Sel korral mõtlen, et tahan niimõndagi teisiti teha ja paari uut asja proovida. Näiteks tahaksin ma hakata käima rasedate joogas. Lugesin sellest kunagi eelmisel aastal Kätu blogist ja juba tol hetkel tundus see teema mulle väga põnev.

Ma olen kahe käega selle poole, et kolm on kohtuseadus ja sel korral lihtsalt peab keegi mulle halastama, ning mullegi lõpuks veidikenegi kergema sünnituse andma. Ma olen hetkel naiivselt meelestatud ja loodan, et kui esimene oli erakorraline üldnarkoosis keiser, teine oli epiduraaliga ”loomulik sünnitus”, siis kolmas peab veel paremini minema ja ma saan täitsa ise hakkama, ning loodetavasti naaatukenegi kiiremini ja… tahaks öelda, et valutumalt aga noh, naeru koht vist. :D Aga mõtlen ma sellega seda, et tahaks hakkama saada kiiremini kui terve ööpäev ja tahaks nii, et ma kohe algusest peale valude kätte suremas ei oleks, nagu kahel viimasel korral olnud on.

Loodetavasti siis saan lõpuks sünnitada ka vette, nagu juba mitu korda tahtnud olen. Öeldakse ju, et kui üks on tee ette teinud, tuleb järgmine laps kergemini. Sellele lootusele ma igatahes hetkel oma munad panustan. Vastasel juhul ei see neljas laps vist küll ilmavalgust ei näe. :D

Mingeid kirja pandud sünnitusplaane ma aga sel korral siiski tegema ei hakka, sest esimene kord juba näitas, et see on suhteliselt mõttetu. Mõnes mõttes on sünnitusplaani tegemine muidugi ka hea, sest siis on ämmakal võimalus end kurssi viia sellega mida sa sooviksid, aga no olgem ausad – kes sellesse seal ikka nii väga süvenede viitsib, kui järjekorras ootab veel 10 naist. Ja mõtle, kui igaühel on oma plaan kaasas! Aga mehega tasuks oma soovid küll läbi arutada, et tema vähemalt teaks sinu eest võidelda, kui sina enam ei suuda.

Okei, aga ma kaldusin nüüd jooga teemalt rämedalt kõrvale. Ühesõnaga, ma tahaksin rasedate joogasse minna, sest see pidavat õpetama lõdvestuma, õigesti hingama jne. Ma küll arvasin, et oskan seda teha, aga ju siis ikka ei oska, kui mõlemad sünnitused nii nihu läinud on…

Teise asjana kaalun ma sel korral sünnitoetaja, ehk doula, palkamist. Äkki suudab tema mind paremini ohjes hoida ja ehk aitab ta kuidagi selle ”kergema sünnituse” tulemisele kaasa. On teine ikka üsna kallis teenus (u. kolm sotti), aga no kui selle tulemuseks oleks minu ”unistuste” sünnitus, siis maksan rõõmuga. Kui ma raseduse lõpuni blogireklaami raha kõrvale panen, saan ma vast omale doula palgata küll. :D

Kolmandat korda sünnitama minnes, kuulan rohkem oma keha ja vedelen rohkem. Viimasel korral üritasin ma igal võimalusel püsti olla, sest siis pidavat asjad kiiremini liikuma. Hehehe, liikusid nad jeee! Sel korral üritan võimalikult sült olla, valude vahel puhata ja asja üle hingata nii kaua kuni vähegi võimalik. Ma ei hakka end iga valu ajal püsti sundima, sest väidetavalt aitab see avatuse tekkele kaasa… Tahaksin kasutada vanni ja teha täpselt nii nagu ise parasjagu tunnen, et parem on. Põrgusse see ämmakas, kes mind iga poole tunni tagant pooleks tunniks selili voodisse sunnib, et KTG teha!

Hea öelda tegelikult, aga kas pärast ka nii läheb? Ma ei saa ju seal ämmaemandale vastu haukuda ja pean ikkagi tegema nii nagu tema tahab… Aga vot sellepärast olekski see sünnitoetaja mulle hea. Tema teaks selleks ajaks täpselt mida olen enne kogenud ning kuidas sooviksin asju sel korral ajada. Ta oskaks ehk veidi paremini mind ja minu olukorda mõista, ning kaasa aidata sellele mille poole ma püüdlen ja vajalikud protseduurid rahulikult ise teha, et ma ei peaks olema kinni aheldatud vms.

Sel korral muretsen endale hulganiselt korralikke rasedariideid. Eelnevatel kordadel on kuidagi nii jopanud, et need kõige suurema kõhu kandmise hetked, on jäänud enamasti sooja aja peale ja olen saanud palju kleite kanda. Või siis pressisin end jõledasse suusajopesse, nii, et lukk kärises… Sel korral tahan ma aga panustada soojadesse pükstesse ja jopedesse, sest beebike sünnib alles jaanuaris-veebruaris ja ”külma” aega on ikka päris mitu head kuud. Jumal teab kui külm sel ajal muidugi on, aga noh jah, midagi on igatahes ikkagi vaja.

Muide, ma ostsin eile h&m’ist maailma kõige mugavamad rasedateksad ja täitsa mõistlike pükste hinnaga (29 euri!). Oleksin suurima heameelega kõik kolm proovitud paari ostnud, aga õnneks tuli mõistus enne koju. Tõstke käsi püsti, kes on märganud totaalset nöörimist rasedate pealt? Sama kogus riiet, aga kolmekordne hind, hmmm.

Igatahes, ma arrrrmastan neid teksaseid ja ma lausa sööks, magaks ja peseks hambaidki neis. Kuna mu kõht on juba praegu väga vastikult punnis ja mega hell, ei taha ma tavalistest pükstest enam midagi kuulda.

Kõigile esmarasedatel soovitan ma kindlasti osta spets rasedate riided (kasvõi järelturult!) niipea, kui tunnete, et tavalised kehakatted ebamugavamaks muutuvad. Esiteks, need teevad teid palju kaunimaks ja toovad kõhu ilusasti välja, teiseks on need miljon korda mugavamad nii teile, kui ka beebile.

Viienda asjana plaanin sel korral jätta soetamata kõik tilulilu, mille ma vahepeal juba laiali jagada olen suutnud. Ma ju arvasin, et me ei saa lähima 10 aasta jooksul lapsi juurde. Tagasi muretsen ilmselt ainult kiigu, aga sel korral midagi sellist, kus laps on rohkem lamavas asendis. Ootan soovitusi!

Annu ajal oli mul tuba titetavaari pilgeni täis. Ma mõtlesin, et ma vajan seda kõike, muidu pole ma äkki hea ema. Meil oli ühes nurgas kiik, teises lamamistool, kolmandas nurgas pesitses mängumatt, tuba oli kaetud puslemattidega ja beebil oli oma tuba, uhkelt sätitud võrevoodiga, kus oli imeilus tüllist baldahhiin, karussell, nunnu pehmendus, ning sellega sobiv tekk, padi ja jumal teab mis kõik veel. Lõpuks muretsesin meile veel moosese korvi ka! Lõppkokkuvõttes magas ta võrekas umbes kolm korda ja korvis tegi paar lõunaund, ülejäänud elu on ta veetnud minu kaisus.

Kiike, lamamistooli ja mängumatti kasutasime küll rohkem, aga nüüd ei näe ma neil enam suuremat mõtet. Oma raha ma nende peale igatahes enam ei kulutaks, sest ükski mu laps ei ole eriline omaette olija olnud. Maksimaalselt 10-15 minutit (tavaliselt kuni 5) ja siis oli juba kisa lahti. Esiteks kasutavad nad neid asju vaid maksimaalselt paar kuud, teiseks võtab see sodi meeletult ruumi, nii kasutamise ajal, kui ka hiljem (mõtle kus sa neid pärast hoiad, kui kohe maha müüa ei taha/saa). Kui on ruumi ja raha nagu ratsahobuse sitta, siis andke minna. Need asjad teevad elu võib-olla kergemaks küll, aga mind on see üleliigne tittede tilulilu igatahes ära tüüdanud ja ma tahaksin vahelduseks oma elutoa põrandat ka näha. Seega valin meelelahutusosakonnast sel korral vaid ühe asja.

Pigem panustan selle raha korralikku turvahälli ja vankri kaarvarju taastamisele. Juurde pean muretsema ka riideid, sest need olen ma ju alati teiselt ringilt ostnud, ning järele neist midagi väga jäänud ei olegi. Kindlasti ostan ka 50 suurust, sest isegi kui beebi sünnib 52cm pikkusena, on 56 talle enamasti suur ja seljas kole. Pigem ”laristan” see 15 eurot ja ostan paar paari pükse, mõne body ja kaks tudukat, kui vaatan pärast pilte, kus laps oma pükstesse upub. Lisaks pean soetama siis veel selle kiigu ja ongi põhimõtteliselt vist kõik, sest kõhukott on olemas, voodit me talle hetkel ei vaja (Joelile aga ilmselt küll!), ning ülejäänud asjad on mingi odav pudi-padi mida saab jooksvalt osta. Isegi apteeki ei jäta ma sel korral pööraseid summasid, ning võtan vaid midagi naba puhastamiseks (erinevalt Annu ajast, kui ostsin vähemalt 300 erinevat asja ja kulutasin ma-ei-taha-mõeldagi-kui-palju-raha).

Kas teil on kogemusi rasedate jooga või sünnitoetajaga? Ma suurima heameelega kuulaksin teie kogemusi, et kas tasub ära jne. Ja võite jutustada ka sellest, et mida teie järgmise raseduse ja lapsega teisiti teeksite/tegite? :)