Sel nädalal oli beebipoisi suuruseks papaia.
Beebi on umbes 28 cm pikk ja kaalub 450-500 grammi.
Ta keha kattev õrn rasvkude aitab juba sooja hoida. Kulmud, ripsmed ja sõrmed on välja arenenud ning kasvavad juuksed. Lapsel on kasvanud juba korralikud küüned. Beebi võimleb aktiivselt käte ja jalgadega ning paneb käsi omavahel kokku. Kõige aktiivsem on ta tõenäoliselt siis, kui puhkad ja temale mõtled. Laps püüab aru saada, kuidas kõverdada käsi ja jalgu, kuidas neid liigutada, kuidas asetsevad tema kehaosad. Ta õpib puudutama oma nägu, silitama käsi ja jalgu. Ta saab puudutada ja haarata nabanööri. Kui ta tahab näppu imeda, võib ta selle suu juurde tõsta või kummardada pead selle poole. Beebi magab REM (rapid eye movement – ingl k) und. Lapse pankreas on arenenud ning toodab hormoone. Ka sisekõrv on arenenud ning beebil on tasakaalutunnetus. Kuju võtab nina, sest moodustuvad pehmed luud kõhred. Kaelalülid on selgelt nähtavad. Pisikesed kõrvad kuulevad helisid välismaailmast ning tugev müra võib beebi üles äratada. Võid beebiga rääkima hakata, siis ta harjub Su häälega.
Kui beebi on poiss, on tema munandid formeerunud ja laskuvad munandikotti.
Kui rasedus peaks mingil põhjusel enne tähtaega lõppema, on loode nüüdsest piisavalt elujõuline, et tal on võimalus ellu jääda.
Selles etapis on beebi aju juba peaaegu moodustunud. See lõpetab kasvamise ja selle funktsioonid töötavad korrapäraselt. Ajus on koos täielik kogu neuronrakke.
Higinäärmed arenevad aktiivselt ja süda on nüüd oluliselt suurem. Selgroog on täielikult välja arenenud (kõik selgroolülid ja diskid).
Beebi liigutab ennast kõhus aktiivselt ja see on igale emale väga tore kogemus!
Kui ma nädala alguse poole SIIN kirjutasin, et oleksin peaaegu erakorralisse läinud, sest kõht valutas, siis eile käisin ma ikkagi kontrollis ära. Keegi siin kommentaariumis ehmatas mind natukene ära. Tal olevat ilma valudetagi 2 cm lambist emakakaela avatus olnud. Ja kuna mingid imelikud valusähvatused ja lained ikka vahepeal käisid, otsustasin kontrolli minna. No mitte midagi väga hullu ei olnud, umbes sellised emaka kasvamise ja venimise valud olid, nagu raseduse alguspoolel.
Lisaks sellele tuli mulle külla selline tore asi nagu tupeseen. Arst kirjutas mulle küll canifug 200 mg küünlad, aga need ei ole mitte essugi aidanud. Olen juba 5 tk ära kasutanud… Umbes kolmapäeval läks kogu elamine väga vesiseks, hakkasin juba kahtlustama, et äkki veed tilguvad.
Nagu ma ka arvanud olin, ei olnud mul, peale tupeseene, mitte midagi viga ja arst ei osanud mitte midagi muud öelda, kui ”söö no spad ja puhka”. Emakakael oli ilusti kinni ja looteveed ka ei tilkunud. Keelas seksi ja füüsilise koormuse ära, ning saatis koju.
Ajaa, teate mis ta tupeseene kohta ütles? ”Raseduse ajal normaalne, ja läheb ära kui lapse kätte saad.” Nagu…misasja? Ma pean veel kuid sügeleva tussiga ringi käima tema arvates või? Mingi nali või?
Ega mul midagi muud üle jää, kui Nõia Intsuks hakata ja kodust ravi katsetada.
Muude sümptomite ja asjade koha pealt on asi ikka vanaviisi. Kõrvetised killivad mind iga jumala päev. Väsimus ja valud ei lase enam rahulikult jalutadagi, kogu aeg on selline tunne, et ei jõua enam sammugi astuda. Mega aeglaselt peab liikuma, muidu hakkab kõht valutama ja tõmbab toonusesse kõvaks. Iga väiksemagi pingutuse peale on kops koos. Tänaval vastu tulevad inimesed vaatavad kaastundlikult ja natukene murelikultki, kui ma näost rohelisena neist ähkides ja puhkides mööda rühin, et ega ma kohe kokku kukkuma ei hakka või midagi sellist… :D
Ma sain eelmise nädala beebiblogile sellised huvitavad kommentaarid ja mind jäi selles välja toodu häirima… Ma ei taha, et nii mõeldaks.
Mis kasvav trend see praeguste rasedus- ja beebiblogijate seas on ainult viriseda ja hädaldada oma raseduse üle? Kas sind meelevaldselt tehti rasedaks? Kõik rasedused kulgevad väiksemal või suuremal määral mingisuguste vaevustega ja see on normaalne. Milleks vinguda nende sümptomite pärast? Rasedus on suur rõõm ja elu kõige ilusam aeg, mida peaks nautima. Sinu blogipostituste läbivaks jooneks on pidevad hädaldamised kõigega, mis toimub sinu kehas. Ole normaalne. Sa oled alles poole peal oma rasedusega. Äkki sa ikkagi oled liiga noor lapsesaamiseks, et ei adu sellega kaasnevat? Rääkisin hiljuti ühe staazika ämmaemandaga ja tema arvamus on ka sama – tänapäeva noored emad on kordades hullemad, kui aastakümne tagused. Küll leitakse põhjuseid, miks vaja varakult haiguslehele jääda, kuigi kulgevad täiesti normaalsed rasedused, küll on mustmiljon häda igal visiidil kurtmiseks (kuigi need “hädad” on raseduse normaalsed sümptomid). Niigi on praegusel ajal rasedate elu tehtud kordades lihtsamaks, kui see oli varasemal ajal.
Mis siis veel saab, kui beebi käes? Jälle jätkub üks pidev hala ja hädaldamine, kuna laps magada ei lase, nutab liiga palju, on vahel haige, väsitab sind jne jne jne. Äkki muudaksid väheke oma suhtumist? Ma saan aru, et hästi pop on olla “vinguv ja kriitiline blogija”, sest praegusel ajal on seda kõik, aga no tegelikult ka – masendav on lugeda lihtsalt. Jah, ma tean, et ma ei pea lugema neid blogisid (kaasa arvatud sinu oma), aga no ei ole selliseid beebiblogisid, mis oleksid positiivsed ja südantsoojendavad. Ainult üks hala ja jäme kõnepruuk.
Ma siis vastasin talle, et:
Ma kirjutan oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädade ja rõõmudega. Nagu ma ka öelnud olen, siis ma tean, et ma alles poole peal olen, ja asi läheb veel sada korda hullemaks, kui praegu. Täitsa mõistan. Mul isegi vedanud, mõnel on veel hullem. Aga see ei tähenda, et ma peaksin hetkel asjast lillepeo mulje jätma. Loomulikult olen ma oma raseduse ja tulevase beebi pärast rõõmus ja elevil, aga see ei tähenda, et kõik nüüd 24/7 imeline oleks.
Ja sa praegu räägid nagu ma ainult hädaldaksingi. Ma räägin oma sümptomitest ja rõõmudest nii nagu nad on. Ma ei kirjuta oma blogi selleks, et ‘popp’ olla.
Ja tema leidis, et ma olen ikka täiega imelik inimene:
Aga just sellise suhtumisega, nagu sul on, lähebki kõik vaid hullemaks! Kui sa peamiselt ainult sellele keskendud, kui paha sul olla on ja mis hirmsad asjad kõik su kehaga toimuvad, ei saagi ju loota, et asi paremaks läheb. Muide, ma olen praegu “sama rase” kui sina hetkel (nädalate järgi). Jah, kindlasti on praeguseks juba nii mõndagi enesetundes kehvemaks läinud (väsimus, raske kummardada, aegajalt iiveldus jne), aga need kõik on ju normaalsed rasedusega kaasnevad nähud, mida KÕIK NAISED raseduse jooksul suuremal või väiksemal määral kogevad.
Lihtsalt, ära vingu. Hakka positiivsemalt suhtuma oma kehas toimuvatesse muutustesse ja küll sa näed, et tegelikult on kõik väga väga hästi. Sellise negativistliku hoiakuga (“kirjutades oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädadega”) sa kutsud endale ligi vaid probleeme ja jamasid. Uues postituses kirjutasid juba, et kannatasid kõhuvalu all ja peaaegu haiglasse oleks minek olnud. Mul on väga kahju sellest kuulda ja tore, et midagi halba ei olnud. Aga päriselt ka, hakka positiivsemalt mõtlema ja leidma pigem helgeid asju oma raseduses, küll siis näed, et parem enesetunne ja olemine ka sulle tuleb. Hädaldades tood vaid häda kaela ja hoidku jumal selle eest, et seetõttu lõpetad enneaegse sünnitusega vms. Väga tahaks sinu järgmistes postitustes lugeda, mida meeldivat rasedaks olemine sulle toonud on/toob!
Jah, mu tupeseen pageb Siberiss pakku, ning võtab kõrvetised ka kaasa, sest ma mõtlen, et kõik on nii imeline. :D
Mõttejõul ma kahjuks neid asju ära ei saa ajada. Jah, positiivsemalt saab alati mõelda ja mõttejõul on tugev mõju, aga ma ei usu, et minu riskirasedus ja muud ohud-hädad sellest kaovad.
Ma teadsin juba algusest peale, et minu rasedus ei saa olema samasugune nagu teistel – normaalsetel. Esiteks olen ma nõrgem, igatepidi nõrgem – nii terviselt kui füüsiliselt. Enamuses olen muidugi ise süüdi. Teiseks, inimesed on erinevad. See, et ühel on 20.nädalal lihtne olla, ei tähenda, et minul, kes ma olen ”sama rase”, oleks samamoodi.
Kas ma tõesti olen jätnud mulje, et ma ei hinda seda rasedust ja AINULT vingun?
Enda arust olen kõigest lihtsalt realistlikult, ilma ilustamata kirjutanud. Loomulikult olen ma rõõmus oma raseduse üle, aga tõsiselt, see ei tähenda, et see vahepeal raske ei oleks.
Ja nagu ma ennegi öelnud olen, ma tean, et ma olen ALLES poole peal (no veidi rohkem). Jah, ma tean, et asjad lähevad ainult hullemaks. Jah, ma tean, et see on normaalne. Jah, ma tean, et see kõik kuulubki raseduse juurde. Jah, ma tean, et raseduse aeg on imeline ja seda tuleb nautida.
Ehk tõesti ei ole suutnud ma seda positiivsust siin piisavalt edasi anda ja teile on tundunud, et ma ainult vingun ning pole asjaga üldse rahul… Ma ei taha, et siit jääks selline mulje.
See rasedus… See beebi mu sees. Te ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma iga väiksemagi asja üle olen ja, kui õnnelikuks saab teha üks väike müks vastu kätt. Te ei kujuta ettegi, kui suureks venib mu naeratus, kui näen kuidas ta kõhule asetatud pulti sealt suure kaarega minema üritab lüüa. :D
Rasedus on kõige imelisem asi üldse, kõige imelisem asi mis minuga üldse kunagi juhtunud on. Ja nii vägev on jälgida, kuidas ta iga päevaga aina tugevamaks muutub. Ka see side mis meie vahel juba on, muutub iga päevaga aina tugevamaks. Ma kõlan hetkel nagu klišee, aga ma armastan seda tunnet, ma armastan rasedust, ma armastan oma beebit, mis siis, et see kõik vahel natuke raske on. :)
Mulle pole endiselt vist kohale jõudnud, et ma tõesti-tõesti olen rase ja, et mõne loetud kuu pärast muutub mu elu täielikult. See tundub kuidagi nii utoopiline. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas saab olla võimalik, et ma pressin endast teise inimese välja ja siis keegi laseb mul selle väikese tegelase veel koju ka viia?
Võib-olla ka selle pärast tundub mulle ‘kõhuga’ rääkimine hetkel täiesti… absurdne? No mida ma oma pekirullidega räägid eksole…? :D See tundub kuidagi nii … uskumatu, et minu sees on pool kilo kaaluv ja 30 cm pikk beebi. KUIDAS SEE VÕIMALIK SAAB OLLA?! :D
Ometigi, ei kujutaks ma enam oma elu ette ilma ‘kõhuta’. Ma armastan oma kõhtu ja neid väikeseid mükse ja kühme mis iga päevaga suuremaks ja tugevamaks muutuvad. Ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu. Eluilmaski. Piisab sellest, kui ma pikali viskan, ja seal see väike ime juba siputabki. Nagu andes märku sellest, et temaga on kõik korras… See kõik on lihtsalt nii…veider.
