Monthly Archives: mai 2017

Ühe kükitava mannatera võrra rikkam!

Posted on by
50

07.05 2017
”I wanna scream, I wanna shout, I wanna let it all out! ” Eesti keeles ei ole lihtsalt piisavalt sõnu, et väljendada seda rõõmu, mis mind täna täidab. Tahaks kiljuda ja kõigile helistada, sest meie perekond kasvab taas! AGA kuidagi imelik oleks vist hakata kuulutama tulevasest beebist, kui seda pole isegi arst veel kinnitanud ja test, mille ma täna tegin… teine triip on nii-ii hele, et mu mees seda ei märganudki ning pidas mind hulluks. Aga see on seal. Triip on triip!

Tegelikult teadsin ma sisimas nagu juba varem. Lihtsalt miski minus ei suutnud seda uskuda. See on ju pöörane! Aga ALATI, kui ma rase olen, tekivad mul sellised valusööstud alakõhtu, kui köhatan, aevastan, järsku liigutan. Ja no seekord on jälle mõni selline olnud. Esimene oli kõige jõhkram. Võttis lausa silma märjaks. :D

Aga tegelikult olen ma hirmul. Need esimesed nädalad on minu jaoks alati väga rasked. Hirm, et rasedus katkeb või, et lapsega on midagi halvasti… see on tavaline, aga ma ei tea. Mul on sel korral eriline hirm, et lapsega pole kõik hästi, sest kui tõenäoline see ikka olla saab, et just mina olen see õnnelik, kes saab kolm-neli täiesti tervet last. Miks peaksin mina see õnneseen olema? Ma püüan neid mõtteid maha suruda, sest positiivsed mõtted pidavat ikka positiivset ligi tõmbama. Ja vastupidi. Aga olgem ausad, see ei ole ju kerge! Seega palun teid – saatke meie poole oma siirad ja head mõtted-palved.

08.05 2017

Ma ei suutnud kaks päevagi seda saladust hoida! Ja no miks peakski? See on üks imeline uudis ja ma tean, et te rõõmustate koos meiega. Tegelikult panin ma selle titeuudise pommi juba facebookis maha, aga MITTE KEEGI EI JAGANUD MATSU ÄRA! Postitasin oma puldi otsimise saagale lisa 

“Täitsa pael, meil on telekapult ikka veel kadunud. Kui see täna välja ei ilmu, sõidan homme linna ja ostan kolm lisapulti – igale lapsele oma!”

See on ju nii ilmselge! Lugege ikka mu postitusi teinekord tähelepanelikumalt! :D

Igatahes, tõotab tulla üks pöörane seiklus, sest iga 1,7a tagant laps saada… see ju on PÖÖRANE! Eriti veel mõeldes faktile, et nüüd peame ka neljanda kohe jutti  ära tegema. Ja siis on kõik – titevabrik suleb oma uksed! 

Oh issand. See on lihtsalt ebareaalne! Nii imelik on mõelda, et seal kõhunaha ja pekikihi all on jälle üks mannatera… Ja, et varsti on see mannatera siin – jookseb koos Annu ja Joeliga majas ringi, karjub sama segaselt nagu ta õde ja vend, ning on täpselt sama ideaalne, nagu  need kaks hullu mu kaisus. See on röögatu õnn! Ja issanda ristike, kui vinge saab neil kõigil koos kasvada olema! 

”Ei taa sinu juures olla, issi oma olen!”

Posted on by
Reply

Umbes nii kaua, kuni Annu jalad alla sai, oli ta emme väike tütrekene. Vanad lugejad ilmselt mäletavad veel hästi seda aega mil ma ei saanud last isegi paariks tunniks kuskile jätta, sest ta oli lihtsalt niivõrd suur emmekas. Kohe kui ma toast lahkusin, oli kisa taevani. Emme oli A ja O. Isegi esimesele EBA’le vedasin ta kaasa!

Mina ja väike Annu auhinda vastu võtmas Pilt: marimell.eu

Kui Annu päris väike beebi oli, oli olukord ikka väga ekstreemne. Ma ei saanud isegi pesema minna kui ta ärkvel oli. Ta sõna otseses mõttes röökis mehe käte vahel terve selle aja ja lõpuks sain ma enda sülle täiesti kõõksuva lapse, kelle rahustamisele kulus teine sama palju aega. Ka öösel käis pidev voodi patsutamine – kas käe alla jääb nüüd emme pehme tiss või issi karvake kõht? Kui selleks osutus issi, oli jälle kisa taevani. Issi (ega keegi teine) ei kõlvanud kassi saba allagi!

No nüüd võib julgelt öelda, et rattad on keerlenud ja juba kuskil poolteist aastat on see plikatirts täielik issikas. Mind hirmutati küll alguses, et mis meist niimoodi saab, kui laps on ”haiglaselt” emasse kiindunud ja isa üldse ei tunnista – neil ei teki ju niimoodi mingit sidet! Aga vat kus lops, tekkis selline side, et lõika või noaga!

Igatahes. Annu on issi tütar ja emme lakkugu panni, kui issi kodus on. Ta jookseb koguaeg issi sabas, ronib koguaeg issi sülle/kukile/kaissu, uurib koguaaeg: ‘a kus issi on?’, ning oskab issilt kõik imeasjad välja meelitada. Sinna ilmselt see koer maetud ongi, sest emme on ju paha. Emme keelab, käseb, poob ja laseb. Emme käsib brokolit süüa ja magama minna, emme ei luba mänguasju niisama laiali loopida ja sunnib neid isegi ära koristama – õõõ, paha emme! Mina meenun Annule sellisel juhul ainult siis kui on vaja mingeid tüütuid asju teha, nagu näiteks peput pühkida või sajaviiekümnendat korda lugeda haldjate koogiküpsetamise võistlusest.

Ma teeks kuskile kohe suure punase risti, kui Annukas ükskord minu lahkudes samamoodi nutma hakkab, nagu siis kui issi tööle läheb.
Mees:”Annu, tule anna kalli, issi läheb nüüd tööle!”
Annu jookseb kohale:” Sina ei tohi mind siia üksinda jätta, mina armastan sind!” ja puhkeb nutma, nagu ta jäetaks inimsööja juurde, mitte oma lihase ema ja vennaga koju. :D

Praegu just näiteks oli selline seik. Viisin Annu magama ja tema loomulikult hakkas nutma, sest milleks mingi lõunauni, eksole. Ütlesin siis, et tulgu kaissu, ma hoian teda ja laulan hiiretipsu laulu. Selle peale kiljuti mulle näkku, et tema ei taha minu juures olla, tema on issi oma! No sorri printsess, et julgesin sulle armastust ja unelaulu pakkuda. :D

Ka Poja on suht emmekas. Või noh, pigem sülekas, kui emmekas tegelikult. Annu ja Joeli suurim erinevus sel teemal ongi see, et ühele kõlbas ainult emme süli, teisele ükskõik milline süli. Peaasi, et hoitakse ja tegeletakse. Üldiselt. A parem on ikka kui sel süles hoidjal on emme nägu peas ja suured piima täis tissid küljes, kus peakest puhata.

Eks mu mehel ole veidikene õigus kah – ise olen ma nad tittedena omale jala külge harjutanud. Aga mida ma siis tegema peaksin? Kui ma olen 90% ajast nendega üksi, siis kuhu ja kellega ma nad veel harjutama peaksin? Ning loomulikult ma võtan ju oma tibulinnud sülle, kui nad nutavad või lähedust tahavad. Et nagu… milles sa mind süüdistad? Selles, et ma olen liiga kanaema? Jah. Palun. Tehke seda.

Issistumise märke ilmutab ka Joel. Nii kui lapsed kuulevad, et uks käis, röögib Annu: ”ISSI TULI!” ja jookseb koridori poole, Joel oma kiirkõnni sammul järgi tuigerdamas. Aga no ma ei saa neid süüdistada – neil on siiski maaila kõige vingem issi! ;)

Vanad head realityd

Posted on by
8

Ma hakkasin ükspäev mõtlema neile saadetele, mis kunagi eetris olnud on. Kas teie näiteks mäletate veel sellist saadet nagu ”Lihtne elu”? Mina olin siis veel päris titt (kümme äkki?), kui seda telekast näidati. Mäletan, et vaatasin seda iga nädal ja lausa ootasin uut osa. Mulle tundus ikka väga imelik, et selliseid naisi üldse olemas olla saab. No okei, eks seal oli ilmselt asja võimendatud ka, et ikka huvitavam vaadata oleks, aga no ega minu 10-aastase mõistus seda siis veel kinni ei võtnud.
Maalaps, nagu ma olin, olid minu jaoks ju kõik need asjad osa igapäevaelust, mille peale need tšikiitad seal täiesti ära flippisid.

Ühte konkreetset lõiku mäletan ka. Tšikid võrdlesid, et kumb kõhnem on vms. Ja siis tuli üks turske taat, pani oma käed ümber ühe tüdruku nii, et pöial jäi rinna alla ja ülejäänud käsi läks selja taha. Teine käsi siis samamoodi, teisele poole. Ja tüübi sõrmed ulatusid peaaegu kokku. Mina siis proovisin enda peal kohe järgi ja tõdesin ahastusega, et mul oleks vist nelja kätt vaja, et enda kerele ring peale teha. Praegu vaatan Annu peal samamoodi ja minu käed ei ulatu temagi peal kokku, seega jaaamh. :D

”Õige valik” meeldis mulle ka. Elasin täiega alati kaasa, et keegi koos südaööl oma toast välja tuleks ja ”igavese armastuse” leiaks. :D :D :D

Siis mäletan veel mingeid nägusid ”Baarist”. Tuttavad on nimed nagu Baari Paavo ja Baari Annika (punapea!), aga väga rohkem nagu ei meenugi. Mis selle saate point oli või mida nad seal üldse tegid? Minu mees igatahes ütles mulle kunagi koguaeg, et ma vingun nagu Baari Annika. :D

Häguselt meenub ka ”Buss”, aga samamoodi nagu eelmisegi saatega, ei mäleta ma enam väga täpselt mis seal tehti või mis asja point oli. Pirjo vms oli vist üks osaleja? Tol ajal arvasin igatahes, et ta on väga ilus. Nüüd enam ei tule eriti silmade ettegi.

Oh issand, kuidas ma ”Naistevahetuse” unustada sain! See oli ikka paras komöödia. Kes sai kaamera ees lõuga, kes jäeti maha, kes jäigi uue naise juurde jne. Huuh!

Siis meenub veel igivana ”Naabrist parem”. See jookseb nüüd ka, aga minu arvates oli vanasti ikkagi parem. Sel hooajal on igatahes juba huvitavam, sest on eelarved jne. Muidu tundus, et igaüks teeb täiesti lambist ja polegi nagu mingit otsest võistlust selles mõttes. Üks ostab omale ala 2 tonnise diivani, teine viiesajase. :D

Kuna mulle hetkel rohkem ei meenugi, siis kasutasin kiirelt guugeldamist ja leidsin ühe vana buduaari artikli, kus olid välja toodud veel sellised saated nagu ”Robinsonid”, ”Kaunitar ja geenius”, ”Bollywood” ja ”Farm”. Need on kõik täitsa võõrad minu jaoks. Aga igast maamehed ja üksikvanemad on juba tuttavamad nimed, ma lihtsalt väga ei vaadanud neid vist.

Kas oli paras nostalgialaks? Millised saated teile meenuvad ja mis te neist tol ajal arvasite? :D

RPA vastane ema, kes annab oma lapsele RPA’d

Posted on by
28

*RPA – rinnapiimaasendaja
*RP – rinnapiim

See on ikka TÄIEGA imelik, et ma juba pean mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Alles ta sündis ja alles ma jamasin temaga pisarsilmi seal haiglavoodis, et laps ometigi kaalus juurde võtma hakkaks. Oeh… see on see tüüpiline emmede ”kuhu see aeg küll kaob!” hala. Aga no nii on – saa lapsed ja nutad aega taga. Vanasti pidi ju uut kuudki ootama nagu surma, aga nüüd avastad ühtäkki, et alles oli aastavahetus ja varsti on juba jõulud.

Igatahes, meil on nüüd asjalood nii, et mina hakkan vaikselt mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Ilmselgelt ei juhtu see üleöö ja täielik võõrutamine ei tule ilmselt isegi mitte lähimate kuude jooksul, aga siiski varsti. Hetkel sai ta ju alles üksteist kuud vanaks. Tahaks ikka aasta kindlasti täis saada ja kõik mis edasi tuleb, on vaid boonus.

Aga rinnast võõrutamisele paneb mind mõtlema just öine trall. Olgem nüüd ausad, ma olen kolm, või varsti isegi juba kolm ja pool aastat, olnud pidevalt rase või imetanud. Või siis olnud rase JA imetanud. Ma olen veidikene tüdinenud ja väsinud olemast mingi söögiautomaadist inkubaator, kes peab ööd ja päevad kellelegi oma privaatosi suhu toppima. :D Ma tahaks lõpuks ometi ma-ga-da! Aga hetkel tundub, et asi läheb ainult hullemaks, mitte paremaks. Joel istub mul pool ööd tissi otsas ja me kumbki ei saa normaalselt end välja puhata. Ma ärkan hommikul veel väsinumana, kui õhtul magama minnes – see ei ole ju ok. Samas ei oska ma seda öist pulli ka kuidagi lõpetada. Kui ma talle lihtsalt tissi ei anna, röögib ta poole hommikuni ja mitte keegi ei saa magada. Lähen temaga kaheks nädalaks sauna elama ja võõrutan teda seal? :D

Tegelikult on mul teie ees üks saladus ka olnud. Juba ammu-ammu ei ole Joel nõus enam mujal sööma, kui voodis ja pikali maas. Tuba peab olema rahulik ja võimalikult hämar. Mingist keset tänavat toitmisest või kuskil autotagaistmel lõunastamisest võin ma vaid und näha. Teda häirib iga väiksemgi asi. Piisab sellestki, kui ta kuuleb, et köögis keegi midagi maha kukutas – ta peab minema asja uurima!
Loomulikult ei tohi ka Annu samal ajal toas olla, kui poiss sööma hakkab (aga no kuhu ma selle krati sigadusi tegema jätan, kui me vaid kolmekesi kodus oleme?). Muidu hakkab poiss kohe ringi vahtima ja veereb lihtsalt minema. Söö ise oma tissi, kui tahad! Ja no kuna ta on nii nõudlik oma päevaste söökidega, siis vahel juhtub nii, et ma annan talle hoopis pudeli pihku. No mida ma teen selle marakratiga, kui me näiteks ujulast tuleme ja ta autos enne magama jäämist piima tahaks? Rinda ei võta, aga ilma piimata karjub ta terve kojusõidu, kuni ükskord kodus siis kõhu sooja piima täis mugida saab. Ühesõnaga, ma olen punktis, kus ta saab vahel rinnapiimaasendajat. Minu jaoks on seda isegi tunnistada raske ja…piinlik? See on see RPA valehäbi. Tagusin ma ju Annu ajal rusikaga vastu rinda ja möurgasin kui tähtis on rinnapiim. Ja nüüd annan oma lapsele siis seda ”jubedat” rinnapiimaasendajat. Hmm…

Lohutan ma end sellega, et rinnapiima kogused ületavad rinnapiimaasendaja koguseid mitmekordselt. Aga ikkagi kuidagi kripeldab sees, et ma olen nüüd, ma ei tea, laisk või midagi, sest ma ei suuda olukorda muudmoodi lahendada, kui, et topin lapsele lihtsalt kergekäeliselt RPA pihku.

Üks tuttav ütles mulle, et kui ma RPA anda ei taha, miks ma siis lehmapiima talle ei anna? Nagu see oleks kuidagi parem. Enne annan lapsele spetsiaalselt tehtud piimaasendajat, kui vasikale mõeldud piima. Ja alla aastasele ei tohigi ju väga piimatooteid veel anda. Veel vähem siis seda päris ehtsat talupiima. Seega tänan ei. Pigem sätin meie sõidud nii, et ma ei peaks talle pudelit tegema. Aga no alati ju ei saa nii.

Ühesõnaga, kahe sõnaga – ma tahaksin esmalt lahti saada sellest öisest möllust ja siis jätkata kolme rinnapiima kogusega (varahommik, lõunauni, ööuni). Täieliku võõrutamiseni on ilmselt veel mitmeid kuid aega ja ega mul sellega tegelikult nii kiire olegi, lihtsalt magada tahaks. :D

Kui vanad olid teie lapsed, kui nad terve öö jutti magama hakkasid? Kas ja mida teie selle heaks tegite? Kui vanalt lapse rinnapiimast täielikult võõrutasite?

Ilus ilm teeb tuju heaks, ehk suvi tuleb!

Posted on by
5

                                     *Eile kirjutatud postitus!*

Täna on jälle üle tüki aja ilus ilma (miinus kõva ja külm tuul)! Peale hommikusööki pakkisin kohe lapsed kokku ja viskasin õue mängima. Ise läksin ka muidugi aeda toimetama… :D Istutasin oma emme saadetud rabarberi maha (aitäh!), korjasin viimased nädal aega õues ”kuivanud” pesu kokku, külvasin paar seemet veel potti, ning istutasin kolmandat korda oma tomatitaimi ringi. Annu muidugi ”kastis” kõike koguaeg suure hoolega. Annaks nüüd jumal, et ta haigeks ei jääks! Ja no Joel… See on üldse omamoodi kutt. Ta kõnnib tubastes oludes juba pea kuu aega ja väga hästi, aga jalanõusi ega ka õues käimist ei salli ta silmaotsaski. Eks me vähehaaval harjutame ja küllap ta suveks ikka õueski kõndima hakkab. Kus ta siis pääseb, kui õde ees minema kimab.
Ma usun, et sellepärast ta nii varakult käima hakkaski (9k esimesed sammud, 10k juba käis) – küllap vaatas, et mis see õde muudkui tormab, proovin kah!

Igatahes. Peenraid hakkasime korrastama juba mitu nädalat tagasi. Külvasime isegi mõned seemned. Nii soe oli juba, et lapsedki olid dressikaga õues. Ja siis tuli põmaki mingi ollus maha. No mida asja. Loomulikult pole neist seemnetest tänase päevani mitte midagi üles tulnud. Targem oleks ilmselt olnud see külv siiski kasvuhoonesse teha, aga ega ma neid seemneid väga taga ka ei nuta.

Vaikselt annab ikka tunda, et kevad-suvi kuskilt ilmumas on – terve mu magamistoa aknalaud on potte täis ja mul tekib vaikselt juba ahastus, sest tomatitaimed kisuvad sinna 30cm kanti ära. Samas kasvuhoonesse ka veel viia ei julge. Eelmisel aastal vist sel ajal juba viisin, aga maha lihtsalt veel ei istutanud.

Kuna mul on sel aastal juba kaks marakratti, kes toolidega igalepoole ronivad ja asju kisuvad, siis ma elutoa aknalaudadele potte ka panna ei julgenud. Seega otsustasingi, et ma sel aastal ei hakka üldse nii palju vaeva nägema selle ette kasvatamisega ja külvan kõik võimalikud asjad otse peenrasse. Jääb see tüütu pottide vedamine ära.

Hetkel on mul pottides põhiliselt kollased kirsstomatid, mis olid eelmisel aastal meie pere suured lemmikud, paar tavalist punast ja kollast tomatit, ning terve trobikond paprikaid (või noh, -taimi ikka). Täna panin paar kõrvitsat ka sekka. Aaa ja neli arbuusitaime on mul ka. Kurgid panen ilmselt otse peenrasse. Või siis äärmisel juhul külvan paar-kolm seemet potti, et veidi varem juba saaki saada. Lisaks muidugi siis tüüpilised herned, porgandid, porrud jne. Aga jumal seda teab kuna neid maha julgen alles panna…

Igatahes, hoian pöidlaid peos, et nüüd ikka läheks aina soojemaks, sest mingit lund ma järgneva poole aasta jooksul enam küll näha ei taha. Kas ja mida teie sel aastal külvate? Võite mulle lahedaid aiandusnippe ka jagada! :)