Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

No ma ei tea, kas minuga on tõesti nii halb elada, et igal võimalusel peab proovima enekat teha? See roomav Joel on saatana saadetud nuhtlus! Miks iga järgneva lapsega ei anta kaasa vähemalt ühte lisapaari silmi? :D

Samal päeval mil Joel ‘jalad alla’ sai, oli meil kiirabi ukse taga! Nimelt oli see väike nihverdis suutnud end ootamatult paar meetrit rullid ja edasi punnida, ning näris toataime! Igaks sajaks juhuks helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Vastu võttis mingi vanem meesterahvas, kes ikka absoluutselt matsu ei jaganud. Ma lausa hakkasin kahtlema, et kas ma helistasin ikka kiirabisse, või mingile vanadekodu kiirliinile? Mina seletasin talle juba mitu minutit, mis juhtunud oli ja kui ma mingi 103. korda ütlesin, et beebi näris taime, küsis: ”mis asi see värises?”… Lõpuks ta otsustas, et see pole ikka naljaasi, ning saadab parem kiirabi välja.

Kui kiirabi jõudis, astus sisse üks äääärmiselt mossis ja tigeda näoga tädi, üks noorem ja palju rõõmsam tädi, ning kohvriga onu. Tige tädi küsis, et mis meil juhtus. Rääkisin siis 104. korda loo ära, et poiss hakkas ootamatult roomama ja suutis selle 10 minutiga, mis ma köögis õhtusööki kokkasin, end teisele poole tuba nihverdada ja mürgist taime nätsutada. Selle peale podises tige tädi, et nojah, ega enne ei õpita, kui häda käes. Hmmm, okk. Õige jah, aga…
Päris palju kindlust andis muidugi see, et mulle tundus arstide jutu järgi nagu nad ei teaks absoluutselt, mida nad praegu teevad. Kõlas selline lause: ”nii palju, kui ma guugeldades aru sain, siis…” Ehemmm, okkk.

Kuigi mu emasüda ütles, et kõik on korras ja laps tundus ka normaalne, tagus mu süda ikkagi nagu võidusõidu hobune ja hiljem ei julgenud ma teda magama.

Kui arstid tuppa sisse astusid, nägi mu kodu välja, nagu siit oleks tornaado üle käinud. Elutoa põrandat kattis ühtlase kihina mingi mänguasjade mass, kraanikauss uputas kokkamise käigus kasutatud nõudest ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasin pärast arstide lahkumist, et diivani seljatoel ilutses mu rinnahoidja. Arstionu oli oma puupulga, millega ta poisile suhu vaatas, ilusti sinna kõrvale ka veel sättinud. #piinlik!

Ühesõnaga, õnnetus ei hüüa tulles ja lapse arengus võib ka 10 minutiga toimuda pöördumatu areng. Ühel hetkel jätad lapse mängumatile, ning ta on veel 10 minutit hiljem ka seal. Aga järgmisel hetkel jätad lapse mängumatile ja 10 minutit hiljem ei saa sa kindel olla kas ta enam samas linnaski on, rääkimata samast toast.
See on ikka nii messed up! Kuidas meiega ikka ko-gu-aeg sellised asjad juhtuvad. Ma pole kahjuks endale veel silmi kuklasse kasvatanud ja päris hiromant ma nüüd ka pole, aga palju tähelepanelikum ja analüüsivam võiksin ma küll olla. Nii kohutav tunne on, sest see on ju minu süü, et siin pidevalt mingid ohtlikud olukorrad tekivad…

Vähemalt ei ole meie kaitseinglil kunagi igav – alati tuleb meid mingist jamast päästa.

Olime nädalavahetusel külas ja selle aja jooksul hakkas Joel täiskäigul roomama. Enam ei peata seda marakratti miski ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma teda siin elus hoidma peaksin. Eile näiteks võttis Annu omal patsid peast ära ja patsikumm kukkus maha. Kaks sekundit hiljem lämbus Joel selle käes. Jumal tänatud, et tittedel on see lämbumise tunne keele eesotsas ja Joel juba selle peale öökima hakkas, et patsikas ta igemete taga oli.

Kui varem ei saanud ma Joelit maha panna, sest ta hakkas röökima, siis nüüd ei saa ma teda maha panna, sest siis suundub ta kohe enekat tegema. Ma pean ta nüüd alati igale poole kaasa tassima. Kiired vetsus käimised ja korraks õue lippamised võin ära unustada, sest muidu üks tüüp võib end siin ära tappa…

Ma pean talle vist selle rihmadega kummipalli soetama, et ta omale sinna kisaauku asju toppida ei saaks ja elus püsiks…

Annu ajal oli kõik selles mõttes ikka palju kergem – korjasin kõik asjad, mis tite näppude vahele ei sobinud, eest ära ja korras, aga nüüd ei tea kunagi mida see väike mees tänu oma suurele õele, maast leida võib. Ma ootasin küll seda aega väga millal Joel liikuma saab, aga reaalsus on ohtlik. Silmad peavad 360′ kraadi võtma ja tähelepanu ei saa kunagi hajuda.

Ma ei saa teda lamamistooliga ka enam kuskile kaasa võtta, sest ta tõuseb seal istuma ja hakkab üle ääre küünitama. Käib veel uperkuuti ka sellega, vot siis eksole…

Pean vist selle üleliigse võrevoodi elutuppa lohistama ja põhja võimalikult alla laskma. Siis saan Joeli sinna pagendusse saata, kui tahan korraks toast lahkuda, vms. See on tegelikult väga hea mõte, nii, kui Annu ärkab, hakkan sellega tegelema!

Üks hea asi on vähemalt see, et nüüd pean ma toa koguaeg puhtana hoidma. Nii, kui Annu mõne mängu lõpetab, peame asjad ära panema, sest muidu venna sööb need ära. Ja selle hirmus Annu oma asju ka kokku korjab…

Ma ei saa aru kuidas vanasti lapsed üldse ellu jäid, või olen mina tõesti selline saamatu tont…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kell pole veel üksteistki, aga mul on juba selline tunne, et ma pean jumala poole palvetama hakkama, et ma täna mõrvenesetappu ei sooritaks

:D Püha jumal, kui kaua see tissistreik ja muu õudus veel kestab? Ma olen nii väsinud sellest Joeliga kaklemisest – röögib näljast, nii, et hääl läheb ära, aga tissi ei võta. Ja kui võtabki, siis läheb meganärvi, et piim kohe tulema ei hakka ja röögib mulle lihtsalt lohutamatult näkku.
Täna hommikul viskas mul see pull kaane nii korralikult pealt ära, et ma viskasin ta lihtsalt diivanile ja läksin kööki hommikusööki tegema. Ulgusin seal mõne minuti ja kuulasin kuidas isegi Annu on parem ema, kui mina. Laulis poisile ja proovis teda igati lohutada, ning hüüdis mulle pidevalt: ”Nutab! Nutab! Emme! Venna nuta-a-ab!”

Well, no shit Sherlock

Kui ma olin natukene rahuneda suutnud, läksin ja haarasin oma südamest appi karjuva poisikluti jälle sülle, ning proovisin uuesti rinda pakkuda. No tee mis tahad – ei võta! Ainult röögib näkku, nii, et ma võiksin ta kurgumandleid inspekteerida. Eile oli ta näiteks peaaegu kaheksa tundi söömata, enne, kui alla andis ja mõnuga end täis mugis. No ma ei mõista, miks ometi on vaja sellist keberniiti korraldada!
Lõpuks sain täna poisi nii magama, et läksin temaga teise tuppa, et Annu oma kilkamisega meid ei segaks ja kussutasin teda nii kaua, kuni ta lõpuks ära vajus. Läbi une võttis mõne lonksu rinda ka lõpuks, aga kui ta aru sai, mis just juhtunud oli, hakkas uuesti hüsteeritsema. Kussutasin ta siis uuesti magama, aga siis sadas suure kolina saatel meile magamistuppa sisse Annu, kaevates, et ta Mõmmi on kadunud. Aga mõmmi otsimise asemel, hakkas ta mind hoopis võrevoodi pulkadega peksma, ning naeris nagu homset poleks. Kui keelasin, siis eiras mind täielikult, kuni ma lõpuks häält tõstsin (ma ei saa aru miks ta kunagi enne ei kuula, kuni ma pole karjuma hakanud). Poiss loomulikult võpatas selle peale üles ja hakkas järjekordselt röökima. No püha jumal! :D Sain poisi siis kuidagi uuesti magama ja nüüd on 15 minutit rahu maa peal olnud. Ma väga pikka vaikust ei ennusta, sest ta ei ole täna midagi veel söönud ja tühja kõhuga ta vaevalt kaua magab…

I’m this close to losing my shit

Kas tõesti hakkab Joeliga sama nali pihta, mis mul omal ajal Annuga oli? Nimelt streikis Annu iga jumala kuu enne seda, kui mul päevad hakkasid, sest piima maitse muutus. Ning kui ta selle muutusega ära harjuda jõudis, said päevad läbi, piima maitse muutus vist uuesti ja ta hakkas jälle streikima. Seega veetsin ma iga kuu umbes kaks nädalat streikiva lapsega. Püha jumal…

Tegelikult olen ma märganud, et Joeli imemisvõte ei ole ka päris ideaalne, aga ma ei oska seda kuidagi parandada ka. Ta nagu võtab liiga vähe rinda suhu ja imeb vaid nibu. Seega nii, kui ma selle postituse lõpetan, kirjutan oma piirkonna SIET imetamisnõustajale. See kolm euri, mis nad koju tulemise eest küsivad, on seda kindlasti väärt, isegi, kui midagi väga teha ei saa. Mul on tunne, et praegu vajan hoopis mina patsutust õlale ja, et keegi ütleks, et see fuckeri on täiesti normaalne, ning äkki läheb ikka kunagi mööda ka. Lihtsalt nii lootusetu tunne on, et…

Kas teie olete kunagi SIET’i teenuseid kasutanud? Olete abi saanud?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Püha jumal, kas see kellakeeramine on emade piinamiseks välja mõeldud või?

Kas keegi oskab mulle välja tuua kasvõi ühe normaalse põhjenduse, miks on kella kruttimine hea? See, et 5 sajandit tagasi mingi mart küünalde pealt kokku hoida tahtis, peab nüüd tähendama seda, et elupäevade lõpuni peab ülejäänud maailm kannatama? :D

See jama lööb meie igapäevase graafiku nii sassi, et mul hakkavad kõik rakud kehas valust röökima!
Ma olin hommikul äärmiselt segaduses, et miks see poiss mul juba kell 10 sellist kisa teeb, nagu kohe saabuks maailmalõpp? Aga halloo mammi – TEGELIKULT on ju kell juba 11 ja mõni mees paneb tavaliselt sel ajal juba oma vankris mõnusalt paksu sliipi.

Kui nii mõelda, et ah mis see siis ära ei ole – teed kõike tund aega varem lihtsalt siis, aga…

Spoiler alert: This shit doesn't work like that!

Spoiler alert: This shit doesn’t work like that!

Kui muidu hakkab Joel hommikul kuue paiku vigisema, nagu: ”Kuigi ilgelt tore on siin teiega kinnisilmi lamada, siis mina tahaksin pigem praegu mängima minna”, siis täna hakkas see nali juba kell viis (!!!) pihta. Not cool, bro! Ma liigun niigi energia- ja kohviaurude peal ja kui ta nüüd iga jumala päev jääbki kell viis ärkama, suundun ma küll varsti Paldiski mnt poole. Jumal tänatud, et sellele hullusele lõpp teha tahetakse. Aga ma eeldan, et täna tuleb veel ”põnev” päev. Joel magas tavalise 2 tunni asemel 45 minutit.

Kunagi, kui ma öösiti tööl käisin (kõlab haigelt valesti :D), siis vahtisin ma ükskord tund aega kauem tööl, sest noh… kellakeeramine, või nii. Palka ma muidugi selle mölutamise eest ei saanud, päev oli rikutud ja järgmisele tööle minnes olin zombi.

Aga õnneks Annut see kella keeramine oluliselt ei mõjuta. Tema rebib ikka kildu edasi. Mulle nii meeldib, et ta hakkab sinna ikka jõudma, kus ta igapäevaselt pärleid kukutab. Eile näiteks pandi mind nii paika, et ma ei osanud tükk aega midagi öelda.
Oli hommikusöögi aeg. Annu istus laua taha, aga viskas oma kaisuka maha.
Mina: ”Palun korja mõmmi üles, ta saab maas mustaks! Mitu korda pean ma seda sulle veel rääkima?
Annu: ”Neli”

Täna komöödia jätkus. Palusin Annul Joeli jaoks ühe mähkme tuua. Annu tõi terve paki, võttis sealt ühe mähkme ja ulatas mulle. Tänasin ja asusin poisil mähet vahetama, ega pööranud enam tähelepanu sellele, mida Annukas mu seljataga majandab. Järsku avastan, et ta on pool pakki laiali loopinud.
Mina: ”Annuuuuu, mida sa teed?”
Annu: ”Hullu, korjan kokku kohe” (pole hullu, kohe korjan kokku), ning hakkas mähkmeid kotti toppima.

Ükspäev riidles ta Joeliga, kui poiss teda multika vaatamise ajal jalaga susis. Võttis Joelil kahe käega põskedest kinni ja sisises läbi hammaste: ”Lõpeta äa!”
Ma pidin end naerust täis laskma. :D

Kas ja kuidas mõjutab teid kellakeeramine? Kaua harjumine aega võtab?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

Ma mõtlesin täna üle ma ei tea mis aja koos lastega lõunauinakule minna, et ehk saan ka paar tundi magada, sest juba hommikul ärgates oli mul selline tunne, nagu ma oleks vähemalt kolme rongi alla jäänud ja pool ööd ühe marutõbise kährikuga tangot tantsinud (mis polegi tegelikult niiiiii vale…)
Kell tiksus ilusti üks päeval täis ja ma ohkasin rõõmuga, ”noh lapsed, nüüd lähme magama!” Jaa siis hakkas pihta. Küll oli Ühel vaja pissile – ja siis poti ees ulguda, et ta ikkagi ei taha pissile. Siis oli Teisel vaja tissistreiki alustada ja peale igat tõmmet üks hetkeke valjult tihkuda, enne kui uuesti paaniliselt rinda otsima hakati. Siis otsustas Üks, et ta ikkagi tahaks potile, aga ega üksinda ju ometi mindud ei saa. Sel ajal, mil ma Ühele ukse lahti tegin, röökis Teine voodis oma kopse välja, sest oh seda julmust – emme läks viieks sekundiks silmapiirilt ära! Oleks siis vähemalt tissidki maha jätnud, eksole.
Kui ma olin jooksuga voodisse tagasi jõudnud, et jätkata Teise ”toitmist”, mis kõlas küll rohkem seatapu moodi, hakkas ka Üks nutma, sest ta ei saanud oma retuuse piisavalt kiiresti alla ja oli end selle ajaga teises toas juba täis lasknud. Oh seda toredust!
Lahkusin jälle voodist, et Üks puhtaks pesta, kiirelt midagi selle loguga teha ja uued riided otsida.
Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D
Käsutasin Ühe voodisse pikali, mille peale ta mulle otse silma sisse vaatas ja konkreetselt ‘ei!’ lajatas. Selle peale läks Üks oma voodisse ”magama” ja jäi ilma privileegist emmega kaisutada.
Oma tuba – oma luba, arvas vist Üks, sest magamisest oli asi kaugel. Temal oli vaja tekk üle pea tõmmata ja kulli moodi huilgama hakata, mille peale ka Teine naerdes ringi hakkas vahtima, sest nii-ii põnev ju!
Kui käskisin Ühel selle õudse hääle tegemise lõpetada, sest mu kõrvad hakkasid juba küljest ära lagunema, sai Üks jonnihooga pihta ja otsustas kriiskamisega siiski mu kõrvadele otsa peale teha.
Nii kaua kuni Üks kriiskas, üritasin mina Teisele tulutult tissi toppida. No jumal küll – miks see väike armas inimene küll nii teeb. Ise kisab näljast, aga rinda ei võta. :D
Poole kriiskamise pealt avastab Üks, et ta Mati (mõmmi+padi) on KADUNUD! Ja siis ta nutab natukene aega ka sellepärast, kuni ma ta Matit otsima luban. Aga ega ta seda üksi ju ometi ei leia ja ilma Matita ta ka magada ei söendaks.
Kui me koos Matiga kõik ilusti voodis tagasi oleme, mõtlen ma, et noh – nüüd küll aitab naljast ja kõik see mees magama! Üks oma voodisse, Kaks tissi otsa ja rahu majja! Aga siis leiab kass, et kõige effing parem aeg on täiskiirusel ühest maja otsast teise joosta, nii, et kõik, mis vähegi ta teel on, lendab suure kolinaga kahte lehte laiali. Mille peale muidugi poolunes Üks ja Teine nuttes üles ärkavad. Aitäh Grinch – sa oskad varastada ka muid hüvesid, peale jõulude!
Kui Üks uuesti magama jääb, laseb Teine kuuldavale sellise purina, et kõik ta riided on ka sooja kakki täis. Ega noh, tore, või nii…
Pesen Teise puhtaks ja hakkan teda voodi serval kuivatama. Ja siis ta kuseb sellise kaarega, et minu riided, tema riided (mille ma JUST kapist võtsin), lina, tekikott ja ka mu padi on märjad. Kuidas see üldse võimalik on!?
Ja siis tegin ma midagi rõvedat – viskasin oma riided maha, Teise riided ka, otsisin talle uued riided, panin ta ruttu riidesse, vahetasin mehe poolega padja, kiskusin lina maha, eirasin seda märga lärakat oma teki jalutsis ja keerasin end jumalat paludes magama. Õnneks uinusime Teisega koheselt.
Kõigest selleks, et täpselt kaheksa minutit hiljem silmad uuesti lahti teha – Teine ropsis mu peale maailma kõige suurema loigu. Ei noh – thank god, et mul enam midagi, mida täis ropsida, seljas polnud ja ka lina oli ju juba oma teed läinud. Ma isegi ei viitsinud enam tõmmelda. Pühkisin selle lihtsalt juba täis roojatud pluusi sisse ja keerasin teise külje.
Niipea, kui olin uuesti magama jäänud, ärkasin vigina peale – lutt oli kadunud. Panin luti tagasi ja jäin UUESTI magama. Ja siis kordus sama probleem veel kolm korda, enne kui ma käega lõin, poisi kaenlasse haarasin ja siia tuppa seda postitust kirjutama tulin.
Vahepealsel ajal on muidugi Teine juba uuesti magama jäänud, sest why the fuck not eksole, ning Üks ärkas suure imestuse ja pettumusega – on ikka jultumus, lähevad minema ja mind jätavad siia magama. Ja nüüd magab ta mul hoopis siin diivani peal, nagu väike kodutu kassipoeg.

Olgu jumal tänatud selliste lõunauinakute eest! Ma tunnen end sellest kaks tundi kestnud ”magamisest” lausa kolm aastat väsinumana, kui hommikul ärgates!
Ja sellepärast ma mitte iialgi ei üritagi koos lastega magama minna – A-LA-TI on siis mingi keberniit!
Nii palju siis sellest, et me poodi läheme. Kell on pool viis ja mõlemad magavad oma ”lõunaund”. Mida ma nüüd õhtusöögiks teen, on ju juba minu probleem.

Täpselt sellise lõustaga ma praegu ilmselt olengi



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas poisiklutiga sama tee?

Käisime eile JÄLLE allergoloogi juures. See tee on meil juba nii pähe kulunud, et mul läheb varsti süda pahaks, kui veel kord seda lolli naeratavat jänest seal seinal nägema pean. Võehh, sorri, aga ma olen lihtsalt nii kurb ja pettunud, et Poja peab sama tee läbima, mis Annu!
Kuna poisil olid siin vahepeal (kuu aega tagasi umbes) asjad gaaside koha pealt väga käest ära, näonahk oli kare ja üks kõrvatagune on pidevalt märg, katki ja verine, küsisin perearstilt saatekirja allergoloogi juurde. Esimene vaba aeg oli muidugi jälle mitme kuu pärast, aga üleeile hommikul helistades joppas mul hästi, ning keegi oli oma aja ära öelnud ja saime järgmiseks hommikuks aja ringi tõsta. Ma võisin juba siis pea pakule panna, et tal on täpselt sama asi, mis Annul, aga südames ma ikkagi lootsin, et see pole nii.

Läksin ja rääkisin siis arstile mida kahtlustan ja, et vanemal tütrel algas ka kõik sarnaselt. Saatis loomulikult teste tegema ja tulemused mind ülemäära ei üllatanud. Munavalge ja -kollase allergia lõi välja, piim ja kass ei näidanud midagi. Piima kohapealt olin üllatunud, sest ise olen ma küll märganud, et kui ma õhtusöögi kõrvale piima joon, hakkab keset ööd (u 8h hiljem, kui ta piimaga seda allergeeni lõpuks saab) üks pull pihta ja enne hommikut uuesti magama me ei saa. Aga seal ei näidanud piim midagi. Samamoodi oli tegelikult Annemaiaga ka viimasel korral, mina raiun, et ta reageerib piimale, aga test ei näita muhvigi.
Nüüd vähemalt tõi arst selle välja, et nemad seal katsetavad poepiimaga, aga kuna meie jõime päris ehtsat talupiima, võibki tulemus teine olla.
Arst ütles nüüd, et peaksin ka poissi igapäevaselt kreemitama hakkama, sest temagi nahk on dermatiitne. Minu esimene reaktsioon oli sama mis Annu ajal – ta nahal pole ju midagi viga, mis dermatiidist me siin sonime? Aga nüüd ma juba tean, et see on vaid sõrmenipsu kaugusel, kui ka tema ühel hommikul verele kratsitud käte ja jalgadega ärkab…
Vähemalt tean ma võimalust, kuidas hullenemist võimalikult kaugele tulevikku lükata – ma pean rinnaga toitmist jätkama ja pikalt.

Lohutan end sellega, et ÄKKI temal ei lähe hullemaks ja ÄKKI kasvab ta sellest välja. Äärmiselt nõme oleks, kui ta kasvab meheks, kelle kreemikollektsioon on uhkem, kui ta naise oma.

20160921-dsc_0043



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!