Mitu erinevat tissistreiki, millega imetav ema kokku puutuda võib

Piima tellimine – See on üks tissistreigi vorme, millega seisad sa ilmselt kõige esimesena silmistsi ja mida kordub imetamise ajal veel mitmeid ja mitmeid kordi. Laps tahab tihemini rinnale, kui muidu ja sulle võib jääda mulje, nagu ta ei saaks kõhtu täis. Tegelikult ta lihtsalt suurendab piimatootlust, sest mida tihemini ta sööb, seda kiiremini ja rohkem tuleb ka piima juurde. Lihtsalt paku lapsele oma lähedust ja rinda, nii palju kui ta vähegi soovib ja see möödub mõne päeva-nädalaga. Kannatust!

Rinna eelistus – Laps soovib imeda vaid ühest rinnast. Kas siis sellepärast, et ta on ühest rinnast rohkem söönud, või saab ta sellest rinnast piima paremini kätte. Siin pole teha muud, kui laps lihtsalt üle kavaldada! Kui eelistad imetada pikali, siis võid proovida lapsele vastumeelset rinda pakkuda nii, et keerad end veidi kõhuli, et ta ulatuks ka ülemist rinda imema. Mina kasutan seda võtet ka siis, kui ma ei viitsi imetamiseks külge vahetada.

Kui sulle meeldib aga imetada istudes, pead sa lapse lihtsalt rohkem kaenlasse võtma. Inglise keeles nimetatakse seda ‘football hold position’iks.

Laps streigib rinna vastu, ilma mingi selge põhjuseta – Tegu on kõige tavalisema tissistreigiga. Proovi lapsele rinda pakkuda siis, kui ta on poolunes, sest siis ta unustab streigi ära. Sellepärast söövadki lapsed sellisel puhul öösiti väga hästi – nad lihtsalt unustavad oma streikimise ära. Proovida last toita võimlemispallil hüpates, proovi erinevaid asendeid, proovi teda kõndimise ajal toita, proovi see aeg lihtsalt kuidagi üle elada! Selline jama võib kesta lausa mitu nädalat, aga lõpuks see ikkagi möödub. Pudelit ma ei soovitaks appi võtta, sest see võib omakorda streiki põhjustada – pudelist saab ta piima kergemini kätte, kui rinnast ja kui ta sellest aru saab, ei taha ta enam rinnaga tühja vaeva näha. See klõps käib neil väga kiirelt, piisab ühest korrastki. Aga kui soovid siiski proovida lapsele anda välja pumbatud rinnapiima, siis proovi seda teha süstla või lusikaga.

Laps hakkab rinnal nutma, sest…

  • … teda ajab marru, et piim kohe tulema ei hakka ning ta peab nii palju vaeva nägema. Väga tüüpiline on see, et laps haarab rinna, tõmbab korra, saab aru, et midagi ei tule, laseb lahti ja hakkab nutma (meil hetkel Joeliga see streik käsil ja no on ikka närvesööv küll!). Sõõrdumine võtab mõnel naisel väga kaua aega (k.a. mul). Pane last koguaeg rinnale tagasi, lõpuks hakkab piim ikka tulema ka. Võid enne toitma hakkamist rinda pumbaga ka stimuleerida, et piim rutem lahti läheks.
  • … sa oled söönud midagi, mis piima maitset muudab. Kõik vänged asjad, mida sa sööd või jood, mõjutavad ka piima maitset. Mõtle mida sa umbes 8 tundi tagasi sõid, mida muidu söönud ei ole? Niipea, kui see su kehast kaob, kaob see ka piimast ja streik möödub.
  • … sul hakkavad päevad. Ka see muudab piima maitset ja laps pole sellega harjunud. Selline streik võib alata paar päeva-nädal enne päevade saabumist. Sinna ei saa sa jällegi teha midagi muud, kui see aeg lihtsalt kuidagi üle elada. Küll laps lõpuks sööma hakkab, ega ta end nälga jäta. Pane vaim valmis – on tõenäoline, et see hakkab nüüd iga jumala kuu enne päevi korduma.
  • … tal tulevad hambad ja igemed on valusad. Määri igemetele mõnda valuvaigistavat igemegeeli, neid on apteegis mitmeid saada. Mõnel aitab, mõnel mitte.

Pea meeles – ka kõige kallim rinnapump ei tee rinnaga sellist tööd, nagu laps. Isegi, kui sa pumbaga tilkagi kätte ei saa, ei tähenda see, et sul piima pole. Mina ei ole siiani mitte ühegi pumbaga üle 50 ml kätte saanud, ometi olen edukalt imetanud kahte last.

Kui tunned end abituna ja ei oska enam midagi teha, siis pöördu julgelt imetamisnõustaja poole. On ka selliseid, kes tulevad sulle ise koju kohale, kui sul puudub võimalus nende juurde minna. See on ehk isegi parem variant, sest omas kodus on tuttav õhkkond ja nii sina, kui ka laps olete rahulikumad. Kui tunned, et sa ei saanud abi, või sul ei tekkinud nõustajaga õiget klikki, ära löö imetamisnõustajatele käega – proovi lihtsalt mõne teisega uuesti.

Need on kuus tissistreiki, mis mulle praegu meenusid ja millega olen ka ise kokku puutunud. Kui teil on mõni streigilaad veel lisada, siis pange see koos võimaliku lahendusega kirja – ehk see aitab ja lohutab mõnda ema, kes parasjagu streigiga võitleb ja edasi minekuks jõudu otsib! :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ootus VS tegelikkus: imetamine

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö, kuigi need juhtumid on harvad.

Ootus:

Paned lihtsalt lapse rinna otsa ja toidad teda. Alguses iga paari-kolme tunni tagant. Mis siin rasket olla saab? Kõige loomulikum asi ju maailmas.

Oh well, oleks see ainult nii…

Breastfeeding expectation reality

Tahtsin tegelikult ‘reaalsus’ pildiks leida midagi sellist: laps ühe, pump teise rinna otsas, emal surmani väsinud nägu ees, silmad kottis, telefon näpus. Copi-paste minust tol ajal, ühesõnaga. :D

Reaalsus:

Sünnitad ära. Sulle pannakse laps rinna otsa. Ta tõenäoliselt imeb su üsna ruttu katki-veriseks-valusaks. Puhkepausist, kui sellisest võid und näha. Aga ka selleks ei anta sulle võimalust, sest üks väike suu, tahab koguaeg sinuga ühenduses olla ja sa proovi magada, kui kõik on valus.

Paari-kolme päevaga tuleb piim rinda, seni on laps pidevalt sul küljes ja teeb tööd, et see piimakene juba rutem jõuaks. Mida rohkem imeb, seda parem, kuigi see võib olla piin. See kõik möödub, üsna pea.

Kui piimapais tuleb, käid ringi nagu Pamela Anderson peale rinnaoppi. Sul on täpselt sama valus ja sa näed täpselt samasugune välja. Ära muretse, ka see möödus, üsna pea.

Anna titele tiss suhu, nii palju kui ta vähegi küsib. Siis ei teki kohe muret, et ehk lõppeb piim otsa, või laps ei saa kõhtu täis. Nii kaua, kuni tema imeb, annab see su kehale mõista, et piima on veel ja veel ja veel vaja juurde toota. Kui piim juba rinnas olemas on, siis ta ongi ja niisama naljalt ta ära ei kao.

Umbes kolmandal elukuul on lapsel kasvuspurt ja ta tahab äkitselt rohkem ja rohkem ja rohkem rinnal olla. Sulle võib tunduda, et beebi on näljas, sul pole piisavalt piima, rinnad tunduvad töntsid ja tühjad – appi, mis ema ma olen? Mida ma nüüd teen? Annan rinnapiimaasendajat? Ei. Ole mureta, see möödub, üsna pea. Ta peab lihtsalt rohkem imema, et su keha hakkaks rohkem piima tootma. Pane laps rinnale nii tihti, kui ta seda tahab. Ta teab mida ta teeb. Su keha teab mida ta teeb. Usalda neid kahte, kui sa iseenast  tol hetkel ei usalda. Taoline spurt võibki esineda iga paari kuu, või isegi nädala tagant, ning möödub umbes paari päevaga. Rinnad harjuvadki ühel hetkel piima tootmisega ära, ning siis kaobki see Pamela efekt ära. Saad oma tavalised, või peaaegu tavalised, tissid tagasi. Need ei peagi koguaeg valusalt pakitsema.

Üldiselt on ikkagi nii, et nii kaua kuni laps imeb, tekib ka piima ja mida kauem ta tühja tissi lutsutada viitsib, seda parem. Kui sul on aga laiskvorstist laps, nagu mul oli, kes tühja tööd teha ei viitsi, siis võid rinnapumbaga kaasa aidata. Ületootlust ei maksa karta, see ei teki nii kergesti. Ja see, palju sa pumbaga piima kätte saad, ei näita kindlasti seda, kui palju sul tegelikult piima on. Ükski pump ei tee sellist tööd nagu laps. Mina näiteks pole mitte kunagi saanud kätte rohkem, kui 50-100 ml mõlema rinna peale kokku. Aga näed, laps on siiani elus. :D

Võib esineda ka sellist asja, nagu tissistreik. See tähendab, et laps keeldub rinnast. Ilma mingi selge põhjuseta. Võib ka teha nii, et võtab korraks ja siis laseb lahti. Jällegi võib emal tekkida tunne, et tal pole piima või on midagi muud jubedat lahti. Küllap see põngerjas varsti jälle sööma hakkab, ega ta end nälga ei jäta. Kui väga muretsed, võta ühendust mõne kogenud nõustajaga ja võimalusel mine tema juurde. Saad südamele rahu. Närvis ema võrdub närvis laps.

Meil Annuga oli see streik kolm-neli kuud järjest, ühel nädalal kuus. Umbes täpselt siis, kui mul hakkasid-olid-lõppesid päevad. Seostasin seda sellega, et talle ei meeldinud piima maitse muutumine, mis kaasneb päevadega. Kartsingi juba, et sinna see meie tissitamine läheb, aga lõpuks ta harjus. Sõi sel ajal vähe, aga piisavalt, et mitte täielikult näljas olla. Kisa oli palju, nuttu oli meie mõlema poolt palju ja mina emana tundsin end jällegi täieliku läbikukkujana.

Ma ütlen ausalt, imetamine on tõenäoliselt kogu selle titenduse protsessi üks raskemaid asju. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See mängib korralikult su emotsioonidega. Isegi mul, kes ma pean end sel teemal üsna targaks, oli neid paanikaid aasta jooksul rohkem, kui ma kokku suudaksin lugeda. Kuigi ma teadsin, et see on normaalne, see möödub, see kõik on okei, tekkisid mul tunded, et ma ei saa hakkama, mu laps on näljas, mul pole piima, ehk peaksin alla andma ja RPA välja otsima. Õnneks ma seda ei teinud. Isegi siis mitte, kui seda soovitasid juba teised mu ümber, sest nägid kui raske see kõik on. Aga kõik läks hästi. Annu on 1a2k ja saab siiani kolm korda päevas rinda. Kuigi ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid (pakun, et klaasikese kokku heal juhul), siis on see siiski piisav ja veel lõpetada ma ei plaani. See on eriline aeg, see on eriline side, seda mõistavad vaid emad ja igaüks teab ise millal on õige aeg otsad kokku tõmmata.

Kuigi mõned ütlevad, et üle aastase lapse rinnaga toitmine on jäle, perversne, rõve, kole ja ebavajalik, siis mina seda ei arva. Rinnapiim on alati kasulik. Pole olemas sellist asja, et piim muutub järsku lurriks, nagu mõned inimesed väidavad. Teatud vanuses pole seda lihtsalt enam lapsele vaja, sest ta saab oma vitamiinid ja toitained mujalt.

Mina ei plaani Annut täielikult võõrutada enne, kui ta pole vähemalt kahene. Kui ta ise enne loobub, okei, las loobub, aga sundima ma teda ei hakka. Kuigi olen ka mõelnud sellele, et selleks ajaks, kui tema saab kaks, on beebi#2 umbes 2-kuune ja siis ma ei saa teda ka veel ju võõrutada, sest võib tekkida oht armukadedusele. Et mis mõttes võtan temalt ära, aga beebi saab edasi… Seega ma ei tea, kui kaua tema veel rinda saab. Mõtlesin ka enne beebi sündi võõrutamisele, aga see tundus kuidagi liig. Nagu ma võtaksin temalt kõik õigused ära, sest tuleb teine beebi. Niigi peab ta lähiajal paljude uute asjade ja olukordadega harjuma. Mind tema toitmine ei häiri ja ühiskonna survest on mul suva, seega läheb kaua läheb. Küll me ise teame, millal on õige aeg loobuda. :)

P.S ootavatel emadel soovitan külastada imetamisega seonduvaid loenguid ja lugeda raamatuid. Erinevates kohtades on ka erinevad loengud (kuigi nimi võib täpselt sama olla), kus võid õppida täiesti erinevaid asju. Imetamine ei pruugi olla nii lihtne, loogiline ja loomulik, kui alguses tunduda võib.

Soovitan probleemide korral ka abi otsida ja imetamisnõustajaid külastada. Pole midagi tähtsamat, kui tugivõrgustik su ümber. Väga hea on, kui sul on oma beebigrupp või mõned head sõbrannad, kellelt nõu küsida ja lohutust saada. Alati on kuskil keegi, kes on sama läbi elanud ja oskab sulle midagi öelda. Abi ja nõu küsida ei ole patt. Kogu see valu, pingutus ja mure on ju hea eesmärgi nimel. :)

See postitus nüüd venis vist üsna pikaks, aga imetamine on mulle südamelähedane teema ja mul on nii raske vaadata, kuidas mõned emad puhtalt sellepärast, et neil pole piisavalt infot käepärast olnud, sellest loobuvad.



 

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö. Kuigi need juhtumid on pigem harvad, siis neid esineb.

 

Ma plaanin sellest ”ootus vs tegelikkus” väikse sarja teha, kuhu ilmuks postitusi ka teemadel nagu rasedus, sünnitus, lapse esimene eluaasta jne. Kõike siis muidugi omast kogemusest ja ”tarkusest”. Kas oleks huvi?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kõigest ja mitte millestki

Mul on viimasel ajal vist jälle blogikriis peal. Ei taha kuidagi mingitele headele mõtetele tulla, millest kirjutada, et ka teil põnev oleks. Samas ei taha ma end ”kaotada” ja ainult sellepärast kirjutada, et ‘klikke saada’. Kuidagi nii masekas on.
Ehk tuleb see sellest, et ilmad lähevad aina külmemaks ja ma vapseee vihkan külma! Eriti viimasel ajal. Koguaeg võiks toas olla vähemalt 26 kraadi. Kui ei ole, siis ma keriksin end meeleldi pleedi sisse ja ei liigutaks lillegi. Aga see pole kahjuks võimalus, millele ma isegi mõelda saaksin. :D
Või ehk on selles ”masekas” ”süüdi” rasedus. Viimane nädal on natukene ebameeldiv olnud. Koguaeg on nii uimane olla, pea valutab, kõht valutab, selg valutab, süda on nonstop paha (aga mitte piisavalt, et ropsida ja mõnekski ajaks kergendust tunda), jõudu pole ja tahakski lihtsalt kuskil keras magada ja mitte kellegi teise peale mõelda.
Ja siis tuleb Annu. Särab ja kilkab, tahab, et ma temaga mängiksin. Ma lihtsalt ei jaksa talle hetkel nelisada korda järjest ühte ja sama raamatut lugeda, või teda iga kolme sekundi tagant kapi otsast alla tõsta.
Ma saan aru küll, et ta hakkab seda ronimistehnikat siis tegema, kui ma üritan puhata, või tegelen millegi muuga. Ta lihtsalt nõuab tähelepanu ja teab, et see on üks kindel asi mis ALATI toimib. Oehh, süümekad tekivad nii.

Üks mu lemmik youtube perekond sai perelisa. See naine valmistus täiega loomulikuks sünnituseks ja ta nii lootis, et saab sel korral ise sünnitada. Aga läks teisiti. Peale 37 tunnist valutamist, tehti talle jälle keiser. Neil oli umbes sama teema, nagu mul Annuga – lapsel oli nina püsti ja ta ei surunud piisavalt emakakaelale.
Ma nii pettusin. Ma nii hoidsin talle pöidlaid, et tal läheks kõik plaanitult. Ilmselt sellepärast, et ise olen ma ju samas olukorras. Mul on üks keiser olnud ja ma tahan NII VÄGA vbac’i (vaginaalne sünnitus peale keisrit). Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma end sellest mõttest lahti rebin ja endale selle mõtte pähe istutan, et ehk pean ka mina jälle keisriga sünnitama. Ma pean end sellele tasemele saama, et ma oleksin sellega oma mõtetes rahu teinud.
Kõige kurvem on see, et kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei anta mulle isegi võimalust enam kunagi ise proovida. Ilmselt?
Ja nüüd peangi ma mõtlema, et kus ma üldse siis sünnitama plaanin hakata. Tean, et sellele mõtlemiseks on veel liiga vara, aga aeg läheb ju tegelikult päris kiiresti…
Valikus on a)väike haigla, kus ma saan rahus ja vaikuses sünnitada, ning ka 99% tõenäosusega kasutada kõiki abivahendeid, mis saadaval on (näiteks vann jms – kas seda üldse lastaksegi mul teha, ei tea?), aga kui tuleb keiser, siis pean ilmselt olema jälle täisnarkoosis, mis on vägaväga kohutav ja taastumine on ka palju raskem, last ei näe jälle pool päeva jne. Või b) suur haigla, kus on väiksemad võimalused vanni jms saamiseks, on ilmselt rohkem möllu ja pole nii rahulik, aga keisri puhul saaksin sünnitada seljasüstiga ja ehk saaksin lapse ka enda juurde kohe/kiiremini kui 8h! Ja ehk saab ka mees sellise keisri juures viibida? Vähemalt see on see mida mina hetkel ette kujutan, mitte, et ma oleksin uurinud täpselt kuidas seal suuremas haiglas on…
Võehh, see kõik on nii hirmus. Ma juba tahaks nii kaugel olla, et sünnitada, aga samas tekitab see minus niinii palju õudu. Ma nii karda, et kui ma selle keisriga ‘sina peale’ ei saa, siis just nii lähebki ja siis ma lihtsalt…ma ei tea. Vajan psühholoogi pärast. :D
Ja palun, kui teil on olnud mingid unistuste sünnitused, ärge tulge mulle õiendama kuidas peamine on, et laps terve oleks jne, sest see on LOOGILINE, et kõige tähtsam on laps ja see mis temale parim on, aga tähtsuselt teisele kohale panen ma ikkagi enda tahmised ja hirmud. :D
Võite mulle oma kogemustest ka rääkida, kui esimene oli keiser, siis kuidas teine-kolmas-neljas sünnitus läksid?

Kui ma seda Annemaia 1.eluaasta videot kokku panin, pidin end seaks vihastama. Kõik pildid ja videod on nii kohutavad, et häbi kohe. Nii kahju, et ma ei suutnud selleks ajaks normaalset kaamerat soetada! Kõik tema beebipildid on nagu udukogud.
Mul tekkis nii kohutav tahtmine panka röövima minna ja endale korralik peegelkaamera soetada. Mitte, et ma arvaks, et kui mul on nüüd tonnine kaamera, siis tulevad imeväel ilusad pildid, aga kvaliteedilt kindlast ju paremad, kui need säbrulised telefoniklõpsud, mis siiani on saanud teha. See pildistamine on tõesti kunst, mille õppimiseks kulub aastaid. Aga ma tahaksin sellega nüüd algust teha. Fotograafia on mulle terve elu meeldinud, aga ma olen alati arvanu, et mina ei suuda ilusaid pilte teha, et mina olen selleks liiga saamatu. Tegelikult on ju kõik kinni enda tahtmises ja selles, kui palju sa õppida viitsid. Muidugi ka selles, et kas sul on selle asja peale silma, või ei ole. Kuidas seda öeldaksegi – tõeline fotograaf suudab seebikarbiga ka meistriteoseid teha, aga loru ei saa kõige kallima kaameraga ka mitte midagi pildile. Või midagi sellist. Ühesõnaga, mina tahan nüüd kaamerat! :D
Võite jätta soovitusi, millisest isendist ma alustada võiksin.

Ma peaksin tegelikult ikka end kokku võtma ja need paganama load ära tegema. Kuidas ma kahe lapsega ringi liikuma hakkan? Ühega olen veel säästlik ja surun end bussi, aga kahe kisakõriga – tänan ei.
Aga ma kardan neid eksameid nagu tuld. Ja ma pean nii palju sõitutunde juurde võtma. Ja see maksab nii palju raha, et mul hakkab pea valutama.

Tegelikult tahaksin mingit kergemat tööd, mida kodust teha annaks. Tahaks enda poolt ka midagi ikka perekonna rahapauna panustada. Hetkel on küll selline tunne, nagu ma oleksin mingi kaan, kes ainult ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’ laulab.
Kuigi ma ju tegelikult ei ole mingi muiduleivasööja, aga ikkagi. Ma tahaksin oma mehega võrdsem olla.

Ma ei saa aru mis sel Annukal viimasel ajal jälle viga on. Kas ta tõesti tunneb juba, et midagi on muutumas, ning varsti pole ta meie ainukene silmarõõm (okkk, ma kirjutasin praegu oma lapse kohta ‘silmarääm’)?
Ma üritan teda harjutada, et öösel enam tissi ei saa ja selle asemel pakun vett. Aga mis te siis arvate, et see tibi taolise jamaga lepib? Ta lihtsalt RÖÖGIB nii kaua, kuni talle tissi suhu lükkan. Ja ma ei suuda lihtsalt oodata, et ta lõpetaks nutmise ja magama jääks. Enne purskab mu kõrvadest verd, kui tema tissita tagasi magama jääb. Ta vist tõesõna arvab, et tiss on tema inimõigus.
Okei, nüüd sain ma nagu ise ka aru, mis tal viga on. Blond moment.
Aga ma ei jaksa enam kaks-kolm korda öösel temaga sahmerdada. Viimasel ajal magab ta nii halvasti, et see segab ka minu und. Ja tänu sellele olen ma hommikul veel rohkem laip.
Aga jube armas on jällegi see, kuidas ta hommikuti end minu kaissu siruli viskama on hakanud. Kõigepealt läheb voodist maha ja katsub kõik uksed üle, et ega talle pole ometi jäetud võimalust kondama minna. Kui see tehtud, asub ta ajalehte tükkideks rebima (vahel tuleb näitab mulle ka neid kõige ”värskemaid” uudiseid), kuivatusrestilt asju maha kiskuma, mu meigilauda lammutama või kasse piinama. Kui tal igav hakkab, siis ronib voodisse tagasi ja viskab end mulle kaissu. Ja siis a)plädiseb b)jääb magama c)on natukene aega kaisus ja siis läheb jälle maha tagasi.
Vahel näpistan ma oma unele nii lisaks 15-30 minutit. Mitte, et see uni nüüd väga korralik ja sügav oleks, aga parem kui mitte midagi. Mõnel korral on jopanud ja ongi nii juhtunud, et ta mängib veidikene omaette maas, minu olemasolu vahepeal igaks juhuks kontrollides, ning siis tuleb viskab end kaissu magama tagasi. Ükskord magasime niimoodi 12’ni! Aga üles tõustes olin ma ikka sama väsinud, kui paar tundi tagasi…
Ühesõnaga, võite kogemusi jagada, kuidas teie öistest tissitamistest lahti saite ja kui kaua see aega võttis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Lapse ees oma keha häbenemisest

Mallu kirjutas siin paar päeva tagasi sellest, et millal oleks paras aeg lapse ees piinlikust tunda ja hakata oma keha peitma. Või midagi taolist.
Üldiselt mina arvan, et paari aastase lapse ees ei ole küll veel midagi häbeneda. Tema ei näe selles midagi imelikku, ega häbiväärset. Pigem vastupidi, ma pigem pooldan sellist chill olekut oma keha suhtes. Kui laps näeb, et sa hullult põed ja peidad, jooksed hirmunult riideid vahetama kuhugile teise tuppa ja lükkad kümme tabalukku ette, et jumala eest ühtki paljast sentimeetrit keegi ei näeks, saab ta pigem signaali, et ‘ahhaaaa, mu keha, ja paljas olemine, on midagi rämedat ja roppu, oma keha tuleb häbeneda!’ Iga asja jaoks on muidugi oma koht, aga… Ma ei tea kuidas teised, aga mina ei taha, et Annu hakkaks end häbenema. No selles mõttes, et võõraste ees alasti ringi joosta ka nüüd normaalne ei ole, aga saate vast aru mida ma öelda tahan? Üritan oma lapsesse ikka süstida enesekindlust, mitte teda juba varakult maha trampida ja oma keha kohta mingeid komplekse tekitada.

Mingis vanuses vast ehk peaks veits tagasi tõmbama kah. Just ema-poeg ja isa-tütar suhtes. No ma mõtlen, et 13-aastase poja ees alasti käia ka nagu väga okei ei ole vist? Sellest rääkimine on üks asi, aga… Ah ma ei tea. Ma ei oska end väljendada ja see ajab mind ikka parajalt kettasse vahepeal. Ma tean MIDA ma tahan öelda ja MIDA edasi anda, aga ma ei tea KUIDAS. Õehh, mingeid eneseväljendus kursuseid pean vist võtma. :D

Mis puutub lapse ees pissimisse, või tampooni vahetamisesse, siis olen ma seisukohal, et ka see ei ole midagi häbiväärset. Muidugi, meelega ma nüüd last vaatama ei kutsu, et ”ahoi Annu, lähme nüüd tampooni vahetama!”. Aga teha nägu, et selline asi nagu päevad, või vetsus käimine on midagi tabu – see on ka veits totter. Kõik mis meiega toimub, on ju normaalne ja varem või hiljem tuleb lapsega niikuinii need teemad ette võtta. Kui ta on piisavalt vana, et küsida, on ta ka piisavalt vana, et teada. No üldiselt. Isegi, kui ta kohe aru ei saa, siis vähemalt ei ole loodud mingit pilti, et see kõik on hull riigisaladus ja sellest rääkimine on ka midagi kohatut. Ma tahan, et mu laps oleks minuga aus, avameelne ja ta julgeks ükskõik mis küsimusega minu poole pöörduda.
Ma ei suudaks endale ettegi kujutada, et annaksin lapsele LAKSU selle eest, et ta tahtis minuga vetsu kaasa tulla vms. Selline ema on vist küll veits raputada saanud beebina?

Minu arvates oli/on mul enda emaga hea tasakaal sel teemal. Meelega nüüd üksteise ees ei strippa, aga ahastusest ja piinlikusest maa alla ka ei vajunud, kui üks vahetas parasjagu riideid ja teine sel ajal tuppa astus. Vabalt võin tema nähes riideid vahetada või tisside lehvides lapsele rinda anda.

Rinnaga toitmisest rääkides, vaadake kui ilusad pildid SIIN artiklis on. Sellest miks mõned emad neil piltidel ainult trussikute väel on, ma eriti aru ei saa, aga midaiganes. Mõte on ilus!

Enivei, mis teie arvate? Kas oma keha ja sellega toimuvat tuleks lapse eest peita? Millal oleks paras aeg lapsega rääkida sellistest asjadest nagu päevad jms? Kui vana laps üldse hakkab taolistest asjadest aru saama?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!