Mälestuste radadel ja another day in this hellhole

Annemaial pole enam palavikku. Vähemalt hetkel. Aga täna hommikul selgus haiguse salapärane põhjus ka. Hambad. Lõpuks siis paistab ülevalt üks valge täpp. Ige on jube paistes ja mul pole geeli ka. Annu ei saa korralikult süüagi. Tänane öö oli ka jube. Ta nuttis ko-gu-aeg. Ja ma ei saanud aru miks! Alles hommikul nägin lõpuks seda triipu. Võiks juba lõikuda, siis saaks vaevast lahti. Aga kauaks. Järgmine peab ju ka kohe otsa tulema. Seega panen juba küünlad ja geelid valmis. Imelik, alumised kaks tulid palju kergemalt. Ma olen nagu kuulnud, et kihvad teevad hullult haiget, aga, et ka need lõikehambad nii hullud on… Oh jah, mu vaene beebikene. Võtaks selle valu ja haiguse kõik endale, kui vaid saaks!

Käisin eile lakas kolamas ja oma vanu asju vaatamas. Nagu arvata oli, siis olid mu kastid läbi soritud ja teibid lipendasid. No pane kuhu tahad, ikka kisutakse laiali! Aga vähemalt oli kõik alles. Erinevalt mu venna asjadest. Tema cäpsid ja kleepsud, tsäksi kogu ja muu pudi, oli kõik laiali pekstud. No nii kurjaks ajab mida mu lapsepõlvekoduga tehtud on!

Aga naerma ajas see, et ema patja kaunistas minu joonistusega padjapüür. Saage tuttavaks, see on mu peika Kuki! Ärge küsige miks tal naise ripsmed on. :D

DSC_0171

See joonistus kaunistab ema voodipeatsit. Nagu näha siis õigekiri on mul terve elu 5+ olnud!

DSC_0174

Kunagi, mingi 10 aastat tagasi, võitsin ma ühe joonistuskonkursi, ning sain endale sellise laheda komplekti, millega saab akendele pilte joonistada. Ja ma siis joonistasin KÕIK aknad pilte täis. Ja vana kurat ka ei saa neid sealt enam maha! 10 aastaga on need mõnusalt ära pleekinud ka. Tahad puhtaks saada, siis vaheta aknad ära. :D

DSC_0175

DSC_0176

Neid lilli on ema igal kevadel juba mingi 15 aastat vist kasvatanud. Esimesed seemned tõin mina naabrinaiselt, kui tema poisse ”hoidmas” käisin. Uskumatu. Ja praegu on need poisid juba täismehed.

DSC_0177

Leidsin lakast oma esimese korraliku nuku ka. Ma mäletan nii hästi, kui vaimustuses ma sellest olin. Aga vanaema võttis selle mul käest ära, et ma seda ära ei lõhuks. Ja noh, hästi tegi. Ma oleks tõenäoliselt selle kuhugi lehma joogivee vanni ära uputanud ja talle poisipea lõiganud. :D

DSC_0178

Ja nüüd, 15 aastat hiljem, mängib sellega minu tütar. Kreisiiiiii.

DSC_0182DSC_0185

Ühes selle nukuga, leidsin ma ka oma vanad kaisukad. Need on need kõige kõigemad, mille ma hoolega ära peitsin, et nad ikka alles jääksid ja pätid, kes siin ”tööl” käivad, ei saaks neid laiali tassida. Nad on räsitud ja mustad, aga igal ühel on oma eriline lugu.

DSC_0180

Näiteks, vasakul, see kõige äärmine, tema on Roosa (nii originaalne!). Tema sain mingi Ingmani jäätisekampaaniast (või andis sõbranna ta mulle, sest mina ei võitnud kunagi?). Tema kõrval on üks siil, selle tõi mulle mu vend. Ma ei mäletagi enam mis puhuks. Siili selja taga on üks kirju kass, selle tõi mulle vääääga ammu üks tuttav sünnipäevaks, nagu ka selle roosal padjal istuva puudli. Kassi kõrval on üks kollase-valge ja roosa kirju karu. See on siit kogust ilmselt üks vanimaid lelusid. Selle tõi mulle sugulane haiglasse, kui Tartus neeruopil olin. Võehh, kui jube see kogemus oli. Olin kaks nädalat haiglas ja ema käis ülepäeviti mind vaatamas. Olin kõigest 7-aastane…

Selle pruuni ja karvase karu päritolus ei ole ma enam kindel. Pakun, et see on pärit kuskilt kaltsukast. Too pruuni ja valgega koer on sünnipäevaks saadud. Ja selle väikse lehma tõid isa ja vend Saksamaalt. See on veel igavesti lahe, sest teeb häält, kui kõhule vajutad.

Käisime eile öösel mehega jalutamas ka, ning iga sammuga veendusime aina enam, et see koht on siin ikka nii põhja käinud, et paha hakkab. Kõik vedeleb laiali, mädaned ja on puruks sõidetud. Ime siis, et vargad minema ei tassi kõike, kui asjad nii pilla-palla on. Mine ja korja ainult.

Aga taevas oli ilus. Nagu vanasti. Meenus see aeg, kui mehega alles sebima hakkasime, ning hommikuni karjamaal jalutades juttu puhusime. Oli meie esimene ”kohtingki” ju karjamaal, sest läksime hobust otsima. See oli esimene kord, kui ta mul ümbert kinni võttis ja me niiöelda koos jalutasime. Täitsa naljakas kohe, kuidas ma öösiti oma toast välja hiilisin ja pärast tuppa tagasi roomasin. Sõna otseses mõttes ROOMASIN, sest muidu oleks vanamees mind näinud. Mul olid ikka sellised süsteemid, et karju appi. Minu toas oli ketiga lukk. Mina, va kavalpea, muukisin ühe lüli lahti, nii, et ketti sai ka väljastpoolt avada. Ma siis hiilisin öösel õue ja panin ukse väljastpoolt lukku tagasi, roomasin üle köögi, üritasin välisukse võimalikult vaikselt lahti teha (eks sa ürita spiooni mängida, kui uks kriuksub!), välja lipsata ja sama vaikselt ka teise ukse avada. Täielik närvikõdi, et kas jääd vahele, või ei. :D

Järgmisel päeval pidi juba enne kukke ja koitu üleval olema, sest muidu sai ema aru, et ahhaaaa, oled jälle väljas käinud jahh?! :D

DSC_0199

Miks trükkida valmis nii palju lapsi, kui sa ei saa nende ohjeldamisega ise hakkama

Käisin täna Annemaiaga arsti juures, ja kuna pidime suhteliselt kaua ootama, nägime väga kurba pilti.

Ema oma nelja lapsega, kõige noorem 3-kuune, siis umbes 2-aastane poisiklutt ja umbes 9-10 aastased poiss ja tüdruk. Ka sõbranna oli kaasas. Sõbranna hoidis kõige pisemat, ema istus käed süles ja rääkis sõbrantsiga. Väiksem poiss tormas mööda koridori ringi, tahtis trepist alla joosta jne. Ema muudkui käsutas suuremat plikat, et too poisi järgi jookseks ja vaataks, et ta midagi ära ei lõhuks, kuskilt alla ei kukuks või jumal teab mida veel. Nii kui tüdruk istuma sai, käsutas ema ta püsti, et mine vaata nüüd kuhu vend jooksis. Ise rääkis rahumeeli sõbrannaga edasi. Plika muudkui askeldas noore vennaga, üritas teda ohjeldada ja tassis teda süles (!!!) ema juurde tagasi. Ema ainult kärkis. Kui laps emale kommi pakkus, tõstis too häält: ”no mida sa topid mulle seda kommi, ma ei taha!” ja ”ära söö kõike ära, teised kodus ka tahavad!”. Tol hetkel mõtlesin küll, et ‘jumal hoia, palju sul neid veel on?!’
Plika ei võtnudki kommi, aga lahkesti andis vendadele ja pakkus ka ühele teisele väiksemale tüdrukule.
Ema muudkui korrutas: ”oota vaid, issi tuleb, siis kõik räägin ära, siis ta sulle alles teeb!”. Alguses mõtlesin, et ta nooremast poisist räägib. Aga, kui ta juba teist ja kolmandat korda sama ütles, sain aru, et jutt käib hoopis vanemast tüdrukust. Nagu tema teeks pahandusi, ega kuulaks sõna.
Mul juba närv väreles sees, ja tahtsin midagi öelda, aga ei julgenud.

Kui beebitüdruk kakas, ohkas ema, et ei võtnud ju lappe kaasa, ning käsutas jällegi vanema plika kärust mähkmeid tooma. Kui too ei kuulnud, ning üle küsis, mida ema parasjagu soovis, käratas ema ”mähe too beebile, ma ütlesin!”, ning pöördus, silmi pööritades, sõbranna poole tagasi. Mul oli sellest tüdrukust nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada!

Lõpuks tuli kohale ka isa. Väga malbe olekuga meesterahvas, haaras beebitüdruku enda sülle ja hakkas temaga jutustama, ning teda nunnutama. Ema aga käsutas ikkagi plikat edasi, selle asemel, et ise oma väikemeest ohjeldada. Ja mitte kordagi ei kuulnud ma, et ta oleks vanemale poisile midagi öelnud. Ainult plika jooksis, nagu hamster rattal, oma väikevenna järgi. Aga õnneks tundus vanem poiss ka väga tubli, ning aitas õel väikevenna järel valvata. Nad tegelikult on üldse väga armsad lapsed, nii palju kui mina neid näinud olen.

Kui eile poes käisin, nägin neid taas. Jällegi sama olukord. Väiksem poiss tormab ringi, näpib kõike ja nõuab shokolaadi. Ema keelab, vanem tütar keelab, poiss loomulikult ei kuula. Ja jälle jookseb suurem tüdruk oma venna järgi, samal ajal, kui ema kaupa valib ja ainult õiendab.

Olen neid korduvalt ja korduvalt linnavahel näinud. Käivad kahe käruga ringi, ühes beebitüdruk, teises see 2-3aastane poiss. Enamasti lükkab plika oma väikest venda ja ema beebitüdrukut.

Ma ei saa aru, mida sa teed neist tittedest, kui ei suuda neid ise kasvatada ja ohjeldada? Jumala eest, milles see väike tüdruk süüdi on, et sa oled väsinud, kuri, kasimata ja maailma peale pahane? Kuidas saab ühte last teisele nõnda eelistada? Ma saan aru, et väiksemad on pesamunad, aga see ei tee neist veel maailmanabasid! Miks peab see väike tüdruk veetma oma päevi pidevalt väiksemaid õdesid-vendi karjatades?! Tal on endal lapsepõlv, mida elada! Pole minu asi tegelikult niimoodi kommenteerida, aga kurb on vaadata! :(

Mida teie taolisest olukorrast arvate? Kas see on okei, et suuremad lapsed peavad pidevalt väiksemaid hoidma ja karjatama? Kas teie olete kunagi seda kogema pidanud, et ühte last eelistatakse teisele, või ehk olete isegi üks nendest kel on niiöelda ‘lemmiklaps’?
Btw, mida teie blogi uuest ilmest arvate? Ma panin FB’sse mitmeid päise variente, sest ei suutnud lõpuks enam ise ka aru saada milline kõige normaalsem on. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Kleidipaanika

No joppenpuhh, kui kurjaks võib üks e-pood ajada!
Tellisin gala jaoks imeilusa musta kleidi. Samasugune nagu SEE, aga must. Lubati umbes kahe nädalaga, sest minu suurus oli otsa saanud. Ootasin mingi kuu aega. Küsisin isegi, et nohh, kus mu kleit on. ‘Tuleb-tuleb, sel nädalal, või järgmisel’. Jõudis kätte see ‘järgmine nädal’, ning sain kirja, et ma ei saagi seda kleiti. Ma olin ikka suht marus, sest galani on nii vähe aega jäänud ja kust pagana kohast ma nüüd selle kleidi järsku välja võluma peaksin!?
Vabandas ette ja taha, ning pakkus asenduseks SEDA. Aga ma arvan, et see ei oleks minu seljas ilus. Ma eelistaksin ikkagi avatud rinnaga kleiti. Siis pakkus ootamatult samasugust punast. Olin nõus. Ja siis saabus uus vabandav kiri, et oihh seda ka ei saa, sest inimene, kes pidi kleidi tagastama, mõtles ümber ja jätab selle ikkagi endale! Ja selle jama peale kulus poolteist kuud!

Kõige naljakam on muidugi see, et seal e-poes on müügil mitu, täpselt samasugust kleiti, nagu sheinside’is ja romwe’s, aga hinnavahe on mitmekordne. :D

Ja nüüd, KAKS NÄDALAT enne üritust, olen ma täiesti kleiditu! Ahastus tuleb peale. Selline tunne, et ei tahagi sinna faking galale enam minna, sest niikuinii näen ma seal välja nagu kuivale uhutud vaalaskala ja nahhui on mul vaja kuskil sopelehe galeriis figureerida oma pekkidega.

Mul läheb süda pahaks.

Ma hakkasin kirjutama oma iganädalast beebiblogi, ja sõnad lihtsalt voolasid… Aga mitte õigel teemal. Minu mõtetes keerleb midagi hoopis muud kui raseduse sümptomid, sünnitus ja halamine teemel ‘mul on nii raske’. Kuidas ma saangi seda teha, kui samal ajal piinleb, ja võitleb oma elu eest, haiglavoodis üks väike imeline hing, tema kõrval on üks isa. Murtud südamega isa. Isa kes soovib kogu südamest veel korra näha oma tütrekese naeratust ja teda veel korra vanillijäätist sööma viia, sest see on tema lemmik…
Ma olen juba päevi mõelnud sellele juhtumile, lugenud selle kohta kommentaare ja mõtetes palvetanud, et tüdruk paraneks. Et juhtuks veel üks ime siin maailmas ja ta paraneks…
Kuna ma ei taha eriti sellise jubeda teemaga alustada millegi minu jaoks nii ilusa ja erilise nagu rasedus kirjeldamist, siis teen eraldi sissekande. Ja jah, ma tean, et sellest on kirjutanud juba pea kõik blogijad ja ka kõik lehed ning muud sotsiaalmeedia kanalid on seda lugu täis, aga… Need sõnad tahavad minust välja pääseda, ma pean neid jagama…

Nagu ka terve ülejäänud Eesti, ei saa ka mina peast seda jubedat lugu väikesest Emily’st. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, KUIDAS EMAARMASTUST EI TEKIGI? Kuidas saab nii, et sa teed oma lapsele nõnda haiget ja jätad ta terveks ööks surema. Kuidas suudab üks ‘ema’ rahuliku südamega minna välja pidutsema ja mingite martidega ringi tõmbamas käia, teades, et tema imetilluke lapsuke on ÜKSI kodus?! Ja veel enam, KUS ON OLNUD LÄHEDASTE SILMAD!? Selline asi ei saa ju jääda märkamata. Miks pole midagi juba varem tehtud? Kui kasvõi keegigi neist oleks midagi ette võtnud, poleks ehk tüdruk hetkel sellises seisus, nagu ta on. Ma kõlan praegu väga kalgilt, aga ütlen, et ka nemad on selles süüdi. See ‘emme’ on vaimuhaige, aga teised, kus oli teiste mõistus, silmad ja süda?
See lihtsalt näitab inimeste hoolimatust. ‘See ei puuduta mind’ mõtlemine on ikka TÄIEGA üle piiri läinud. Tõmmake oma pead persetest välja ja hakake märkama inimesi ja nende tegusid enda ümber!
Siinkohal ma ei peatu enam selle monstrumemme teemal. Mul pole mitte midagi uut lisada, mida juba öeldud ei oleks. See ’inimene’ on värdjas ja vääriks seina äärde paigutamist. Inimene jutumärkides, sest sellise eluka nimetamine inimeseks oleks teiste jaoks solvav. Sellise eluka nimetamiseks ei olegi vist sobivat sõna veel välja mõeldud.
Ma loodan, et need jõhkardid saavad karistada 4730194710948127721 x hullemini, kui see mida tunnevad hetkel too väike piiga ja tema isa. Kuigi arvestades kui perses on Eesti karistusüsteem, ei imestaks ma kui jõhkardid pääseks tingimiste või paari aastase vanglakaristusega. Hehh, kuigi ma ei taha mõeldagi mis saab neist siis, kui nad vanglast vabanevad… Midagi ilusat sealt tulla ei saa.

Ma tahaks lihtsalt nutta ja oma tütre sülle haarata, kui ta poleks veel mu kaitsva kõhunaha all peidus. Selliseid asju kuuldes ja lugedes ei tahagi ma sünnitama minna. Ma ei taha, et mu tütar elaks sellises jubedas maailmas. Ma ei taha, et mu tütar puutuks kokku sellise õeluse, südametuse ja kurjusega.
Minus tekitab kabuhirmu mõte, et kunagi, kui minu lapsel on abi vaja, kõnnitakse samamoodi lihtsalt kinnisilmi mööda ja teeseldakse, et ‘mina ei näinud midagi’. Ma ei saa ju oma last igavesti kaitsta, tal kannul käia ja iga kurja olukorra või inimese eest päästa. Muidugi, ma teen oma parima, ma annan endast kõik, aga tihtilugu ei ole see piisav.
Ma armastan juba praegu seda väikest inimest enda sees rohkem, kui oma elu ja see tunne ainult kasvab. Mulle ei mahu mitte iialgi pähe mõte, kuidas saab nii, et ka kõige kalgimas südames ei teki piiskagi emaarmastust, kui tunned oma last liigutamas, kuuled ta südant esmakordselt löömas või näed ta esimest naeratust? See lihtsalt…müstika.

Vaadates selle monstrumemme facebooki profiili, näib nagu tegu oleks ülimalt armsa ja hooliva emaga. No vaadake vaid neid pilte ja videoid mida ta postitanud on. Eriti armas on veel SEE viimane video, mille ta on postitanud aasta alguses. Kuigi SELLE pildi kommentaarid olid juba kahtlust äratavad. Tundub, et neiu teadis millest ta räägib, aga teised tembeldasid olukorra ‘näed tonti seal, kus seda pole’ alla. No tuleb välja, et ikka oli tont. Ja veel oioi, kui suur…
Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et nende suurte ja süütute silmade taga peitub koletis.

EDIT:
Ma ei märganud kohe esimese hooga, et kommentaarid on EILSED. Ja selgituseks ütlen veel, et ka mina ei näinud tol pildil sinikaid vms. Lihtsalt tõin välja selle kuidas inimesed reageerisid. Ma ei ürita siin kellelegi liiga teha. Rahu.

EDIT2:
Ja pean oma sõnu sööma. Nüüd näen ka mina sinikaid. No vaadake vaid neid roosa mütsiga pilte lapsest SIIN, tibina instagramis. SELLEL pildil on selgelt näha näos tumedad laigud. Esialgu võiks ju heal juhul arvata, et lapsel on nägu lihtsalt must, aga samamoodi ja samast kohast on lapse nägu ‘must’ ka SELLEL ja mõnel järgneval pildil. Muidugi ei saa kindlalt väita kelle või mille pärast need sinikad tekkinud on, aga noh…

Türrnühvel, ma ütlen!

Kolm korda võite arvata kas meil hakatakse aknaid vahetama või ei?
Ma olen juba mitu kuud seda teemat ajanud omanikuga ja ta muudkui lubas ja lubas. Et jajah, nemad otsivad soodsa pakkumise ja teevad juulis-augustis selle nalja ära.

Kui viimane kord rääkisime sain juba aru, et see mõte talle enam vaimustust ei valmista ja karta on, et me jälle vastu pükse saame. No ja siis täna. Suur üllatus. Kirjutas mulle facebooki, et nad ikka ei hakka sel suvel vahetama, et see on liiga kallis. Et igas firmas küsitakse üle 2 tuhande ja nemad lootsid poole vähemaga hakkama saada. No jah, arusaadav, aga kui juba lubatud siis võiks sellest ka kinni pidada. Nagu kammoon, ma olen peaaegu 8.kuud rase ja nüüd siis järsku avastab, et ‘kuule me ikka ei saa…mis siis, et lubasime.”
Kolimine on küll hetkel viimane asi millele ma mõelda tahan, ja oleks see korteri leidmine siis nii kerge siin karuperses. No joppantoonius.

Ja see on suht mõeldamatu, et me järgmiseks talveks ka siia jääme.
Nagu halloo kosmos, kuidas ma olen imikuga siin peldikus, kui jaanuari kuus oli toas 17 kraadi sooja? Ja arve oli 212 euri. MILLE EEST? Ning see talv oli veel suhtkoht soe.
”Äkki tuleb see talv ka soe”, oli lause mida omanik mulle ütles. ÄKKI? Äkki võib püksi tulla, öeldakse selle kohta. Mingi ‘äkki’ peale ma küll lootma ei saa jääda, mul on siiski väike elu varsti kätel kellele jääb sellest ‘äkkist’ väheks. Ja kui isegi tuleb sama soe, siis ikkagi 17 kraadi ei ole SOE!
See nagu ei ole päris normaalne, et kardinad toas liiguvad, kuigi aknad on kinni.
Pean tite toas talvekombesse toppima, et tal soe oleks või? Ja kuidas mähkmemajandus siis olema peaks? Ja kõik muu. Eieiei, see ei ole normaalne….

Päris ei aja kettasse, kui lubatakse ja siis mõni nädal enne lepingu lõppemist öeldakse, et ah sorri, pole minu probleem.

Nii, et ma teen nüüd midagi täiesti kreisit ja mõeldamatut, ning avaldan teile kus pärapõrgus me elame, sest äkki keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes üürib maja või äärmisel juhul korterit. Häda ajab härja kaevu, pole midagi teha. Selle imelise koha nimi on Räpina, kui keegi pole veel aru saanud mu päris totakatest vihjetest siin blogis. Nii, et pliispliis uurige elu, et me ei peaks järjekordset talve veetma lõdisedes ja, et Poja ei saaks üle päeva kopsupõletikku.
Kuna ma ise olen nii tont, et mul tuttavaid siin eriti ei ole ja nii väikses kohas käib KÕIK läbi tutvuste, siis… :(

Tegelikult ma armastan Räpina linna. Siin on suvel meeletult ilus, rand on konkreetselt 10 minuti kaugusel, Peipsi 5 km kaugusel ja kõik hädavajalik on ka käe-jala juures. Aga leida see koht kus reaalselt ka ELADA, on juba teine muusika…