädalal oleks sündinud laps juba elujõuline. Formeerunud on suurem osa närvirakke. Tema nägu on muutunud — juba on olemas kulmud ja ripsmed. Süda lööb umbes 130 korda minutis ning seda saab stetoskoobi või väikese ultraheliaparaadiga kuulata. Kopsudes moodustub aine, mis aitab neil hingama hakkamisel avaneda. Beebi on suhteliselt elujõuline, kuigi täielikult väljaarenemata kopsude tõttu on ellujäämise tõenäosus väike.
Beebi võib reageerida Su meeleolu kõikumistele. Sageli kuuldud helid (laulud) võib laps peale sündimist ära tunda.

Kui ma täna hommikul lugesin oma äppidest, et ”palju õnne, teise trimestri lõpp on ukse taga”, vajus mul karp maani. Nagu…misasja? Juba? APPI! Minus võttis võimust väike paanika. Nii palju on veel teha, nii palju on veel vaja sättida, nii palju on veel vaja käia… Me pole ju perekooli loengutesse jõudnudki, fotosessiooni täpne aeg on veel lahtine, asjad on kõik veel pilla-palla, nii palju oleks veel vaja soetada, ja üleüldse, mida sa sellega mõtled, et ma olen rase? Isegi see ‘pisiasi’ pole mulle veel kohale jõudnud. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma ikka veel ei suuda uskuda, et minu sees kasvab teine inimene…

Kõik on üldiselt hästi ja talutav. Ma saan hakkama. Hetkel on see seisund, et ma olen nii rõõmus iga liigutuse üle ja tahaks nagu ma ei tea mida teha aga sama ei oska nagu ka… Issand, kui loogiline jutt… :D Ainult see jõuetus on jube, jalutades väsin palju kiiremini ära ja siis pean paterdama nagu pingviin. Jalgadest kaob nagu jõud ära. Ja kõht hakkab valutama, vahel ülevalt, vahel alt. Ämmakas ütles, et pean parema bandaaži muretsema. Huvitav milline on kõige mõttekam osta? Või äkki kellelgi on üks üle ja tahab selle mulle maha ärida?

Paar korda on ka selline seik olnud, et pea hakkab hullupööra ringi käima ja pilt tahab korra tasku minna. See on õnneks siiski toas olnud, ja peale seda, kui olen järsku tõusnud, või lihtsalt söömata olnud kauem.

Söögist rääkides… Ohjah. Raseduse hüved ma ütlen. Mehel oli sünnipäev ja siis sai pidupäevaks ikka head ja paremat vaaritatud. Loomulikult mugisin mina ka süümepiinadeta. Torti, kartulisalatit, kodus tehtud hakklihapitsat ja muud rämpsu. Hetkel on hull magusaisu ka, jube. Iga päev tahaks super viva koorejäätist süüa, mmmm. See aitab kõrvetiste vastu mul millegipärast jube hästi, ja arbuus on ka sel puhul hää. Ja üleüldse, miks kõik jäätised nii ära solgitud on? Ainuke hea jäätis ongi see super viva koorejäätis, teised on nagu ma ei tea misasjad.
Igatahes, mul oleks vaja häid nippe selle hoo taltsutamiseks? Iseloomu mul hetkel eriti ei ole, et ‘lihtsalt ei võta’.
Ja kuna viimased kaks nädalat on ainult vihma siin sadanud (no konkreetselt KOGU AEG sajab, või vähemalt tibutab!), siis pole väga õue ka jalutama saanud. Ja nüüd on tulemus käes. Ma võtsin 2 kilo NÄDALAGA juurde. Kui nii edasi, siis olen ma peagi oma raseduseelses kaalus tagasi. Oh appi. Nüüd peab vist küll vee ja toortoidu dieedile jääma. :D

Pissiralli hakkas ka nüüd lõpuks pihta. Kui enne sain vabalt ööläbi magada ja ei pidanud end üles ajama, siis nüüd pean vähemalt korra ikka öösel käima…

Hingata on ka raskem. Sügavalt hingata nagu väga enam ei saa, ainult pinnapealselt. Kopsumahtu on nagu vähe või midagi. No tita hakkab nii suureks kasvama, et võtab lihtsalt ruumi endale. Ja, kui kõht ka veel väga täis on siis ma ainult ägisen. :D

Kõrvetised on ka suured sõbrad endiselt. Renni ei aita.

Ja nüüd ma saan juba aimu mis asi on puusaliigese valu. Vahepeal lööb sellise valu jalga (just paremale poole ainult), et ma ei saa püstigi. See pidi tulenema sellest, et rasedusega kuidagi need liigesed venivad vms, ja liiguvad enda kohalt ära.

Ahjaaa. Mu rasedaaju on ikka totaalselt…kohal jälle. Juba eelmine nädal andis tunda ju. Pooled asjad mis ma kirjutada tahan, unustan lihtsalt ära ja, kui ma juba ‘avalda’ olen vajutanud, siis väga muuta ka ei tahaks.
Ükspäev tõusin selle mõttega üles, et lähen mõõdan veresuhkrut. Kõndisin hoopis vetsu, võtsin köögist vett ja pugesin mehe kaissu tagasi. Sättisin end veel mõnusalt sisse ja siis tuli meelde, et ‘ahh kurjam, midagi jäi ju tegemata’. :D
Ja ega ma selle peale ka väga sillas ei olnud, kui ma avastasin, et olen terve juuni kuu oma rasedapäevikusse ‘juuni’ asemel ‘mai’ kirjutanud… Kaks mai kuud järjest. No ilma poolest võiks jah vabalt veel mai olla. Naiss. :D

Üks kahtlane asi mida ma juba nädalaid tagasi märkasin on see, et mu küüned on triibuliseks läinud. Küüneplaadil on nagu ülevalt alla triibud…

Sel nädalal oli mul ämmaka ja diabeediõe vastuvõtt ka.
Diabeediõe juures läheb asi natuke käest ära. Kui enne olid mul päeva esimesed näidud 4,0-4,9 (enamus siiski 4,4-4,6), siis nüüd on nad juba suht piiripealsed. Kuni 5,3 on OK. Mõni näit oli isegi üle normi, üks õnnetu 5,6 oli sekka sattunud, sest olin öösel hilja söönud ja hommikul vara mõõtnud.
See kõikumine-muutus on küll nüüd need viimased 2 nädalat, mis ma suht palju olen magusat vohminud, ilmselt sellest. Kui selle kontrolli alla saan jälle, siis on näidud ka ilusad ma pakun…
Igatahes, nüüd ei tohi enam enne magama minekut puuvilja süüa, see tõstab hommikuse näidu üles.

Ämmaemanda juures läks aga tunduvalt paremini. Minu päris ämmakas oli puhkusel, ja tal oli seal mingi asendaja. Issand, ma tahan end selle ämmaka juurde ringi kirjutada! Ta oli palju toredam ja seletas-uuris-andis nõu palju rohkem kui see ‘minu ämmakas’.
Küsis, et kas oleme juba perekoolis käinud, kas oleme rasedaraamatud ikka läbi lugenud ja kas on midagi kurta. Rääkisime ka sünnitusplaanist, sünnitusest endast, sünnitusmaja tuurist ja paljust muust. Sain sellise asja teada, et isegi kui ma tahaks seda epiduraali, siis võin ma sellest ainult und näha, sest seal haiglas ei ole anestesioloogi kogu aeg koha peal. Halleluuja, vähemalt ei saa mul tekkida siis seda kiusatust, et äkki…
Muidugi pakkus ta välja sellise lahenduse, et saavad teha mingit selja süsti, mis pidi ainult seljavalu vähendama. Põhimõtteliselt siis kaks süsti (veel parem, kui kannataksid ära 4), mis tehakse alaselga, sinna lohkudesse (väikesed veemullid, mis blokivad seljanärvides valu). Aga see pidi olema põrguvalus süst ja kuna ta aitab ainult seljavaluga, ei näe ma sel erilist mõtet.
Sünnitusplaani soovitas ta mul ka vaikselt kokku panema hakata. Sellega on veel aega, aga siis on hea järgmisel korral arutada mis-kus ja saab veel muuta, kui tahame.
Pidin järgmiseks korraks küsimused üles kirjutama, sest mu aju on nagu mädanenud kartul ja ma ei suutnud mitte ühtegi asja välja mõelda, mida ma veel küsida tahtsin.
Ahhjaaa, mul pole siiani õrna aimugi kus seinas mu platsenta asetseb. Seda ei ole kuhugi kirja pandud ja üheski UH’is mulle ka öeldud ei ole. Ise olen ka muidugi alati unustanud üle küsida, kui UH’is oleme olnud…
Igatahes, lõppkokkuvõttes olen ma selle ämmakaga palju rohkem rahul ja tahan kindlasti tema juurde end ümber kirjutada. Teine ämmaemand on põhimõtteliselt sellise suhtumisega, et ‘tere-mõõdud-näidud-head aega’.

Eile õhtul oli nii armas, kuidas põngerjas mul kõhus tantsu lõi. Lõpuks ometi hakkas ta jälle normaalselt liigutama ja pulti puksima. Oh seda kanamamma muret küll. :D
Nii, kui mees magama läks, hakkas pihta. Ta lennutas seda pulti nagu hullumeelne. Enne ei ole sellist asja olnudki. Kõhu pealt oli kohe näha, kuidas ta ringi tuuseldas.
Ma ei saa siiani üle, kui veider see kõik ikka on… Minu sees kasvab väike inimene.
Väike pähklike, kelleta ei suudaks enam elu ette kujutada. Aga samas ei suuda ma elu ka koos temaga ette kujutada. Nagu really, mis mõttes mõne kuu pärast saan ma emaks? Mingi nali või? :D
Oh sa mu väike armas Poisiklutt! Kanamamma minus muretseb iga jumala päev kas sa ikka saad piisavalt toitaineid, kas sa kasvad nagu peab, miks sa nii vähe liigutad, kas sa tunned end ikka hästi, kas sa oled terve, jne… Oeh, ma juba praegu armastan sind nii palju, mis veel siis saab, kui sa mul kätel oled?
Ugh, ma tahaks praegu emotsionaalseks hakata ja paar pisarat valada, sest selle teksti kirjutamise ajal sain ma nii suure löögi nabaauku, et ma lausa võpatasin. :D
Üleüldse, kui ma kurb olen hakkab ta mind seespoolt ‘paitama’, umbes nagu ”emme ära ole kurb, I LOVE YOU!” :D

Aaaaga rohkem ma nagu ei oskagi midagi hetkel öelda. Kuigi ma olen kindel, et pool tundi peale seda, kui olen ‘avalda’ vajutanud, meenub mulle veel miljon asja mida ma öelda tahtsin aga noh…

Beebiblogi: 22.nädal.

Posted on by
46

Sel nädalal oli beebipoisi suuruseks papaia.

22.nädal

Beebi on umbes 28 cm pikk ja kaalub 450-500 grammi.
Ta keha kattev õrn rasvkude aitab juba sooja hoida. Kulmud, ripsmed ja sõrmed on välja arenenud ning kasvavad juuksed. Lapsel on kasvanud juba korralikud küüned. Beebi võimleb aktiivselt käte ja jalgadega ning paneb käsi omavahel kokku. Kõige aktiivsem on ta tõenäoliselt siis, kui puhkad ja temale mõtled. Laps püüab aru saada, kuidas kõverdada käsi ja jalgu, kuidas neid liigutada, kuidas asetsevad tema kehaosad. Ta õpib puudutama oma nägu, silitama käsi ja jalgu. Ta saab puudutada ja haarata nabanööri. Kui ta tahab näppu imeda, võib ta selle suu juurde tõsta või kummardada pead selle poole. Beebi magab REM (rapid eye movement – ingl k) und. Lapse pankreas on arenenud ning toodab hormoone. Ka sisekõrv on arenenud ning beebil on tasakaalutunnetus. Kuju võtab nina, sest moodustuvad pehmed luud kõhred. Kaelalülid on selgelt nähtavad. Pisikesed kõrvad kuulevad helisid välismaailmast ning tugev müra võib beebi üles äratada. Võid beebiga rääkima hakata, siis ta harjub Su häälega.
Kui beebi on poiss, on tema munandid formeerunud ja laskuvad munandikotti.
Kui rasedus peaks mingil põhjusel enne tähtaega lõppema, on loode nüüdsest piisavalt elujõuline, et tal on võimalus ellu jääda.
Selles etapis on beebi aju juba peaaegu moodustunud. See lõpetab kasvamise ja selle funktsioonid töötavad korrapäraselt. Ajus on koos täielik kogu neuronrakke.
Higinäärmed arenevad aktiivselt ja süda on nüüd oluliselt suurem. Selgroog on täielikult välja arenenud (kõik selgroolülid ja diskid).
Beebi liigutab ennast kõhus aktiivselt ja see on igale emale väga tore kogemus!

Kui ma nädala alguse poole SIIN kirjutasin, et oleksin peaaegu erakorralisse läinud, sest kõht valutas, siis eile käisin ma ikkagi kontrollis ära. Keegi siin kommentaariumis ehmatas mind natukene ära. Tal olevat ilma valudetagi 2 cm lambist emakakaela avatus olnud. Ja kuna mingid imelikud valusähvatused ja lained ikka vahepeal käisid, otsustasin kontrolli minna. No mitte midagi väga hullu ei olnud, umbes sellised emaka kasvamise ja venimise valud olid, nagu raseduse alguspoolel.
Lisaks sellele tuli mulle külla selline tore asi nagu tupeseen. Arst kirjutas mulle küll canifug 200 mg küünlad, aga need ei ole mitte essugi aidanud. Olen juba 5 tk ära kasutanud… Umbes kolmapäeval läks kogu elamine väga vesiseks, hakkasin juba kahtlustama, et äkki veed tilguvad.
Nagu ma ka arvanud olin, ei olnud mul, peale tupeseene, mitte midagi viga ja arst ei osanud mitte midagi muud öelda, kui ”söö no spad ja puhka”. Emakakael oli ilusti kinni ja looteveed ka ei tilkunud. Keelas seksi ja füüsilise koormuse ära, ning saatis koju.
Ajaa, teate mis ta tupeseene kohta ütles? ”Raseduse ajal normaalne, ja läheb ära kui lapse kätte saad.” Nagu…misasja? Ma pean veel kuid sügeleva tussiga ringi käima tema arvates või? Mingi nali või?
Ega mul midagi muud üle jää, kui Nõia Intsuks hakata ja kodust ravi katsetada.

Muude sümptomite ja asjade koha pealt on asi ikka vanaviisi. Kõrvetised killivad mind iga jumala päev. Väsimus ja valud ei lase enam rahulikult jalutadagi, kogu aeg on selline tunne, et ei jõua enam sammugi astuda. Mega aeglaselt peab liikuma, muidu hakkab kõht valutama ja tõmbab toonusesse kõvaks. Iga väiksemagi pingutuse peale on kops koos. Tänaval vastu tulevad inimesed vaatavad kaastundlikult ja natukene murelikultki, kui ma näost rohelisena neist ähkides ja puhkides mööda rühin, et ega ma kohe kokku kukkuma ei hakka või midagi sellist… :D

Ma sain eelmise nädala beebiblogile sellised huvitavad kommentaarid ja mind jäi selles välja toodu häirima… Ma ei taha, et nii mõeldaks.

Mis kasvav trend see praeguste rasedus- ja beebiblogijate seas on ainult viriseda ja hädaldada oma raseduse üle? Kas sind meelevaldselt tehti rasedaks? Kõik rasedused kulgevad väiksemal või suuremal määral mingisuguste vaevustega ja see on normaalne. Milleks vinguda nende sümptomite pärast? Rasedus on suur rõõm ja elu kõige ilusam aeg, mida peaks nautima. Sinu blogipostituste läbivaks jooneks on pidevad hädaldamised kõigega, mis toimub sinu kehas. Ole normaalne. Sa oled alles poole peal oma rasedusega. Äkki sa ikkagi oled liiga noor lapsesaamiseks, et ei adu sellega kaasnevat? Rääkisin hiljuti ühe staazika ämmaemandaga ja tema arvamus on ka sama – tänapäeva noored emad on kordades hullemad, kui aastakümne tagused. Küll leitakse põhjuseid, miks vaja varakult haiguslehele jääda, kuigi kulgevad täiesti normaalsed rasedused, küll on mustmiljon häda igal visiidil kurtmiseks (kuigi need “hädad” on raseduse normaalsed sümptomid). Niigi on praegusel ajal rasedate elu tehtud kordades lihtsamaks, kui see oli varasemal ajal.
Mis siis veel saab, kui beebi käes? Jälle jätkub üks pidev hala ja hädaldamine, kuna laps magada ei lase, nutab liiga palju, on vahel haige, väsitab sind jne jne jne. Äkki muudaksid väheke oma suhtumist? Ma saan aru, et hästi pop on olla “vinguv ja kriitiline blogija”, sest praegusel ajal on seda kõik, aga no tegelikult ka – masendav on lugeda lihtsalt. Jah, ma tean, et ma ei pea lugema neid blogisid (kaasa arvatud sinu oma), aga no ei ole selliseid beebiblogisid, mis oleksid positiivsed ja südantsoojendavad. Ainult üks hala ja jäme kõnepruuk.

Ma siis vastasin talle, et:

Ma kirjutan oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädade ja rõõmudega. Nagu ma ka öelnud olen, siis ma tean, et ma alles poole peal olen, ja asi läheb veel sada korda hullemaks, kui praegu. Täitsa mõistan. Mul isegi vedanud, mõnel on veel hullem. Aga see ei tähenda, et ma peaksin hetkel asjast lillepeo mulje jätma. Loomulikult olen ma oma raseduse ja tulevase beebi pärast rõõmus ja elevil, aga see ei tähenda, et kõik nüüd 24/7 imeline oleks.
Ja sa praegu räägid nagu ma ainult hädaldaksingi. Ma räägin oma sümptomitest ja rõõmudest nii nagu nad on. Ma ei kirjuta oma blogi selleks, et ‘popp’ olla.

Ja tema leidis, et ma olen ikka täiega imelik inimene:

Aga just sellise suhtumisega, nagu sul on, lähebki kõik vaid hullemaks! Kui sa peamiselt ainult sellele keskendud, kui paha sul olla on ja mis hirmsad asjad kõik su kehaga toimuvad, ei saagi ju loota, et asi paremaks läheb. Muide, ma olen praegu “sama rase” kui sina hetkel (nädalate järgi). Jah, kindlasti on praeguseks juba nii mõndagi enesetundes kehvemaks läinud (väsimus, raske kummardada, aegajalt iiveldus jne), aga need kõik on ju normaalsed rasedusega kaasnevad nähud, mida KÕIK NAISED raseduse jooksul suuremal või väiksemal määral kogevad.
Lihtsalt, ära vingu. Hakka positiivsemalt suhtuma oma kehas toimuvatesse muutustesse ja küll sa näed, et tegelikult on kõik väga väga hästi. Sellise negativistliku hoiakuga (“kirjutades oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädadega”) sa kutsud endale ligi vaid probleeme ja jamasid. Uues postituses kirjutasid juba, et kannatasid kõhuvalu all ja peaaegu haiglasse oleks minek olnud. Mul on väga kahju sellest kuulda ja tore, et midagi halba ei olnud. Aga päriselt ka, hakka positiivsemalt mõtlema ja leidma pigem helgeid asju oma raseduses, küll siis näed, et parem enesetunne ja olemine ka sulle tuleb. Hädaldades tood vaid häda kaela ja hoidku jumal selle eest, et seetõttu lõpetad enneaegse sünnitusega vms. Väga tahaks sinu järgmistes postitustes lugeda, mida meeldivat rasedaks olemine sulle toonud on/toob!

Jah, mu tupeseen pageb Siberiss pakku, ning võtab kõrvetised ka kaasa, sest ma mõtlen, et kõik on nii imeline. :D
Mõttejõul ma kahjuks neid asju ära ei saa ajada. Jah, positiivsemalt saab alati mõelda ja mõttejõul on tugev mõju, aga ma ei usu, et minu riskirasedus ja muud ohud-hädad sellest kaovad.
Ma teadsin juba algusest peale, et minu rasedus ei saa olema samasugune nagu teistel – normaalsetel. Esiteks olen ma nõrgem, igatepidi nõrgem – nii terviselt kui füüsiliselt. Enamuses olen muidugi ise süüdi. Teiseks, inimesed on erinevad. See, et ühel on 20.nädalal lihtne olla, ei tähenda, et minul, kes ma olen ”sama rase”, oleks samamoodi.

Kas ma tõesti olen jätnud mulje, et ma ei hinda seda rasedust ja AINULT vingun?
Enda arust olen kõigest lihtsalt realistlikult, ilma ilustamata kirjutanud. Loomulikult olen ma rõõmus oma raseduse üle, aga tõsiselt, see ei tähenda, et see vahepeal raske ei oleks.
Ja nagu ma ennegi öelnud olen, ma tean, et ma olen ALLES poole peal (no veidi rohkem). Jah, ma tean, et asjad lähevad ainult hullemaks. Jah, ma tean, et see on normaalne. Jah, ma tean, et see kõik kuulubki raseduse juurde. Jah, ma tean, et raseduse aeg on imeline ja seda tuleb nautida.
Ehk tõesti ei ole suutnud ma seda positiivsust siin piisavalt edasi anda ja teile on tundunud, et ma ainult vingun ning pole asjaga üldse rahul… Ma ei taha, et siit jääks selline mulje.
See rasedus… See beebi mu sees. Te ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma iga väiksemagi asja üle olen ja, kui õnnelikuks saab teha üks väike müks vastu kätt. Te ei kujuta ettegi, kui suureks venib mu naeratus, kui näen kuidas ta kõhule asetatud pulti sealt suure kaarega minema üritab lüüa. :D
Rasedus on kõige imelisem asi üldse, kõige imelisem asi mis minuga üldse kunagi juhtunud on. Ja nii vägev on jälgida, kuidas ta iga päevaga aina tugevamaks muutub. Ka see side mis meie vahel juba on, muutub iga päevaga aina tugevamaks. Ma kõlan hetkel nagu klišee, aga ma armastan seda tunnet, ma armastan rasedust, ma armastan oma beebit, mis siis, et see kõik vahel natuke raske on. :)
Mulle pole endiselt vist kohale jõudnud, et ma tõesti-tõesti olen rase ja, et mõne loetud kuu pärast muutub mu elu täielikult. See tundub kuidagi nii utoopiline. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas saab olla võimalik, et ma pressin endast teise inimese välja ja siis keegi laseb mul selle väikese tegelase veel koju ka viia?
Võib-olla ka selle pärast tundub mulle ‘kõhuga’ rääkimine hetkel täiesti… absurdne? No mida ma oma pekirullidega räägid eksole…? :D See tundub kuidagi nii … uskumatu, et minu sees on pool kilo kaaluv ja 30 cm pikk beebi. KUIDAS SEE VÕIMALIK SAAB OLLA?! :D
Ometigi, ei kujutaks ma enam oma elu ette ilma ‘kõhuta’. Ma armastan oma kõhtu ja neid väikeseid mükse ja kühme mis iga päevaga suuremaks ja tugevamaks muutuvad. Ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu. Eluilmaski. Piisab sellest, kui ma pikali viskan, ja seal see väike ime juba siputabki. Nagu andes märku sellest, et temaga on kõik korras… See kõik on lihtsalt nii…veider.