Mul on jälle mingil määral masekas peal. Vaatan õue, mõtlen, et jõulud on juba mõne päeva pärast ja lund ei ole (selle asemel on hoopiski vihm ja SEITSE(!!!) kraadi sooja). Vaatan toas ringi ja mõtlen, et jõulud on juba mõne päeva pärast, aga kuuske meil veel ei ole. Mõtlen, et kui kaua veel kestab see jama, et mees igal jumala aastal jõulude ajal tööl peab olema? Lapsed kasvavad, tahaks nagu traditsioone luua ja jõulud ikka perega veeta. Nagu normaalsed inimesed. Aga ei, selle asemel peab tema minema tööle.
Ja ausõna, kui ta hommepäev seda kuuse probleemi ei lahenda, siis võtan ma oma tite, käru ja ronin ise sinna metsa. Vot see saab alles vaatepilt olema. Suure kõhuga rase naine, titt seljas, 2 meetrine kuusk lapsevankril kodu poole veeremas.
No ma saan ju aru, et ta ei jaksa ka end pooleks rebida, et kõik õnnelikud oleksid, ning peale öövahetust veel meiega metsa ronida… Aga kammoon, jõulud ju… Ma tahan, et Annu lapsepõlv oleks hea ja eriline, et temal oleksid mõnusad pühad ja ta saaks suurena sellele ajale tagasi vaadates meenutada, kui tore kõik alati oli. Kuidas me koos piparkooke küpsetasime, kuuske ehtisime ja jõululaulude saatel nalja tegime…
Aga tegelikult olen ma kõige rohkem pettunud oma ‘unistuse’ mitte täitumise pärast. Mäletate ju, et kilkasin siin ühes postituses, et loodetavasti mul joppab. No ei jopanud. Teisel katsel ka ei jopanud. Vist. Ja nüüd olen ma nii kurb, sest ma nii lootsin, et saan sellega lõpuks tegelema hakata. Millest muust ma siin ikka räägin, kui päris oma peegelkaamerast. Jah, tüüpiline ”võidab see kellel on kõige rohkem asju” hala. Aga ma tõesti lootsin… Ja no see inimene kes ütles, et asjad ja raha ei tee õnnelikuks… Eks sa proovi olla õnnelik, kui sul pole sööki lauale panna ega katust pea kohal. See ütlus ikka ei pea päris paika. Jah, tähtis on, et sul oleks tervis, perekond ja muud mittemateriaalsed asjad, aga ilma rahata ikka ei funka see asi. Vaesuses vireledes ei saa õnnelik olla.
See kõlab nüüd nagu ma räägiksin endast. Ei. Lihtsalt arutlesin siin omaette, et see ütlus on tobe. Meil pole mitte millegi üle kurta. Kõik on meil olemas ja rohkemgi veel. Me oleme vägagi õnnistatud. Lihtsalt vahel (üsna tihti) unustan ma kõik selle ja mõtlen vaid sellele mida meil ei ole. Ja hetkel tundub, et õnnest on veel puudu see neetud kaamera (+ miljon muud asja maja jaoks). Nii materialistlik, et endalgi hakkab paha. Aga see on mul tegelikult juba üsna lapsepõlvest saati unistus olnud. Või selline mõttekene, et tahaks… Kunagi pole ma seda lihtsalt reaalseks võimaluseks pidanud. Alati on olnud targemaid kohti, kuhu raha matta. Mitte, et praegu ei oleks, aga…
Ja no teate küll seda tunnet, kui ootad ja loodad midagi kogu hingest ja siis saad pettumuse osaliseks. Vot nii sitt tunne mul hetkel ongi.
Aga küll ma üle saan. Küllap siis järgmisel aastal, sest praegu tulevad pühad vahele. Küll ma midagi välja mõtlen.
Ausõna, no mu süda tilkus verd, kui sain vastuseks, et ma sellest kaamerast ikkagi ilma jäin! Ole sa neetud paganama Pärnu tuust, kes sa selle minu eest ära napsasid! :D See oli nii-ii hea pakkumine. Kuigi sel mudelil oli ikka üks viga ka. Nimelt puudus sel võimalus pildistada RAW formaadis pilte. Ja teadagi, see on ju rohkem selline proffide teema. Ja ma ei pidanud seda enda jaoks esialgu tähtsaks. Ma ei usu, et ma selleni küündin. Aga ehk oli see märk sellest, et kunagi läheb mul seda ikkagi vaja? Ehk leian ma just pildistamises oma kauaoodatud ande ja suure kire? Loota ju võib. :D
Tegelikult oleks see ülimalt lahe, kui kunagi saaksin teha midagi, mida ma armastan. Päris vinge oleks end kunagi fotograafiks nimetada. :D
Ja nüüd peangi ma siis vähemalt 150 eurot rohkem kulutama. Kulutaks, aga näed, paganad peavad mind kõik liiga rotiks ja ei taha anda! Nimelt soovisin ma järelmaksu, nagu rotil kohane. :D Tahtsin kõige lühemat perioodi, et võimalikult ruttu asi kaelast ära saada ja võimalikult vähe juurde maksta, aga nende arust olen ma selle jaoks liiga rott. Nojah siis. Aga kõige haigem on see, et too teenindaja juba tõi kaamera välja ja pani mulle nina ette. Ja siis viis sama targalt minema. Mõnitamine, kurat võtaks! :D
Tahtsin ma siis oma emale helistada, et ehk on temal võimalik oma vaene rott tütar hädast välja aidata ja ehk ta teeks mulle laenu. Ostaks siis selle õnnetu kaamera kohe välja ja asi ants. Aga siis selgus, et teenindaja kõrval lauast oli selle kaamera juba lubanud Pärnu esindusse saata. Ja nii ma temast ilma jäingi… Teenindaja muidugi proovis kõike ja oli väga abivalmis, ning pärast veel vabandas, nagu tema oleks kuidagi süüdi olnud, aga noh jah, mis teha. Nagu ta ütles, oleksin ma 30 minutit varem jõudnud…
Ma veel tahtsin ühe video filmida (võib-olla isegi mitu, ideid oli), aga läppari kaameraga ma seda küll tegema ei hakka.
Annu sai täna oma garderoobi korralikult uuendust ja mõtlesin, et võiks teilegi jälle näidata. Ja ehk oleks keegi huvitatud ka sellisest videost, kus ma küsimustele vastan? Eeldades siis, et te midagi küsite ka. :D
Hetkel on see fotograafia tuhin lausa nii suur, et tahtsin endale lightroomi selgeks teha. Et noh, hakkan kätt harjutama. Aga kas see tõesti maksab pea 12 euri kuu? Hmmmm, ma rohkem eeldasin, et ostan selle programmi ühe korraga välja ja asi ants.
Aga ega ma ju tegelikult pole veel selle kohta väga põhjalikult uurinudki. See oli lihtsalt üks esimesi mis mulle ette jäi…
Igatahes, tõmbasin mina siis mingi ‘tasuta proovimise kuu’ oma alla. Ja no anna abi. Ma pole end tükk aega nii lollina tundnud. Ma läksin esimese viie minutiga närvi. Ma ei saanud isegi seda pilti ette, mida töödelda tahtsin. :D
Kui lõpuks kuidagi sain pildi ette (valisin lihtsalt teise, sest seda mida tahtsin, ei suutnudki ma leida), siis hakkas alles tõeline kebens pihta. Vaatasin miljon erinevatyoutube õpetust, aga kõikides olid nood nupud teisiti, kui mul. Otsisin ühte kindlat asja…
Õpetustes tundub see kõik nii lihtne, et muudkui võtad ja teed. Aga jamh… Eks sellega pean ka lihtsalt vaeva nägema ja harjutama, õiged nupud ja nipid üles leidma.
Ja siis veel see Annu ja Murphy ja muud loomad. Ausõna, hakka või tõesti uskuma, et Murphy on meile naabriks kolinud. Alles see oli, kui üks lugeja küsis, et kas Annu ka kunagi sellist nalja teinud on, et ärkab keset ööd üles ja röögib mitu tundi? Vastasin, et ei ole – meie ööd on alati üsna rahulikud olnud. Ja no kolm korda võite arvata, mis paar tundi hiljem meie magamistoas toimus? Tol hetkel needsin end küll maa alla…
Ja no millal ma siin kirjutasin, et Annu on ikka üsna tubli laps ja temaga on viimasel ajal vägavägaväga kerge? Üleeile?
Mitteee iial ma enam teda ei kiida!
Ma mõtlesin eile, et saan infarkti, ataki, rabanduse või kõik muud koledad asjad.
Ta lihtsalt jaurab ja jaurab ja jaurab ja asjal ei tulegi lõppu. Ja siis teeb viissada korda järjest sama pättust, ning siis jaurab ja jaurab ja jaurab natukene veel. Totaalne vasaku jala reede, oli eile. Hommikust saati ta torises ja jorises ja porises.
No ma läksin eile ikka väga närvi, kui ta umbes 93485903. korda kasside sitapotti näppima läks. Küll viskas ta sinna rätiku, küll oma pluusi, küll kaisukaru, küll torkis seal käega, küll mõne mängiasjaga, küll harjaga, küll lusikaga (mille eelnevalt võttis omavoliliselt, minu keelust hoolimata sahtlist, kust ta midagi võtta ei tohi ja ma ei saanud teda koheselt takistada ka, sest keegi meist üritas nõusid pesta), küll jumal teab millega. Tõesti oli selline tunne, et mine või õue malaka järgi, sest jutust see laps küll aru ei saa ega hakkagi saama. :D
Ei, ma ei toeta tegelikult füüsilist karistamist. See ei ole lahendus ja viga on ikka vanemas, kui ta ei suuda lapsele asju sõnadega selgeks teha. Füüsiline karistamine tekitab vaid hirmu, ega lahenda probleemi.
Ja issand kus see laps suudab kõvasti kiljuda. Kui temast ooperilauljat ei saa, siis ma küll ei tea mille arvele oma uued kõrvakiled kirjutada. Ma kardan, et ta ei purusta oma kiljetega mitte ainult veiniklaase, vaid ka meie vitriinkapid. Päris tõsiselt, ta kiljub nii kõvasti, et kapid värisevad ja mu kõrvad tahavad valu pärast minema kolida! Ja ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks! Täiesti niisama!
Tagatipuks pühkis see hullumeelne oma porgandipüreesed käed meie imeilusatesse köögikardinatesse. Ja kui ma üritasin kardinaid alla võtta, et need kohe ära pesta, avastasin, et puu on kruvidega kinni ja ainus võimalus seda kardinat sealt kätte saada, on kruvikeerajaga kallale minna. Selle jaoks olen ma muidugi liiga junn ja ei ulatuks sinna isegi siis, kui laoksin kolm taburetti üksteise otsa. Jumal, sa näed, aga ei mürista!
Ahsoo, ja siis on veel see nali, et sel leidlaps kassil on jooksuaeg. Ta karjub tõsiselt koledalt! Aga enne tõesti kuulaks seda, kui Annut. Ja too kassiraibe kuseb ka igale poole. Või ehk kuseb Nublu, sest tahab meile kõige eest kätte maksta. Igatahes astusin ma eile umbes viis korda kuse sisse. Ja kui mees mulle mingipäev oma märja pluusi tõi ja küsis, et ”mis see on?” vastasin ma jumala rahumeeli, et tõenäoliselt kusi. Ja mees siis imestunud näoga küsis, et kumma kassi oma? Mis ma olen nagu väga seda nägu, et suudan lõhna järgi tuvastada kelle kusi see on? :D
Ma kuulen mingit pläkutamist ja kiljeid. See tähendab, et printsess herneteral on järjekordselt unustanud sõna ”magamine” ja teeb seal kõike muud, peale magamise. Ma pean minema ja ta sealt ära tooma, enne kui ta suudab jälle lagedale tulla mõne geniaalse sigadusega… Nii palju siis sellest, et teen enne tema ärkamist veel viimase laari piparkoogitainast ka ära.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!