Nädalad lausa vuhisevad mööda ja ma kardan, et enne, kui ma arugi saan, on see laps juba siin. See oleks ikka ülim karma, kui ta otsustaks enne tähtaega tulema hakata…
Ma ütlen ausalt, et mul hakkab süda kiiremini lööma, kui mõtlen, et kuskil kahe kuu pärast oleks juba täiesti okei, kui ta tulla tahaks. KAKS KUUD?! Eeee, see ei saa ju õige olla? :D
Mul pole tema jaoks mitte midagi materiaalselt valmis muretsetud. Ainult need asjad, mis Annust alles jäid, ala lamamistoolid ja kiigud jne. Aga näiteks riided – tühjus. Ja kui olekski riideid, siis poleks mul neid mitte kuhugi panna… Sõbranna tegelt pidi mulle titeriideid saatma, aga ma ei tea mis sealt üldse oodata on, või millal ta paki teele saab panna. Tal oli alles opp jne…

See on ikka suht ulme, sest Annu ajal oli mul selleks ajaks vist isegi apteegis käidud ja hakkasin juba haiglakotile mõtlema, ning sünnitusplaani täitma. :D
Mul on lausa paha tunne, ma ei taha, et beebi mõtleks (mitte, et ta teaks, või aru saaks :D), et ma tema tulekut kuidagi vähem ootan, kui esimese lapse oma. Rasedus lihtsalt möödub nii kiiresti ja raha sulab käte vahelt veel kiiremini. See on see majaomanike suurim rõõm…

Siis vaevab mind veel mõte sellest, et varsti peaks ju fotosessiooni ka paika panema. Pidin Ailile kirjutama, aga ma ei tea ju kus ja kuidas ja mida ma üldse tahan ja mida ma sinna selga panen ja mis ilmad selleks ajaks üldse on jne… Parema meelega ei läheks üldse kugugile, ega teeks midagi. :D Aga pilte samas ikka tahaks ju.
Kaua jokutan, siis jäängi ilma kah. Kaugel see mai enam on…

Ma reedel vaatasin kahe pealt seda ‘nädalalõpp kanal 2ga’ vms. No seal oli see ”padurase” Liina Randpere külaliseks neil… Kalpsas seal sädelevas kleidis ja kontskingadel ringi, ning säras nagu jõulupuu. Ma mõtlesin, et olete te ikka kindlad, et tal seal kleidi all ikka titt on, mitte näiteks…padi? :D
Kõik mis ta rääkis, oli tegelikult ju õige – kui sa oled enne juba diivanisse auku istunud, siis raseduse ajal oled veel hullem ja hädisem. No nii ongi. Ma ei saa ju oodata oma ”vormi” juures, et mul oleks sama kerge olemine, kui temal, kes ta viimaste päevadeni veel treeninguid andis. See naine on minust vast oma 10 aastat vanem ja 110% paremas füüsilises vormis.:D

Mina olengi täpselt selline rase, nagu ta seal näitas – käed ja jalad laiali, suremise nägu ees, keset diivanit selili. Ja süüdistada pole ka selles kedagi, peale iseenda. :D
Igatahes, kadestamisväärselt ilus ja krapsakas rase. Kuigi mul oli sama suur kõht juba kolm kuud tagasi. :D
Ta sai vist nüüd oma beebsu kätte? Huvitav kumb tal sündis ja mis nimeks pandi? Pole nagu kuskil silma veel jäänud, aga olevat ära sünnitanud ju?

Aga kui rääkida minu enesetundest, siis – ilma suuremate muutusteta. Väsimus annab tunda ja seljavalud on ka ikka korralikud, aga no nagu üks kõva Eesti naine ikka – kannatame ära! Kuigi mul on mu lähedastest kahju. Vahel on küll tunne, et neil hakkab kõrvadest sitavett purskama, kui ma veel ühe korra ägisen või ‘I’m too pregnat for this shit’ ütlen. :D

Eile öösel näiteks läksin kööki ja ei teadnud kas hakata nutma, või kedagi mättasse lüüa. Või mõlemat? Keegi kassidest oli keset põrandat rämedalt maha roopinud, külmkapist voolas mingit kahtlast punast vedelikku ja lillepott oli ka aknalaualt maha visatud, nii, et terve lauaalune oli mulda täis, ning lill ise vedeles teisel pool kööki. Ma lihtsalt ütlesin vaikselt ‘aw hell no’ ning astusin selg ees köögist välja…
Aga kuramus – hommikuks ei olnudki lill end ise kokku korjanud, ega külmkapp end ise puhtaks teinud. Rääkimata siis kassioksest, mis ka ikka veel nahhaalselt keset põrandat kükitas. :D

Ma vahepeal jõudsin juba täitsa muretsema hakata. Mulle tundus, et mu keisriarm hakkas valutama… Mitu päeva oli selline ebamugav valu alakõhus. Aga õnneks läks see täpselt siis üle, kui ma juba arstile helistama hakkasin. Ma tõsiselt loodan, et see ei kordu ja sealt mingit suuremat probleemi välja ei kooru.

Viimase kahe nädala jooksul on veel mõni uus asi ilmnenud (või siis mitte nii uus). Näiteks vahepeal kimbutasid mind siin jälle rahutud jalad. Õnneks mitte nii hullult, kui raseduse alguses ja Annu ajal, ning nüüdseks on see juba möödas ka.
Mõni päev tagasi märkasin, et mu labajalad on vist veidikene paistes. See on küll midagi, mida ma Annu ajal kogeda ei saanud.
Ja ma ei tea kas ma olen lihtsalt nii valge, et veresooned paistavad välja, või hakkavad mulle veenilaiendid tekkima. Õnneks mingeid suuri munasid veel üleval ei ole.

Ülejäänud asjad on ikka vanad head – kõrvetised, kuiv nahk, alaseljavalu, vahel ka puusavalu, väsimus, toonused, ”laps kukub kohe välja” tunne jne…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Emmedeklubi lehe andmetel on beebs 34,5cm pikk ja kaalub umbes 700 grammi.
Praegu vaatan Annu beebinnukku, mis on umbes sama suur ja mõtlen, et ta on ikka päris pirakas! Ta haistmismeel on välja arenenud, ta suudab naeratada, kulmu kortsutada ja valu tunda. Ta oskab peopesasid sulgeda, enda sõrme imeda ja käega jalast haarata. Samuti kuuleb beebi juba meie juttu ning näeb valgust, kui näiteks taskulambiga kõhule näidata.
Ja seda viimast Annu siin natukene praktiseerinud ka on. Talle hullupööra meeldib taskulambiga pimedas toas mängida. Jookseb siis mööda tuba ja naerab, nagu homset poleks. Ja no mis mul selle vastu olla saab – las laps mängib, kui laps tahab. :D
Ühe sellise mängu ajal tuli ta ka kõhutitte valgustama, mille peale beebs siis natukene mürgeldama hakkas.

Mina tunnen end aga endiselt väga väsinult ja tahaks ainult vaikselt olla. Üldse ei taha mõelda, et pean poodi minema ja süüa tegema ja koristama ja Annuga ühte, teist ja kolmandat asja tegama, varsti tuleb eksam ja mu sünnipäev ja ma pean veel lisatunde võtma ja seemnete külvamisele peab mõtlema, ning hakkama planeerima, mida, kuhu, kui palju panna jne… Tähendab, tahaks kõike teha ja jõuda, aga ei ole nagu seda energiat. Aga paprikate potti panemisest ma siiski ei pääse, kui tahan ise taimed kasvatada. No tegelikult ei pääse ma mitte millestki, aga paprikad on praegu kriitilises seisus küll. :D

Tegelikult on kõik kättevõtmise asi… Kui juba midagi tegema hakkan, siis saab ju tehtud kah. Lihtsalt see esimene samm – diivanilt püsti tõusmine ja halamise lõpetamine, on raske. Ja no pärast on kõik kohad jälle veidikene valusamad, kui nad muidu oleks, aga noh jah.

Alaselg on niikuinii koguaeg valus ja raske on liikuda, eriti just püsti saada. Kui Annuga maas istun, siis pärast on ikka päris õudne sealt end püsti veeretada. Teistele pakub see vaatepilt muidugi palju nalja, aga mul on küll vahel tunne, et ma nüüd parem jääksingi siia kapi ette – aitäh. :D

See puusajama on ka ikka veidikene tunda andnud, aga mitte nii hullusti, kui eelmisel nädalal.
Ma siin naeran, et ma olen nagu invaliid. Annu tuleb ja hakkab mind näppupidi kuhugile vedama, aga mina ei saa nii kiiresti püsti ega liikuma, kui tema tahaks. Pidevalt ütlen talle, et rahulikumalt-rahulikumalt, ma ei saa nii kiiresti, siis kohandab oma sammu minuga. :D

Ma liigun tõesti nagu pingviin… Eriti peale seda, kui olen veidikene aega vedelenud. Jalalt-jalale, nagu korvpall oleks põlvede vahel. :D

Kõrvetised on ka veidikene hullemaks läinud. Enne andsid need tunda vaid lamades, nüüd pean vahel ikka juba rennie kasutamisele mõtlema. Siiani pole neid veel vaja olnud ja olen suutnud ära kannatada, aga küllap varsti saan neid krõbistama ka hakata.

Eks see enesetunde järsk halvenemine ole tingitud ka sellest, et kõik nii järsult paisus. Keha pole harjunud lihtsalt veel selle järsu tõusuga.
Kaks-kolm nädalat tagasi olin veel ju täitsa kobe, ning vahel kippusin lausa unustama, et ma üldse rase olen. Kõht, va kurivaim, jäi ainult väga ootamatult ette. Ma ei liialda, kui ütlen, et olen mitu korda ehmunud, kui kõhu millegi vastu ära löönud olen. Ma olen ikka harjunud, et tissid lähevad enne kuskile vastu, kui magu. :D

Aga no mis siin imestada, kui arstki ütles, et ma tunnengi end tõenäoliselt nagu 31.nädalat rase naine, sest mu mõõdud on ju sellele vastavad.
Mina ütleksin pigem, et ma tunnen end nagu lõpurase. Või on see Annu aeg mul tõesti nii hästi juba meelest läinud… Praegu mõtlen küll, et ma tundsin end nii sandilt alles kuskil raseduse lõpus, mitte poole peal. Hirmuga juba mõtlen, et mis siis veel 10-15 nädala pärast saab? :D

Olen juba mitu nädalat unustanud mainida, et ma lapse luksumist nüüd tunnen. Mul hakkab vaesekesest lausa kahju. Ikka mitu korda päevas hüppab seal, nagu pallike. Minu arust on see luksumine üks jube-ee asi! :D

Täna hommikul, kui end mõõtsin-kaalusin-pildistasin, siis olin ikka üpriski rõõmus. Ma paisusin nädalaga kõhust vaid pool sentimeetrit (eelmisel nädalal kolm pool cm!), ja kaal langes paari päevaga midagi 800 grammi kanti (eelmisel nädalal oli kaks kilo juures). Vot mida kõike ei tee lihtne muutus – regulaarne söömine. Ja no kommi ei luba endale ka nii kergesti. Pigem võtan siis õuna-pirni ja kui peale seda ka veel suu-uur magusaisu on, luban endale tükikese-paar tumedat shokolaadi.
Järgmisest kuust saan E. Orgu kava jälgima hakata, siis on selle teemaga ka ehk veidikene kergem. Ei pea koguaeg ajusid ragistama, et mida süüa teha – kõik on ilusti ette kirjutatud. See on minu jaoks üks suurimaid plusse üldse – ma lähen vahel päris ahastusse, kui mõtlen, et mida paganat ma täna süüa teen… Iga perenaise õudusunenägu. :D

Seda muidugi ütlen juba praegu, et ma ei hakka end hullult piitsutama. Kui tahan ikka hommikul pudru asemel võikusid süüa, siis söön, tahan, siis võtan selle tükikese shokolaadi ja ei tunne end isegi süüdi. Ma nii palju juba end tunnen, et kui hakkan meeletult piirama ja mõtlema, et ma ei tohi, siis murdun 99,9% tõenäosusega ikkagi. Pigem luban endale midagi ja lähen edasi. Pealegi, praegu ei olegi eesmärk kaalu langetada, lihtsalt normaalsemalt süüa, normaalsematel aegadel.
Suurt kaalulangust tahaksin ma hetkel tegelikult isegi vältida, sest see ei mõju kõhutitele just eriti hästi (rasvade lagunemisel tekib mürki, mis pole lootele hea).

Mõned päevad tagasi sain ühe postituse alla üpriski äratava kommentaari. Ma siin vahepeal kipun jälle unustama, et ma olen ikka pigem õnnega koos, et neid ”kannatusi” üldse läbida saan… See kommentaar tõi mind aga natukene jälle musta pilve pealt alla, mõnele helgemale – parem olen tänulik, et mul üldse on võimalus rase olla ja, et kogu see tittede saamine võrdlemisi kergelt meil käib… 50/50’st on ikka parem, kui mitte midagi.

Aga jamh, sellised lood siis hetkel meie majas. Aga kuidas teil läheb? Paljud mu lugejate seast ”kaaskannatajad” on? Palju teil veel ”kannatada” jäänud on? Kuidas end tunnete, kas kopp on juba ees? Mul veel ei ole, aga lihtsalt veidikene kurnavaks hakkab kiskuma see värk. :D

Pilti jällegi panna ei ole – ma ei suvatsegi hetkel endale karku alla ajada, et mehe telefoni otsima minna. Äkki pärast panen blogi FB lehele selle pildi. Pead ei anna. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!