Tag Archives: beebiblogi

Asjad, mida Beebi#2’le veel vaja oleks

Posted on by
9

Nüüd, teisel ringil olles, olen ma kuidagi palju… rahulikum? Või õigem oleks vist öelda, et mul on rohkem selline mõtlemine, et ”aega on-aega on”.
Annu ajal oli mul kõigega KOGUAEG kiire. KÕIKE on vaja ja KOHE!
Praegu ajab natukene naermagi, et meil oli võrekas juba 10.nädalal olemas ja vanker seisis nurgas kuskil 20.nädalaks. Võrevoodit panin kokku-võtsin lahti vist oma viis korda, enne, kui ta tegelikult ka kokku jäi…
Tegelikult oligi tol hetkel nii toimimine meie jaoks õige. Rahakott ei lubanud kõike korraga osta niikuinii. Pealegi, siis oli mõnuga aega, et teha korralik eeltöö ja osta just see kõige parem asi, mitte kiiruga-kiiruga see, mis kätte juhtub…
Lisaks oli mul tunne, et peangi kõik saada olevad tuled ja viled ostma, sest ma tahan ometigi ju hea ema olla! Nagu paljude titevidinate omamine suudaks halvast emast imeväel hea teha…

Sel korral tunnen ma end lausa süüdi. Mul on tähtajani vähem, kui kaks kuud, ning kui see laps otsustaks nüüd ja kohe sündida, oleksin ma omadega ikka päris pekkis.
Ma mäletan veel, kuidas ma veits kõveralt sellele vaatasin, kui keegi rääkis, et ta on kaheksandat kuud rase ega ole veel asju varuma hakanudki. Kas sa ei oota oma last, või MIS SUL VIGA ON?! :D Ja nüüd olen ise põhimõtteliselt samasugune.

Asi pole selles, et ma teda ei ootaks. Iga päevaga jõuab aina rohkem kohale, et ma tõesti-tõesti olen varsti kahe lapse ema ja mõnes mõttes tahaks ma juba sünnitama minna ja, et aeg veel kiiremini läheks ja… Aga sel korral on mul veel 101 muud asja, lisaks rasedusele ja tulevasele beebile, millega ma tegelema pean. Annut oodates keerleski mu elu ümber tema…

Igatahes. Mõtlesin kokku visata ühe listi, mida kõike peaksin ma enne Beebi#2 tulekut ära klaarima-muretsema-tegema.

  • Turvahäll

Seda oleks isegi siis vaja, kui ma poleks oma lubadega hakkama saanud. Kuidas ma ta Tartust muidu üldse koju tooksin?
Ilmselt ostan selle kasutatult, aga kindlasti usaldusväärselt isikult, mitte kuskilt muksula grupist. Miks? Kunagi ei tea kindlalt sellise hälli tausta. Ehk müüb mõni haige inimene oma avariilist turvahälli? Või on see häll hoiul olnud külmas-kuumas-niiskes/keldris? Seda ei pruugi ju peale vaadates arugi saada. Muide, kust üldse vaadatakse turvahällide ja -toolide turvalisuse hindeid? Annu ajal ma sellega kokku puutuma ei pidanudki…

    • Tandemkäru/kaksikute käru

Ma lootsin, et ei pea sellist käru ostma, aga Annu pole terakestki targemaks saanud. Kui ta kärus ei istu, siis me võitleme. Iga-jumala-sekund. Ta üritab pidevalt minema joosta ja kui ma tal käest kinni hoian, viskab end läraki makaroniks ega võta lihtsalt jalgu alla (ja kui käe lahti lasen, paneb jooksu). Üks võimalus oleks ka seisulaud, või iste olnud, aga sealt pealt saab ta ju ka vabalt tuld panna. Piisab vaid sekundist, kui mujale vaatan ja ta on juba jumalteabkus. Oeh, see aeg kus lapsel jalad on, aga mõistust mitte, on ikka nii-ii tore! :D
Ma ei kujuta hästi ette, et teda käruga mööda linna/poodi taga ajan. Seega turvalisuse (ja mu terve mõistuse) säilitamise mõttes pean siiski vist sellise käru muretsema. Mõned on välja ka vaadatud, aga uuena on nende hind kergelt…ulme. Ja kasutatult neid väga ei liigu.
Enne sünnitust ilmselt ei õnnestu siiski seda ostu teha, seega jamh… Vaatame mis elu toob.

Variant 2 on see, et ma ei liigu lähima kahe aasta jooksul lihtsalt kodust nende pättidega üksi välja.

  • Kandelina/beebisisu ergobaby kõhukotile

Tõenäoliselt üritan kuskilt ergobaby’ile sisu leida, sest suvisel ajal on see kott vist veidikene vähem ahistavam, kui lina. Kui kellelgi on, siis ootan pakkumisi!
Alguses mõtlesin, et ehk saan ka nii hakkama, et Annu kärus ja titt kõhukotis. Aga ma olen tegelikult ikka päris väike ja nõrk, ega jaksa seda pampu pikalt enda küljes tassida… Pealegi, kui ilmad juba jahedamaks lähevad, kisuks ka see variant juba jamaks. Sellele, et Annule sügiseks aruraasukesi juurde kasvab, ma eriti ei panustaks. Aga samas, kes teab. Imesid juhtub.

  • Apteegikraam

Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam täpselt mida kõike ostma peaks! :D
Aga seal vist pole midagi nii paanilist, mis ei kannataks oodata beebi sünnini (Annu ajal oleksin ma sellise lause peale minestanud – KÕIK peab olemas oleme ENNE lapse sündi!).
Sel korral ma endale lappe väga ette ostma ei hakka. Targem on oodata ja vaadata, kui suuri üldse vaja läheb.
Minu arvates on parim nibukreem purelan, ning see on meil olemas. Muide, kõige parem abivahend ka katkiste huulte puhul!
Pepukreemi peaks ka kuskil väikses topsis olema ja apteegi pakist peaks ka juurde saama, seega seda pole nagu vaja.
Naba puhastamiseks peaks seda saialillevärki olema. Pean ainult vaatama, kas kõlbab ka veel…
Igast tikke ja lappe on meil niikuinii elamine täis…
Mis veel?

  • Kõhukips

Annu ajal tegin oma kõhust jäljendi, mis mul praegugi kapil seisab. Keda huvitab, siis guugeldage näiteks ”belly casting”. Imeilusaid asju saab sellega ikka teha! Kunstiannet oleks vaja ainult…
Seega tundub ebaaus sel korral kips tegemata jätta. Aastate pärast on kindlasti väga huvitav vaadata, milline mu kõht raseduse ajal olnud on. Seda ütlen kohe, et kui ma kuskil pool aastat peale Annu sündi seda kipsi vaatasin, siis ei mäletanud ma enam ammu, et ma nii suur üldse olnud oleksin… Praegu on ka väga lahe kõhtusid võrrelda.

  • Mõned riided/mähkmed

Näiteks kojutoomiseks midagi erilist ja armast. Kui homme soo teada saame, saan otsima hakata! Teiste riiete osas ei oska ma midagi öelda. Midagi mul nüüd on, aga ma pole veel asju läbi sortinud, ega pesnud…

Mähkmeid peaks ka ostma. KK mähkmeid pole ma endiselt juurde tellinud. Sisud tuleks välja vahetada, sest neid ei õnnestunud mul isegi klooriga enam puhtaks saada. Odavam on vist osta väikseid käterätikuid, kui välismaalt sisusid tellida. Ja no kaasi saab vast Eestist ka juurde muretseda.

  • Beebimonitor

Annu ajal ei pidanud ma seda vajalikuks, aga hiljem ikka ostsin, sest isegi meie eelmine korter oli piisavalt suur, et lapse nuttu koheselt mitte kuulda. Ja no kui mul üks magab toas, ning teine õues, ise pendeldan jumalteabkus, siis on kindlam, kui mõlema juures on ka monitor.

 

  • Mingit käte-jalgade jälgede tegemise komplekti tahan ka. Annu omad on mul raamaturiiulis ja no need pisikesed kämblad on ikka nii armsad! :)

 

Võrekat ma sellele lapsele ei osta, sest öösel võtan ma ta niikuinii kaissu ja moosese korv on meil veel Annust alles.
Lamamistool ja kiik on ka alles, kuigi Annu on nendega päris hea hävitustöö siin teinud (kiige max taluvus on 9kg, Annu on peaaegu 12 ja aeleb seal otsas nii, et vähe pole). Ei tea kas need veel nii kaua vastugi peavad, et beebi#2 neid näeks. :D Võtsin asjad varem välja, et ta saaks nendega ‘ära mängitud’ ega kadetseks, kui beebi neid asju ükskord kasutama hakkab.
Mängumatte/-kaari on isegi mitu. Üks on Annu ajast, mis mulle tegelikult väga ei meeldinudki, ning teise ostsin juba sügisel beebi#2’le ära.
Voodikarussell on ka alles, aga ma ei tea kuhu ma selle üldse saaksin panna, et Annu seda pooleks ei murraks.
Vanker on ka muidugi olemas. Isegi kaks tegelikult. Aga teine on selline, millega saan beebi#2’te hoovi magama panna…

Lisaks asjade muretsemisele pean ma veel selgeks tegema kes viib meid sünnitama, kes toob tagasi, kas ma võin Annu peale sünnitust meie juurde peretuppa võtta, või peab ta minust need kolm-neli päeva eemal olema (#absurd), kuidas Annu lepib, kui meid kumbagi juures ei ole ja kas ta hoidjaga ka öösel hakkama saab (me pole Annust ühtegi ööd eemal veel olnud). Lapsehoidja on vist põhimõtteliselt olemas, aga kui ma peaksin minema sünnitama talle ebasobivatel kuupäevadel (eksamid-jehuu), on jama majas. Mai lõpust-tähtajani oleks hoidjaks vist mu mehe õde oma lapsega (Annu jaoks parim lahendus, ta jumaldab teisi lapsi), aga enne seda mu kauaaegne sõbrants, keda Annu ka õnneks jumaldab. Ühesõnaga, peame Annut veel koolitama.
Lisaks sellele pean ma välja mõtlema kus ja kuidas kõhupildid teeme ja mida ma selga panen…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

Posted on by
18

“Sa ei mõista elu enne, kui see sinu sees kasvab.”

Sandra C. Kassis

 

Võtsin emmedeklubi lehelt 31.nädala lahti, et vaadata mis sel nädalal lapsega toimus ja silmasin hoopis seda ülemist tsitaati…

Igatahes, beebs on umbes 1,5 kilo raske ja 41 cm pikk. Ta reageerib helidele ja valgusele, mis on meie puhul igati tõestatud. Kui ma tolmuimejaga pikalt ringi mässan, hakkab laps ka rohkem siplema. Eeldan, et see valju üürgamine on tallegi ebameeldiv… Samas saan ma peksa ka siis, kui Annule unelaulu laulan. Mine sa nüüd tea, kas mu laulmine on tema arvates sama hull, kui tolmuimeja hääl või…? :D

Sel nädalal oli mul ka ämmaemanda visiit. 5 nädalaga võtsin juurde 3 kilo. Kartsin sõimata saada, aga arst kehitas selle peale ainult õlgu – mis siis ikka teha? Tõesõna, ma ei tea kust mul see kaal juba tuleb. Isegi, kui olen terve nädala salatit nosinud, võtan kilo juurde.

Emakapõhja kõrgus oli 35, mis oli jällegi 5 cm suurem, kui ”peaks”. Samas kõhuümbermõõt oli kasvanud vaid ühe sentimeetri…

Kui mina juba seal kabinetis muretsevat nägu tegin, et kas laps tõesti on siis nii suur, või mis jama on (kas ultraheli ei võiks varem teha???!), lohutas arst, et ehk tulevad need ”üleliigsed” sentimeetrid sellest, et laps tundub olevat kõrgel.
See tundub jällegi loogiline, sest ma hakkasin liigutusi nabast üleval pool ikka väga vara tundma, ja ribid said hoope juba 20.nädala paiku… Ja no kui mõelda, et ma sain doppleriga südamelöögid ka 9. nädalal kätte sealt, kus Annuga poole hiljem, siis… Ehk tõesti? Ma nii loodan, et see laps pole mingi hiiglane.

Aga kui nüüd jutt juba ultrahelidele läks, siis mul on teile väike uudis ka. Nimelt esmaspäeval läheme me ikkagi Elitesse 3D/4D UH’i!
Kui me poleks seda võimalust (väga helde) kingitusena saanud, oleksin veel 13.mai’ni (reedene päev!) praadima pidanud…
Kui aus olla, siis lapse soost ma eriti ei hooli. Või noh, mis ei hooli – ikka tahaks teada ja oleks tore, aga ma olen kuidagi leppinud, et me ei saanud seda teada. Poiss, siis poiss – ”komplekt koos” (nii rumal väljend!) ja saame mõlema soo kasvatamise kogemuse. Tüdruk, siis tüdruk – naiste võim ja muud jutud. :D
Sisetunde järgi võiksin öelda, et see beebs on 70% kindlusega tüdruk. Aga no kes seda asja kindlalt teab, eksole.
Praegu tahan ma ultrahelisse juba sellepärast, et seda kaalu jama selgeks saada…
Nii, et hoidke siis pöidlaid meile. :)

Kui arstile rääkisin, et väsimus ja valud tahavad mind vahepeal pooleks murda, muigas ta vaid, ning ütles, et mis siin imestada on – vaadaku ma vaid oma elu ja viimast paari aastat. Raske (riski)rasedus, veel raskem erakorraline keiser ja taastumine, lapse esimene eluaasta hullumeelne virr-varr, miljoni mure ja hädaga, pikk imetamine + samal ajal rase olek ja nüüd lõpusirgel padurase, kes peab sammu pidama vägagi aktiivse pooleteiseaastasega, ning sellele lisaks veel lubade tegemise stress, majaga kaasnevad mured ja rõõmud (aiamaa!!!), loomad ja jumal teab mis veel…

Kui keegi nüüd imestab, et kust mu arst/ämmaemand seda kõike teab ja mäletab, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. :D
Me jutustame küll iga kord nagu sõbrannad (tasulise arsti omamise rõõmud?), aga ega ma ta ainus patsient ju ole… Ta teeb vist peale igat visiiti omale vihikusse märkmeid, ning loeb need enne läbi, kui ma tulen. :D

Aga tõesti, arst on mul ülimalt mõnus. Mul on nii kahju, et ma teda juba Annu ajal ei leidnud…

Igatahes. Enesetunne on mul üsnagi endine ja neid sümptomeid ma siinkohal jälle üle loetlema ei hakka.
Lisandunud on vaid jalakrambilaadsed (?) asjad. Öösel, kui jalgu sirutada tahan, siis tekib sääremarja selline tunne, nagu kohekohe läheks jalg krampi. Ma siis liigutan jalga ruttu teisele poole ja (enamasti) ei juhtu õnneks midagi (järgmisel päeval on sääremarjad lihtsalt vägaväga valusad, nagu oleks ikkagi krambihoo läbinud ja käia on valus)…
Paar korda on ikkagi ”jopanud” ka, ning olen suure kisaga üles ärganud ja mehele küüned selga löönud. Mu karjumise peale ärkab muidugi alati ka Annu üles…
Ei olnud mõnus – nuttev laps, suremahakuivalus jalakramp ja täiesti segaduses näoga mees. :D

Aga ilmad on mõnusad ja tuju on hea – mis siin ikka viriseda! Saaks nüüd kasvuhoonele kile ka peale, siis võiks juba aiamaad kaevama hakata.

Mida teie sel aastal mulda pistate?

Ma olen siiani kasvama pannud sada sorti tomatit, kurki, paprikat ja arbuusi. Oma aega ootavad veel kõrvitsad, herned, sibulad, maitsetaimed ja ehk väike rida ka porgandeid, aga see käib mul juba võib-olla natukene üle jõu. Ma nimelt VIHKAN porgandite rohimist. :D Lisaks siis mõned lilled ja ilmselt unustasin ka midagi…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend!

Posted on by
15

Mis ma oskan öelda. See tundub ikka täiesti pöööörane, et sünnituseni on jäänud loetud nädalad.
Kui eelmisel korral hakkasin ma kohe 37 nädala täitudes ajama, et ma suitsetan selle tite esimesel võimalusel välja, siis õnneks tuli mul mõistus koju, ning ma sain aru, et kui laps ikka vähemalt 39 nädalat kõhus ära kükitab, on see tema jaoks parem. Kõik asjad jõuavad rohkem areneda ja kasvada, ning ta on tugevam. Kuigi ma ei tea kui palju sellest ”välja suitsetamisest” kasu on, sest kui laps ei taha tulla, siis ega ta ei tule ka…
Aga sel korral arvan ma, et 37+ hakkan ma siiski midagigi tegema, et asja kiirendada. Seda siis just sellepärast, et ta ei saaks seal kõhus enam väga palju kosuda. Tahan ju siiski, et arstid lubaksid mul ise sünnitada… See kõlab küll isekalt, aga see on mu viimane võimalus. Kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei ole oletatava kolmanda puhul enam isegi pikemat juttu, ning tuleb kindlasti keiser.

Kui mul Annuga 40 nädalat täis sai ja arst mulle esilekutsumise saatekirja ulatas, hakkasin ka last lõpuks ikkagi takka kiirustama. Ei tea kas mu üritused aitasid kaasa, või mis, aga kolm päeva hiljem olin ma igatahes sünnitusmajas… Loodan, et sel korral ehk aitab ka sama taktika. Praegugi ootavad mu mustad aknad mai keskpaika. :D

Aga kui rääkida enesetundest ja muust sellisest, siis ega siin midagi paremaks ei lähe. Rasedusnädalatele kolme ette viskamise puhul sain selle raseduse esimese jalakrambi – jee, olingi nii ”igatsenud” neid. Mitu päeva oli veel valus see krambi koht.

Uut on veel nii palju, et vaikselt on hakanud piim uuesti rinda tulema. Mu ‘jahikoera kõrvad’ on kuidagi täidlasemad ja hellad. Mõned korrad olen märganud ka kuivanud piima…
Ma ei tea kuidas mul pole kummagi rasedusega jopanud ja ma pole omale mingeid pomme ette saanud. Ühel hetkel lihtsalt hakkavad rinnad piima tootma ja kõik, ei mingit suurenemist. Ainuke ”pommi” aeg oli siis, kui mul peale sünnitust piimapais oli.

Ja mulle tundub, et ma olengi vist veidikene paiste läinud. Eile ei saanud ma näiteks enam oma ketse jalga, ning pidin ikka kurja vaeva nägema, et lapsega õue pääseda…

Muu on ikka sama vana, hea – kõrvetised, puusavalu, seljavalu, väsimus… Nüüd on tegelt mõnel korral olnud ka ”tore” valu kahe jala vahel.
Aga see kõik on kannatatav, ning lõpuks ju ka mööduv, lihtsalt raske on liikuda ja olla.
Samas alles mõned päevad tagasi suutsin pool päeva pidevalt jalgadel olla ja siis veel üle 3 kilomeetri kojugi jalutada. Mitte, et mul oleks väga palju valikut olnud, aga jamh…
Poole peal hakkas kõht küll külje pealt natukene valutama, ning meil kulus selle vahemaa läbimiseks peaaegu 1,5 tundi, aga vähemalt sain hakkama.

Mul on tunne, nagu ma vinguks ikka meeletult palju ja teil on sellest kopp ees. Aga tegelikult ei ole see üldse nii mõeldud. Lihtsalt kui kirjutada terve postitus sellest, kuidas kõik kohad valutavad, ei saagi see eriti positiivselt ju kõlada.
Aga tegelikult ma hindan iga hetke ja olen meeletult tänulik… Mul on ausõna kahju, et see kogemus lõpusirgel on. Jumal teab millal ja kas üldse ma veel kunagi rase olla saan.
Ja eks erinevad mured veidikene tõmbavad seda tähelepanu healt, halvale. Saaks nüüd kiiresti kõik asjad jonksu, siis võiks täitsa mõnusalt edasi veereda.

Aga mis teie arvate, millal võiks Beebi#2 ilmavalgust näha ja kas ta on poiss, või tüdruk? Kas selline sünnituse algusele kaasa aitamine võib mõjuda, või pigem mitte? Mida ise teinud olete, et seda protsessi kiirendada?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend üheksa

Posted on by
4

Beebi kaalub umbes 1,3 kilo ja on 40 cm pikk. See on suurem, kui Annu beebinukk! Suhteliselt pöörane on mõelda, et mu kõhus on nõnda suur areng toimunud. Alles ta oli oa suurune ju… :D

Enesetunne on mul endine. Ma olen meeeeletult väsinud ja mitu tundi enne seda, kui Annu lõunaunne minema peaks, haigutan mina juba sajandat korda, ning üritan kuidagi mitte kokku variseda. See väsimus ongi ilmselt hetkel kõige häirivam, sest teisi asju suudan ma veel kuidagi kannatada.
Tahaks ka end koos Annuga lõunal kerra tõmmata ja see paar tundi magada, aga elutoas diivanil tukkumine on rohkem enesepiinamine, kui puhkamine. Ja magamistuppa ma end ka sättida ei saa, sest siis on rusikareegel see, et Annu ärkab juba tunni pärast üles. Ta on päeval kuidagi eriti erksa unega ja lööb silmad lahti iga krapsu peale.
Viimastel päevadel aga pole ma suutnud kuidagi enam üleval olla, ning olen lihtsalt diivanile ära vajunud… Ja siis pärast end maa põhja neednud, sest kõik kohad on veeeel haigemad ja kangemad.
Ma võin öösel ilusad 9 tundi magada (miinus nelisada reisi vetsu) ja ärgates ikka ohkida, et ma ei suudaaaa veel tõusta.
Nii tühised asjad nagu kõrvetised, seljavalud ja see neetud puusavalu, tunduvad juba köömes selle unejama kõrval.
Annusuguse aktivisti kõrvalt on ikka päris vilets nii kalts olla… Tunnen end lausa jubeda emana, sest ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksa temaga tegeleda… Ja siis ta jaurab ja jaurab ja jaurab, mis veel omakorda sööb mu närve, energiat ja elutahet. :D

Mulle ei sobi absoluutselt see jõuetu kalts olemine. Mitte midagi ei jaksa ma enam teha. Igal võimalusel pargiks oma tagumendi maha. Isegi seista ei jaksa. Diivanilt tõusmine näebki nüüd välja, nagu filmides. Mina, nagu hädine sitasõnn, keset diivanit pikali maas, siputan käte ja jalgadega, kuni keegi mind püsti lükkab. Kui seda abikätt aga ei tule, pean end kuidagi ise püsti rullima… See on üks paganama vaevaline ja valus protsess. :D

Teine üpriski uus ja minu jaoks veider ”sümptom” on see, et lapse liigutused on kohati väga valusad. Ma ei tea mis närvi otsas ta nüüd tallub, või mis värk sellega on, aga nii, kui ta mulle jalaga paremale üles matsu paneb, olen mina sellistes valudes, vat, et võtab jalad alt. Liigutus iseenesest ei tundugi nii suur, aga on meeeletult valus.
Liigutuste kohapealt olen ma ikka seisukohal, et tahaks rohkem ja tugevamini ja veel ja veel. :D Kui need just ei ole need ülal kirjeldatud jalalöögid paremale…

Ei mina tea, kuidas ma siin kuu-kahe pärast veel peenraid tegema hakkan. Pean ilmselt endale orjad palkama, et Annu suvel ikka värsket hernest ja porgandit nosida saaks.
No nui neljaks, aga kasvuhoonesse kurki-tomatit-paprikat panen ikka. Kasvõi läbi pisarate. :D

Eile hommikul oligi mul kerge rõõmu sööst, sest LÕPUKS tulid üles mu paprikataimed. 20 päeva ootasin. Ei tea kas neist eluloomi ka saab, aga eks ole näha. Ma vähemalt üritan!
Järgmisel nädalal peakski tomatid mulda pistma ja kuskil nädal peale seda, kurgid ka…
Ma loodan väga, et see lumejama saab nüüd lõpuks läbi. Juba (vähemalt) kaks korda on meie õu poolenisti kuivaks saanud, kui tuleb uus sjitt maha. Ma pidin üleeile kaks korda silmi hõõruma, et uskuda seda pilti, mis mulle aknast välja vaadates, vastu passis. Nii ilusat ja paksu lund ei olnud jõulude ajal ka maas! Mis jant see siis olgu, kui on õige aeg maha sadada, ei näe tulla või? Ja nüüd, kui tahaks juba tärkavaid kellukaid näha, ei suuda ta ära otsustada kas sulatada või külmetada. Sula siis sula, külm siis külm, aga see vahepealne jura mulle ei meeldi.

Igatahes. Liikuv maakera olla, pole üldse nii kerge, kui arvata võiks. Ja kui keegi veel mu pingviinide paraadi kõnnakut narrib – ma ei vastuta oma tegude eest! :D

DSC_0050

Rasedusnädal: Kakskümmend seitse ja kakskümend kaheksa

Posted on by
8

Nädalad lausa vuhisevad mööda ja ma kardan, et enne, kui ma arugi saan, on see laps juba siin. See oleks ikka ülim karma, kui ta otsustaks enne tähtaega tulema hakata…
Ma ütlen ausalt, et mul hakkab süda kiiremini lööma, kui mõtlen, et kuskil kahe kuu pärast oleks juba täiesti okei, kui ta tulla tahaks. KAKS KUUD?! Eeee, see ei saa ju õige olla? :D
Mul pole tema jaoks mitte midagi materiaalselt valmis muretsetud. Ainult need asjad, mis Annust alles jäid, ala lamamistoolid ja kiigud jne. Aga näiteks riided – tühjus. Ja kui olekski riideid, siis poleks mul neid mitte kuhugi panna… Sõbranna tegelt pidi mulle titeriideid saatma, aga ma ei tea mis sealt üldse oodata on, või millal ta paki teele saab panna. Tal oli alles opp jne…

See on ikka suht ulme, sest Annu ajal oli mul selleks ajaks vist isegi apteegis käidud ja hakkasin juba haiglakotile mõtlema, ning sünnitusplaani täitma. :D
Mul on lausa paha tunne, ma ei taha, et beebi mõtleks (mitte, et ta teaks, või aru saaks :D), et ma tema tulekut kuidagi vähem ootan, kui esimese lapse oma. Rasedus lihtsalt möödub nii kiiresti ja raha sulab käte vahelt veel kiiremini. See on see majaomanike suurim rõõm…

Siis vaevab mind veel mõte sellest, et varsti peaks ju fotosessiooni ka paika panema. Pidin Ailile kirjutama, aga ma ei tea ju kus ja kuidas ja mida ma üldse tahan ja mida ma sinna selga panen ja mis ilmad selleks ajaks üldse on jne… Parema meelega ei läheks üldse kugugile, ega teeks midagi. :D Aga pilte samas ikka tahaks ju.
Kaua jokutan, siis jäängi ilma kah. Kaugel see mai enam on…

Ma reedel vaatasin kahe pealt seda ‘nädalalõpp kanal 2ga’ vms. No seal oli see ”padurase” Liina Randpere külaliseks neil… Kalpsas seal sädelevas kleidis ja kontskingadel ringi, ning säras nagu jõulupuu. Ma mõtlesin, et olete te ikka kindlad, et tal seal kleidi all ikka titt on, mitte näiteks…padi? :D
Kõik mis ta rääkis, oli tegelikult ju õige – kui sa oled enne juba diivanisse auku istunud, siis raseduse ajal oled veel hullem ja hädisem. No nii ongi. Ma ei saa ju oodata oma ”vormi” juures, et mul oleks sama kerge olemine, kui temal, kes ta viimaste päevadeni veel treeninguid andis. See naine on minust vast oma 10 aastat vanem ja 110% paremas füüsilises vormis.:D

Mina olengi täpselt selline rase, nagu ta seal näitas – käed ja jalad laiali, suremise nägu ees, keset diivanit selili. Ja süüdistada pole ka selles kedagi, peale iseenda. :D
Igatahes, kadestamisväärselt ilus ja krapsakas rase. Kuigi mul oli sama suur kõht juba kolm kuud tagasi. :D
Ta sai vist nüüd oma beebsu kätte? Huvitav kumb tal sündis ja mis nimeks pandi? Pole nagu kuskil silma veel jäänud, aga olevat ära sünnitanud ju?

Aga kui rääkida minu enesetundest, siis – ilma suuremate muutusteta. Väsimus annab tunda ja seljavalud on ka ikka korralikud, aga no nagu üks kõva Eesti naine ikka – kannatame ära! Kuigi mul on mu lähedastest kahju. Vahel on küll tunne, et neil hakkab kõrvadest sitavett purskama, kui ma veel ühe korra ägisen või ‘I’m too pregnat for this shit’ ütlen. :D

Eile öösel näiteks läksin kööki ja ei teadnud kas hakata nutma, või kedagi mättasse lüüa. Või mõlemat? Keegi kassidest oli keset põrandat rämedalt maha roopinud, külmkapist voolas mingit kahtlast punast vedelikku ja lillepott oli ka aknalaualt maha visatud, nii, et terve lauaalune oli mulda täis, ning lill ise vedeles teisel pool kööki. Ma lihtsalt ütlesin vaikselt ‘aw hell no’ ning astusin selg ees köögist välja…
Aga kuramus – hommikuks ei olnudki lill end ise kokku korjanud, ega külmkapp end ise puhtaks teinud. Rääkimata siis kassioksest, mis ka ikka veel nahhaalselt keset põrandat kükitas. :D

Ma vahepeal jõudsin juba täitsa muretsema hakata. Mulle tundus, et mu keisriarm hakkas valutama… Mitu päeva oli selline ebamugav valu alakõhus. Aga õnneks läks see täpselt siis üle, kui ma juba arstile helistama hakkasin. Ma tõsiselt loodan, et see ei kordu ja sealt mingit suuremat probleemi välja ei kooru.

Viimase kahe nädala jooksul on veel mõni uus asi ilmnenud (või siis mitte nii uus). Näiteks vahepeal kimbutasid mind siin jälle rahutud jalad. Õnneks mitte nii hullult, kui raseduse alguses ja Annu ajal, ning nüüdseks on see juba möödas ka.
Mõni päev tagasi märkasin, et mu labajalad on vist veidikene paistes. See on küll midagi, mida ma Annu ajal kogeda ei saanud.
Ja ma ei tea kas ma olen lihtsalt nii valge, et veresooned paistavad välja, või hakkavad mulle veenilaiendid tekkima. Õnneks mingeid suuri munasid veel üleval ei ole.

Ülejäänud asjad on ikka vanad head – kõrvetised, kuiv nahk, alaseljavalu, vahel ka puusavalu, väsimus, toonused, ”laps kukub kohe välja” tunne jne…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!