Tag Archives: raseduse rõõmud

3D/4D Ultraheli – POMMUUDIS!

Posted on by
14

Käisime ka meie ikka sel kuulsal ultraheliuuringul ära. Ja mul on sõnuseletamatult hea meel, et me sinna läksime! Muidu oleks ikka sünnitusel päris hea üllatus olnud, kui ühe asemel sa järsku, täiesti ettevalmistamata, pead endast välja suruma kaks!

Ei tegelikult, mul on julmad naljad. Üks mis üks ikka.
Aga sellegipoolest – POMMUUDIS. Meie poiss tegi viimase kahe kuuga soovahetus operatsiooni ja viskas kotid nurka! Ilma naljata, me saame hoopis plika. :D

Ega muud hullu ei olegi, kui see, et ma olen lihtsalt selle mõttega harjunud, et ma saan poja. Ikka mõtlen kõhtu silitades, et ‘noh poja…’ Kuigi ma olen sisimas ikkagi kahelnud ka selles soo värgis, sest see LA uh oli meil nagu oli… Ja mees ütles, et tema arvates ei vaadanud arst seda jalgevahet ka nii hoolega… No mine sa nüüd tea.
Õnneks mul pole väga palju poiste riideid vist varutud, enamus on soo naturaalsed ja täitsa juhuslikult. Tegelt, plikade riideid on isegi vist rohkem. Roosad kindad, peapael, mõned roosad hilbud jne…Just mõtlesin, et mis ma nendega teen… Aaaga mul pole ju kleidikesi! MA VAJAN KLEIDIKESI! Johhaidii, nüüd pean ma ikkagi riideid juurde ostma ju! :D
Mina olin ju alguses jumala kindel, et plika jälle, sest ma ju nägin unes… Ma vist ikka olen väikest viisi mingi andega. Algne sisetunne siiski ei petnud mind. ;)
Aga noh, mis siis ikka. Plika siis plika, ega vahet pole ju. Peamine on see, et ta on meil terve ja tubli! Jõuan veel ringi harjuda selle mõttega. Ning mis on kõige suurem boonus – nime panemine! Tüdrukule on TUNDUVALT kergem nime valida, kui poisile. Ma olin selle nime teemaga juba vaikselt hullumas. No ei ole ühtegi normaalset poisi nime, mis tunduks ‘see õige’… Aga tüdrukute nimesid on mul mõttes miljon korda rohkem. Nüüd tuleb ainult leida selline mis mõlemale poolele meeldib ja tundub ‘see õige’, ning voilaa, OLEMAS!
Mõelda vaid, me oleks RÄNKA vaeva näinud, et see paganama nimi välja otsida ja siis oleks laps ära sündinud ning üllatus missugune. Polegi seda läbi higi ja pisarate välja kraabitud nime vaja, vaid hakka aga otsast peale ja otsi uus. Jällegi, ju sel oli ikka põhjus, et me siiani ei olnud seda ‘the one’ nime leidnud.

Jeesusmaria, kui õnnelik ma olen, et me sinna tasulisse ikkagi läksime. Riiklikus pole mulle rohkem ultrahelisid ette nähtud, ja ma polekski teada saanud ühest probleemist mida jälgima peaks, ja ka see, et ma tegelikult tüdrukut ootan oleks superhüper üllatus olnud…

Probleem, kui seda saab juba nii nimetada, on selles, et lootevett on vähevõitu. Kõigest 0,6 ühikut on miinimumist puudu, ja arstile see ei meeldinud. Ütles, et ma pean VEEL ROHKEM vett jooma ja oma naistearstile seda paberit näitama mis ta mulle välja trükkis, et seda vee kogust tuleks mõne nädala pärast uuesti kontrollida.
See teeb mind murelikuks, kas kellelgi on sellise asjaga kogemusi? Mis sai? Mida see kõik üldse tähendada võib? :(
Selle pärast siis võib-olla mu kõhuümbermõõt ei kasvagi? Juba kuu ja rohkemgi on mõõt enam-vähem sama, viimase 3-4 nädalaga pole isegi cm juurde tulnud…
Arst pakkus mitmeid variante, et ehk laps joob, aga ei pissi (neerude probleem vms), või veed tilguvad, või jumalteab mis… Kuna püksid mul enam märjad ei ole, siis seda vete tilkumise teooriat ma nagu ei usu. Ja neerude probleem tundub vägagi hirmutav, sest ka minul on ju nendega jamasid olnud ja olen isegi opil käinud jne…
Igatahes ma üritan nüüd veel rohkem seda vett lürpida ja kõigel kullipilgul silma peal hoida. Ei tea kas peaksin oma ämmakale juba esmaspäeval helistama ja sellest kõigest rääkima? Uus visiit on ju alles 18.august.

Aga kõige selle segasumma suvila keskel on ka häid uudiseid. Laps ise on terve ja tubli. Natukene alla keskmise kasvuga plika, aga siiski mitte nii väike, et peaks muretsema. Pisema kaaluga oli ta mul juba ju LA’ski.

Natukene mõõtmeid ja täpsemat infot ka, keda ei huvita, siis keri allapoole edasi. Ütlen nii palju, et olen 31+0.

Kaal – 1663g (+-243g) – vastab 30w4d
Pea – 7.49 – vastab 30w0d
Kõht – 26.75 – vastab 30w6d
Reis – 5.98 – vastab 31w1d

Südametöö on regulaarne – 150x minutis.
Platsenta asukoha sain ka LÕPUKS teada, see on mul ees.
Pea on all ja selg jookseb mööda mu vasakut külge, jalad on paremal rinnakorvi all. Näoga vaatab minu selja suunas.
Talla pikkuseks on 6 cm.

Lühikokkuvõttes – Väikese pea, suure kõhu ja pikade koibadega plikatirts!
Pea kasv on nädala jagu maas… Ja üleüldse on ta natukene väiksem. Alla keskmise. Ma loodan, et see vist hull väga ju ei ole?

Kui enne oli tähtajaks 4.oktoober nagu kivisse raiutud ja tundus, et mitte sekunditki see ei muutu, siis nüüd pakkus Dr. Deniss kaks päeva hilisema aja – 6.oktoober. See õnneks ei ole nii suur muutus, ega vahe ja oma arvestust jätkan ikka nii nagu enne.

Muud asjad vastasid kõik normidele ja olid nii nagu peab.
Miniataki sain ma aga siis kui ta lapse aju vaatas ja ütles, et ‘aju on iseärasusteta’, ma kuulsin aga hoopis ‘aju on iseärasustega’. Aga hetk hiljem, kui mu kõhust juba jubeduse jõnks läbi käis, sain aru, et kuulsin kõigest valesti ja tegelikult on kõik nii nagu peab. Uhh. Ma nii kartsin, et lapsega on midagi väga valesti, sest see riiklik LA oli täielik naljanumber ja ei andnud mulle mitte mingit kindlustunnet, pigem vastupidi – külvas veel rohkem mureseemneid. Nüüd aga on mu süda selle koha pealt rahulikum. Kuigi, ega see ema mure lõpe vist eal.

Pilte me kahjuks ei saanudki. No saime, aga mitte ühtegi näost. Selgelt oli näha ainult tema lady burger, ehk kolm triipu jalgade vahel. Ühe pildi saime ka kõrvast ja südamest, aga no neilt pole ikka mitte midagi aru saada. Ja mis ma neid ikka siia topin. Lapsele olid käed näo ees ja ma olevat juba liiga rase kah, et üldse midagi head loota. Kõige õigem aeg oleks olnud 23-27 nädala vahel. Aga ega ma tegelikult ju piltide pärast ei läinudki, muidugi ma lootsin ikka midagi saada, aga muu oli palju tähtsam. Ma tahtsin kinnitust, et laps on terve ja, et riiklikus pole mitte midagi kahe silma vahele jäänud. Soole tahtsin ka muidugi topelt chekki teha.
Aga vähemalt saime kogu ultrahelist plaadile video ja seda saame nüüd kasvõi sada korda päevas vaadata. Kuigi ma ei saa aru miks arst ei oleks võinud teha pilti näost, mis siis, et need käed seal ees olid. Nii oli ta ka ikkagi meganunnu. Maailma kõige armsam nöbinina on tal muide! Ja jalataldadest oleks ka tahtnud, need on tal ju ka nii tibatillukesed ja armsad! Midagigi oleks ju saanud teha… :(
Ta muidugi üritas last liikuma saada ja raputas teda, aga kuna ta ikkagi on meie laps, siis ei liikunud ta mitte karvavõrdki. Selline pujään juba praegu, et ma ei tea kohe. :D Minu togimise peale ta ju ka teist nägugi ei tee. Kui tema tahab magada, siis tema magab ja mitte üks vägi ei jura tema unega! Väike sõjaprintsess Xena mul siin. :D

Tundub, et Meheraas on ka vägagi rahul, et ta tütre saab. Säras nagu jõulukuusk täistulede ja viledega, kui kabinetist välja astusime. Ei tea kas selle pärast, et saame hoopis tütre, või selle pärast, et nägi päris oma titte seal ekraanil? Igatahes, kui koju tulime tahtis ta suht kohe seda videot uuesti vaadata ja mu emasüda lihtsalt sulas… Kas on üldse midagi armsamat hoolivast isast? :D

Mu ema, kes ka kaasas käis, oli ka väga üllatunud selle uudise peale, kuigi ta oli väga rõõmus. No nimetage üks naine, kes ei tahaks väikseid kleidikesi ja imearmsaid roosasid asju vaadata-valida-osta! Tema ikka ootsaki vist oma esimeseks lapselapseks justnimelt tüdrukut.

Oeh jah, sugulased mul nüüd krimpsutavad vist ikkagi nina. Nimelt peale mind – 20 aastat! – on meie suguvõssa ainult tüdrukud sündinud, ja mina kannan seda tiitlit muidugi uhkusega edasi!
Emme juubelil just naersidki mu nõod, et ma lähen ringist välja oma oktoobripoisiga. Kõik nõod on saanud tütre ja mitte keegi minupoolses suguvõsas ei ole sündinud oktoobris.

A, ja muide. Mida ma nüüd oma ’it’s a boy!’ särgiga teen? Keegi ära ei taha osta? :D

Aga jamh, mu süda on müüdud ja ma hetkel mõtlen, et appi mul on maailma kõige armsam laps! See väike nöbinina, mida ma ultraheli alguses nägin, oli lihtsalt maailma kõige armsam! Ja see kuidas tal need käed seal näo ees olid, oli ka lihtsalt nii…paganama ARMAS!
Ja juba löövad minus välja need kanaemme tunded ja muud hüved… Ma olen ikka kogu aeg mõelnud et mis neis tittedes siis nii erilist ja armast ikkagi on? Aga enda väiksekest sealt ekraanilt näha oli ikka midagi hoopis muud. Ma ei kujuta nüüd ettegi, mis siis veel saab kui ta on ära sündinud? Olen ka üks sellistest kes ei raatsi last voodissegi panna, sest tahaks ju 24/7 ta imelist nägu imetleda ja ahhetada iga ta väiksemagi liigutuse üle… Oeh, ma tahaks kohe nutta. See tunne on nii uus ja võõras… Tõesti, kui sa ise seda ei koge, siis sa ei kujutagi ette mis sorti armastus see emaarmastus on…

Beebiblogi: 29.nädal. Esimesed valusad löögid, ternespiim, närvivalu ja ämmaemanda vahetamine.

Posted on by
5

Põnn oli muskaatkõrvitsa suurune.

29.nädal

Loode kaalub umbes 1,3 kg ning on 39 cm pikk, see on juba peaaegu selline pikkus, millisena ta sündida võiks. Tema nahk on siledam, sest naha all on piisavalt rasva. Viimast nimetatakse valgeks rasvaks ja see on erinev alguses kogunenud pruunist rasvast, mida sinu arenev loode on kogunud. Kui pruun rasv oli vajalik sobiva temperatuuri hoidmiseks, siis valge selleks, et hoida energiavarusid. See seletab ka miks su loode ennast nii hästi tunneb: sest ta on energiat täis. Rasvkude moodustab beebi kehakaalust ligi 3 protsenti. Praegusel perioodil, võiksid leida aega lapse kõikvõimalike liigutuste lugemiseks oma kõhus. Lihtsalt heida pikali ja tunneta, kümme erinevat liigutust tunnis on väga hea. Nii on sul endal ka süda rahulikum, kui tead, et kõik on nii, nagu peab. Sel ajal on ta enamasti tuharseisus, s.t. jalad all ja pea üleval. On ilmunud ripsmed! Sellel perioodil sündinud laps vajab professionaalide täpset hooldust. Laps on aktiivne. Sõrme – ja varbaküüned on kasvanud pikemaks, tal on palju juukseid peas ja karvakesi kehal. Silmad on avatud ja ta pilgutab neid. Laps toodab nüüd punaseid vererakke oma luuüdis. Laps on tundlik valule. Sa võid tunda, kuidas beebi on tihedalt vastu sinu siseorganeid ja see teeb ka hingamise raskeks. Laps kasvab selles staadiumis jõudsalt. Ta võib öösiti üleval olla ning päeval magada, takistades Sul end välja puhkamast. See ei tähenda tingimata, et sündides sama päevarežiimi jätkab. Beebi aju on juba niivõrd välja arenenud, et ta hakkab ise oma kehatemperatuuri reguleerima. Peaajus jätkub närvirakkude moodustumine. Beebi joob päevas ligi pool liitrit lootevedelikku ning väljutab seda uriinina. Lootevesi uueneb ja puhastub pidevalt.

Ma olen ikka eriline lammas küll. Unustasin eelmine nädal öelda, et piima hakkas kahte lehte lendama. Nagu konkreetselt. Esimesed kaks päeva oli nii, et ärgates oli särgil kaks plekki, nüüd ka siis lõpuks vasakul, enne oli lekkinud ainult paremalt. Rõõmustasin juba, et juhheii, mu vasak rind ei olegi puudega, ja ajab ka ikka midagi välja. Aga see rõõm läks üsna kähku üle kolmandal päeval, kui seda ‘piima’ nonstop voolama hakkas. Rinnahoidjad, pluusid, öösärgid, voodiriided, no kõik mida mu tiss puudutas oli märg. Ma olin suht ahastuses, et kas ma peangi nüüd hakkama 24/7 rinnahoidjaid kandma, et vältida uputust? Ma ei salli üldse mingi ahistava rinnahoidjaga magamist, ugh, hullumaja puhvet ju. Ja kuna ma olin maal emme juures, siis polnud mul ka rinnapatju. Pühapäeval koju sõites ostsin esimese asjana ühe paki. Ei tea kas padjakeste hirmus, või milles, aga piima lendlemine kadus umbes kaks päeva peale mu koju jõudmist ära, ning edasi tuli seda läbipaistvat ja kleepuvat suhkruvett ainult pigistades, nüüd ei tule enam õnneks isegi pigistades mitte. Ja korra oli paremal pool oleval rinnapadjal kaks imetillukest helekollast täppi ka peal, muidu ei jätnud see vedelik mingeid värvilisi plekke. See kollane oli ikka päris õige ternespiima nägu, mitte mingi vee laadne lurr. :D
Ja muidugi kasutasin ma olukorda ära ja sain mehele nalja teha, et nüüd ei pea enam kohvikoore ja suhkru peale raha raiskamagi, et mina, kui väike milka lehmake, olen ju kogu aeg saadaval. Ainult tule ja ütle, kui kohvi isu tuleb! :D

See iivelduse närakas tahab vist ka tagasi hiilida. Või on see kuumusest, kes teab. Igatahes, vahel on selline tunne, et tahaks näpud kurku ajada. Õnneks see möödub üsna ruttu.

Rindadest veel rääkides siis nüüd on nad juba päris valusad. Enne oli pigem valus nibu, kui rind ise. Eks see ole see piima tulemine…

Kõrvetised on ikka mu suured sõbrad, nagu alati.

Rahutud jalad on mind ka vahel ikka tüüdanud, mis siis, et ma magneesiumit söön nagu hullumeelne. Muide, see vedelikus lahustatav magneesiumi pulber on kohati päris rõve. Alguses tundus täitsa okei, see maitses nagu need vitamiinijoogid mida lapsena ikka juua sai. No teate ju küll, need ümmargused lahustuvad tabletid, piklikus pudelis. Raudselt täielik keemia, aga mina suutsin neid ikka vahel harva oma emmelt välja pommida.

Üks imeline asi mis sel nädalal juhtuma hakkas – närvivalu. Seistes, käies või vahel ka niisama lamades, lööb mingi ilgelt rõve valu paremalt poolt tagumikku-puusa-vadžainasse-kõhtu. Ütleme nii, et ma ei naudi seda. :D

Pea käib ka vahepeal ringi ja selline natuke uimane tunne tuleb peale. Ma siis igaks juhuks ei kooberda sel hetkel ringi, või tõmbun seina äärde, et päris kummuli ei kukuks.

Ma ei tea miks, aga KÕIK kes vähegi küsivad kuidas ma end tunnen, eeldavad vist, et ma hakkan kohekohe enekat tegema, sest selle peale kui ma ütlen ”ei ole hullu, kannatan ära, algus oli hullem”, teevad näo nagu ma oleks neile just praegu kolm korda näkku sülitanud, jalaga makku löönud ja neid sookolliks kutsunud. No ei ole ju võimalik, et sellise kuuma, sellise kõhu (minu arvates veel nii tilluke, kasvaks ta ometi veel!) ja sellise pisikese kasvu juures, tunnen ma end päris okeilt?
Jah, mul on palav, jah mul voolab higi, jah mul on ka selliseid pääääris sittasid päevi, kus ei taha nagu väga isegi hingata, mis siis veel ringi jalutamisest rääkida, aga enamasti on enesetunne päris normaalne ja talutav. Ma ei tea kas ma olen nüüd lõpuks olukorraga harjunud, et enam ei tundu asi nii dramaatiline, või mis, aga ausalt, ma tunnen end päris tavaliselt. Vahepeal on raske liigutada, hingata, süüa, vetsu minna, püsti saada, pikali visata jne. Aga noh, see on ju nüüd juba nii argipäev, et enam ei mäletagi eriti mis tunne oli voodist krapsti püsti hüpata, või kuidas oli kummardada nii, et igast august sädemeid ei lendaks.
Muide, see kummardamine… Kui midagi maha kukub siis ma tahaks nutma hakata või karjuda ‘musi, tule siia palun, mul on sulle üks jutt’… Kergem on minna ja poest uus asi osta, kui see maast üles korjata, nagu reaalselt.

Tahaks siia väga panna ühe pildi, mida oktoobri emmed jagasid, aga ma ei suuda seda enam leida. Põhimõtteliselt, et kui midagi maha kukub, siis seda asja enam minu jaoks ei eksisteeri! :D

Sel nädalal sain ma oma esimese ebemeeldiva/valusa löögi kah kirja. No ei tasu siis titeriideid sorteerides kümne kuhja vahele lääbakil magama jääda.
Liigutustest rääkides, poja on mul ikka jube rahulik. Lausa nii rahulik, et pean vahepeal doppleriga kontrollima, kuidas ta end seal tunneb. Ma ei kujuta ettegi mis ma ilma dopplerita teeksin, ilmselt oleksin end juba tuhat korda kiirabis lolliks teinud. Täiesti asendamatu asi, ja ma julgen öelda, et kõigekõige parem ost üldse!
Aga see on tõesti natukene imelik, et ta nii vähe liigutab, või ma siis ei tunne ikka veel. Selliseid siputamise maratone ta mul eriti ei pea. Liigutab korra, või paar ja magab edasi. Ma ikka tahaks selliseid maratone ja tantsu rohkem näha/tunda. Millal teil laps korralikult endast märku andma hakkas? Kui tihti ja tugevalt teie beebi 30 nädala paiku möllas?

Muret teeb ka see, et kõhuümbermõõt ei kasva kohe üldse. Viimasel arstivisiidil oli epk ja kü mõlemad ainult sentimeetri kasvanud. Ja kui ma ise kodus püstijalu mõõdan, siis on see mõõt juba nädalaid sama.
Hea on, et reedel juba 3D/4D ultraheli on, saan ehk meelekindlust ja rahu südamesse. Aga sellest juba järgmises sissekandes täpsemalt.

Loomulikult olen ma unustanud mainida ka seda, et naba hakkab vaikselt välja hüppama. Kas ta ka päriselt välja tuleb, ma kahtlen, sest mul on väga sügav naba. Aga tänu nabaneedi augule on aru saada, et midagi toimub, sest see muudkui tõuseb üles poole. Ja nüüd täna avastasin suure ehmatusega, et paremal pool punnitab natukene serva ka imelikult, kuigi see läheb juba 30.nädala sisse, aga mis siis… Palju ma sellest nabast ikka jahuda jõuan. Igatahes, Meheraas vaatas mind nagu pooletoobist kui ma diivanilt püsti hüppasin (rohkem nagu põrkasin), ja suure kisaga peegli poole jooksin (rohkem nagu paterdasin). :D

Lõpuks hakkasin ka asju sorteerima, pesema ja sättima. Ma olen juba terve nädala pesumasinale valu andnud, riideid on ikka päris palju nüüd…
Esimesed riidest mähkmed sain ka kätte, ja appi kui nunnud need on! Muide, ma pidin selle paki kätte saamise eest peaaegu 20 euri välja käima, kuigi postkasti potsatanud pakiteatel oli kirjas 10 euri sentidega… Lisandus veel mingi 9 euri tollivärki. No väga raske oli see sinna teatele kirjutada või? Ma oleksin peaaegu nii postkontorisse loivanud, et 11 euri taskus. Hea oli, et mees kaasa tuli ja tal kaart kaasas oli, sest muidu ma oleksin pidanud koju tagasi tuierdama, et siiis uuesti end selle kuumaga välja ajada. Minu jaoks on see üks kordki sinna teisele poole linna roomata liiga palju ja liiga kaugel.

Ma ei tea kas olen juba rääkinud või ei, aga ämmaemanda vahetasin ka nüüd ära. Eelmine kord vastuvõtul käies oli minu enda äe puhkusel, ja hea oligi. Ta asendaja on miljon korda toredam ja meeldib mulle miljon korda rohkem. Ja nüüd eelmine nädal oli ka ikka veel see toredam äe asendamas. Järgmise aja panin juba tema juurde. Ta on kuidagi uudishimulikum, teda huvitab nagu rohkem kas, kus ja mis toimub. Soovitab erinevaid asju, saadab proove tegema jne… Ta nagu hooliks rohkem vms. Teine äe oli umbes sellise suhtumisega, et kui kokku ei ole kukkunud, siis on kõik korras. Mõõtis ja võttis andmed mis vaja ja viskas uksest välja…
Tänu uuele äe’le tuligi välja see rauapuuduse jama ja tema oli see kes soovitas vererõhuaparaadi koju muretseda. Täna hommikul, kui mul paha hakkas, sain mõõtes tulemuseks ainult 102/50, äe juures on need näidud keskmiselt 125/80, vahel rohkem, vahel vähem. Probleemi pole igatahes sellest tehtud.

Aga mis ma siin ikka jutustan, parem küsin teilt, et millal te tundiste beebi luksumist esmakordselt? Ma mõnel korral olen mõelnud, et ei tea kas see nüüd ongi? Aga siis läheb see kohe üle ja rohkem ei tunne. Max 3 korda järjest olen tundnud seda rütmilist põksumist ja siis kadus nagu ära. Ei ole julgenud seda luksumise pähe küll kirja panna.

Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

Posted on by
23

Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.

28.nädal

Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.

See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..

Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D

16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D

Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D

Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…

Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.

Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D

Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)

Beebiblogi: 27.nädal – teise trimestri viimane nädal – stress.

Posted on by
25

Poja oli cantaloupe suurune, misiganes selle Eesti keelne nimetus ka olla ei võiks…
27.nädal

Kutt kaalub umbes kilo ja on 37-38 cm pikk.
Lapse nahk on kaetud kortsudega, nagu kõikidel elusorganismidel, kes elavad veekeskkonnas. Nahk sileneb sünnituse lähenedes. Sinu loote lõug on ümaram, kehaproportsioonid sarnanevad rohkem vastsündinu omadega ning jalalaba suurus on juba 2 cm. Tema nahk on tumepunane ning naha alla on moodustunud rasvkude, mis kaitseb loodet temperatuuri kõikumise eest. Aeg on sobilik, et lapsele laulda ja muinasjutte jutustada või lugeda ette salmikesi, mis ka peale sündi võiksid last maha rahustada. Helid, mis ta kuuleb on summutatud, sest kõrvad on kaetud samasuguse vahaja võidega mis katab kogu tema keha. Sündides võib su laps ära tunda sinu hääle ja võibolla isegi sinu partneri hääle. Beebi rahuneb kuuldes tuttavaid helisid. Kui sinu partner (hihi, ainult lapse hakkama pannud mehel on see eriline võime – teised ei kuule, ainult partner!) paneb kõrva vastu sinu kõhtu, võib ta kuulda lapse südamelööke. Sinu loode võtab vastu erinevaid maitseid, see mida, sina sööd, jõuab kaks tundi hiljem temani. Üks reaktsioon teistsuguse söögi söömisele võib olla luksumine, mida tunned kui kõhu vappumist. Beebi oskab nüüd silmi pilgutada ja ta magab regulaarsete intervallidega. Kopsudes moodustub pindaktiivne aine nimega surfaktant, mis tagab kopsude avanemise ja nende normaalse töö sündimisel.

Kuna ma hetkel emme juures maal ja sümptomite vihikud jätsin meelega koju, et ei peaks vedama, siis mõtlen ma praegu omast peast mis sel nädalal toimus. Ja noh, mina aju, on minu aju ja seda võib vabalt võrrelda ussitanud pilvikuga.

Kõige jubedam ja tüütum sümptom on see sama rahutute jalgade jama. No kuramus kui paha. Nüüd eile ostsin magneesiumi pulbrit, see pidavat paremini ja kiiremini imenduma, kui tablett. Eile õhtul jõin esimese segu, ja täna on niiiiii hea olla! Tegelt, ei tohi kiita, siis läheb kõik jälle pekki. Minu puhul nii tüüpiline. Ma ei saa mõelda ka, et midagi on hästi, sest järgmine hetk on kindel laks see, et kõik on tohuvapohu ja ma ei tea kuhu poole joosta. Mul meenub hetkel üks vanasõna (vms) aga loomulikult mitte sõna sõnalt, nagu vaja oleks. Midagi sellist, et ‘ah, sul on kõik hästi? ära muretse, see läheb mööda’. :D No see ei kõla pooltki nii hästi ja naljakalt, kui minu peas…
Magamine on ka aina kehvemaks läinud. Ärkan öösel korduvalt ja ei puhka nagu välja. Eriti siin, maal emme juures, võõras voodi on ikka võõras voodi, ja ega muremõtted ka just unele kaasa aita. Kodus on vähemalt hea madrats… Aga seal jälle ajab mind miljon muud asja marru (no teistlaadi asja), nii, et lõpuks ma lihtsalt vihaga pean üles tõusma, sest muidu ma ilmselt rapiks tekid ja padjad puruks. No kes neid kärbseid tuppa kutsus ja kes sel päiksel silma käsib särada? Kurjamid ma ütlen! No nii tigedaks ajas ühel hommikul. Mina magan õndsat und ja uni on niiiiii magus, ning siis tuleb mingi sitajalg mulle ninna ronima. Ajan ära, teeb 2 sekundilise tiiru ja maandub uuesti mu näol. Ja nüüd korda seda seika umbes tuhat korda. Üldse ei aja siibrisse eks?
Aina raskemaks läheb ka külje keeramine ja ühte asendisse ei saa pikaks ajaks jääda. No see on asjade loomulik käik, aga ikkagi. Häiriv.
Kõrvetised, stress ja muremõtted, rahutud jalad, valus selg jne, nagu ikka.
Oma bandaaži mure sain juba samal õhtul lahendatud. Ma loll toppisin seda valet pidi selga omale ja siis imestasin, et mis jama on, et kõik liperdab ja laperdab. Järjekordne blondiini feil.
Bandaažiga on tunduvalt parem jalutada, kõht ei hakka valutama nii, aga kuna mul on kõhupekk, siis see jääb marukoledalt. Kõht läheb nagu liiga järsult üles ja siis tuleb suur ja ebaloomulik punu. Ümber pluusi ei saa küll sellega kanda. :D
Ma ei tea mis teema sellega on, aga üks kord oli nii, et mul lendasid täpid silme ees. Mina muidugi kohe hakkasin mõtlema preeklampsiale, sest see olevat üks tunnusmärke. Peapööritus, kohati kõhuvalu, vähene vetsu vahet jooksmine, isegi siis kui olen palju joonud (just viimasel kahel päeval eriti) ja muu jama… Õnneks nüüd 16’ndal on ämmakas, eks ma siis räägin talle ja vaatan mis ta arvab.

Tegelikult mu pea tahab plahvatada ja tahaks kõigile natuke vastu tatti anda. Nutumaik on kogu aeg suus. No see on see maal olemine. Ugh, ma ei salli oma vanameest. Kuidas saab üks inimene nii vastik küll olla, kohutav lihtsalt. Küll see joodiku haigus on jube. :(
Vähemalt praegu on õues soe ja saab välja põgeneda, kui liiga talumatuks läheb, aga ikkagi.

Aga, et lõpetada see nädal ikka rõõmsas toonis, siis ütlen, et murelid on nii head, et ma võiks end neist lõhki süüa, ja põnni liigutused on ka ikka nii vägevad! Minu emme ka tundis eile, kuidas poiss kõhus natuke siputas. Vahepeal paneb sellised paugud kirja, et ma lausa ehmun ja siis on jälle vaikus majas. Aga nii lahe on vaadata kuidas kõht nataki ühele ja nätaki teisele pooole käib. Seda tunnet ei saa mitte millegiga võrrelda, iga kord kisub naeratuse näole. :) No ma räägin, et ta praegu juba selline kung-fu panda mul seal, et mis siis veel seeb, kui välja tuleb (või raseduse lõpus). Hakkab mul mööda tube kargama nagu rohutirts. :D
Ei, tegelt nii hull see asi ei ole. Need liigutused on veel lahjad ja harvad. Kui pikali viskan või istun, siis tunnen, aga püsti seistes veel eriti ei tunne, kui siis väga harva. Võiks juba rohkem mürgeldada.

Nimedilemma seisab meil ka veel ees. Mis küll saab meie poja nimeks. No mitte ühtegi ilusat nime ei ole leidnud mis võtaks jalad nõrgaks. Ma ikka ootan seda ‘wow’ efekti, et vot see ongi nüüd see õige nimi. Olge armsad ja öelge mulle normaalseid poiste nimesid. Kriteeriume väga ei ole (minu arvates), lihtsalt, et ei oleks mingi välismaine huiamuina (y,x jne on jama). Meeldiks Eestipärane, aga samas mingid väga vanad nimed mulle ka ei meeldi. No kuidas sa paned imikule Elmar nimeks, mul tuleb kohe mingi vanamees silme ette no. :D
Tahaks, et nimi oleks piisavalt eriline, et klassis veel 4 sama nimega last ei oleks, aga jällegi mitte nii eriline, et keegi ei oska seda välja lugeda ega hääldada.
Mulle meeldivad näiteks Henri, Toomas, Sebastian, Rasmus, Martin, Robin jne, aga ükski neist ei ole päris SEE.

Aaaaaga okei, ma lähen nüüd emmega aiamaale kastma kaasa, ja mugin nii kaua vaarikaid kui tema rasket tööd teeb. :D

Beebiblogi: 26.nädal. Appi, ma muutun kanamammaks – roosamanna-ninnunännu!

Posted on by
21

Sel nädalal oli poisiklutt sama suur kui pikk kurk!

26.nädal

Põnn on umbes 36 cm pikk ja kaalub 900 grammi.
Beebil on rohkem juukseid peas ja ta näeb ümaram välja, kuigi nahk on ikka kortsuline rasva puudumise tõttu. Nahk on üsna õhuke. Kui sa saaks praegu oma last vaadata, näeksid sa peenikesi nahaaluseid veresooni. Kui lasta kõhule valgust, keerab beebi ennast valguse poole. Loote aju on arenenud nii kaugele, et beebi mitte ainult ei kuule helisid, vaid on võimeline ka neile reageerima. Näiteks võid proovida suunata valgusvihu oma kõhule ja saada vastuseks löögi ribidesse, nagu ta ütleks sulle, et: “See valgus häirib mind!”. Ta hakkab pilgutama ja ümbrust uudistama, kuigi emaka sisemus ei ole ilmselt eriti põnev. Silma iiris, mis näitab ära lapse silmade värvi ei ole veel täielikult täitunud, seega hetkel veel silmade värvi määrata ei ole võimalik. Tegelikult on nii, et silmade värv millega sinu beebi sünnib, ei pruugigi olla püsiv ning võib kuni kuue kuu jooksul peale sündi veel muutuda. Beebi on teatud määral võimeline hingama, neelama ja reguleerima oma keha temperatuuri, kuid suures osas sõltub ta siiski veel emast. Beebil toimivad rasu- ja higinäärmed. Sõrmeküüned, varbaküüned, kulmud ja ripsmed on välja arenenud ning kasvavad veelgi. Lapsi, kes sel ajal sünnivad, hooldatakse spetsiaalses kuvöösis kindlal temperatuuril.

Kõige suurem hetk oli sel nädalal ilmselt see, et Meheraas sai lõpuks tite liigutusi tunda. Oli ka aeg, ma ütlen! Mehed – neil ei ole ju üldse kannatust. Ta oleks võinud neid liigutusi juba nädalaid tagasi tunda, aga kuna ta mul selline püsimatu hing on, et pudelis ka paigal ei püsiks siis…

Sorteerisin olemasolevad asjad ära ja sattusin ‘paanikasse’, sellest rääkisin natukene SELLE postituse alguses.

Tegelikult nüüd hakkavadki vist need reaalsed hirmud ja asjad kogunema. Kuigi ma ENDISELT ei ole aru saanud, et ma kohe päris päriselt olengi rase ja kahe-kolme kuu pärast on mu kätel väike elu, kelle eest pean MINA vastutama, siis tundub see kõik samaaegselt nii totter ja täiesti hullumeelselt hirmus.
Kõige suurem küsimärk on seoses sünnitusega. Kas ja kuidas saab mu mees sünnitusel osaleda. Tal on ju selline töö kust ei saa igal suvalisel hetkel lihtsalt ära jalutada, et ‘ah, ma lähen nüüd naisega sünnitusmajja, tsaubakaa mehed”. Ma tean, et saab võtta mingid puhkused ja värgid, aga kust jumal mina tean millal see väike ime meil tulema tahab hakata. Selle puhkuse saab ju ainult 2 nädalat enne tähtaega ja see on vist tasustamata ka? Aga kui mul on vaja juba nt 13.september (kui 37.nädalat täis saab) minna? Kes siis asendab teda või mis moodi see kõik olema peaks…
Ma ei kujuta ettegi mis siis saab, kui Meheraas on nt tööl ja mina hakkan aga mõnuga sünnitama. Ta ei saa minema jalutada sealt ju, ja mina üksi küll ei taha minna. Lükkan prundi ette ja jalad risti? See vist ei töötaks eriti… Selles mõttes, et ega mul midagi muud üle ei jää ja tuleb hakkama saada, aga tahaks ikka meest kõrvale ja jube kurb oleks, kui ta oma poja sünni maha magaks… Pealegi, ma olen nii hellik-pillik, et ma vist ikka sureks üksi sinna palatisse ära. Oeh, ma ei taha üksi olla sel ajal… :/
Sünnitusvalu ennast ma nii väga ei kardagi. Veel. Kuigi ma olen ikka päris hell selles mõttes, pikka valutamist ma eriti ei talu. Kuigi samas jälle naba- ja keeleneedi tegemine oli minu jaoks nagu nuusata, ei tundnudki nagu midagi. Mine siis tea, kas mul on kõrge- või madal valulävi?
Pikk ja valulik sünnitus on tegelikult hirm nüüd küll, kui mõtlema hakkan…
Ja keisrit ma ka ei taha, see taastumine on minu arvates jubedam, kui tavalise sünnitusega (igaühel erinev jällegi aga noh).

Ja siis ma kardan seda, et ma lähen sünnitama enne, kui saan fotosessiooniga ühelepoole või selle kipsi ladumise ära proovitud. Mis nädalaks oleks mõistlik see fotoshuudi aeg panna? Ma ei taha liiga vara ka nagu minna, et kõht on siis ju tükk maad väiksem, kui päris lõpus, aga sama ei taha nagu päris ilma ka jääda. Oh, otsused, otsused…

Asjade kokku kuhjamise koha pealt olen ma vist natukene maha rahunenud. No esimesed 2 kuud saan ikka selle suurusnumbriga hakkama mis mul olemas on, nii, et päris alasti ei pea jääma. Kuigi see riietamine on ka kunst omaette. Näiteks, kui mul on toas jahe, siis mis ma talle selga panen? Topin tudukombe alla bodi vms? :D Eks seda vist õpib töö käigus ma arvan…
Ja millega teie oma laste riideid pesete/pesnud olete? Kas tavalise pesupulbriga, millega enda riideidki, või mingi spets õrna naha omaga – millisega?
Selleks, et üks pesumasinatäis riideid saada, peaksin ma vist terve tite garderoobi mustaks saamist ootama. Kas siis pesta koos enda riietega? Oeh, ma tunnen end hetkel nii totakana. :D

Aga aitab küll sellest heietamisest. Räägime nüüd sümptomitest kah.

Mu aju on nagu läbi keedetud riisitera. Vabalt võin ühele ja samale inimesele kolm korda täpselt sama juttu rääkima hakata, ja mul endal pole õrna aimugi miks ta siis naerukrampidesse lämbudes mulle totu pilguga otsa vaatab…
Kellegi surnuks rääkimine ei tekita ka erilisi probleeme. Eile näiteks helistas parim sõbranna, et rääkida oma uuest kutist ja kuidas neil läheb jne, aga mina suutsin muidugi jututeema sujuvalt ikka ja alati endale suunata ja siis jahvatasin nii, et pärast olid lõualuud ka valusad ja mokk vahune nagu marutõbisel kährikul… Ma olen kohutav sõbranna… :D

Rinnad ajavad mu hauda. Kui teistel lähevad rasedusega need ikka suuremaks, siis mul pigem vastupidi – väiksemaks. Mees ütles juba mitu nädalat tagasi, et kuidagi imelik on, aga mina ei tahtnud uskuda, sest no kurjam, see olen ju MINA, vana tissimampsel ise. Ajasin seda aga kasvava kõhu süüks, et rinnad lihtsalt tunduvad väiksemad, sest kõht kasvab suuremaks ja tõmbab pilgu endale, aga ei. Nüüd on mu kõige väiksema korviga rinnahoidjad mulle SUURED. Mis kuradi jama see olgu? Nii küll nüüd ei lähe!
Ja mu vasak tiss on vist ka vigane. Paremast on juba 4 korda piima tilkunud aga vasakus on täielik vaikus…
Hmmm, hakka või imetamise pärast kartma.
Kui raseduse alguse poole olid valusad rinnad ise, siis nüüd on see valu pigem koondunud nipplitesse. Ma absoluutselt vihkan seda, kui mees neid puudutada tahab. Mul läheb silme eest kirjuks, kui mõtlen, et peaks praegu oma nipli kellelegi suhu toppima ja see väike vandersell hakkaks seda aga mõnuga venitama. Mul on terve elu mingi kiiks olnud, et mulle ei meeldi, kui keegi nende juures oma suuga asjatab, see tekitab minus kabuhirmu. Ugh, jube. :D
Kuigi tahan vägaväga rinnaga toita, siis ma natukene nagu kardan seda. Ma loodan, et ma saan sellest üle ja mu laps ei ole inimsööja, ning annab mulle armu…

Nädala keskel oli mul paar päeva jube kehva olla. Silme ees oli hägune, pea käis ringi, ma olin väga väsinud ja uimane ning selline nõme palavikune tunne oli. Ja lõpuks sain ma vist aru milles asi oli. Ma tassisin ükspäev ju jasmiinioksad tuppa. Nii, kui need minema viskasin ja toad ära õhutasin, läks mul ka paremaks. Kuidas ma rumal mutt ei mäletanud, et see võib olemise jube jamaks keerata? Täitsa rumal ikka. Ja enne aru ka ei saanud, kui juba 2 ööpäeva piinelnud olin.

Muudest sümptomitest esines sel nädalal veel kõrvetisi, gaasivalu, rahutuid jalgu – JUBE tüütu, puusaliigese valu, toonuseid (väga vähe küll) ja väsimust üleüldiselt. Ei midagi hirmsat õnneks, kõik tuleb üle elada, aga siiski, väsitav. Seda enam, et magada ei saa enam väga hästi. Ärkan mitmeid kordi lihtsalt niisama üles. Ja pidev vetsu häda on ka ‘suur abiline’ öösel, eriti hommiku poole. Nüüd ongi see staadium käes, kus jooksen iga supilusikatäie pärast vetsu. Voodis keeramine muutub ka juba vaikselt valusaks ja raskeks. Pikalt ühes asendis olla ei saa.

Üks väga imelik asi mida ma nüüd tähendanud olen, on see, et mu suu haiseb. Isegi peale korralikku hambapesu on selline tunne nagu oleks hambad nädal aega pesemata. Ilmselt on see kõrvetistest ja toitumisest. Jällegi asi mida saan ma vaid ise muuta ja milles ma ise süüdi olen.

Jalad kisuvad ka krampi. Näiteks istun diivanil ja siis tunnen, et hakkab kiskuma, pean jalgu kohe vastassuunas liigutama, muidu on jama majas. Eile olid sääremarjad terve päeva jube valusad, nagu oleks hästi pikalt jalutanud või trenni teinud.
Seistes lähevad tallad alt ka valusaks ja istudes surevad jalad ära – nagu nõiaring.

Ma pean titabeebile au andma. Ta ei ole mu elu eriliseks põrguks teinud veel. Sümptomid ja vaevused on, aga mitte midagi ületamatut ja ma tunnen end võrreldes kuu aega tagasi esinenud asjadega, palju paremini. Lugedes beebigrupis (rasedategrupis) teiste vaevusi, siis itsitan mina veel pihku. Ei ole mul hulle seljavalusid ega pööraseid emotsioonide break down’e, ei kontimurdvaid isusid ega hirmsaid närvivalusid. Aga küll jõuab!

Kuigi jalutamine on endiselt raske. Kiiresti ei saa enam liikuda, õhku jääb väheseks (seda juhtub ka vahel niisama istudes, et kops on koos) ja kõht hakkab valutama. Vahel valutab ülevalt, nagu magu, vahel alt – paremalt ja vasakult. Selle pärast muretsesin endale ka nüüd bandaaži, aga ma ei ole suutnud seda veel õigesti peale panna. Jääb kuidagi nõmedalt rullima ja need kinnituste otsad turritavad. Selja osa on ka kuidagi mega kahtlane ja lõtv. Tähendab et, alt on normaalne, aga ülevalt on nagu lõtv, sealt kus midagi konkreetselt seda vastu keha ei tõmba – hoiab väga nõmedalt. Pean seda peale panekut veel harjutama, aga nii palju kui olen jõudnud proovida, siis kergem on küll jah. Saaks selle peale panemise ka käppa, siis oleks vist pidu ja pillerkaar, ning saaks äkki inimese moodi liikuda, vahelduse mõttes.

Beebipoisi liigutused ei ole ka veel eriti tugevad, vähemalt mitte väljapoole. Pigem sellised pehmed müksud ja paid, mõni korralikum mats ka sekka.
Ta vist kukerpallitab päris palju veel. Vahel on liigutused all ja selline tunne on nagu ta tantsiks mu põiel polkat. Ühel hommikul pidin peaaegu voodi täis laska, sest poisike otsustas, et superluks aeg oleks üks tantsuproov maha pidada ja mu põiele mõnusaid latakaid jagada. Reaalselt oli ka selline tunne, et nüüd lasen püksid täis. :D
Ja vahel tundub, et need jalakesed siblivad jälle ribide all, sest peaga ta ikka mulle ju ribiorelit ei tee ja käed sinnani veel nagu ulatuda ei tohiks. Aga mine sa sindrinahka tea mis ta seal teeb, või mis pidi ta parasjagu on. Täpselt selline tunne on, nagu keegi topiks sõrmi ribide vahele. :D
Haiget ta mulle veel liigutustega ei tee, vahepeal lihtsalt on naaaatuke ebamugav, aga ma ei kurda, eelistan neid ebamugavaid liigutusi 110% vaikusele.
Ebamugav on ilmslelt nii mul kui tal, sest, kui ma olen kuidagi küürus, siis annab ta sellest kohe teada mütsuga ribidesse, ”mutt, aja sirgu end, kitsas on!” :D
Liigutused on tegelikult kõige lahedam osa kogu selle raseduse juures. Need kes ei ole seda tundnud, ei saagi aru saada. Tunda kuidas su põngerjas end keerutab, ja kuidas ta su puudutustele läbi kõhunaha reageerib, lihtsalt imeline. :) Oeh, nii roosamanna olen praegu!
Hetkel ta ka müterdab ja annab ilmselt märku, et oleks aeg oma tagumik arvuti juurest püsti ajada ja midagi muud kasulikku ka teha…

Oeh, ma ikka ei oska lühidalt kirjutada. Ikka ja jälle venivad need sissekanded kilomeetri pikkuseks. Aga mis teha, mul on ju alati nii palju öelda! Ja alati peale ‘avalda’ nupu vajutamist tuleb mul veel sada ja üks asja meelde, mida oleks pidanud kirjutama.
Kas on väga raske ja tüütu lõpuni lugeda? Kas keegi üldse loeb lõpuni, või jätate midagi vahele ka?