Rasedusnädal: Kakskümmend viis

Kui ma eile õhtul magama läksin, jõudsin arusaamale, et homme (täna) pean tegema mõõtmised-kaalumised-pildistamised 25+0 nädalaks, siis võib vist öelda, et ma veidikene värisesin. Ma ei jõua ära imestada, KUI kiirelt see aeg ikka läheb. Mee-ee-eeletu lihtsalt!

Igatahes, nüüd on mu suurim ‘häda’ selles, et ma olen vahelduva eduga jalutu.
Ja ma ei liialda mitte millimeetritki, kui ütlen, et ma ei saa vahepeal püsti tõusta, sest paremasse puusa lööb selline valu, nagu see oleks vähemalt viieks jupiks murtud.
Eile õhtul ma näiteks nuuksusin vaikselt ja põhimõtteliselt roomasin voodisse, sest parema jala peale toetuda võimalik ei olnud.
Mäletan, et Annu ajal oli mul ka sama kammajaa (sama jalaga ka kusjuures), aga ikka tunduvalt hiljem.
Heal päeval on kõndides selline tunne, et jalg on veidikene nagu välja väänatud, või midagi, aga lihtsalt puusast. Niisama ei häiri ega valuta, aga annab tunda, kui liigun. Ja no halvemal päeval, nagu näiteks eile õhtul (nii hull ei olegi veel selle rasedusega olnud, kui eile oli), käin longates mööda seinu ja vannun omaette.
Ja mis kõige haigem, see tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Ma kujutan ette, et mees arvas küll eile, et ma tsirkust teen. Kööki läksin mööda seina, nuuksudes, ja tagasi tulin, nagu poleks mitte midagi juhtunud… :D
Aga pluss on see, et seljavalu jääb selle valu varju! Nädal tagasi oli veel mu suurimaks mureks just alaseljavalu, mis kergelt meeletuks juba kiskus.
Ausalt, selline tunne on, et surm ei saa enam kaugel olla, sest mu lihased ja liigesed ütlevad lihtsalt ükshaaval üles. :D

Õnneks praegu selle koha peal enamus mu hädad ka lõppevad, sest need kõrvetised, kahe jala vahel olev raskustunne jms, on täitsa köömes. Inimene pidi ju kõigega harjuma, ka poomisega. Alguses siputab natukene, aga pärast jääb ju täitsa rahulikuks. :D

Oh jah, nagu näha, siis pole ma veel oma väsimusest ka üle saanud. Tekib juba tunne, et ma olen kergelt diliiriumis.
Alles ükspäev seletasin sõbrannale midagi hoogsalt ja imestasin, et ta pool aega vaatas mind nagu hullumeelset – ta ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin.
Annu ajal oli sellega vähemalt hea kerge – mine ja maga, millal iganes soov tekib. Nõnda ma vist enamus rasedusest tegingi kolme tunniseid lõunauinakuid, nagu väike beebi. Mmmmmmm, nii mõnus…
Praegu olen ma lihtsalt füüsiliselt ja emotsionaalselt nii väsinud, et tahaks ühe korraliku talveune ette võtta. Aga üks karupoeg ei oleks sellega vist eriti päri…

Muide, täna panin eelmise raseduse ajal 39+0 tehtud kõhukipsi endale peale, ja sain kergelt muiata. Kõht oli peaaegu sama suur, aga kõik muu oli kolm korda väiksem. Kuhu mu rinnad kadusid? :D

Positiivse noodi alt, siis laps hakkas end jälle liigutama. Eile tegi sellist mürglit, et mu kõhunahad ka vist ragisesid. Mürgeldamise lõpetas venitusharjutustega. Ma nagu mäletaksin, et Annu ajal oli selline sirutamine alles 30+ nädalal. No ala, et laps lükkab jala sulle ribide vahele ja siis sa üritad seda vaikselt-vaikselt tagasi suruda, sest muidu lendab kohe midagi. :D

Igatahes, ma olen jalutu ja suren kohe haigutamise kätte, aga kuidas teil läheb? :D

P.S Pool postitust mõtlesin, et kas mu laused üldse mingisugusegi nurga alt loogiliselt kõlavad, aga jamh… Nagu näha, siis midagi paremat ma ka välja hetkel ei mõelnud. Lähen parem mugin ühe granaatõuna ära ja saan raualaksu. Võib-olla täna joppab ja Annu magab ka veidikene kauem, kui pool tundi. Saaks ka kümme minutit ”magada” ehk…

P.S.2. Ma iga jumala nädal üritan siia lõppu kohe kõhust pildi ka lisada, aga alati on sellega mingi jama. Millal on need pildid mehe telefonis, millal lihtsalt kadunud ja vahel, nagu näiteks täna ja praegu, ei suvatse telefon lihtsalt koostööd teha ja taob mingeid errorieid ette. Ma ausõna ei jaksa praegu sellega võidelda. Vaadake mu punu teistest postitustest ja mõelge sinna veel 5 cm otsa, siis saate aimu, kui suur ma praegu umbes olen. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend üks ja kakskümmend kaks

Seda on lausa imelik kirjagi panna, mu sees on kakskümmend kaks nädalat vana beebike… Aeg ikka lippab meeletu kiirusega. Alles ma alustasin nende postituste tegemisega ju?

Ma pole endiselt beebile mitte midagi ostnud, ja ma hakkan juba kergelt ära flippima, sest aeg saaks nagu juba otsa. Ja osta on vaja veel palju. Ma pole veel isegi uurima hakanud mida selle vankri teemaga teha. Ma arvan, et ma ei hakka uut vankrit ikkagi ostma. Vähemalt mitte kohe. Prooviks enne mingit seisulauda, või seda pukki, kus vanem laps istuda saab. Aga milline sobib Hartanile, palju see maksab ja kas kokkuvõttes tasub üldse ära, kui selle hinnaga saaks juba pmt kaksikute vankri… Alustuseks ehk muretsen hoopiski kandelina ja panen beebi#2 sinna. Nüüd on mul kahju, et oma mobywrapy ära müüsin…
Mind natukene hirmutab see mõte, et Annu saaks vabalt liikuda – seisulaualt või pukilt saab ta ju ise ära tulla, aga vankris on ta ilusti kinni. Ma arvan, et ta ei püsiks mul eluski seal seisulaual, kui me nt poes oleme. Ja see pilt, kuidas ma teda mööda poodi taga ajan, endal korv ühes käes ja titt käruga teises käes – ma ei suuda seda mitte kuidagi meeldivana ette kujutada. :D

DSC_0077

Ehk tekitab minus seda ”aeg saab kohe otsa” tunnet ka see, et ma olen juba mitu korda unes näinud, et sünnitan enneaegse lase.
Ma ei saa aru kust mul see ”hirm” tuleb, et ma koguaeg seda unes näen. Ma ei ole sellele isegi mõelnud ja alati pigem kindel olnud, et ega see beebi enne oma tähetaega küll välja ei vupsa.
Alles eile öösel nägin ma unes, kuidas ma enneaegselt sünnitama läksin ja beebi asemel sain ma sülle KANA. Kana, kes ei võtnud rinda ja ma olin meeleheitel – kuidas ma siis ei saa oma last rinnaga toita, noh KUIDA, ahh? Et noh… jah.
Rinnaga toitmisest rääkides – Annu sai eile viimast korda tissi… Lasin mehel sellest ka pilte teha ja sain paar päris armast mälestust… Me mõlemad oleme kurvad, aga tema ikkagi rohkem. Ma usun, et see võõrutamine oli praegu meie jaoks õige otsus. Peale sellega alustamist on Annu palju iseseisvam. Ma usun, et see ise uinumise värk oli ka kõik tissitamise taga kuidagi kinni… Ja küllap tuleb see väike puhkus ka mulle endale kasuks.

Kõhubeebs on nüüd juba nii suur ja tugev, et annab mulle ikka päris korralikke matsusid. Kõht käib vahepeal kahte lehte… Kuigi see oleneb ikka suuresti tema asendist. Praegu on ta vist end ringi pööranud ja siblib käte-jalgadega mu selja poole, sest ma ei tunne teda erit palju. Sellest on muidugi kahju…
See rasedus kuidagi ”ununeb” mul vahel ära. Üsna tihti ma lausa mõtlen õhtul, et kas ma üldse olen teda täna tundnud? Aga üldiselt, kui Annu on juba magama jäänud ja ma rahulikult leban, hakkab tema möllama ja siis me suhtleme. :)

Ma ikka mõtlen koguaeg, kui tänulik ma olen, et mu lapsed on terved ja kõik on hästi. Olen viimasel ajal kogemata nii palju õudukaid lugenud, et… võeh. Ma ei suuda nende emade valu ette kujutada ja loodan, et ma ei pea seda kunagi kogema. Pisarad lausa kipuvad silma, kui mõtlen, et minu beebidega midagi sellist juhtuks… Kuidas üldse millestki sellisest üle saadakse, või kust see jõud võetakse, et edasi elada. Mina vist ei suudaks…

Sümptomite kohapealt nii palju, et ega muud eriti hullu veel ei ole, kui seljavalu, kergemad kõrvetised (Annu ajal ma ikka põlesin juba täiega sel ajal) ja rinnad on valusad (see võib ka võõrutamisest ju olla praegu). Väsimus muutub ka ikka aina hullemaks. Vahel pole üldse energiat, et üles tõusta. Tahaks lihtsalt lamada ja olla, mitte koristada, kokata, Annu järgi joosta… Võhma ka pole üldse – no ma lihtsalt ei jaksa Annuga joosta ja mürada, eriti veel õues ja külmaga…

Tegelikult üks kõige nõmedamaid ”sümptomeid” on hoopiski see, et ma pean koguaeg korralikult sööma. Muidu on selline tunne, et võin minestada. Olen mitu-mitu korda järsu pearingluse tõttu keset põrandat maha istunud, sest muidu oleks pilt tasku läinud. Ma lausa kardan, et mis siis saab, kui ma ükskord tõesti ära minestan ja pea näiteks kapi vastu ära löön – mis siis Annust saab, kui mees tööl on vms. Ei taha mõeldagi!

22. nädal möödus enamus ka haiguse tähe all. Ma pole siiani veel päris terveks saanud. Ikka on veidikene halb olla, kurk on vahel valus ja ajab köhima. Ma lausa kartsin, et ehk olen ka selle tõve endale külge saanud, millest uudised räägivad, aga mul pole õnneks palavikku olnud. Mitte, et ma oleksin 100% kindel, mis need sümptomid selle haiguse puhul üldse olema peaksid…
See viimane nädal oli üldse tüütu. Me ei saanud mitu päeva õuegi ja selline ”appi-ma-ei-suuda-enam” tunne tekkis. Rutiin on hea, aga liigne rutiin – vot seda ma ei suuda kannatada.

Lumi sulas ka nii ruttu ära, et me ei saanud lumememmegi teha. Ma nii ootasin seda, et ilm korraks soojaks läheks, ja saaks sulalumega mängida… Seda ootasin ka, et saaksin pildistamise osas ühe ”katse” õues järgi teha, aga noh, lumi on ju lännu. :D

Btw, kas ma olen ainus, kelle arust on sajandi armastus viimasel ajal täielik bullshit? Ma ei tea, minu jaoks kaotas see oma võlu, kui Hürrem välja vahetati. Ma A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T ei salli, kui näitlejaid vahetatakse. Ma saan selle vajalikusest aru, aga vaatajana ma seda ei salli. :D

Aga ma lähen nüüd joon oma teed edasi, ning hakkan õhtusöögi peale mõtlema…

DSC_0002



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend – iga päevaga lähemal

Pool rasedust on läbi. See tähendab, et iga hetkega on rohkem läbitud, kui veel minna jäänud on… Ma olen vägavägaväga elevil, aga samas kurb. Kuna see on tõenäoliselt mu viimane rasedus (vähemalt lähima 10 aasta jooksul), siis tahan ma sellest maksimumi võtta.

Ma pole kunagi suutnud samastuda naistega, kes raseduse ajal end väga koledatena tunnevad. Tegelikult isegi see riivab silma, kui keegi end tõsisel toonil vaalaks nimetab.
Minu arust on rasedad isegi siis ilusad, kui nei on ‘halb juuste päev’, kui nende näol on vistrikke või silmade all ilutsevad tumedad sõõrid. Rasedates lihtsalt on see ‘miski’.
Mina olen end alati rasedana imeliselt tundnud. Minu arvates mu kõht kaunistab mind ja mulle meeldib seda eksponeerida. Isegi siis, kui keegi teine veel arugi ei saa, et ma rase olen ja mind peetakse lihtsalt paksuks, kes end viineriks riietanud on. Praegu on jube naljakas vaadata tagasi piltidele, kus pidasin end nii-ii selgelt rasedakõhuga rasedaks. Tegelikult oli seal 99% gaasid ja pekk, ning heal juhul 1% beebi. :D

Aga kes olen mina, et öelda, kuidas keegi end tunda võib, eksole. Ma kujutan tegelikult ette küll, et kui sul on enne rasedust olnud suure vaevaga vormi aetud keha, siis kaalunumbrite suurenemine ja ümbermõõtude paisumine, võib päris suur draama tunduda…

Igatahes, minu arvates on mul nüüd käes raseduse kõige mõnusam aeg. Liigutused on iga päevaga aina tugevamad ja kõht ka mõnusalt suur. Ainus miinus ongi see, et iga heaga peab kaasnema ka veidikene halba. Minu puhul on see halb praegu kindlasti seljavalu. Ei möödu hetkegi, kui mu selg poleks kange. Vaid vahetult peale masseerimist, on hea olla.
Õhtul voodisse visates ja tundes, kuidas kõik asjad ‘omale kohale’ vajuvad, tahaks nutta. Aga ma tean, et see saab (ja läheb) aina hullemaks. Kuni on möödas. Aaga sinna on vähemalt 20 nädalat aega. :D
Well, vähemalt teeb Annu mulle hommikuti oma jalgadega massaaži. Nii seljale, kui ka näkku, kaelale, kõhule, silmaauku, kurgule… You name it. Et ikka kõik saaks pehmeks tallatud… :D

Lisaks seljavalule esineb ka kergemaid kõrvetisi, toonuseid ja nahk on ka meeletult kuiv.

Ja ma arvan, et mitte kellelegi pole märkamata jäänud mu hormoonid, mis on ikka vääääga rasedad. Endiselt – see on minu jaoks nii uus asi, ning nagu näha, siis ma ei händeli seda just eriti hästi veel. :D

See rasedus erineb eelmisest ka selle poolest, et nüüd on mul vahel väga kindlad isud.
Viimasel ajal tahaks koguaeg värsketest kartulitest praekartuleid ja peekonit õgida, ning kartulite viilud peavad olema imeõhukesed – jumal tänatud, et mul selleks kombain olemas on. Popkorn kõlab ka väga hästi ja eelmisel nädalal viskasin ostukorvi ka paki vahukomme. Õhtul ”grillisin” neid pliidi all. Kaks tükki sõin ära ja rohkem ei tahtnud neid näha ka mitte.

Ma sain üksõhtu ataki, kui vetsus käisin ja nuuskasin, ning pärast potis verist paberit nägin. Õnneks tuli välja, et ma kõigest NUUSKASIN verd ja lapsega on siiski kõik korras. Vasak nina pool on seest nii valus, nagu keegi oleks seal mul sukavardaga adenoide opereerimas käinud.

Söömisega on ikka viletsalt. Kui ma korralikult ei söö, siis on jube halb olla, pea hakkab ringi käima ja tekib tunne, et kohe saab jaks otsa, ning ma lihtsalt suren kohe maha.

Ahjude kütmine muutub ka varsti raskeks, sest ma ei suuda end enam seina ja ahju vahele pressida, et siibrit lahti teha… :D

Positiivsema poole pealt siis nii palju, et liigutused on juba mõnusalt tuntavad. Nii, kui pikali viskan, hakatakse mind togima. Eile sain naba juurde sellise matsu, et läpakas tahtis ka maha kukkuda. :D Aga täna pole ta näiteks veel kordagi tuntavalt liigutanud, ja lõuna on juba käes…

Igatahes, ma tahan seda rasedust täiel rinnal nautida, oma kõtukest silitada, lapse liigutusi tunda ja teha kõike ”ninnunännut”. Jumal teab millal ja kas üldse, ma seda jälle kogeda saan…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Allergoloog, looteanatoomia, beebi#2 sugu ja palju muud

Mõned päevad tagasi käisime siis Tartus, et käia läbi allergoloogi juurest, kes oli Annu tagasi kontrolli kutsunud, ja uurida kas beebi#2’ga on kõik korras, ning mis seal kõhus täpsemalt toimub.

Kuna me oleme jalamehed praegu ja peame bussiga liiklema, siis läksimegi vapralt hommikul bussile. Ikka koos vankriga. Aga tuli välja, et mõni tark mees oli otsustanud esmaspäeva hommikul, kui kõik inimesed tööle ja kooli lähevad, saata nii väikse bussi, et sel puudus isegi võimalus oma kotte ja kohvreid kuskile alla ära panna. Seega pidin vankri bussijaama maha jätma ja mees vedas Annut terve ülejäänud päeva süles…

Buss oli puupüsti täis ja üks prouakene tegi seal veel draamat, et tema ei taha oma kotti maha panna, seal on must ja märg! Ning hõivas oma kotinärakaga koha, kuhu oleks võinud istuda kasvõi üks vanaproua, kes pidi nüüd püsti seisma. Oleks siis vähemalt oma kohtagi pakkunud, aga ei. Mitu inimest julgesid talle märkuse teha ja öelda, et ostku siis lisapiletki oma kotile, aga tema siis pani vastu, et nad kõik on nii-ii-ii õelad! :D
Üks väike naisterahvas krabas veel oma suuuure reisikohvrigi sülle, mis siis, et see oli sama suur, kui naine ise. Ja too prouakene ei saanud nüüd oma käekottigi sülle võetud, saate aru. :D

Muide, Tartu kõnniteed on tunduvalt hullemas seisus, kui siin, meie väikelinna omad. Sellist soga ja plöga pole ma ammu kohanud. Pahkluuni sopa sees trampimine tõmbas mul ikka kopsu korralikult kokku. :D

Kuna olin ultraheli aja pannud Annemaia allergoloogi järgi, siis esmalt pidimegi minema lastehaiglasse.
Arst vaatas siis Annu naha üle ja tõdes, et midagi hullu ta ei näe. Pean vaid niisutava kreemiga kreemitamist jätkama, kui tunen, et selleks vajadus tekib.
Määras ka uued testid, et vaadata kas ja kui palju allergia taandunud on, või ehk on midagi uut juurde tekkinud. Õnneks tuli välja, et lehmapiima oma on tal täielikult kadunud ja uusi juurde pole ka tekkinud. Alles on vaid munavalge ja -kollase allergia, mis suure tõenäosusega mööduvad selleks ajaks, kui Annu kaks saab.

Pean tõdema, et ma ei ajanud Annu menüüs näpuga järge, et ta jumala eest ei saaks piima, ega ka muna, ja ei tähendanud mina mingeid erilisi probleeme. Ei süganud ta end kuskilt, ei tekkinud löövet ega midagi. Käed ja jalad on vahepeal veidikene karedad, aga ma kardan, et see on pigem sellest, et ma pean teda koguaeg pesema ja meie vesi pole just teab mis hea. Mõni õhtul kreemitamist ja asi jälle korras.

Ta saab ikka minu tassist igal õhtul piima juua (+ pidevalt joob jogurtit, sööb kohupiima jms), kui tahtis ja sõi praemunagi, kui isu oli. Ja no muidugi teiste toitude sees saab ta ka pidevalt muna. Ning ei ole mina pannud tähele, et midagi hullemaks oleks läinud. Aga arst tegi sel esimesel visiidil küll sellist draamat, nagu laps sureks kohe maha, kui lonksu piima saab, või muna kasvõi unes näeb. :D Määras meile veel toitumisnõustaja juurde külastusegi, et saaksin aimu kuidas pean edaspidi neid toiduaineid vältima ja millega asendama. Aga samas pigem üle reageerida, kui lihtsalt käega lüüa, nagu siin mõnel arstil kombeks on.

Järgmine peatus oli siis ultraheli.

Kabinetis selgus, et mul on kellegi teise saatekiri hoopis kaasas. Ämmaemand oli mulle kogemata andnud kellegi 41-aastase Maali saatekirja. :D Õnneks sellest probleemi ei tekkinud ja ultraheli sai ikka tehtud.

Beebi on igati terve ja tubli, kõik on omal kohal ja täpselt nii nagu peab. Nagu ma arvanud olingi, siis oli ta peaseisus. Kui ta risti oli, siis valutasid mu munasarjad, nagu keegi teritaks neil nuge, aga nüüd pean ma hoopiski pidevalt vetsu vahet jooksma. Ju ta siis surub pea peal olles kuidagi rohkem põiele, või ma ei tea. Ja no südamelöökide järgi saan ma ka veel aru, et mis pidi ta on. Kui leian löögid vaagnaluu juurest, on ta risti, kui häbemeluu juurest, on ta peaseisus ja kui naba lähedalt, siis on ta tuharseisus.
Platsenta ongi eesseinas, nagu ma arvasin, aga õnneks see armi ei sega ja hetkel sellega probleeme ei ole.
Kasvult on ta ka peaaegu nädalakese ees. Minu arvutuste ja varasemate ultrahelide järgi oleks ta esmaspäeval pidanud olema 20+1, aga see ultraheli näitas beebi suuruseks 21+0. Kui enne oli TA 5.juuni, siis selle UH’i järgi 30.mai. No ja päevade (ja 12.ndl UH’i) järgi vapsee 24.mai… Aga ma arvan, et küllap ta ikka üle läheb, või sinna 5.juuni kanti jääb.
Annuga mul polnud kunagi sellist jama, alles lõpus hakkasid kuupäevad kõikuma. Aga beebi#2’ga näitab iga UH eri aega (samas, kõik on erinevates kohtades tehtud ka). Küll ta on kaks nädalat kasvust maas, küll nädal ees jne… :D

Sugu, ta väike sindrinahk, meile ei näidanudki. Nabanöör oli jalgade vahel ja mitte mingi nurga alt ei olnud näha. Mina jõudsin küll juba nelisada atakki saada, sest kord nägin ma nokut ja kord hamburgerit (tüdruk=kolm joont), siis jälle nokut jne. Aga tuleb välja, et ma ei näinud mitte midagi, peale tavalise tagumiku. :D

Selle kogemusega olin ma väga rahul. Masin oli nii-ii-ii palju kordi parem, kui need kökatsid siin haiglates ja mulle oli lausa eraldi ekraan! Tavaliselt a) mina ei näe mitte midagi b) pean kael kõveras kuskile nurga taha vahtima.
Ma seda beebit polnudki ultrahelis õieti ju näinud. Ainult korra, siis kui ta oli veel herne suurune vilkuv kera… Nii mõnus oli vaadata tema väikseid käekesi ja jalakesi. Kõik oli nii ilusti näha ja ei olnudki ‘siil udus’… Ma oleksin seal pmt võinud varbaid lugeda. Jube kiirelt sai ainult läbi, ma oleksingi võinud sinna jääda. :D

Nüüd, kui ta juba tugevamalt liigutab, tekib ikka selline hea tunne sisse, ja teatud side hakkab tekkima. Muidu nagu ei adunudki veel, et uus beebi, või miskit… Veidikene kahju on küll, et sugu teada ei saanud. Minu arust see teeb asja kuidagi veel… reaalsemaks, lähedasemaks. Saad mõelda, et vot minu poja, või, et minu tütrekene… Saaks kindlama mõttega nimesid vaadata või riideid muretseda… Nüüd ma ei teagi kas peaksin oma ’it’s a boy!’ särgi maha müüma, või selga ajama. :D
Imelik nüüd mõeldagi, et ma seda särki nii mitmel korral uhkusega kandsin, endal plika kõhus. :D

Soo teada saamisele lootsin ma ka sellepärast, et hakata lõpuks ettevalmistusi tegema. Kui ma Annuga nii kaugel olin, olid mul juba vanker, voodi ja jumal teab mis kõik olemas, riietest rääkimata. Beebi#2’le pole ma aga mitte midagi ostnud, peale kõvera mängumati, mille ma ka hea meelega müüjale tagasi saatnud oleksin. Annu riided olen ma kõik juba ära hävitanud, nii, et need tuleb ka kõik nii, ehk naa uued osta. Isegi, kui sünniks teine tüdruk.

Kui rääkida sellest, et mis ma ise kogu sellest soo teemast arvan, siis… Ühel päeval mõtlen, et raudselt on ta tüdruk, teisel olen jälle kindel, et küllap ta ikka poisiks osutub. Ja see teadmatus käib mulle tegelikult närvidele. Tahaks talle kindlalt viidata, mitte koguaeg rääkida ‘poeg, või tütar’ ja ‘õde, või vend’. Muidu ma soost eriti nagu ei hooligi. Poeg siis poeg. Tütar siis tütar, aga saaks selguse majja! :D

Ma olen alati mõelnud, et tahaks nelja last. Et, kui esimene on tüdruk, siis võiks teine ka tüdruk olla, ja hiljem saaks ideaalis siis veel kaks poissi ka. Aga nüüd on see ideaal vastu taevast lennanud, sest nelja last ma ilmselgelt sünnitama ju ei hakka… Keegi peab nad suureks ka kasvatama ja aitama koolid lõpetada, ilma, et nad peaksid selle kõrvalt hullult tööd rügama, või üldse pooleli jätma… Neli last korraga gümnaasiumis, kutsekas, ülikoolis – kusiganes nad olla tahavad – raskeks, kui mitte võimatuks läheks. :D

Aga mu silmade ees virvendab ikkagi pilt neljast lapsest. Kaks plikat, kes koos nukkudega mängivad, riiete pärast kaklevad ja hilisemas elus teineteisele asendamatuteks sõbrannadeks osutuvad. Ning kaks poisikest, kes koos oma poiste mänge mängivad ja parimad sõbrad on.
Ma arvan, et tüdruk ja poiss ei kasvaks nii lähedasteks, kui näiteks kaks tüdrukut, või kaks poissi. Mingil hetkel tekivad neil ju ikka erinevad huvid ja mängud, ning siis oleksid nad jälle justkui ‘üksi’.
Mehe pärast loodan, et saame poja. Siis on tal vabandus autodega mängida, ajal, mil mina ninapidi nukumajas istun. Aga Annu pärast tahaksin tütart, sest noh, just rääkisin sellest.

Aga noh, kuna ma ei plaani rohkem lapsi saada, siis oleks ju tore, kui meil oleks poeg ka. Saaksime mõlema kasvatamise kogemuse ja ‘komplekt oleks koos’ (hehh, rumal väljend!).
Kuigi süda tunneb, et kaks on vähe ja mu beebiisu veel ei rauge, siis… Mingil hetkel tuleb ikkagi kahjuks mõistuse häält kuulata. Vaatame seda hullumeelset tittede isu asja siis, kui beebi#2 sündinud on, eksole. :D
Ma isegi loodan, et mul läheb see kohutav titeisu ära, sest muidu on küll jube raske neid lõpmatuseni mitte saada.
Mitte, et ma sooviksin jälle raske tervisega beebit, kes selle isu oma nutmisega ära tapaks. :D

Ühesõnaga, tulgu kes tuleb – me võtame ta avalisüli ja suure armastusega vastu!

P.S ärge pange seda smailide merd tähele, ma olen nii harjunud iga lause lõppu juustukerasid laduma, et siingi tekib koguaeg tunne, et tahaks… Äkki muidu ei saa keegi aru, et see on nali, või, et ma mõtlen seda huumoriga. :)

10978594_969446743080616_4517078732017218200_n

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kaheksateist ja üheksateist

Kõige suurem muutus neil nädalatel oli see, et lõpuks hakkasin kindlaid liigutusi tundma. 17+4 sain esimesed tugevad müksud.
Ma millegipärast arvasin, et sel ajal möllas Annu juba nagu segane, aga läksin praegu otsima tema ajal kirjutatud vihikuid, ning temaga sain ma esimesed kõvad laksud ka alles 17+5. Kõigest päev hiljem, kui beebi#2’ga. Ja siis olin ma veel mitukümmend kilo raskem… Nii palju siis sellest, et teise rasedusega tunned liigutused varem ära.
Ja selles olin ma ka kindel, et Annuga tundsin ma 19+ nädalal juba pidevaid liigutusi, aga endalegi üllatuseks olin ma tema beebiblogis täpselt sama kirjutanud, mis mul praegugi mõtteis on. Saan päeva peale paar üksikut müksu ja regulaarsetest liigutustest pole veel haisugi. Üks ühele!

Mulle tegelikult ei meeldi kohe üldseeeee oma vanu postitusi lugeda. Ma vajun häbi pärast maa alla, ning tahaks neid kohe ümber kirjutama hakata. No mida lauseehitust ja sõnakasutust, miks ometi? Miks? Kuidas te üldse sel ajal suutsite mu iba lugeda? Oehh, õudne…

Igatahes. Pole mul suurt häda midagi. Kuigi seljavalud on jälle tunduvalt hullemaks läinud ja magusaisu võtab ka silmanägemise ära (seda teeb ka ülihelikiirusel kasvav kaalunumber tegelikult).
Alaselg on ikka päris kibe. Seal on mingid kaks punkti, mis teevad meeletult haiget…
Kõrvetised läksid ka järsult hullemaks. Ilmselt oli süüdi selles mu toitumine, mis kippus liiga vürtsikaks, sest praegu on asi jälle parem. Muidu ma vihkan vürtse, aga praegu uhasin neid toidu peale ja toidu alla. Ime siis, et Annu söögist keeldus.
Toitumise osas on tegelikult toimunud pööre paremuse poole. Niivõrd, kuivõrd. Magusa ahmimisest me siinkohal ei räägi. :D
Ma pole kunagi kala söönud. Mulle ei meeldinud need väiksed rõvedad luud, mis kurku kinni jäävad. Aga tuleb välja, et mitte kõik kalad ei ole sellised, nagu mina siiani saanud olin… Ühesõnaga, ma sain oma lapsepõlvetraumast üle ja vitsutan nüüd nii palju lõhet ja forelli näost sisse, et teistel on siin juba sellest kopp ees.
Lisaks olen meie menüüsse lisanud palju juurikaid. Õpin siin vaikselt kuidas need toidu sisse niimoodi ära peita, et teised aru ei saa. :D
Aga, et kõik ikka nii roosiline ei oleks, siis on mind tabanud järjekordne magusa ahmimise needus ja nüüd teen ma vist need nädalad ühe päevaga tasa, mis vahepeal sellest kraamist eemal olin. See on ko-hu-tav. Poes pean ka nendest lettidest kaarega mööda käima ja kui on valida kas minna kassade juurde läbi haisva pesupulbrileti, või läbi kommiparadiisi, siis hoian nina kinni ja suundun gaasimaski paludes pesuvahenditesse… Jube kaval trikk ju panna magusalett täpselt kassade ette, et inimene peaks ikka sealt läbi kõndima ja saaks oma korvi saasta täis laduda. :D

Energiat mul ka justkui on, kui olen enam-vähemgi magada saanud. Aga võhmast pole seevastu enam haisugi. No ei jaksa mina selle Annuga õues möllata ja talle kelguga kiireid sõitusid teha. Rääkimata siis sellest, et jaksan ilma ähkimata ta liumäe otsa tõmmata. Ise mehega ehitasime keset hoovi väikse mäe.
Vahel on niisamagi õhust justkui puudu ja tekib kerge lämbumise tunne.

No mis siis veel… Peale selle, et külm on ja meil on kuuris viimased puud? :D Siin on nii suured ahjud, et neid on täiesti ulmeee soojaks saada. No samas, toad on ka väga suured…
Aga ma nüüd lippan oma konnapoega päästma, ärkas teine mega õnnetult ja ulub mul siin nüüd nagu viimne päev oleks käes.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!