Tag Archives: Meheraas

Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

Posted on by
4

Beebi on sama pikk kui punt sellerit

38.nädal

Kaal on umbes 3 kg, pikkus — 50 cm. Kõht on alla vajunud ning veidi lamedamaks muutunud. Laps on allapoole nihkunud — ta valmistub väljumiseks. Järelejäänud aja jooksul võib ta veel veidi kasvada. Võimalikud on pisted emakas. Sinu loode ei olegi enam nii pisike, tema kaal suureneb nüüd vaid 30g päevas mitte rohkem. Ka tema kopsud ja seedesüsteem on töökorras ning viimane valmistub esimeseks etteasteks: loote (ja ka vastsündinu) esmase väljaheite – mekooniumi väljutamiseks, mis koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kõik süsteemid on seega peaaegu valmis. Enam pole ju ka palju jäänud, ainult viimased 2 nädalat – muidugi, kui sinu laps ei ole otsustanud oma praegusesse asukohta kauemaks jääda. Beebi harjutab jätkuvalt hingamist ja pissib lootevette. Ta oskab tugevalt haarata, kuigi kõhus ei ole midagi peale iseenda ja nabanööri, mille külge tugevalt klammerduda.

Mul on mingi suurepärane anne KÕIK ALATI ära sõnuda. Piisab kui ütlen, et tunnen end hästi, ja kabuum! Järgmine hetk tahaks kolmandalt korruselt alla hüpata. See hakkab juba tüütuks muutuma.
Kiitsin eelmine nädal suure suuga, et ‘ah, mis see 9.kuud rase siis ära olla ei ole’, ja järgmine päev juba kahetsesin oma sõnu.
Esmaspäeval pidin ämmaemanda juures käima ja neljapäeval oli sünnituse loeng/osakonnaga tutvumine. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Selline tunne oli, et mul on 488585 kraadine palavik ja, et jalad kukuvad kohe alt ära, sest nende makaronide peal küll käia võimalik ei olnud. Uimane oli olla ja uni oli ka meeletu, silmad vajusid iseenesest kinni. Süda oli paha, pea valutas ja käis ringi. Täielik jõuetuse tunne. Kui koju jõudsin, siis mõtlesin küll, et järgmine kord kui mina üle selle ukseläve astun, lähen juba haiglakoti ja tuhudega, sest pikemalt väljaspool kodu viibida on piinarikas.
Ega teisipäev-kolmapäev ka väga palju paremad ei olnud. Oli ikka see meeletu palaviku tunne, ning jõuetus. Hea oli, et mehel olid vabad päevad ja saime koos kodus istudes ‘under the dome’i vaadata. Nii mõnus oli lihtsalt kaisus olla ja mitte midagi teha, ning koos pikki lõunauinakuid nautida.
Ei tea mina mis viirus see minust üle käis, aga need neli päeva olid jubedad.
Kuigi reedel oli ka veel suht kehva olla. Vererõhk mängis ikka väga julmalt lolli. Kord madal, kord kõrge. Ja veidike paanikat tekitasid need näidud ka. Ämmaemand ütles, et kui näidud lähevad üle 145/85’e, siis pean kohe haiglasse pöörduma. Aga mis ma siis teen, kui ainult üks näit on üle normi? …. Mul niimoodi nad mängisidki, et kord üks kõrgem, kord teine. Kuigi õnneks see alumine näit jäi ikka enamasti normi piiresse. A, ja pulss on ka kõrge, kuigi see pidi vist rasedatel tavaline nähtus olema.

Paistab, et nii kaua kuni ma püsin kodus, või ei lähe uitama kauemaks kui paariks tunniks, on okei olla ja täitsa talutav, aga kuskile teise linna arstile sõites on surm majas. Nii, et ma nüüd võtan vabalt ja vedelengi. Ma pean veel selle nädala lõpuni jalad ristis hoidma, kui tahan beebiga tulla korterisse kus on uued aknad ees. Jah, just nimelt. NEED EI OLE IKKA VEEL VAHETATUD. Oeh, ma ei tea mitu nädalat ma juba seda sama juttu räägin. Igatahes, aknad pidid tulema teisipäeval, või kolmapäeval. Mis oleks ideaalne olnud, sest mehel olid ju vabad päevad ja oleks saanud kohe tegutsema hakata. Aga loomulikult neid ei tulnud. Selle imelise kõne sain ma alles reedel. Mees pidi juba õhtul tööle minema, seega peab veel mitu päeva kannatama, enne kui siin midagi tegema saab hakata. Imeline.
Muide, suurepärane üllatus oli veel see ka, et nad unustasid meie köögiakna maha. Muidugi tuli Meheraas selle jutuga, et üks aken on puudu, alla alles siis kui mul oli juba paberitele alla kirjutatud. Väga tark minust, ma tean. Nüüd lihtsalt palvetame kõik koos, et plasto ei ole mingi huge dickhead, ja toob selle neetud akna ikka teisipäeval ära, nagu lubatud. Ma nii kardan, et äkki hakkavad väitma, et nemad tõid kõik aknad ära ja me oleme selle nüüd ise naabrimehele maha müünud või midagi. :D Ja süüdistada ei ole ju ka kedagi, sest ise ma kirjutasin paberile alla, et kõik on okidoki. Oeh, pliis karmajumal, ära sunni mind enekat tegema ja tee nii, et see aken ikka saabuks.

Ma olen vist esimene rase, kes tõsimeeli loodab oma tähtajani välja vedada, või siis isegi üle selle. Kuigi ma ei taha sünnitada 4’ndal ja 6’ndal on juba uus arsti/ämmaemanda aeg, ning sinna ma ka minna enam ei tahaks. Ma ei jõua sinna kooberdada enam. Seega sobiks siis viies ja pühapäev. Või äärmisel juhul enne neljandat, aga loodetavasti peale seda kui aknad on ees. Oeh, saaks ainult nii, et valid ise millal sünnitama minna tahad. :D

Väga hull on mõelda, et mul on 5 päeva pärast tähtaeg. Külmavärinad jooksid üle keha kohe… Kuigi tuttavad on juba praegu surmani mind ära tüüdanud oma küsimustega. ‘Noh, sünnitad juba?’ ’ikka oled rase veel?’ ‘kuna sul see tähtaeg oligi?’…

Ma ei olnud paar päeva FB’s, sest mehel olid vabad päevad ja me vahtisime ninapidi koos, ning mul oli ju päris sitt olla ka, aga juba kolm tükki küsisid, et kas ma sünnitan, sest ma ei ole online. Jajah, eks ma siis istun 24/7 feissis, et te ei arvaks, et ma kuskil nurga taga salaja pooldun.

Aga sellest arstide vahet jooksmisest ka siis kiire ülevaade.
Diabeediõe juurde rohkem minema ei pea, sest ma sünnitan kindlasti enne uut vastuvõttu. Ta ei hakanud aegagi panema enam. Jeeesh! Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda arsti. Ta on nii tore ja sõbralik, aga kogu see diabeedi teema on mul kopa nii ette visanud, et oligi aeg juba sellest lahti saada. No mida ma käin seal, kui näidud on korras, arumaeisaa. Ja see iga ampsu üles kirjutamine on ikka kuradima tüütu! Ma ütlen ausalt, et ma tegin ikka väga palju sohki sellega ja kirjutasin päevi tagant järele…
Ämmaemanda juures oli ka kõik enam-vähem korras, kuigi pissiproov oli veidike halb. Ütles, et mingid vereosakesed ja bakterid olid sees, aga ma arvan, et tean sellele müsteeriumile vastust, seega ma ei muretse miks see nõnda oli.
Kõhuümbermõõt oli cm võrra vähenenud ja EPK oli cm võrra kasvanud. Ämmaemanda sõnul on lapse pea väga sügaval vaagnas.
Ma istusin peaaegu tund aega KTG all, sest laps oli mitu päeva juba kohutavalt vaikne olnud ja väga nõrgalt ainult liigutanud. Kõhe hakkas kohe vahepeal. Aga pean tõdema, et dopler päästis jälle päeva ja ma ei hakanud kohe kiirabi poole jooksma.
KTG tegemise alguses ta magas ja siis järsku ärkas üles, ning ehmatas vist ära, sest hakkas jubedalt rahmeldama. Ning siis jäi jälle rahulikuks… See KTG värk talle ikka üldse ei meeldi. Iga kord läheb täitsa hulluks. See doppleriga/KTG’ga kuulamine pidigi vist neid ärritama… Igatahes, järgmine visiit on juba arsti juurde ja ma kahtlustan, et kui ma selleks ajaks pudenenud ei ole, siis ta tahab mulle mingi esilekutsumise aja kirja panna. Oiii ma nii loodan, et saan asjaga enne maha. Ma ei taha esilekutsumisest kuulda ka mitte…
Sõbranna mul just sünnitas paar päeva tagasi esilekutsumisega hiiglase. 4100 grammi ja 56 cm! Kaal kaaluks, aga just see pikkus… Selline Kalevipoeg, et anna otsad. Aga vähemalt mitte 4400 grammi, nagu ultraheli lubas. Sellepärast tal esile kutsuma hakatigi, et laps juba nii suur, aga nädalaid alles 40+. Lootevett oli ka vähevõitu. Valutas peaaegu 24 tundi ja magamata 40 tundi, vaesekene. Lahkliha lõike sai ka veel… Aga see rõõm ta hääles, kui ta tund aega peale sünnitust mulle helistas… Ja selle pisikese Kalevipoja vääksumine… Oeh, tahan ka juba! :D
Kõige naljakam on aga see, et meie selle sõbrannaga sündisime 12 päevase vahega. Ja nüüd olime koos rasedad, ning sünnitame ilmselt sarnase vahega. Ainult, et temal on poeg ja mul tütar. Ja tean teda juba lasteaiast saadik, uskumatu. :D

Aga sümptomitest siis ka natuke…

Mul on mitmeid kordi sinna häbemeluu juurde hullumeelseid valusid löönud. Selline tunne nagu laps kraabiks mind seestpoolt küüntega ja üritaks kätt pea kõrvale toppida. Või nagu ta lõikaks/torgiks noaga endale sealt väljapääsu.
Mokad on ka ikka valusad ja see surve tunne on kah alles.
Päevakorras on ka päevade laadne valu ja sellised rõvedad sähvatused, mis tõmbavad päris kringliks mind vahepeal.

Voolus oli suurenenud ja kohati lõi ninna väga halba lõhna. Nüüd ei ole enam kumbagi…
Kõrvetised on ka ikka ja alati truult mu kõrval.
Ning ALLES nüüd hakkab mul see vetsu vahet jooksmine pihta. Ma ei tea kuidas või miks, aga enne ei ajanud üldse vetsu ja ma mõtlesin juba, et maru imelik ikka. Aga nüüd jooksen küll tihemini. Öösel ikka mitu korda. Enne sain rahulikult hommikuni magada ja siis pidin alles korra käima, ning sain edasi magada.
Hingamine on ka ikka raske, ja aina raskemaks läheb. Ei saa mina aru mis jutt see olgu, et ‘kui laps alla vajub, siis läheb hingamine kergemaks ja kõrvetised tõmbuvad ka tagasi’. No ei ole nii! Ainult hullemaks lähevad mõlemad. Ja nüüd lisandus tänu sellele ‘lapse alla laskumisele’ veel see vetsuralli ka…oeh.
Aga üldiselt, kui kodus püsin ja puhkan rohkem, siis on täitsa okei olla. Talutav. Nõnda nagu hetkel on, kannatan küll veel see 2-3 nädalat veereda. Kuigi ma ei taha ettegi kujutada, et ma oleksin veel 3 nädalat rase. See tundub nagu igavik. Ja õnneks nii kaua vast ei saakski enam olla, sest tänase seisuga olen juba 39+2 ju. Kuigi esilekutsumisest sooviksin ma keelduda… Aga kuskilt läheb siiski ju piir ja igavesti rasedaks jääda ka ei saa, ning lapse elu ma ka ohtu panna ei taha. Oeh, ma lihtsalt loodan, et plikatirts on meil juba praegu geenius ja saab ise aru millal ta enda kodinad kokku korjata võiks, ning ei jää sinna munema, et teda tuleks vägisi välja kiskuma hakata.
Aga ma hetkel üritan sellele mitte mõelda. Aega on ju veel tohhujaaa, ning kõik võib ju 180 kraadi pöörduda kõigest hetkega… Nii kaua aga tuleb vapralt vastu pidada ja oodata! Enam pole palju jäänud. :)

Ma ei olegi plahvatusohtlik…

Posted on by
9

…kuigi koer mul vist arvab teisiti. Mind hakkab juba vaikselt hulluks ajama kuidas ta lihtsalt tuleb ja istub voodi kõrvale, ning JÕLLAB. Lihtsalt istub ja vahib oma suurte pruunide silmadega mulle otsa, jälgib iga mu liigutust ja tuleb igale poole, nina tagumikus pmt kinni, kaasa. Isegi vetsu ei saa üksi minna, ilma, et tema kaasa ei tahaks tulla. No jumal tänatud, et see meil nii väike on, et ta puht füüsiliselt sinna ei mahu. Pagan, hea, et ma isegi sinna mahun. Iga jumala kord ajan kõhuga peeglilaualt õhuvärskendaja maha…

Igatahes jamh, see pole üldse see millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et me ikkagi käisime eile õhtul kontrollis ära, sest natuke jäi nagu kripeldama see vete ja valude möll. Ja arvestades seda, et ma ei tea mis kahtlane sulps see üks õhtu potis käis siis… Veits TMI, aga nimelt paar päeva tagasi, kui vetsus käisin, käis potis mingi sulpsatus. No nii suur, et vesi pritsis vastu tagumikku. Aga kui püsti tõusin ja lootsin seal midagi limakorgi sarnast näha, pidin pettuma. Veepinnal ujus ainult mingi pikk, hele, karva laadne niit… Limakorgist kui sellisest ei olnud nagu haisugi. Siiani ei tea mis sellest arvata. Aga peale seda varahommikust accidenti, jõudsin ma juba päeva peale mõtlema hakata, et ehk tulid esimesed ‘veed’ juba siis ära, no jumal teab eks ole. Eriti veel peale seda kui ma siin nii usinalt valutanud olen ja olemine oli ka kuidagi vesisem, kui tavaliselt. Ja seda suurem oli mu üllatus, kui ämmaemand siis mulle peale käsikaudset kontrolli, mis oli paganama ebameeldiv ja valus, ütles, et emakakael on täitsa kinni, kuigi muutustega juba. Ka KTG ei näidanud erilist emaka tööd, ainult ajas tite närvi, see mürgeldas terve selle aja mis ma seal masina all küljetasin. No pagana pihta, ma ikka eeldasin, et sentimeeter, või kaks, on ikka juba ehk avatust tekkinud, sest valutanud olen ma siin juba ju nädalaid. Need esimesed cm võivad juba nädalaid enne lahti minna ja see ei tähendaks veel essugi.
Enivei, pudenema ma õnneks veel ei hakanud. Lootevete test oli negatiivne. Mõnes mõttes – JUMAL TÄNATUD, las küpseb veel veidike ja saab tugevamaks, aga samas – DEEEEEEEEEEM, võiks juba ju… Eriti veel peale seda, kui kuulsin kuidas osakonnas tited nutsid. Tahaks ka juba oma põnni kisa kuulda, kuigi see on vist kahtlane asi mida oodata, aga noh… Parem kui mitte midagi :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et ma ei pea rohkem sinna lolli mängima minema ja järgmine kord ei kobi me koju ainult kotte tassides, vaid mul on süles üks väike vääks ka. Ma ei viitsi enam neid kotte kokku-lahti pakkida. Mees niigi juba kiusab, et ‘noh, homme jälle või?’ ja kui haiglast ära hakkasime tulema, ning ämmakas ‘järgmise korrani’ soovis, ütles tema ‘kas me kotte siia ei või juba jätta?’. Sõitke…seenele, oma huumoriga. :D
Kui magama hakkasime sättima siis ütles meheraas mulle, et ma pean vist nüüd vannis magama…või koos koeraga köögis…või voodi ees vaibal. Mõelda vaid, äkki kusen vaese mehe keset ööd täis kah veel. :D *

*Mainin, et tegu ongi ainult huumoriga ja päriselt mind siiski kööki, voodi ette vaibale, ega ka mitte vanni, magama ei aeta. Päris sitt nali vist, kui pean seda lahti seletama, aga noh jah…

Nii, et jamh. Ma kardan, et mina küll lähiajal pudenema ei hakka ja tõesti, kannan üle. Kuigi see võib väga kiirelt ka käia, aga ma kahtlen selles. See ei oleks üldse minulik. Nii, et ma püüan nüüd edaspidi oma suu kinni hoida, kui kuskilt midagi imelikult tilgub, valutab või ma end veel täis kusen. Endal hakkab juba imelik kaagutada, et ‘ÄKKI hakkan sünnitama’. Mind ei võeta enam tõsiselt varsti ja pigem hakatakse siis juba naerma, et ‘jälle või?’ :D
Ma arvan, et ma siis tean, kui ma päriselt ka hakkan… Oeh, kõigest kaks nädalat tähtajani. Ja miski kolm pool selleni kuni titt sunniviisiliselt välja kistakse. Ma loodan, et selleni asi ikka ei lähe. Ja ma loodan seda ka, et rohkem ma nii haigeid unenägusid ei näe kui täna öösel. Ämbritäite viisi seda limakorki ju ikka ära ei tule ja keisrilõikest loodan ma ka siiski pääseda. Ma kardan seda. Mitte küll nii hirmsasti, et ma mööda haiglat arstide eest ära jookseks, kes mind skalpelliga taga ajavad ja kuskile pimedasse ruumi laua peale käsutavad, endal limakorki kahte lehte jalgevahelt lendamas, aga siiski.

Ja see paganama koer IKKA VEEL jõllitab mul siin voodi kõrval. Ma ei saa aru mis ta vigastus on…

Beebiblogi: 35.nädal – Lõpuraseda rõõmud ja ootusärevus.

Posted on by
16

Beebs on sama suur kui arbuus.

35.nädal

Loote kaal on umbes üle 2 kg. Ometi võib isegi ultraheli abil “kaalumine” eksida mõnesaja grammiga. Samal ajal võtab laps ise igal nädalal juurde 200-500 grammi. Loote pikkus — 45 cm ringis. Kõik elundid ja süsteemid käivad läbi täiustumise etappi — eriti närvisüsteem. Nabanöör on umbes 50 cm pikk ja tema läbimõõt on 2-3 cm. Nabanöör on väga libe nii, et ta moodustab harva tihedaid sõlmi või pigistab last. Nabanööris on üks veen, mis toob verd ja kaks arterit, mis viivad verd tagasi platsentasse. Lapsele kantakse üle ema antikehad leetrite, punetiste, mumpsi, sarlakite ja tuulerõugete vastu, mis annavad kaitse esimeseks kuueks kuuks kuni areneb lõplikult välja lapse enda immuunsüsteem. Loomulikult on kaitse suurem kui sa last imetad. Laps valmistab end ette sünnituseks, ta laskub madalamale väikesesse vaagnasse. Laps kogub kiires tempos rasva, kuid hetkeseisuga on ta juba peaaegu saavutanud oma maksimumkaalu, mis tähendab, et sinu lapse käed ja jalad on nüüd väga pehmed ja prisked. Tal jääb iga nädalaga ka ruumi järjest vähemaks ning tema liigutuste ulatus jääb väiksemaks, mis tähendab, et tema liigutused järjest tugevnevad. Samuti jätkub beebi aju jõuline kasv. Õnneks ümbritseb seda imelist aju koljuluu, mis on alguses pehme, ja seda kindlal eesmärgil. Nimelt aitab see lapsel sünnikanalist kergemini väljuda. Emake Loodus on sellele pikalt mõelnud: oleks ju tunduvalt raskem ja valusam sünnitada, kui lapse pea oleks kõva kui kivi.

Ma ei jõua enam ära oodata millal ma teda näha, hoida, musitada ja kallistada saan! Kuigi see tundub nii sürr, et minu seest peaks teine inimene välja tulema, kes muudab kogu mu maailma, aga ma ei tea kohe mida ma ära teeks, et aeg temaga kohtumiseks oleks juba küps. Võehh, see kõik on endiselt nii sürr. See ei ole ju reaalne, et ma maksimaalselt 5 nädala ja 5 päeva pärast ema olen (juhul kui põnn punnitab 42.nädalani välja). No lihtsalt ei ole… :D

Aga enivei, me oleme valmis. Haiglakott on pakitud juba üle nädala, viimase hetke asjad on vaja ainult sisse visata, aga selle kohta on mul ka nimekiri olemas, et midagi ei ununeks. Tuba on põhimõtteliselt valmis, no ma jaman ikka selle lambikupli ja vaibaga, aga need ei ole ju elu ja surma küsimus. Muud asjad on olemas. Ning riided on pestud, volditud ja suuruste järgi kummutitesse-kappidesse paigutatud.
Põhimõtteliselt on kõik valmis. Aga teha ja muretseda tahaks veel palju. Näiteks võiks enne aknad vahetatud saada (need tulevad selle kuu keskel umbes, loodetavasti), 15’ndal on pildistamine, paaris loengus võiks veel tegelikult käia, kõhukipsi tahaks ka valmis teha, aga ma ei tee seda enne 27’ndat septembrit ja osta tahaks ka veel paar asja. Näiteks moby wrap kandelina (ja hilisemaks ajaks ka ergo baby kõhukoti), beebimonitorid (mingid suvalised, odavad ja kasutatud, sest ega need eriti kasutust ei leiaks, esialgu vähemalt), turvavärav, et koer ei patseeriks lapse toas ja imetamispadi. Kiiktooli tahaks ka tegelikult hullupööra… Ning moosese häll, koos jalgadega, rinnapump ja õhuniisutaja ka, aga need ostan selle kuu jooksul juba ära. Ja siis oleks vaja leida see paganama lamp ja vaip. Kui kellelgi on pakkuda midagi, siis andke teada.

Aaa, ja sellest moosese hällist rääkides. Kas keegi selle kuu jooksul Tallinnast Räpina kanti ei sõida? Ma ei tahaks kohe üldse lasta seda postiga saata, sest pärast on hällist järgi ainult saepuru… Teadagi mida nende pakkidega seal tehakse. DPD jne on ka kalli võitu nagu. Mõtlesin, et uurin enne teisi võimalusi. Äkki mul on mõni imearmas lugeja, kes tahab mind hädast välja aidata? Mõelda vaid, näeksite milline krokodill ma päriselus olen!

$_12

Esimesed oktoobri beebid on juba välja pudenenud ja iga päev lisandub sinna nimekirja mõni uus ‘peaaegu sünnitaja’. Neid teemasid seal lugedes tekib küll juba hirm, et varsti-varsti ongi minu kord. Põnev, aga samas ka väga õudne.

Ma ei tea kas ma kardangi seda sünnitust, vist mitte nii väga. Pigem kardan ma seda, et mulle juhtub see kohutav Marika ämmakaks ja ma saan hingelise trauma, või midagi veel hullemat sellest sünnitusest. Kes ei tea millest ma räägin, siis guugeldage ‘põlva ämmaemand Marika’ vms. Õudusjutud ainult. Ja mu tuttavad, ning üks lugeja ka, rääkisid, et too eit on peast ikka päris sõge. No ei ole eriti normaalne sünnitajale tuppa lennata, ning küsida ‘sünnitad wä?’ ja jaatava vastuse korral käratada ‘oh putsi küll!’ ja uks pauguga kinni lüüa. Ja noh…edasi ma parem ei räägi.
Igatahes, kui meil asjaks läheb, siis ma helistan valvetuppa ja küsin kes tööl on, ning kes järgmisena tuleb. Kui too krõhva peaks tööl olema, siis ma sünnitan enne kodus, kuskil kuuse all või sõidan Tartusse. Ma loodan, et plika öösel tulema ei taha hakata…
Millist Tartu haiglat soovitaksite? Seal on vist mitu varianti kuhu minna?

Aga veidike siis sümptomitest ja asjadest ka.
Kõige-kõige-kõige jubedam on hetkel kõrvetistega võitlemine. No see on ikka päris kohutav. Selline tunne, et ma hakkan kohe tuld purskama, nagu draakon… Kõik tekitab kõrvetisi.

Nädala alguse poole oli väga piinarikas puusaliigese valu ka. Tuli täiesti lambist ja kadus täiesti lambist. Lihtsalt ühel hetkel üritan püsti tõusta, või jalga liigutada ja lööb sellise valu puusa, et kuse või püksi. Mul oli selline tunne nagu mu parem puus oleks sodiks pekstud. Peale toetada ei saanud, liigutada ei saanud ja isegi millimeetrine liigutus tegi põrgupiina. See oli nagu luumurd, või väga rängalt nikastatud pahkluu. No ürita sellise valuga vetsu lombata. Mitu ööd lihtsalt roomasin/läksin tibusammul mööda seinu ja asju toetades vetsu poole, pisarad silmas. Meeleldi oleks kõva häälega nutma hakanud. Päriselt ka, ma ei liialda praegu. See oli lihtsalt julm. Nagu jalg oleks liigesest väljas, või ma ei tea. Kohutav oli.

Sabakont on endiselt väga hell, eriti kui pikemalt ühe koha peal istuda.
Selg on ka hullemini valutama ja tuikama hakanud.
Õhupuudus kimbutab ka, jalutades hingan läbi suu, sest mulle tundub, et nina kaudu ei saa ma piisavalt kiiresti ja piisavalt palju hapnikku.
Kõhuvalud/päevade laadsed valud on mul ka endiselt. Vahepeal lööb väga teravaid sähvatusi. Homme on ämmaka juures aeg, siis lasen kontrollida mis toimub. Ja mina ei saa aru kas mu kõht on alla vajunud või ei. Kas lühemate naiste puhul ongi raskem aru saada? Ses mõttes, et mulle tundub, et midagi nagu toimub, aga peeglisse vaadates küll aru ei saa. Päris selline ‘pea jalgevahel’ tunne vist veel ei ole, aga mokad, ja muu krempel seal all, on küll hellad. Ning vahepeal potil istudes on tunne, et midagi vupsab kohe vabadusse, selline tunne, et midagi surub hullumoodi välja ja katsudes on kõva. Pilte võrreldes ma ka aru ei saa, et midagi muutunud oleks.

Toonuseid enam ei ole, vähemalt mitte nii tugevaid, et ma aru saaksin.
Kõhu nahk, naba ja ribid on hellad juba sellest venitamisest. Laps harjutab akrobaatikat mul vist. Surub jalgadega (?) nii kaugele kui vähegi ulatab ja ära lõpetaa ka ei taha. Ma ikka üritan siis tavaliselt veidike vastu suruda, et ta oma varbad koomale tõmbaks, sest see pole eriti meeldiv tunne, kui su parem ribi sulle kurgu alla surutakse. Õnneks ta ei tee väga äkilisi liigutusi ja toimetab vaikselt, aga jõudu on tal meeletult. Ma ei saa vapsee vahepeal aru mis pidi ta on. Põhimõtteliselt peaks lapse selg jooksma mööda mu vasakut külge ja tagumik peaks olema siis mu vasaku ribi all, aga kuidas ja millega ta mu vasakut külge pommitab, jääb arusaamatuks. Käed ei ole ju nii kõrgel. Või harrastab ta juba praegu mul twerkimist? :D Oleks siis, et ta pommitaks ühel küljel, aga ei. Samaaegselt saavad mõlemad küljed matsusid. Ta on nagu kaheksajalast ninja mul… See on samaaegselt ebameeldiv ja valus, aga ma ei taha, et ta lõpetaks. Hehh, see on veits freaky, ma olen nagu mingi … ma ei tea kuidas seda sobivalt öelda. See on ju nagu mingi… fetiši laadne asi, aga … okei. mida iganes. Te saite mu mõttest aru küll. :D

Ja ma ei saa aru mis värk sellega on, et ma tahan oma vasaku nibu küljest ära kratsida. See on nii häiriv. Eile ma sügasin seda nibu äärt nii palju, et pärast oli nahk punane. Kreemitamine ja möllamine ka nagu ei aita.

Ugh, ja lõpuks on mindki vallutanud mingid segased isud. Öösel kell üks on ikka supernormaalne paljast seemnesepikut nosida. Poolpaljana ja jube salajaselt, et keegi ometi ei kuuleks… Hommikut alustada kohvi ja nussa sepikuga on ka väga tervislik. Meega sepik, 5 minutit peale õhtusööki on ka jube hea. Ning enne magama jäämist pool pakki komme hakkama panna poleks ka probleem. No eks see ole see, et keelatud asjad on ikka parimad.
Aga samas hakkliha praadimise lõhn häiris jubedalt. Mulle tundus nagu ma peaksin pannil keerutama mingeid roiskunud jäänuseid… nämmnämm eks ole.

Selle rasedusega on mul (ja mehel veel eriti!) õnneks läinud, et ma ei ole väga emotsionaalne olnud. Tigedaks saan küll jube kergesti, aga see ei ole midagi uut. Ma olen terve elu üks paras tulehark olnud. Aga nüüd tundub, et need viimased nädalad kammivad mul katuse küll ära. Ükspäev vaatasin youtubest neid sünnitusvideoid ja vloge, ja ulgusin nagu titt. Mind tegi nii õnnetuks, et minu mees ei ole selline ninnunännu tüüp ja hellitaja. Ja mina hakkasin muudkui oma mõtetes ketrama kuidas mina olen nii üksi, nii faking üksi, kogu selle raseduse aja ja kogu selle tite teemaga olnud. Et miks minu mees ei muretse, hoolitse ega ninnunännuta mind nii? Mulle tundus, et ma olen ainus rase maailmas kelle mees ei räägi kõhuga juttu, täida naise kõiki soove, vali päevast-päeva titele asju, ega muretse iga valu või grimassi pärast. Ja mis mõttes ta ei taha iga 5 minuti tagant kuulata mu lõputut juttu lapsest? No persse, ausõna. See tundus täieliku maailmalõpuna…

Oeh, nüüd kui nädala pärast saab pildid tehtud, võiks põhimõtteliselt ju sünnitama minna, aga ma olen niiiiiii kindel, et ma kannan üle. Lihtsalt kõige kiuste. Tahate näha, et ma olen 41.nädalal ka veel ühes tükis? :(

Beebiblogi: 33.nädal. Tugiisiku loeng, ebatuhud, lastetoa valmis seadmine ja pööraselt naljakas naba.

Posted on by
8

Sel nädalal on meie plikatirtsu suuruseks ananass.

33.nädal

Loode on nüüd juba 43-45 cm pikkune ja kaalub umbes 2 kg. Loote süda lööb 120-160 korda minutis. Aeg-ajalt võid tunda loote sirutamist, tema jalga või kehaosasid läbi kõhuseina. Sel kuul võid hakata tundma lapse liigutusi torgetena, sest laps on suur. Lootevedelik on nüüd saavutanud oma maksimumi, seega on sul nüüd kõhus rohkem vett kui loodet ennast. Kui sul õnnestuks läbi seinte vaadata, näeksid, et sinu loode on iga päevaga rohkem lapse moodi. Ta avab silmad, kui on üleval ja kui uinub, siis sulgeb need. Kuna sinu emaka seinad on õhenenud, jõuab looteni ka rohkem valgust. See aitabki tal päeva ööst eristada. Hea uudis on ka see, et loote immuunsüsteem on saavutanud staadiumi, kus ta on suuteline juba nõrgemate haiguste vastu võitlema. Laps magab palju ning tõenäoliselt näeb sama värvikaid unenägusid kui tema emagi. Seda saab järeldada tema pupillide järgi, mis liiguvad kiirele unele iseloomulikult. Ärganult, kuulatab ta helisid ning enda aistinguid. Võimalik, et laps näeb teatud varjusid, kuid peamine — miljardid neuronid tema ajus töötavad välja triljoneid ja triljoneid uusi seoseid. Kui ta praegu sünniks, saaks ta juba iseseisvalt hingata, kuid vajaks ikkagi kuvöösi. Kogu kehapind on tundlik.

Ma ei jõua enam ära oodata aega kus oleks okei sünnitama minna. Nii kui see paganama 37 nädalat täis saab, ja mul ilupildid tehtud on, hakkan ma kasvõi maast tikke korjama, et titt juba kätte saada. Suurem nautimise aeg on möödas, ja nüüd on tagasi kõik see murekoorem mis esimesel trimestrilgi meid vaevas. Ja ma ei taha muretseda. Ma ei jõua enam muretseda.
Kuigi mu emasüda ütleb, et lapsega ei ole midagi hullu, on ikkagi hinges see rahutus. Miks on ta väiksem kui olema peaks? Ja miks arstid mind tõsiselt ei võta. Kas tõesti peab järgmise lapse saamiseks miljonäriks hakkama ja tasulisse end arvele võtma, et inimlikku suhtumist saada?
Nimelt, täna helistasin ma siis oma arstile ja rääkisin, et lootevett on vähevõitu ja laps on pea kaks nädalat kasvuga maas. Tema muidugi arvas, et ma liialdan ja lõpurasedatel ongi raske mõõta, ning kindlasti aparaat lihtsalt valetab (????!) Kui ütlesin, et ehk peaks siis mõne nädala pärast uue ultraheli tegema, et vaadata kas laps on ikka kasvanud, ütles ta mulle, et selleks ei ole vajadust. Eeee, okei, nagu mis mõttes? Et see on nagu ultra normaalne, et laps on mitu nädalat kasvuga maas ja kõhu ümbermõõt ei kasva?
Ma ikka kobisesin vastu, et mis mõttes selline hoolimatus, et mõni nädal tagasi oli laps kasvuga maas paar päeva ja nüüd juba paar nädalat. Kõik eelmised uh’id on olnud ideaalsed ja mõõdud on täpselt vastanud ju. Tema siis ütles mulle tüdinenud häälega, et ”kui vastuvõtule tuled, siis teeme selle ‘südame jälgimise asja’ lapsele ja vaatame kuidas ta end tunneb”. Tore-tore, ma lähen alles 8.septembril ju arstile!
Aga ega ma midagi teha ei saa ju. Pean kannatama ja ise asjadel kullipilgul silma peal hoidma. Teen vähemalt kaks-kolm korda päevas ‘kick counti’ ja kuulan ise ka südametoone.
Muide, see on see sama arst kes ütles mulle tupeseene kohta, et ‘sünnitus aitab’. Aahah, et põhimõtteliselt käi 3-4 kuud tupeseenega ringi ja ole õnnelik kah veel, sest see on ju jumala normaalne! Lõpuks sain ise sellest jagu, sest arst midagi mulle rohkem ei kirjutanud, ega soovitanud.
Aaagh, ma lihtsalt ei või! Hakake neile arstidele rohkem palka maksma, või ma ei tea mida, ehk siis viitsib keegi oma tööd ka teha lõpuks! Mis kuradi haigla see selline on!?

Sümptomid on kõige selle muu kõrval köömes. Annaks jumal, et lapsega on kõik korras, siis võiks veel veidike isegi rase olla. Ma ei taha veel oma punnkõhust ja tite liigutustest loobuda…
Muide, need liigutused on nüüd pigem ujumist meenutavad. Sellised pehmed, pikad silitused. Ei ole enam seda suurt pekslemist ja minu ribide murdmist. See tegi kohati juba murelikuks, et ta nii vaikne jälle on, aga siis meenus mulle, et nüüd ongi selline aeg juba käes ju. Nii kaua kuni ma tunniga oma kümme korralikku liigutust kätte saan, on veel okei. Tavaliselt kulub mul selleks kõigest 10-15 minutit, aga siis ma vist ise ka kiusan teda liiga palju. Silitan kõhtu ja torgin. Tegelikult peaks vist vaikselt olema ja ootama, et ta ise liiguks.

Aga muidu, sümptomitest rääkides siis… Ikka sama vana laul: kõrvetised, rahutud jalad, kohutav sabakondi valu ja puusaliigese valu, energia puudus, vesine voolus, hellad rinnad (eriti nibud!), valutav ja kange selg, ning kõhuvalud.

Kui ma ‘jookseksin’ teoga võidu, siis võidaks ilmselt tigu. Ma lihtsalt ei suuda kiiresti tormata, isegi mitte normaalselt ‘tormata’ ei suuda, mida ma ikka siin valetan teile. Kui ma siiski üritan end liikuma sundida, siis lööb kõhtu valu või matab hinge, ja kohe nii vastiklt, et vahel mulle tundub nagu kogu maailmast oleks õhk otsa saanud. Ma eeldan, et laps surub kopsudele ja selle pärast ei saagi ma neid korralikult õhku täis tõmmata.
Selili lamamisest võin ma ka ainult und näha. Kui ma unepealt end selili olen keeranud, siis suure tõenäosusega ärkan ma tundega, et keegi istub mu kõhul ja surub patja näkku. Ning vahel taob süda kurgus ka.

Sel nädalal sain kogeda ka feike sünnituse valusid, või kuidas seda nimetadagi. ‘false labor’.
Jalutasime parajasti pargist koju, kui kõht valutama hakkas. Hetkeks lõi kohe sellise valu, et pidin seisma jääma ja käed põlvedele toetama. Kõht oli ka toonuses. See möödus üsna pea, aga täielikult ära ei kadunud. Ning siis tuli uus hoog, valu ja kõht kivikõvaks. Ma juba mõtlesin, et alles ma tegin paar tundi tagasi mehele nalja, et ‘mul tulid veed ära’ ja nüüd hakkame siis päriselt ka minema või? Sama asi kordus korra veel. Aga siis läks õnneks see pull üle ja ma sain rahulikult koju jalutada.
Aga toonused on nüüd küll veidi tihemini mind külastama hakanud. Oli ka aeg vist.

Käisime tugiisiku loengus ka ära. Jälle üks suur ja tähtis asi mille saan oma ‘enne sünnitust on vaja teha’ nimekirjast maha tõmmata.
Mul on hea meel, et läksime. Mees tulemisele vastu ei puigelnud (isegi imestasin), aga ega ta eriti sillas ka sellest mõttest ei olnud. Ärge nüüd talle öelge, aga ma arvan, et ta tegelikult kuulas suure huvi ja hoolega, kuigi ise ta seda raudselt eitaks. Kindlasti oli see talle kasulik ja ta sai sealt kindlustunnet.
Ükskõik mida ämmaemand seinale pani, tema luges selle läbi. Kohe mitu korda vist. :D Hiljem oli ka nii kihvt teda vaadata ja kuulata. Muudkui seletas teemadel millest seal räägitud sai. ”Aga ta ütles, et seda sa ei või siis teha”, ”aga ta ütles, et siis on nii ja naa moodi”. :D
Samas oli jube masendav vaadata mõne teise naise meest (ja mõnda naist ennast kah!). Üks jäi loengusse hiljaks, teine istus terve aja telefonis, kolmas üldse tukkus vahepeal… Ja üks naine istus ka terve aja telefon näpus, nii, et ta enda mees talle märkuse tegi, mille peale naine muidugi nägu krimpsutama hakkas… Kurb.
See tehnoloogia teema on üleüldse nii jubedaks ära läinud. Ma tahaks kohe kirjutada mida ma sellest idiootsusest arvan!

Paljusid ilmselt huvitab ka meie kodu otsimise projekt. Sellega on nüüd nii, et meile pole mitte ühtegi pakkumistki tehtud! Mitte ainsamatki. Kuigi kuulutused on siiani igal pool üleval.
Aga õnneks sain ma korteriomanikud vist nüüd nii kaugele, et nad ostavad aknad ja meie siis organiseerime need ise ette. No asi seegi. Ega ma ausalt öeldes ei viitsinudki kolida. Seda kraami on lihtsalt nii tohutult palju ja ma ei kujuta ette kuhu kuradi kohta see kõik pannakse, kui kunagi peaksime väiksemasse korterisse kolima. Tegelt ka. Nüüd on kõik neli tuba aktiivses kasutuses ja ruumi on ikka puudu. Trenažöör elutoa nurgas ei näe just eriti ilus välja… Ja me oleme alles kahekesi! No pluss kaks väga aktiivset ‘kohutavat kahest’ ka tegelikult.
Lastetoa saime ka valmis. No peaaegu valmis. Ma tahaksin uut vaipa, sest see põrand on külm ja jube kole, ning ühest armsast lambikuplist ei ütleks ka ära. Veits imelik, et keset tuba hängib juhtme otsas mingi paljas pirn. Ärge parem küsige mis selle kupliga juhtus, ma ka ei tea. Mine veel maale emme juurde, kõik lõhutakse ära.
Toast panen mingil hetkel pildi ka, kui on soovi.
Nagu näha, siis mõtlesin ma samas toas magamise osas veidike ringi. Seda peamiselt selle pärast, et võrekas ei mahu eriti hästi meie hiiglasliku voodi kõrvale ära. Ja pealegi meie voodis oleks imetamine suht võimatu. Madrats on nii pehme, et ma vajun oma tissidega selle sisse ja laps veereks mulle lihtsalt külje alla. Magan ta ära ka veel nõnda. Ja pealegi, mähkme vahetamiseks peaksin ma niikuinii end püsti ju ajama ja tema tuppa minema.
Olen mõelnud ka moosese korvile, et laps oleks ikka silma all ja ma ikka kindlasti kuuleksin, kui ta ärkab, aga no kuhu ma selle pahna kõik hiljem panen, öelge mulle? Kasutada saab seda ainult paar kuud ja maha müüa ma ka ühtegi asja niikuinii ei raatsiks. ‘Minu tibulinnukese esimene voodi, uiuiui, kuidas ma selle ikka maha müün’ lööks kohe välja.
Aga kui kellelgi on odavalt ära anda, siis ma vaataks üle ikkagi. See korv on ikka suht armas tegelikult…
Oh appi, mul on probleem. Go-go hoardes võiks vabalt mu teine nimi olla…

Mulle tundub nagu mu kõht ei oleks mitte millimeetritki kasvanud, aga vaadates seda, et mu AINUKE pikkade varrukatega pluus on mulle väike, siis ilmselt ma eksin, jälle. No kuidas see võimalik on, et KÜ ei kasva, aga riided jäävad väikseks. Tegelikult ma tean kuidas. KÜ ei kasva, aga EPK ju kasvab (mitte eriti kiirelt, aga siiski). Ühesõnaga, ma kasvan pikkupidi, mitte laiusesse.
See pluus millega ma iga uue nädala alguses pildi teen, on ka nüüd väike ja kõht piilub alt.
A, ja naba on mul ka jumala kõver. Iga kord kui ma seda vaatan või katsun, hakkan ma naerma, see näeb nii veider lihtsalt välja. Parem pool punnitab rohkem, kui vasak, ja ülevalt kõhtu vaadates on tunne, et see on täitsa loppis. Ma ei uskunud, et minu lõputuna tunduv naba välja tuleb, aga tundub, et täieliku pahupidi pööramiseni on aega veel kõigest mõni nädal. Nabaneedi koht on ikka jube kõrgel üleval…
Seda ma vist ei pea mainimagi, et mitte ükski jope mulle selga ei lähe ja mul pole aimugi mida ma edaspidi teen. Ma ei hakka ju ometi uut jopet ostma selle paari nädala pärast. Pusad ja kampsunid on ka kõik piilu auguga. Peab ikka mehe garderoobi röövima minema vist… Tema pusad lähevad ju ikka selga. Kui ei lähe siis ma tõesti ei tea. Istun järgmised kuu aega toas ja ei tõsta varvastki üle ukseläve.
Täna oli suht masendav. Terve päeva sadas vihma, aga koer tahab ju ikka õue. Ja loomulikult hakkas temal kõige kiirem sel hetkel, kui sadas täiesti kohutavat padukat… No ütleme nii, et ühel ilusal hetkel ma täiesti kaalusin varianti, et lõikan 250 liitrisele prügikotile kaks auku sisse ja lähen…

Beebiblogi: 32.nädal. Nina nagu politseikoeral!

Posted on by
26

Sel nädalal on põnnu suuruseks honeydew, ehk siis mingit erilist sorti melon. Psõhh, välismaalased! :D

32.nädal

Beebi kaalub umbes 1800-2000 grammi ja on 43 cm pikk.
Lapse nahk on muutunud roosaks. Nahaalune rasvkude on ta juba veidi ümaramaks muutnud. Üldjuhul on loode nüüdseks võtnud juba sisse sobiva poosi sünnituseks, s.t. keeranud pea allapoole. Sellest saad aru, kui tunned tugevamaid liigutusi nüüd kõrgemal kõhus. See on kõige õigem asend sünnitamiseks. Ei tasu väga muretseda, kui sinu loode pole oma asendit selliselt veel muutnud, sest hetkel on tal veel ruumi liigutamiseks, seega võib ta seda teha lähimate nädalate jooksul.
Lisaks asendile on nüüd valmis kogu lapse seedesüsteem ja jääb ootama, millal sa teda rinnapiimaga toitma hakkad.
Praegu on kasulik on võimalikult palju puhata ja valmistuda suurpäevaks, sest sinu loode teeb seda sama 20 ja 40 minutiliste uinakutena. Ilmselt oled seda tema liigutuste vähenemise põhjal ka märganud.
Kui laps on poiss, on tema munandid laskunud munandikottidesse. Lootevill on ära kadunud. Kulmud ja ripsmed pikenevad. Beebi liigutused muutuvad harvemaks, kuid samas palju jõulisemaks. See on sellest, et talle on jäänud emakas vähem ruumi liigutamiseks.
Kuigi laps jätkab kasvamist, suureneb sinu kaal nüüd aeglasemalt. Kui kosud liialt jõudsalt, piira süsivesikute ja piima tarbimist. Optimaalne kaalutõus 32. nädalaks on 11 kg.
Raseduse lõpu ajal kuuleb laps suurepäraselt, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ära sinu südame tuksed, on tuttav peristaltika häältega ning vere kohinaga, mis voolab nabanööri pidi. Ning kõikide nende helide foonil tunneb laps ära oma ema hääle: seetõttu usaldab ta end niipea kui on sündinud, sinu hääle hoolde.

Kui eelviimases lõigus oli öeldud, et minu kaal tõuseb nüüd aeglasemini, siis khmkhm. Ma pole elusees nii palju kaalunud, ega nii palju nii lühikese ajaga juurde võtnud, kui praegu! Jummeljoo, 2-3 kilo nädalaga?
Ma pean vist söömise ära lõpetama…

Üheks kõige suuremaks ja raskemaks katsumuseks on endiselt enda liigutamine. Oehh, ma tahaks normaalselt jalutada! Aga ei, kus sa siis sellega.
Viimase UH’i kohaselt on lapse pea mu paremal küljel ja just sinna lööbki meeletuid valusähvatusi, kui jalutan. Ma eeldan, et ta mängib mu puusal (mingil närvil) põrkepalli, ja sellest ka sähvatused. Isegi kui jaksu juhtub olema, siis nullib selle jõu ära just see vastik valu…
Ükspäev, kui jalutama läksime, oli terve mu parem külg kõva ja valutas. No andis ikka koju loivata.
Bandaž ka eriti enam ei aita, kuigi vahel läheb õnneks ja saan isegi enam-vähem okeilt natukenegi aega liikuda. Kuigi ma pean ütlema, et see bandaaž on ikka üks jube ebamugav asi. Kummardamine/kükitamine, mis niigi on ettevõtmine omaette, on sellega vapsee võimatu. Nii, et kui jalutama minna siis tuleb jumalat paluda, et pissihäda ei tuleks ja ma kuskil metsa vahel kükitama ei ole sunnitud. Tavaliselt olen, seega palvetamine ei aita…
Ja ikka ja jälle pea end kordama – diivanilt püsti või voodist välja saamine on antud staadiumis ikka eriline akrobaatika number. Valus akrobaatika number kusjuures. Laps on mu ribid pehmeks pigistanud juba. Ta armastab teha sellist armast asja, et poeb mulle rinnakorvi ja siis hakkab aga udama. Ja mina pean siis pulksirgena istuma, muidu on lihtsalt tunne, et ta tagurdab läbi kõhunaha, tagumik ees, end välja ja paneb jooksu. Praegugi üritab mulle varvastega ribiorelit mängida…
Ei, ärge saage valesti aru. Liigutused on üks vähestest asjadest mida ma hetkel selle raseduse juures veel naudin, aga kui keegi üritab nonstop sulle varbaid kurku suruda, siis jamh….

Muide, ükspäev kui me Meheraasuga õhtust sõime ja ma taldriku kohale kummardusin, et ampsu võtta, lõi preili mulle niisuguse obaduse ribidesse, et ma hüppasin pulksirgeks tagasi ja lõin jalad lauaplaadi vastu ära. Kahvelgi oleks peaaegu käest kukkunud. Toit mis sel kahvlil oli lendas muidugi suure kaarega mööda lauda laiali ja meeski sai pooleldi infarkti. Nalja kui palju…
Ahhjaa, üleeile õnnestus mul kõhuga laua pealt taldrik, koos JUST valminud leibadega, maha tõmmata. Ma oleks tahtnud nutta… Kõht oli nii tühi, et ma oleks vist need maast üles korjanud ja ikkagi ära söönud, aga koer jõudis ette, ja minu kummardamiskiirus on ka selline nagu ta on nii, et jamh…

Kõhust rääkides. Jube raske (miks ma iga kord ‘raske’ asemel kirjutan ‘rase’? IGA JUMALA KORD!)… Iiiigatahes. Jube raske on nõusid pesta, kui pool kõhtu kraanikaussi hängib. Nagu reaalselt. Mul oleks mingit pudipõlle laadset asja vaja, mida ümber kõhu tõmmata. 250 liitrist prügikotti on ka natuke imelik vist nõude pesemise ajaks selga ajada?

Oeh, on raske see raseda pingviini eluke ma ütlen. Jah, ma kirjutasin JÄLLE esimese hooga ‘rase’ ‘raske’ asemel. No jopptuivamatt.

Also, ma tahaksin iga lõigu lõppu smaili panna, et oleks ikka aru saada, et ma üritan nalja teha või sarkastiline olla või midagi kolmandat… Aga kuna ma tunnen end seda tehes nagu 13-aastane armuvalus plikatirts, siis jätan selle parem tegemata ja loodan, et kõik lugejad saavad aru, et ma tegelikult ei arva, et mu laps tahab söögitoru kaudu sündida, või, et Meheraas tegelikult ka infarkti sai… Keep it real, alright?

Aga, et see sissekanne jälle terve miili ei kestaks, asuks parem sümptomite ja muu hädaldamise juurde tagasi? Hahhah, hea nali. Niikuinii venib, nii, et hold your horses.

Tüüp sümptomid – kõrvetised, sabakondi valu, megavalusad tissid, kerge iiveldus, vesine voolus, sügelev kõht, puusaliigese valu, rahutud jalad, gaasid ja nende valud, valutav selg ja päevade laadne valu. Kusjuures, veits TMI (too much informatoin), aga, kõht on ka lahti olnud enamus päevadel sellest nädalast ja kolmel järjestikusel hommikul ärkasin ka alakõhuvaludega + päeva peale ka valutas vahelduva eduga. Ma juba vahepeal korra jõudsin mõelda, et äkki tahab keegi siin omast peast sündima hakata, aga õnneks läks see üle ja valud ei olnud nii tugevad, et neid algavaks sünnituseks pidada.

Magamisega on ka järjest enam raskusi. Hommiku poole, kui juba valgeks on läinud, ärkan ma iga tund. Ja mitte alati tänu pissihädale. Täiesti lambist. Vaatan seina pealt kella ja üritan uuesti uinuda.
Ja tulge mulle veel ütlema, et ‘maga nüüd nii kaua kui saad, varsti oled ööd ja päevad üleval’. Panniga vastu vahtimist oled kunagi saanud? Ei ole? No vot, praegu võid saada. Ja misasja, nagu saaks üldse ette ära magada või midagi…
Aga üldiselt on mul ikka vedanud. Mulle ei tule keegi eriti targutama mida ja kuidas on õige NENDE ARVATES teha. Ämm on kaugel ja ema on vaikne ning arusaav, tema juba selline ei ole, et tuleks oma arvamust peale suruma. Kui üldse, siis olen hoopis mina see kes arvab, et teab kõige paremini ja üritan kõigile oma arvamust kurgust alla suruda. Ma olen jube kõva õpetaja kah. Vot nüüd tuli maailma tark välja, eks ole, ise ei saa makaronide keetmisegagi teinekord hakkama.

Kaks päeva oli rinnus imelikud valud kah. Ei tea millest? Sain ehk külma kuskil.

Lõhnad hakkasid ka sel nädalal eriti hästi ninna. Ma käisin kaks päeva korteris ringi ja üritasin aru saada kuhu see kass jälle kusenud on, aga mitte kohe ei saanud aru. Mehelt küsisin, et kas tema ei tunne siis seda rõvedat haisu? Ta vaatas mind nagu kuutõbist.
Ja üleüldse, ma kujutan endale juba haisusid ette kah. Mitte keegi ei tunne mitte midagi, peale minu. Minu arvates meie korter haiseb nagu…kole, must ja pesemata auk. Ja ei, mul ei ole jälle üles korrusele naaber ära surnud.

Ja lõpetuseks küsin teilt kahte asja. Esiteks küsin tüdruku nime, mis sisaldaks ‘Anne’t. Anne on mu ema nimi, ja ma tahaksin väga leida midagi mis seostuks temaga. Ja teiseks, et kas teid huvitaks ka selline asi nagu minu sünnitusplaan? Teooria järgi peaksin ma selle täna valmis tegema, et seda siis homme arstiga arutada.