Tag Archives: sümptomid

Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

Posted on by
23

Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.

28.nädal

Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.

See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..

Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D

16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D

Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D

Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…

Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.

Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D

Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)

Beebiblogi: 27.nädal – teise trimestri viimane nädal – stress.

Posted on by
25

Poja oli cantaloupe suurune, misiganes selle Eesti keelne nimetus ka olla ei võiks…
27.nädal

Kutt kaalub umbes kilo ja on 37-38 cm pikk.
Lapse nahk on kaetud kortsudega, nagu kõikidel elusorganismidel, kes elavad veekeskkonnas. Nahk sileneb sünnituse lähenedes. Sinu loote lõug on ümaram, kehaproportsioonid sarnanevad rohkem vastsündinu omadega ning jalalaba suurus on juba 2 cm. Tema nahk on tumepunane ning naha alla on moodustunud rasvkude, mis kaitseb loodet temperatuuri kõikumise eest. Aeg on sobilik, et lapsele laulda ja muinasjutte jutustada või lugeda ette salmikesi, mis ka peale sündi võiksid last maha rahustada. Helid, mis ta kuuleb on summutatud, sest kõrvad on kaetud samasuguse vahaja võidega mis katab kogu tema keha. Sündides võib su laps ära tunda sinu hääle ja võibolla isegi sinu partneri hääle. Beebi rahuneb kuuldes tuttavaid helisid. Kui sinu partner (hihi, ainult lapse hakkama pannud mehel on see eriline võime – teised ei kuule, ainult partner!) paneb kõrva vastu sinu kõhtu, võib ta kuulda lapse südamelööke. Sinu loode võtab vastu erinevaid maitseid, see mida, sina sööd, jõuab kaks tundi hiljem temani. Üks reaktsioon teistsuguse söögi söömisele võib olla luksumine, mida tunned kui kõhu vappumist. Beebi oskab nüüd silmi pilgutada ja ta magab regulaarsete intervallidega. Kopsudes moodustub pindaktiivne aine nimega surfaktant, mis tagab kopsude avanemise ja nende normaalse töö sündimisel.

Kuna ma hetkel emme juures maal ja sümptomite vihikud jätsin meelega koju, et ei peaks vedama, siis mõtlen ma praegu omast peast mis sel nädalal toimus. Ja noh, mina aju, on minu aju ja seda võib vabalt võrrelda ussitanud pilvikuga.

Kõige jubedam ja tüütum sümptom on see sama rahutute jalgade jama. No kuramus kui paha. Nüüd eile ostsin magneesiumi pulbrit, see pidavat paremini ja kiiremini imenduma, kui tablett. Eile õhtul jõin esimese segu, ja täna on niiiiii hea olla! Tegelt, ei tohi kiita, siis läheb kõik jälle pekki. Minu puhul nii tüüpiline. Ma ei saa mõelda ka, et midagi on hästi, sest järgmine hetk on kindel laks see, et kõik on tohuvapohu ja ma ei tea kuhu poole joosta. Mul meenub hetkel üks vanasõna (vms) aga loomulikult mitte sõna sõnalt, nagu vaja oleks. Midagi sellist, et ‘ah, sul on kõik hästi? ära muretse, see läheb mööda’. :D No see ei kõla pooltki nii hästi ja naljakalt, kui minu peas…
Magamine on ka aina kehvemaks läinud. Ärkan öösel korduvalt ja ei puhka nagu välja. Eriti siin, maal emme juures, võõras voodi on ikka võõras voodi, ja ega muremõtted ka just unele kaasa aita. Kodus on vähemalt hea madrats… Aga seal jälle ajab mind miljon muud asja marru (no teistlaadi asja), nii, et lõpuks ma lihtsalt vihaga pean üles tõusma, sest muidu ma ilmselt rapiks tekid ja padjad puruks. No kes neid kärbseid tuppa kutsus ja kes sel päiksel silma käsib särada? Kurjamid ma ütlen! No nii tigedaks ajas ühel hommikul. Mina magan õndsat und ja uni on niiiiii magus, ning siis tuleb mingi sitajalg mulle ninna ronima. Ajan ära, teeb 2 sekundilise tiiru ja maandub uuesti mu näol. Ja nüüd korda seda seika umbes tuhat korda. Üldse ei aja siibrisse eks?
Aina raskemaks läheb ka külje keeramine ja ühte asendisse ei saa pikaks ajaks jääda. No see on asjade loomulik käik, aga ikkagi. Häiriv.
Kõrvetised, stress ja muremõtted, rahutud jalad, valus selg jne, nagu ikka.
Oma bandaaži mure sain juba samal õhtul lahendatud. Ma loll toppisin seda valet pidi selga omale ja siis imestasin, et mis jama on, et kõik liperdab ja laperdab. Järjekordne blondiini feil.
Bandaažiga on tunduvalt parem jalutada, kõht ei hakka valutama nii, aga kuna mul on kõhupekk, siis see jääb marukoledalt. Kõht läheb nagu liiga järsult üles ja siis tuleb suur ja ebaloomulik punu. Ümber pluusi ei saa küll sellega kanda. :D
Ma ei tea mis teema sellega on, aga üks kord oli nii, et mul lendasid täpid silme ees. Mina muidugi kohe hakkasin mõtlema preeklampsiale, sest see olevat üks tunnusmärke. Peapööritus, kohati kõhuvalu, vähene vetsu vahet jooksmine, isegi siis kui olen palju joonud (just viimasel kahel päeval eriti) ja muu jama… Õnneks nüüd 16’ndal on ämmakas, eks ma siis räägin talle ja vaatan mis ta arvab.

Tegelikult mu pea tahab plahvatada ja tahaks kõigile natuke vastu tatti anda. Nutumaik on kogu aeg suus. No see on see maal olemine. Ugh, ma ei salli oma vanameest. Kuidas saab üks inimene nii vastik küll olla, kohutav lihtsalt. Küll see joodiku haigus on jube. :(
Vähemalt praegu on õues soe ja saab välja põgeneda, kui liiga talumatuks läheb, aga ikkagi.

Aga, et lõpetada see nädal ikka rõõmsas toonis, siis ütlen, et murelid on nii head, et ma võiks end neist lõhki süüa, ja põnni liigutused on ka ikka nii vägevad! Minu emme ka tundis eile, kuidas poiss kõhus natuke siputas. Vahepeal paneb sellised paugud kirja, et ma lausa ehmun ja siis on jälle vaikus majas. Aga nii lahe on vaadata kuidas kõht nataki ühele ja nätaki teisele pooole käib. Seda tunnet ei saa mitte millegiga võrrelda, iga kord kisub naeratuse näole. :) No ma räägin, et ta praegu juba selline kung-fu panda mul seal, et mis siis veel seeb, kui välja tuleb (või raseduse lõpus). Hakkab mul mööda tube kargama nagu rohutirts. :D
Ei, tegelt nii hull see asi ei ole. Need liigutused on veel lahjad ja harvad. Kui pikali viskan või istun, siis tunnen, aga püsti seistes veel eriti ei tunne, kui siis väga harva. Võiks juba rohkem mürgeldada.

Nimedilemma seisab meil ka veel ees. Mis küll saab meie poja nimeks. No mitte ühtegi ilusat nime ei ole leidnud mis võtaks jalad nõrgaks. Ma ikka ootan seda ‘wow’ efekti, et vot see ongi nüüd see õige nimi. Olge armsad ja öelge mulle normaalseid poiste nimesid. Kriteeriume väga ei ole (minu arvates), lihtsalt, et ei oleks mingi välismaine huiamuina (y,x jne on jama). Meeldiks Eestipärane, aga samas mingid väga vanad nimed mulle ka ei meeldi. No kuidas sa paned imikule Elmar nimeks, mul tuleb kohe mingi vanamees silme ette no. :D
Tahaks, et nimi oleks piisavalt eriline, et klassis veel 4 sama nimega last ei oleks, aga jällegi mitte nii eriline, et keegi ei oska seda välja lugeda ega hääldada.
Mulle meeldivad näiteks Henri, Toomas, Sebastian, Rasmus, Martin, Robin jne, aga ükski neist ei ole päris SEE.

Aaaaaga okei, ma lähen nüüd emmega aiamaale kastma kaasa, ja mugin nii kaua vaarikaid kui tema rasket tööd teeb. :D

Beebiblogi: 26.nädal. Appi, ma muutun kanamammaks – roosamanna-ninnunännu!

Posted on by
21

Sel nädalal oli poisiklutt sama suur kui pikk kurk!

26.nädal

Põnn on umbes 36 cm pikk ja kaalub 900 grammi.
Beebil on rohkem juukseid peas ja ta näeb ümaram välja, kuigi nahk on ikka kortsuline rasva puudumise tõttu. Nahk on üsna õhuke. Kui sa saaks praegu oma last vaadata, näeksid sa peenikesi nahaaluseid veresooni. Kui lasta kõhule valgust, keerab beebi ennast valguse poole. Loote aju on arenenud nii kaugele, et beebi mitte ainult ei kuule helisid, vaid on võimeline ka neile reageerima. Näiteks võid proovida suunata valgusvihu oma kõhule ja saada vastuseks löögi ribidesse, nagu ta ütleks sulle, et: “See valgus häirib mind!”. Ta hakkab pilgutama ja ümbrust uudistama, kuigi emaka sisemus ei ole ilmselt eriti põnev. Silma iiris, mis näitab ära lapse silmade värvi ei ole veel täielikult täitunud, seega hetkel veel silmade värvi määrata ei ole võimalik. Tegelikult on nii, et silmade värv millega sinu beebi sünnib, ei pruugigi olla püsiv ning võib kuni kuue kuu jooksul peale sündi veel muutuda. Beebi on teatud määral võimeline hingama, neelama ja reguleerima oma keha temperatuuri, kuid suures osas sõltub ta siiski veel emast. Beebil toimivad rasu- ja higinäärmed. Sõrmeküüned, varbaküüned, kulmud ja ripsmed on välja arenenud ning kasvavad veelgi. Lapsi, kes sel ajal sünnivad, hooldatakse spetsiaalses kuvöösis kindlal temperatuuril.

Kõige suurem hetk oli sel nädalal ilmselt see, et Meheraas sai lõpuks tite liigutusi tunda. Oli ka aeg, ma ütlen! Mehed – neil ei ole ju üldse kannatust. Ta oleks võinud neid liigutusi juba nädalaid tagasi tunda, aga kuna ta mul selline püsimatu hing on, et pudelis ka paigal ei püsiks siis…

Sorteerisin olemasolevad asjad ära ja sattusin ‘paanikasse’, sellest rääkisin natukene SELLE postituse alguses.

Tegelikult nüüd hakkavadki vist need reaalsed hirmud ja asjad kogunema. Kuigi ma ENDISELT ei ole aru saanud, et ma kohe päris päriselt olengi rase ja kahe-kolme kuu pärast on mu kätel väike elu, kelle eest pean MINA vastutama, siis tundub see kõik samaaegselt nii totter ja täiesti hullumeelselt hirmus.
Kõige suurem küsimärk on seoses sünnitusega. Kas ja kuidas saab mu mees sünnitusel osaleda. Tal on ju selline töö kust ei saa igal suvalisel hetkel lihtsalt ära jalutada, et ‘ah, ma lähen nüüd naisega sünnitusmajja, tsaubakaa mehed”. Ma tean, et saab võtta mingid puhkused ja värgid, aga kust jumal mina tean millal see väike ime meil tulema tahab hakata. Selle puhkuse saab ju ainult 2 nädalat enne tähtaega ja see on vist tasustamata ka? Aga kui mul on vaja juba nt 13.september (kui 37.nädalat täis saab) minna? Kes siis asendab teda või mis moodi see kõik olema peaks…
Ma ei kujuta ettegi mis siis saab, kui Meheraas on nt tööl ja mina hakkan aga mõnuga sünnitama. Ta ei saa minema jalutada sealt ju, ja mina üksi küll ei taha minna. Lükkan prundi ette ja jalad risti? See vist ei töötaks eriti… Selles mõttes, et ega mul midagi muud üle ei jää ja tuleb hakkama saada, aga tahaks ikka meest kõrvale ja jube kurb oleks, kui ta oma poja sünni maha magaks… Pealegi, ma olen nii hellik-pillik, et ma vist ikka sureks üksi sinna palatisse ära. Oeh, ma ei taha üksi olla sel ajal… :/
Sünnitusvalu ennast ma nii väga ei kardagi. Veel. Kuigi ma olen ikka päris hell selles mõttes, pikka valutamist ma eriti ei talu. Kuigi samas jälle naba- ja keeleneedi tegemine oli minu jaoks nagu nuusata, ei tundnudki nagu midagi. Mine siis tea, kas mul on kõrge- või madal valulävi?
Pikk ja valulik sünnitus on tegelikult hirm nüüd küll, kui mõtlema hakkan…
Ja keisrit ma ka ei taha, see taastumine on minu arvates jubedam, kui tavalise sünnitusega (igaühel erinev jällegi aga noh).

Ja siis ma kardan seda, et ma lähen sünnitama enne, kui saan fotosessiooniga ühelepoole või selle kipsi ladumise ära proovitud. Mis nädalaks oleks mõistlik see fotoshuudi aeg panna? Ma ei taha liiga vara ka nagu minna, et kõht on siis ju tükk maad väiksem, kui päris lõpus, aga sama ei taha nagu päris ilma ka jääda. Oh, otsused, otsused…

Asjade kokku kuhjamise koha pealt olen ma vist natukene maha rahunenud. No esimesed 2 kuud saan ikka selle suurusnumbriga hakkama mis mul olemas on, nii, et päris alasti ei pea jääma. Kuigi see riietamine on ka kunst omaette. Näiteks, kui mul on toas jahe, siis mis ma talle selga panen? Topin tudukombe alla bodi vms? :D Eks seda vist õpib töö käigus ma arvan…
Ja millega teie oma laste riideid pesete/pesnud olete? Kas tavalise pesupulbriga, millega enda riideidki, või mingi spets õrna naha omaga – millisega?
Selleks, et üks pesumasinatäis riideid saada, peaksin ma vist terve tite garderoobi mustaks saamist ootama. Kas siis pesta koos enda riietega? Oeh, ma tunnen end hetkel nii totakana. :D

Aga aitab küll sellest heietamisest. Räägime nüüd sümptomitest kah.

Mu aju on nagu läbi keedetud riisitera. Vabalt võin ühele ja samale inimesele kolm korda täpselt sama juttu rääkima hakata, ja mul endal pole õrna aimugi miks ta siis naerukrampidesse lämbudes mulle totu pilguga otsa vaatab…
Kellegi surnuks rääkimine ei tekita ka erilisi probleeme. Eile näiteks helistas parim sõbranna, et rääkida oma uuest kutist ja kuidas neil läheb jne, aga mina suutsin muidugi jututeema sujuvalt ikka ja alati endale suunata ja siis jahvatasin nii, et pärast olid lõualuud ka valusad ja mokk vahune nagu marutõbisel kährikul… Ma olen kohutav sõbranna… :D

Rinnad ajavad mu hauda. Kui teistel lähevad rasedusega need ikka suuremaks, siis mul pigem vastupidi – väiksemaks. Mees ütles juba mitu nädalat tagasi, et kuidagi imelik on, aga mina ei tahtnud uskuda, sest no kurjam, see olen ju MINA, vana tissimampsel ise. Ajasin seda aga kasvava kõhu süüks, et rinnad lihtsalt tunduvad väiksemad, sest kõht kasvab suuremaks ja tõmbab pilgu endale, aga ei. Nüüd on mu kõige väiksema korviga rinnahoidjad mulle SUURED. Mis kuradi jama see olgu? Nii küll nüüd ei lähe!
Ja mu vasak tiss on vist ka vigane. Paremast on juba 4 korda piima tilkunud aga vasakus on täielik vaikus…
Hmmm, hakka või imetamise pärast kartma.
Kui raseduse alguse poole olid valusad rinnad ise, siis nüüd on see valu pigem koondunud nipplitesse. Ma absoluutselt vihkan seda, kui mees neid puudutada tahab. Mul läheb silme eest kirjuks, kui mõtlen, et peaks praegu oma nipli kellelegi suhu toppima ja see väike vandersell hakkaks seda aga mõnuga venitama. Mul on terve elu mingi kiiks olnud, et mulle ei meeldi, kui keegi nende juures oma suuga asjatab, see tekitab minus kabuhirmu. Ugh, jube. :D
Kuigi tahan vägaväga rinnaga toita, siis ma natukene nagu kardan seda. Ma loodan, et ma saan sellest üle ja mu laps ei ole inimsööja, ning annab mulle armu…

Nädala keskel oli mul paar päeva jube kehva olla. Silme ees oli hägune, pea käis ringi, ma olin väga väsinud ja uimane ning selline nõme palavikune tunne oli. Ja lõpuks sain ma vist aru milles asi oli. Ma tassisin ükspäev ju jasmiinioksad tuppa. Nii, kui need minema viskasin ja toad ära õhutasin, läks mul ka paremaks. Kuidas ma rumal mutt ei mäletanud, et see võib olemise jube jamaks keerata? Täitsa rumal ikka. Ja enne aru ka ei saanud, kui juba 2 ööpäeva piinelnud olin.

Muudest sümptomitest esines sel nädalal veel kõrvetisi, gaasivalu, rahutuid jalgu – JUBE tüütu, puusaliigese valu, toonuseid (väga vähe küll) ja väsimust üleüldiselt. Ei midagi hirmsat õnneks, kõik tuleb üle elada, aga siiski, väsitav. Seda enam, et magada ei saa enam väga hästi. Ärkan mitmeid kordi lihtsalt niisama üles. Ja pidev vetsu häda on ka ‘suur abiline’ öösel, eriti hommiku poole. Nüüd ongi see staadium käes, kus jooksen iga supilusikatäie pärast vetsu. Voodis keeramine muutub ka juba vaikselt valusaks ja raskeks. Pikalt ühes asendis olla ei saa.

Üks väga imelik asi mida ma nüüd tähendanud olen, on see, et mu suu haiseb. Isegi peale korralikku hambapesu on selline tunne nagu oleks hambad nädal aega pesemata. Ilmselt on see kõrvetistest ja toitumisest. Jällegi asi mida saan ma vaid ise muuta ja milles ma ise süüdi olen.

Jalad kisuvad ka krampi. Näiteks istun diivanil ja siis tunnen, et hakkab kiskuma, pean jalgu kohe vastassuunas liigutama, muidu on jama majas. Eile olid sääremarjad terve päeva jube valusad, nagu oleks hästi pikalt jalutanud või trenni teinud.
Seistes lähevad tallad alt ka valusaks ja istudes surevad jalad ära – nagu nõiaring.

Ma pean titabeebile au andma. Ta ei ole mu elu eriliseks põrguks teinud veel. Sümptomid ja vaevused on, aga mitte midagi ületamatut ja ma tunnen end võrreldes kuu aega tagasi esinenud asjadega, palju paremini. Lugedes beebigrupis (rasedategrupis) teiste vaevusi, siis itsitan mina veel pihku. Ei ole mul hulle seljavalusid ega pööraseid emotsioonide break down’e, ei kontimurdvaid isusid ega hirmsaid närvivalusid. Aga küll jõuab!

Kuigi jalutamine on endiselt raske. Kiiresti ei saa enam liikuda, õhku jääb väheseks (seda juhtub ka vahel niisama istudes, et kops on koos) ja kõht hakkab valutama. Vahel valutab ülevalt, nagu magu, vahel alt – paremalt ja vasakult. Selle pärast muretsesin endale ka nüüd bandaaži, aga ma ei ole suutnud seda veel õigesti peale panna. Jääb kuidagi nõmedalt rullima ja need kinnituste otsad turritavad. Selja osa on ka kuidagi mega kahtlane ja lõtv. Tähendab et, alt on normaalne, aga ülevalt on nagu lõtv, sealt kus midagi konkreetselt seda vastu keha ei tõmba – hoiab väga nõmedalt. Pean seda peale panekut veel harjutama, aga nii palju kui olen jõudnud proovida, siis kergem on küll jah. Saaks selle peale panemise ka käppa, siis oleks vist pidu ja pillerkaar, ning saaks äkki inimese moodi liikuda, vahelduse mõttes.

Beebipoisi liigutused ei ole ka veel eriti tugevad, vähemalt mitte väljapoole. Pigem sellised pehmed müksud ja paid, mõni korralikum mats ka sekka.
Ta vist kukerpallitab päris palju veel. Vahel on liigutused all ja selline tunne on nagu ta tantsiks mu põiel polkat. Ühel hommikul pidin peaaegu voodi täis laska, sest poisike otsustas, et superluks aeg oleks üks tantsuproov maha pidada ja mu põiele mõnusaid latakaid jagada. Reaalselt oli ka selline tunne, et nüüd lasen püksid täis. :D
Ja vahel tundub, et need jalakesed siblivad jälle ribide all, sest peaga ta ikka mulle ju ribiorelit ei tee ja käed sinnani veel nagu ulatuda ei tohiks. Aga mine sa sindrinahka tea mis ta seal teeb, või mis pidi ta parasjagu on. Täpselt selline tunne on, nagu keegi topiks sõrmi ribide vahele. :D
Haiget ta mulle veel liigutustega ei tee, vahepeal lihtsalt on naaaatuke ebamugav, aga ma ei kurda, eelistan neid ebamugavaid liigutusi 110% vaikusele.
Ebamugav on ilmslelt nii mul kui tal, sest, kui ma olen kuidagi küürus, siis annab ta sellest kohe teada mütsuga ribidesse, ”mutt, aja sirgu end, kitsas on!” :D
Liigutused on tegelikult kõige lahedam osa kogu selle raseduse juures. Need kes ei ole seda tundnud, ei saagi aru saada. Tunda kuidas su põngerjas end keerutab, ja kuidas ta su puudutustele läbi kõhunaha reageerib, lihtsalt imeline. :) Oeh, nii roosamanna olen praegu!
Hetkel ta ka müterdab ja annab ilmselt märku, et oleks aeg oma tagumik arvuti juurest püsti ajada ja midagi muud kasulikku ka teha…

Oeh, ma ikka ei oska lühidalt kirjutada. Ikka ja jälle venivad need sissekanded kilomeetri pikkuseks. Aga mis teha, mul on ju alati nii palju öelda! Ja alati peale ‘avalda’ nupu vajutamist tuleb mul veel sada ja üks asja meelde, mida oleks pidanud kirjutama.
Kas on väga raske ja tüütu lõpuni lugeda? Kas keegi üldse loeb lõpuni, või jätate midagi vahele ka?

Beebiblogi: 25.nädal. Linea niegra – ehk rasedatriip ja kõhutitele muusika laskmine.

Posted on by
10

Sel nädalal oli beebi suuruseks lillkapsas.

25.nädal

Beebi jätkab kiiret kasvamist, hetkel on ta umbes 35 cm pikk ja kaalub 700 grammi.
Areneb selgroog ning kopsude vereringe. Ninasõõrmed hakkavad avanema ning luud muutuvad tugevamaks. Aju kasvab. Beebi keha ja pea on proportsioonis. Uuringute kohaselt eelistavad beebid praegu teistest maitsetest enam magusat. Toimub luuüdi intensiivne areng, seejuures hakkab see funktsioneerima kui iseseisev elund ning muutub peamiseks vereloome organiks. Ultraheli ülesvõtetel saab nüüd näha vaid üksikuid keha fragmente, kuid katsudes võib juba tunda, kus on käed-jalad, pea, võib puudutada ja silitada neid läbi ema kõhu.

Oeh, raseduse koha pealt ei ole vähemalt mu nädal nii katastroofiline olnud. Eks neid vaevusi ikka on, aga nagu ma alati ütlen – lõpptulemus on ju imeline ja iga ‘mitte nii hea asi’ on seda täiega väärt.
Millegi pärast tundub paljudele, et ma vingun oma raseduse üle. See ei ole üldsegi nii. Ma lihtsalt panen kirja kõik mis minuga (meiega) toimub, see ei ole veel vingumine! Ma naudin rasedust ja kannatan raskeid hetki vapralt, aga see ei tähenda veel, et peaksin jätma mulje, et ma üldse ei ole väsinud, et mul pole mitte ühtegi rasket hetke ega mitte ühtegi vaevust. See oleks ju feik?
Igatahes, võite südamerahuga lõpetada mu blogi lugemise, kui teile ei meeldi, keegi ei hoia nuga kõril, et peaksite siin oma silmamunakesi kulutamas käima. Ja säästke oma näpukesi nende kommentaaride kirjutamisest, kus ütlete, et ma ei ole normaalne inimene ja ei tohiks üldse lapsi saadagi, või, et ma olen lihtsalt noor ja lollakas ning ei oska positiivselt asju võtta. Olengi noor ja rumal, mis siis? Minust ei saa selle pärast mitte karvavõrdki halvemat ema, et ma olen mõni aasta noorem, kui ‘normaalne oleks’. Elutarkus tuleb eluga – loogiline või ei?
Ja nagu ma juba miljon korda olen öelnud – ma armastan oma last, ma jumaldan rasedust, ma kannatan, kui saab nii öelda, vapralt kõike mis see rasedus mu teele viskab ja kirjutan sellest kõigest täpselt nii nagu mina heaks arvan. Inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad ja mina seda muuta ju ei saa.

Igatahes, mis ma ikka siin peaga vastu seina jooksen ja üritan endast halvasti mõtlejatele oma seisukohta selgitada, nad niikuinii ju ei kuula mind ja arvavad ikka seda mida nad tahavad. Räägime parem sümptomitest ja muust rasedusega seonduvast edasi. :)

Mul on ka nüüd see rasedatriip, kuigi vägaväga hele ja ainult alakõhul, siis olemas ta nüüd mul on. Loodan, et väga tumedaks ei lähegi ja nabast ülespoole ei kasva. Aga ega mina seda ju muuta ei saa, tuleb leppida sellega mis mulle antakse. :D

Ma hakkasin nüüd kõhule muusikat laskma. Võtsin voodikarusselli lahti ja panin selle muusikatoosi osa vastu kõhtu, ning lasen nüüd sealt siis neid meloodiaid. Ma lugesin, et laps jääb peale sündi siis tuttava meloodia saatel võib-olla rahulikuks/magama või lihtsalt tuleb turvatunne, et tuttav muusika. Ei tea kas sellest abi ka on aga paistab, et poisikesele meeldib. Ega ta halba ikka tee. Alguses puksis jubedalt iga kord, kui muusika kõhu juurde panin (harjumatu – ei meeldinud vist), aga nüüd hoopis nagu rahuneb maha ja jääb magama (?). Nii, et kui mul on vaja, et ta ei üritaks mul nabaaugust välja ronia või ei teeks mulle ribiorelit, panen muusika tööle. :D
Kuigi ta ei ole veel sellist tramburaid väga teinud kus peaksin mõtlema, et ‘palun lõpeta’. Ta on mul üldse väga vaikne, võiks juba rohkemgi müdistada. Aga noh, küll jõuab. Ma julgen arvata, et umbes 5 nädala pärast kirjutan, et ta reaalselt üritabki nabaaugust välja pugeda ja taob mu ribisid kahte lehte laiali. Loodame, et mul nii ‘hästi’ ei lähe nagu ühel naisel – pidi lausa jääkottidega oma valusaid ning sinikaid täis ribisid leevendama… See on vist lühikeste naiste teema rohkem? Ma vähemalt järeldan seda, sest mul on liigutused juba nädal-paar ribide all aga minust tükk maad pikem (ja 2 nädalat rohkem rase) sõbranna ei tunne veel liigutusi mitte seal ligilähedalgi… Tundub nagu loogiline, et lühemal inimesel on ju lühem ülakeha ka ja seega vähem ruumi lapsel möllata? Või ma ei tea.

Sümptomite koha pealt ei olegi nagu midagi uut. Aga ega mul ei olnud sel nädalal väga aega keskenduda ka oma rasedusele, toimetusi ja probleeme oli vaja ju lahendada. Aga põhimõtteliselt on ikka sama vana laul. Kõrvetised, valusad nipplid, valutav kõht, ja jalutades väsimus-jõuetus-hingetus. Kuigi nüüd oli isegi hea hetk, sain lausa poolteist tundi järjest jalutada, ilma, et ma iga 10 minuti tagant surra oleks tahtnud. Mõnus!
Jalakramp oli ka jälle üks öö nüüd. Mees sai jälle pooleldi südari, kui ma röökides üles hüppasin ja talle oma küünised säärde lõin. :D

Mind väga huvitaks, et mis pidi beebipoiss nüüd on. Viimases ultrahelis oli ta veel tuharseisus. Ma ikka olen üritanud katsuda ja aru saada, aga noh, pekk ja suht koht väike beebi ei anna eriti head tulemust. Paremal pool, naba kõrval enamvähem, on üks kõvem koht, aga jumal seda teab kas see on pepu või pea. Ma eeldan, et pepu aga jamh, mida mina ka tean. Löökide järg ka nagu aru ei saa. Ta mul nagu väike ninja kilpkonn. Mats paremale, mats alla, mats üles, mats vasakule ja uuele ringile. Vahel siblib all, vahel üleval, vahel jagab hoope paremale-vasakule. Saa siis aru. :D

Aga ega mul rohkem nagu polegi midagi öelda. Loodame, et ma suudan kõhu pildid ikka läpakast päästa ja ei pea enekat tegema. :D
Teilt aga küsiksin hoopis, et millistes perekooliloengutes te käisite, või käia tahtnud oleksite, ja kas oli abi ka?

Edit:
Meheraas päästis läpakalt kõik mu pildid! Jehhuuu, ma ei peagi enekat tegema!

Beebiblogi: 24.nädal. Ämmaemanda vahetamine.

Posted on by
16

Sel nädalal oli mu poisiklutt sama suur, kui baklažaan!

24.nädal

Kuuekuune loode kaalub umbes 600g ja tema pikkus on 30cm. Laps on juba valmis arenenud ja peaaegu lõpliku välimusega.
Laps kogub praegu aktiivselt rasva, täpsemalt öeldes pruuni rasvkudet.
Seda tüüpi rasval on kõrge energeetiline väärtus. See on äärmiselt oluline peale beebi sündi, kui ta peab enda kehatemperatuuri ise hoidma hakkama. Laps kasvab ja võtab aktiivselt kaalus juurde, sest tema keha toodab kasvuhormooni. Kõik elundid ja süsteemid on valmis. Laps kasvab ja areneb. Juba on loodud hingamiselundid. Higi- ja rasunäärmed on moodustunud. Sel nädalal oleks sündinud laps juba elujõuline. Formeerunud on suurem osa närvirakke. Tema nägu on muutunud — juba on olemas kulmud ja ripsmed. Süda lööb umbes 130 korda minutis ning seda saab stetoskoobi või väikese ultraheliaparaadiga kuulata. Kopsudes moodustub aine, mis aitab neil hingama hakkamisel avaneda. Beebi on suhteliselt elujõuline, kuigi täielikult väljaarenemata kopsude tõttu on ellujäämise tõenäosus väike.
Beebi võib reageerida Su meeleolu kõikumistele. Sageli kuuldud helid (laulud) võib laps peale sündimist ära tunda.

Kui ma täna hommikul lugesin oma äppidest, et ”palju õnne, teise trimestri lõpp on ukse taga”, vajus mul karp maani. Nagu…misasja? Juba? APPI! Minus võttis võimust väike paanika. Nii palju on veel teha, nii palju on veel vaja sättida, nii palju on veel vaja käia… Me pole ju perekooli loengutesse jõudnudki, fotosessiooni täpne aeg on veel lahtine, asjad on kõik veel pilla-palla, nii palju oleks veel vaja soetada, ja üleüldse, mida sa sellega mõtled, et ma olen rase? Isegi see ‘pisiasi’ pole mulle veel kohale jõudnud. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma ikka veel ei suuda uskuda, et minu sees kasvab teine inimene…

Kõik on üldiselt hästi ja talutav. Ma saan hakkama. Hetkel on see seisund, et ma olen nii rõõmus iga liigutuse üle ja tahaks nagu ma ei tea mida teha aga sama ei oska nagu ka… Issand, kui loogiline jutt… :D Ainult see jõuetus on jube, jalutades väsin palju kiiremini ära ja siis pean paterdama nagu pingviin. Jalgadest kaob nagu jõud ära. Ja kõht hakkab valutama, vahel ülevalt, vahel alt. Ämmakas ütles, et pean parema bandaaži muretsema. Huvitav milline on kõige mõttekam osta? Või äkki kellelgi on üks üle ja tahab selle mulle maha ärida?

Paar korda on ka selline seik olnud, et pea hakkab hullupööra ringi käima ja pilt tahab korra tasku minna. See on õnneks siiski toas olnud, ja peale seda, kui olen järsku tõusnud, või lihtsalt söömata olnud kauem.

Söögist rääkides… Ohjah. Raseduse hüved ma ütlen. Mehel oli sünnipäev ja siis sai pidupäevaks ikka head ja paremat vaaritatud. Loomulikult mugisin mina ka süümepiinadeta. Torti, kartulisalatit, kodus tehtud hakklihapitsat ja muud rämpsu. Hetkel on hull magusaisu ka, jube. Iga päev tahaks super viva koorejäätist süüa, mmmm. See aitab kõrvetiste vastu mul millegipärast jube hästi, ja arbuus on ka sel puhul hää. Ja üleüldse, miks kõik jäätised nii ära solgitud on? Ainuke hea jäätis ongi see super viva koorejäätis, teised on nagu ma ei tea misasjad.
Igatahes, mul oleks vaja häid nippe selle hoo taltsutamiseks? Iseloomu mul hetkel eriti ei ole, et ‘lihtsalt ei võta’.
Ja kuna viimased kaks nädalat on ainult vihma siin sadanud (no konkreetselt KOGU AEG sajab, või vähemalt tibutab!), siis pole väga õue ka jalutama saanud. Ja nüüd on tulemus käes. Ma võtsin 2 kilo NÄDALAGA juurde. Kui nii edasi, siis olen ma peagi oma raseduseelses kaalus tagasi. Oh appi. Nüüd peab vist küll vee ja toortoidu dieedile jääma. :D

Pissiralli hakkas ka nüüd lõpuks pihta. Kui enne sain vabalt ööläbi magada ja ei pidanud end üles ajama, siis nüüd pean vähemalt korra ikka öösel käima…

Hingata on ka raskem. Sügavalt hingata nagu väga enam ei saa, ainult pinnapealselt. Kopsumahtu on nagu vähe või midagi. No tita hakkab nii suureks kasvama, et võtab lihtsalt ruumi endale. Ja, kui kõht ka veel väga täis on siis ma ainult ägisen. :D

Kõrvetised on ka suured sõbrad endiselt. Renni ei aita.

Ja nüüd ma saan juba aimu mis asi on puusaliigese valu. Vahepeal lööb sellise valu jalga (just paremale poole ainult), et ma ei saa püstigi. See pidi tulenema sellest, et rasedusega kuidagi need liigesed venivad vms, ja liiguvad enda kohalt ära.

Ahjaaa. Mu rasedaaju on ikka totaalselt…kohal jälle. Juba eelmine nädal andis tunda ju. Pooled asjad mis ma kirjutada tahan, unustan lihtsalt ära ja, kui ma juba ‘avalda’ olen vajutanud, siis väga muuta ka ei tahaks.
Ükspäev tõusin selle mõttega üles, et lähen mõõdan veresuhkrut. Kõndisin hoopis vetsu, võtsin köögist vett ja pugesin mehe kaissu tagasi. Sättisin end veel mõnusalt sisse ja siis tuli meelde, et ‘ahh kurjam, midagi jäi ju tegemata’. :D
Ja ega ma selle peale ka väga sillas ei olnud, kui ma avastasin, et olen terve juuni kuu oma rasedapäevikusse ‘juuni’ asemel ‘mai’ kirjutanud… Kaks mai kuud järjest. No ilma poolest võiks jah vabalt veel mai olla. Naiss. :D

Üks kahtlane asi mida ma juba nädalaid tagasi märkasin on see, et mu küüned on triibuliseks läinud. Küüneplaadil on nagu ülevalt alla triibud…

Sel nädalal oli mul ämmaka ja diabeediõe vastuvõtt ka.
Diabeediõe juures läheb asi natuke käest ära. Kui enne olid mul päeva esimesed näidud 4,0-4,9 (enamus siiski 4,4-4,6), siis nüüd on nad juba suht piiripealsed. Kuni 5,3 on OK. Mõni näit oli isegi üle normi, üks õnnetu 5,6 oli sekka sattunud, sest olin öösel hilja söönud ja hommikul vara mõõtnud.
See kõikumine-muutus on küll nüüd need viimased 2 nädalat, mis ma suht palju olen magusat vohminud, ilmselt sellest. Kui selle kontrolli alla saan jälle, siis on näidud ka ilusad ma pakun…
Igatahes, nüüd ei tohi enam enne magama minekut puuvilja süüa, see tõstab hommikuse näidu üles.

Ämmaemanda juures läks aga tunduvalt paremini. Minu päris ämmakas oli puhkusel, ja tal oli seal mingi asendaja. Issand, ma tahan end selle ämmaka juurde ringi kirjutada! Ta oli palju toredam ja seletas-uuris-andis nõu palju rohkem kui see ‘minu ämmakas’.
Küsis, et kas oleme juba perekoolis käinud, kas oleme rasedaraamatud ikka läbi lugenud ja kas on midagi kurta. Rääkisime ka sünnitusplaanist, sünnitusest endast, sünnitusmaja tuurist ja paljust muust. Sain sellise asja teada, et isegi kui ma tahaks seda epiduraali, siis võin ma sellest ainult und näha, sest seal haiglas ei ole anestesioloogi kogu aeg koha peal. Halleluuja, vähemalt ei saa mul tekkida siis seda kiusatust, et äkki…
Muidugi pakkus ta välja sellise lahenduse, et saavad teha mingit selja süsti, mis pidi ainult seljavalu vähendama. Põhimõtteliselt siis kaks süsti (veel parem, kui kannataksid ära 4), mis tehakse alaselga, sinna lohkudesse (väikesed veemullid, mis blokivad seljanärvides valu). Aga see pidi olema põrguvalus süst ja kuna ta aitab ainult seljavaluga, ei näe ma sel erilist mõtet.
Sünnitusplaani soovitas ta mul ka vaikselt kokku panema hakata. Sellega on veel aega, aga siis on hea järgmisel korral arutada mis-kus ja saab veel muuta, kui tahame.
Pidin järgmiseks korraks küsimused üles kirjutama, sest mu aju on nagu mädanenud kartul ja ma ei suutnud mitte ühtegi asja välja mõelda, mida ma veel küsida tahtsin.
Ahhjaaa, mul pole siiani õrna aimugi kus seinas mu platsenta asetseb. Seda ei ole kuhugi kirja pandud ja üheski UH’is mulle ka öeldud ei ole. Ise olen ka muidugi alati unustanud üle küsida, kui UH’is oleme olnud…
Igatahes, lõppkokkuvõttes olen ma selle ämmakaga palju rohkem rahul ja tahan kindlasti tema juurde end ümber kirjutada. Teine ämmaemand on põhimõtteliselt sellise suhtumisega, et ‘tere-mõõdud-näidud-head aega’.

Eile õhtul oli nii armas, kuidas põngerjas mul kõhus tantsu lõi. Lõpuks ometi hakkas ta jälle normaalselt liigutama ja pulti puksima. Oh seda kanamamma muret küll. :D
Nii, kui mees magama läks, hakkas pihta. Ta lennutas seda pulti nagu hullumeelne. Enne ei ole sellist asja olnudki. Kõhu pealt oli kohe näha, kuidas ta ringi tuuseldas.
Ma ei saa siiani üle, kui veider see kõik ikka on… Minu sees kasvab väike inimene.
Väike pähklike, kelleta ei suudaks enam elu ette kujutada. Aga samas ei suuda ma elu ka koos temaga ette kujutada. Nagu really, mis mõttes mõne kuu pärast saan ma emaks? Mingi nali või? :D
Oh sa mu väike armas Poisiklutt! Kanamamma minus muretseb iga jumala päev kas sa ikka saad piisavalt toitaineid, kas sa kasvad nagu peab, miks sa nii vähe liigutad, kas sa tunned end ikka hästi, kas sa oled terve, jne… Oeh, ma juba praegu armastan sind nii palju, mis veel siis saab, kui sa mul kätel oled?
Ugh, ma tahaks praegu emotsionaalseks hakata ja paar pisarat valada, sest selle teksti kirjutamise ajal sain ma nii suure löögi nabaauku, et ma lausa võpatasin. :D
Üleüldse, kui ma kurb olen hakkab ta mind seespoolt ‘paitama’, umbes nagu ”emme ära ole kurb, I LOVE YOU!” :D

Aaaaga rohkem ma nagu ei oskagi midagi hetkel öelda. Kuigi ma olen kindel, et pool tundi peale seda, kui olen ‘avalda’ vajutanud, meenub mulle veel miljon asja mida ma öelda tahtsin aga noh…