Vaatasime eile täiega lahedat filmi (Bad Moms) ja sain kohe sellise inspiratsioonitulva kaela, et kui poiss poleks jaurama hakanud, oleksin vist öösel kell kaksteist seda postitust kirjutama hakanud…
Pool filmi vaatasin nutuklomp kurgus, sest no nii-ii armas oli/tundisn end täiega ära ja teise poole lihtsalt naersin (tegelt umbes 10% filmist oli sad as fuck).

Praeguseks olen ma muidugi täielikult unustanud millest ma eile öösel suure vaimustusega kirjutama asuda tahtsin. Tõenäoliselt tahtsin öelda seda, et põrgusse kõik need mehed, kes naisi iseenesestmõistetavatena võtavad ja põrgusse kõik need ’ideaalsed emad’, kes meid end halvasti tundma panevad!

Annu esimesel eluaastal arvasin ma, et olen üpris hea ema ja ma andsin endast kõik, peaasi, et temal hea oleks. Tema oli mu number üks. Ma võitlesin rinnaga toitmise eest, pisar silmis. Ma tegin kõik tema toidud algusest lõpuni ise, et kõik oleks ikka öko-poko (mis siis, et ta jälestas neid). Kõik tema juurikad ma aurutasin, sest keetmisega lähevad paljud toitained kaotsi, ning seda ma ju ometi lubada ei saanud! Ma kasutasin riidest mähkmeid, pepulappe ja rinnapatju. Ma pesin meie riideid ökode vahenditega. Ma käisin iga päev vankriga jalutama, et laps saaks värsket õhku. Ma käisin temaga beebide ujutamises ja võimlemas. Ma lugesin talle raamatuid, kuigi tal oli neist tol ajal täiesti suva ja ta oleks eelistanud need lihtsalt ära süüa. Ma olin temaga ööd ja päevad, sest ta leppis vaid minuga. Ma tassisin ta isegi EBA’le kaasa, sest ei tahtnud teda kellegi teisega jätta (äkki hakkab nutma ja igatseb minu järgi)! Ma pidasin kinni kõigist ‘reeglitest’ (lisatoiduga alustades üks lusikatäis ja üks maitse korraga – nädal aega, ei mingit soola-piima-säilitusaineid, rinnaga tuleb toita vähemalt aastani, parem isegi kui kaks, kõik peab olema öko ja ergonoomiline, jms). Ma kandsin teda tundide viisi seljas, et kodu koristatud saaks ja laps ka sel ajal rahul oleks. Ta magas (hm, magab siiani) meie voodis, sest nii oli tema õnnelikum, mis siis, et mul oli hommikuks pool kanni voodi peal magamisest, kõik kohad haiged. Ma tegin ükskõik mida, et ta ei nutaks ja oleks õnnelik beebi. Isegi kui see tähendas temaga hommikul 11st, õhtul 8ni võimlemispallil hüppamist. Ja oh seda pidevat muretsemist! Kas ta ikka saab piisavalt süüa-juua-vitamiine-mineraale-huiteabmida? Ega tal külm ole? Või hoopis palav?
Ma kinnitasin kõigile, et ma suudan ja kõik on OK – ma ei vaja puhkust!
Ühesõnaga, ma panin TÄIEGA üle võlli, ning ma andsin endast kõik, mis mul anda oli. Ja siis saabus kurnatus. Mul ei olnud endast enam midagi anda, ning ma mõtlesin lihtsalt, et fuck it – ta armastab mind niikuinii, vahet pole kas ma pesen põrandaid iga päev, või korra nädalas. Ta ei sure sellest ära, kui sööb vahepeal hommikusöögiks pudru asemel (mida ta niikuinii ei võtnud suu sissegi) võikusid. Ta ei armasta mind vähem, kui ma ka endale natukene aega võtan.

Kuigi on asju, milles ma endiselt järeleandmisi ei tee, võtan ma kõike palju vabamalt. Ma tunnen end vahel lausa süüdi, et olen nii yolo ema! Ma ei põe iga väikse punni ja täpi pärast, ma ei lähe hulluks, kui laps korra köhatab, Annu saab iga jumala päev midagi magusat (kui on ilusti oma juurikad ära söönud), me ei käi iga päev pikki ringe jalutamas, ma ei põe, kui näen mõnda haiget inimest oma lapse läheduses (kui peab haigeks jääma, jääb ta niikuinii) ja ma tunnistan, et üsna tihti panen ma oma aja pesemata nõudest ettepoole, ning vahel panen ma Annule multika käima, et saaksin kasvõi 10 minutit rahu. Ja minu arvates on see ok-ei!

Kuigi alles hiljuti sõdisin ma veel oma beebigrupis emmedega, kelle teguviise pidasin lauslolluseks, siis tänaseks olen ma sellestki loobunud. Ma ei saa teiste inimeste lapsi kasvatada, isegi kui ma seda sooviksin. Andku siis oma 2-kuusele kartuliputru ‘maitsta’, et näha ‘mis nägu ta teeb’, kui nii suur tuli selle lisatoiduga takus on – mida mina ikka teha saan? Ajan end lihtsalt närvi asja pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Mu elu on kohe palju-palju rahulikum, kui ma sellele grupile head aega ütlesin!

Kuigi, kui nüüd lisatoidust rääkida, siis Joelile ma ikkagi hakkasin vaikselt asju mekkida andma. Esimesel korral sai ta brokoli-lillkapsa püreed (jajah, üks maitse korraga – ma tean), ning ta tegi selle peale sellist nägu, et hakkab kohe öökima. Lükkas keelega enamuse suust välja. Tegin järelduse, et ju ta siis ikka pole nii valmis, kui ma arvasin, ning jätsin asja katki. Kuni paar päeva hiljem talle ikkagi ühe pirni aurutasin/püreestasin. Ja see juba läks palju libedamalt. Ta ei lükanud seda enam välja, vaid lihtsalt…neelas alla. Ja endal oli selline nägu ees, et sööks meeleldi terve potsiku ära, anna vaid kätte. Eks see ole muidugi maitsvam, kui mingi brokoli, aga nohjah.
No ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et ta umbes ülepäeviti midagi natuke sööb ja vahel oma igemeid ka kurgiviilakaid lutsutades jahutab. Eile tegin näiteks kartuliputru ja ka Joel sai mõne ampsu. Ta oleks vist rohkemgi tahtnud, kui ma kätte julgesin anda, aga muutust on juba sellestki vähesest näha. See paar ampsu tummisemat kraami on ta 4 tunnised lõunauned tagasi toonud. Kuigi eilne kartulipuder oli vist natukene liig, sest täna ta on kuidagi jonnisem ja tundub, et kõht teeb liiga, aga lisatoiduga alustades on seegi päris tavaline. Eks me tee nüüd väikse pausi siis, sest ega ta veel iga päev lisa sööma pea. Nagu öeldakse – food before one is just for fun.

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!