Tag Archives: riskirasedus

Ajalugu ei vaiki – elu enne last

Posted on by
25

Nii kaua kui end mäletan, olen ma alati teadnud, et tahan olla ema. Mind ajas nii kurjaks (ja kurvaks), kui keegi minult küsis, et kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma pole mitte iialgi suutnud öelda ühtegi ametit. Ja ma olen seda häbenenud. Mis mõttes ma ei tea? Miks ma ei tea? … Alati tahtsin ma öelda, et tahan olla nagu minu emme. Kodune ema, pühendada end oma perele. Aga selle asemel ütlesin ma tihtiluga ”ma ei tea”.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see pärimine läks ja seda enam see mind ärritas. Ka praegu jätkub see nuiamine. Millal sa tööle lähed? Mida sa tegema hakkad? Kuna kooli edasi lähed? Mida õppima? – no joppenpuhh. Ma ei teaaaa… Ja see ajab mind hulluks! Mitte miski ei kõla sellisena, et ma tahaksin ja suudaksin seda rõõmuga iga päev teha. Vähemalt mitte ükski amet, mida saaks kuskil koolis õppida.
Kuna peale kooli lõppu oli see sund peal, et peab edasi õppima, valisin ma enda jaoks täiesti vale asja (kuigi tegin kuid ja kuid uurimistööd erinevatest võimalustest). Sel hetkel tundus see ainuke veidikenegi ahvatlev amet. Ning boonusena sain ma sealt ukuarust lõpuks minema. Sain eemale kogu sellest hullusest, mis mu eelnev ‘lapsepõlv’ olnud oli. Eemale oma alkohoolikust isast, sellest psühhopaadist ja kõigest muust hullumeelsest. Puhas leht. Uus elu. Koos inimesega, kes jäi mu kõrvale ka kõige hullemas olukorras. 16-aastasena oma elu peale.
Aga paari esimese nädalaga selgus, et ei. See ‘amet’ ei ole üldse see mida ma tahan. Motivatsioon kadus ära ja kooli hommikul ärkamine oli täielik piin. Aga mul polnud valikut ja ma pidin. Sundisin end takka ja üritasin endast parima anda. Kuni see hakkas mu tervisele. Mu selg ja jalad sõna otseses mõttes surid, kui pidin raskeid asju tassima, sundasendis olema ja tundide viisi püsti seisma.
Õhtul koju jõudes vajusin ohkega voodisse ja sinna ma oleksingi hea meeleg jäänud. Tundsin end nagu vanainimene, kellel on kondid segi pekstud.
Ja siis otsustas mu ”isa”, et tema rohkem mu koolis käimist toetada ei lase ja keeras rahakraanid kinni. Ta oli algusest peale mulle korrutanud, et see on täiesti mõttetu ala, mitte mingit tööd sellega ei saa jne… Enivei. Kuna stippist elamiseks ei piisanud, jätsin kooli pooleli ja läksin tööle.
Järgmisel sügisel astusin uuesti kooli, sest nii on ju normaalne ja nii peab. Ala mida algselt soovisin, ei avatud, sest huvilisi polnud piisavalt. Mind suunati teise ametisse. Aga see oli veel halvem otsus, kui esimesel korral. Esimese koolipäeva lõpuks oli selge, et ei… Never ever. Jäi seegi asi pooleli. Ning ma tundsin end täieliku läbikukkujana. Mis mõttes ma selline luuser olen? MIS MÕTTES NAGU! Ma tundsin, et olen alt vedanud nii oma perekonda, kui iseennast. Tundsin end kui suguvõsa häbiplekk. Ja see tunne on mul siiani. 20-aastane ema, kel puudub igasugune tänapäeva normidele vastav haridus. Wäu Janeli, wäu. Nii edukas! Kõva eeskuju oma tütrele.
Ainuõige asi mida ma oleksin saanud teha, oleks olnud minna gümnaasiumisse. Aga kuna ma olen kergelt öeldes…puudega, siis oleks see minu jaoks rohkem, kui kohutavalt raske olnud. Mul puuduvad ajud. Reaalselt. Peaks laskma endale kompuutertomograafia teha, las vaatavad järgi kas mu aju on suurem või väiksem, kui kärbse oma. Tunne on küll nagu kärbsel, kes on aknaklaasi taha lõksu jäänud ja ei oska avatud aknast välja lennata. Lihtsalt lataki ja lataki peaga vastu klaasi.

Ja siis jäin ma rasedaks. Lõpuks ometi tundsin ma, et teen midagi mida ma olen terve oma elu tahtnud ja milles ma ka hea võiksin olla. Aga sama kiirelt, kui see unelm algas, see ka lõppes, ning rasedus peetus/katkes (ma isegi ei tea mis mu lapsega täpselt juhtus). See oli mu elu üks kõige hullemaid kogemusi. Näha kuidas su laps sinust tükk tüki haaval välja tuleb… Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.
Järgnev aasta oli mu elu kohutavaim. See ületas kõik mida ma iialgi läbi tegema olen pidanud. See must auk, kuhu ma vajusin oli põhjatu. Ja ma ei tahtnudki sealt välja rabeleda.
Ma lihtsalt passisin kodus, vahtisin seriaalne, jõin pidevalt veini, koristasin, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest, otsisin uut tööd ja nutsin, kui keegi ei näinud. Autopiloot.
Teistele tegin nägu, et kõik on hästi. Kõik on lihtsalt suurepärane. Kui välja arvata see, et ma paisusin nagu õhupall (mitte sellel põhjusel, mille pärast oleks pidanud) ja olin töötu muiduleivasööja (peaaegu), kel puudusid igasugused arvestatavad väljavaated elule.
Ma mängisin oma rolli nii hästi, et isegi mu enda mees ei saanud mu valudest aru. Ehk oleksgi näitleja mu õige amet olnud?
Need korrad, kui läksin maseka muusikat kuulates jalutama, et lihtsalt ulguda… Nutmine aitas alati. Siis oli jälle kergem end kokku võtta ja rõõmsa perenaise nägu ette manada.
Nii möödus aasta. Lihtsalt vegeteerides. Ja siis jäin ma uuesti rasedaks…
Esimesed neli kuud möödusid hirmuvalitsuse all. Ehk juhtub see uuesti? Ma ei tohi mitte mingil juhul sel lasta uuesti juhtuda! Parem olen toas teki all, ei pinguta üle ja olen nii paigal, kui võimalik. Oleks võimalik, siis ei hingaks ka. Hirm oli jube. Ma ei oleks ettegi kujutanud sama asja kordumist.
Ja kui 6.nädalal kerget määrimist märkasin, tormasime tuhatnelja kiirabisse. Öeldi sama mis eelmisel korral, nemad ei saa midagi teha – loodus otsustab. Ma lihtsalt palusin nuttes jumalat, kaitseingleid, keda iganes – palun mitte jälle, ma ei elaks seda üle. Aga õnneks pukki ronides selgus, et kõik on hästi ja mingit verd nemad enam ei näe. Ma nutsin taas, aga sel korral rõõmust. See tunne oli nii-ii hea.
Kui esimest korda oma lapse südamelööke kuulsin, pidin ka silmad peast tönnima. Maailma kõige ilusam heli. Minu tütre südamelöögid. Parim sünnipäevakingitus, mida oleksin iial osanud sovida.
Nagu öeldakse siis, kaotuse haavad ravib ainult uus rasedus. Nii ka minuga. Kuigi ega seda kogemust ei unusta iialgi, ning ka too laps ei unune iial. Ta on ja jääb alati mu esimeseks beebiks. Kuigi ma seda teistele ei ütle. Ametlikult on mu esimene ju Annu. Hinges olen ma aga ema olnud juba peaaegu 2 ja pool aastat.
Elu oli jälle ilusam. Lootust oli. Ning iga päevaga paisuv punu, oli justkui õnnistus. Kuigi vaevusi ja muresid oli palju (kas oli ka mõni raseda ”mure”, mis oleks minust mööda läinud?), olin ma alti nii tänulik, et olen just seal, kus olema pean, ning mu beebi on terve.

Kui Annemaia sündis, olin ma justkui puuga pähe saanud. Mu elu unelm lebas mu kõrval, hoolimata raskest sünnitusest, mis mind maatasa tegi, oli tema terve kui purikas – mu kauaigatsetud uhkus. Aga miks ometi ma siis ei tundnud midagi suurejoonelist? Mu eluunistus oli just sõna otseses mõttes täitunud, aga mina olin suht tundetu. Nii palju siis sellest, et ainus pimekohting, kuhu minnes sa võid kindel olla, et armud esimesest silmapilgust on, sünnitus…
Kui kaks nädalat hiljem minult küsiti ”nooooh, kuidas on, ei kujutaks enam elu ilma lapseta ettegi ju?” kogelesin ma midagi väga kohmetut vastu. Endal oli ka häbi, et mis ema ma selline olen? Aga nagu palju muugagi, siis aeg annab arutust ja emaarmastus tulemata ei jäänud. Selleks ajaks, kui Annukas sai kuuajaseks, oli minus juba puhkenud väike kanaema, kes ei tahtnud teda enam käestki panna. No kuidas üks väike inimene saab nii armas, kallis, nunnu ja hea olla?
Mida aeg edasi, seda õigem tundub see tee, mille olen hetkel endale käimiseks valinud. See väike vääks (kes ei näe viimasel ajal enam üldse magada ja üürgab nagu tuletõrje alarm – aitäh hambad), on kõik, mida olen terve elu ihaldanud. Ükskõik, kui raske ka poleks, või kui vähe mu arvele ka unetund ei tiksuks, on see väike inimene üks parimaid asju mis minuga kunagi juhtunud on.
Ja siit ka järgnev küsimus – kas saada lähiaastatel veel üks selline rõõm ja mure, või ei?
Tegelikult tulin ma siia seda küsimust lahkama, aga nagu naistele kohane, alustasin ma oma juttu sada kilomeetrit enne poindini jõudmist ja see jääb nüüd järgmise postituse jaoks.

Beebiblogi: 39.nädal – Pesapunumise sündroom.

Posted on by
9

Mu väike pähklike on kasvanud juba kõrvitsa suuruseks! Tõenäoliselt mõeldakse lõpus nende viljadega pigem pikkust, kui kaalu ja üldist suurust. Sest mis järgmiseks? Kivirahn, maja, pilvelõhkuja? See on juba ammuilma idiootne…

39.nädal

Loote keskmine pikkus — 50 cm, kaal umbes 3,5 kg. Nahk on kahvaturoosa, juuste pikkus on kuni 2 cm.
Vastsündinu pilk fokuseerub kuni 20 cm kaugusele ning see on küllaldane, et toitmise ajal vaadelda lähedalt oma ema nägu. Last pole soovitav välguga pildistada, sest ta silmad on veel välismõjude eest kaitsetud. Lootevill, mis keha kattis on kadunud. Mõnedel lastel on veel sündides lootevõiet kätel ja õlgadel, aga see imendub ise lapse naha sisse. Sinu laps luksub, pilgutab silmi, neelab, teeb hingamisliigutusi ja pissib. Beebi kopsud töötavad intensiivselt, nad toodavad ainet, mis hoiab beebit lämbumise eest, kui ta oma esimese hingetõmbe teeb. Tema aju areneb pidevalt edasi, mida saad juba ise varsti näha, jälgides oma lapse tegevusi ja trikke peale sündi. Oled kuulnud, et lapsed nutavad palju? Kindlasti on sellel kuulujutul tõsi taga ning veendud selles ka ise, enamjaolt just keset ööd. Imikud ei tooda nuttes aga kohe pisaraid, kuna nende pisarakanalid ei ole veel avanenud. Pisarad tekivad üldjuhul peale esimest elukuud. Sinu lapse valge nahk on nüüd oma värvi roosa vastu vahetanud, olenemata sellest, milliseks naha pigmentatsioon tulevikus muutub, kuna lõplik nahavärv kujuneb alles peale sündi. Roosa värvus tuleneb sellest, et paks rasvakiht on veresoontele ladestunud.

Kelle kuradi mõte see oli, et kirjutada beebiblogi nõnda, et nädal jääb põhimõtteliselt maha? Et kui 38+4 siis see läheb 38.nädala alla ja kui 39+4 siis 39.nädala alla jne… It’s just wrong. Mida ja kas ma üldse mõtlesin, kui nii tegema hakkasin? No mida ma siis teen, kui ma nüüd sünnitama lähen? Avaldan oma 40.nädala blogi peale lapse sündi? Veits veider oleks ju, aga samas nagu avaldamata ka jätta ju ei saa… Agh, gaaaad. Ma ikka ei suuda enda ‘tarkust’ vahel ise ka ära imestada.
Saatke mõistus mulle palun.

Igatahes, kui kõrvale jätta mu ülim blondiini olek, siis ega midagi eriti uut ei toimugi. Mitte, et mu blondiini aju oleks uus asi, aga noh… Misasja ma ajan? Kell on tõsiselt liiga palju, et seda sissekannet kirjutada.

images

Oeh, enivei. Me saime aknad ette. Lõpuks. Ja issandjumaltuleappi. Ma mõtlesin, et selle sita sisse ma suren. Või sünnitan. Kahjuks/õnneks mitte kummagagi ma siiski hakkama ei saanud.
See koristamine oli kõige jubedam kogu asja juures. Te ei taha teada ka mitu korda ma põrandaid pühkisin-pesin… Või mitu tonni paska me siit korterist välja vedasime. Tähendab, mitte mina, obviously, aga Meheraas oma vennaga. Mina ei võinud isegi aknalauda tõsta…
Ma võtsin tolmu kohtadest kust ma isegi siis ei koristanud, kui siia urkasse sisse kolisime. Ja ma leian IKKA VEEL, et kõik on sitane. See ajab mind hulluks. Üleüldse, kõik mis pole ideaalses korras, ajab mind hulluks. Aga ma olen liiga laisk, et midagi reaalselt ette võtta. Lihtsalt vaatan seda cm pikkust ämblikuvõrku kardinapuul ning väristan õlgu, aga ära pühkida ei viitsi/jõua. Ei, mu tagumik ei ole diivanisse liimitud, aga… Ma lihtsalt ei jaksa enam rahmeldada.

Tegelikult ei saa öelda, et ma ei teeks midagi. Jah, täna ma vedelesin nagu laiskloom, sest ma ei tahtnud sünnitama minna, aga eile koristasin ma terve päeva! Mu jalatallad olid leekides. Ning homme peaks nagu aknad ära pesema…
Ma olen nii õnnelik, et Pähklike on otsustanud minuga koostööd teha ja pole siiani veel välja kippunud. Ma ei taha mõeldagi kui kohutav oleks see korteriga möllamine imiku kõrvalt olnud… Ja jummel-jummel, olgu tänatud kõik see kõige võimsam. Ma ei sünnitanud oma tähtajal.

Aga peaks vist nagu vaevustest ja asjadest ka rääkima.
Põhiline on ikka sama, aga on ka uusi asju. Kõrvetised, vahepeal iiveldab veidike, päevade laadne valu ja sähvatused/valuhood, peavalu, sabakondi valu, valusad rinnad ja selg, surve tunne ‘seal all’, väsimus-jõuetus-nõrkus-energia puudus – nimetagem seda kuidas tahate, õhupuuduse tunne jalutades, tussitorus kriipiv/torkiv tunne, tagumikku lõi mitu korda sellise valu nagu ta kavatseks sealtkaudu välja karata kohe ja KOHUTAV puusaliigese valu. Ütleme nii, et need kolm-neli päeva, mil me nende akende ja koristamistega jamasime, ei mõjunud mulle üldse hästi. See puusaliigese valu on täiesti absurdne. See on reaalselt väga lähedane tunne rämedalt nikastatud pahkluule. Peale toetuda ei saa, liigutada ei saa ja nii kui üritad, tahaks nutta. Ma ei saanud eile voodist välja öösel, et vetsu minna. Ma mõtlesin, et lasen püksi, sest nii paganama valus oli liigutada. Nii kui kasvõi millimeetri liigud, on tunne nagu tuhat nuga pussitaksid sind puusa. See on päris räme… :/

Teine päris õõvastav asi on igemete veritsemine. See on juba suht ammu mul, aga alles nüüd on asi päris õudsaks läinud. Iga kord hambaid pestes on mul tunne nagu ma oleks selles rõvedas hambapasta reklaamis, mida telekast lastakse… Vahepeal nagu sülitakski ainult verd välja.

Ja sina kes sa jõudsid mu blogisse otsinguga ‘retaferi rauatablettide kõrvalmõjud’. Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada kui imelikult need mulle mõjuvad, aga tundus kuidagi… awkward. Ma ei tea miks see on piinlikum, kui näiteks rääkida muudest sümptomitest, aga noh… Ma olengi imelik. Ei ole siin midagi imestada.
Igatahes. Kui tavaliselt panevad need tabletid kõhu kinni, siis mul on just vastupidi. Lööb põhja nii korralikult alt ära, et ei saagi vetsust välja enam. Nii, et ma ei saa kahte tabletti päevas võtta. Pean leppima ühega, muidu jäängi sinna vetsu elama.
Kui arstile seda rääkisin, hakkas ta täiega naerma ja ütles, et ‘nojah, igaühele mõjub erinevalt. Tavaliselt ikka paneb kõhu kinni, aga noh… Ju sa oled siis eriline.’ Issand kui lohutav. Ma olen eriline. Tänks.

Aga kui kõhust rääkida, siis mu venitusarmid on päris hullud. Terve kõht on neid täis. Nagu tiigri tagumik. Aga ma ei põe üldse. Ma teadsin, et ma need saan, kogemused juba näitavad. Ja mul on isegi hästi läinud, ma kartsin hullematki. Ainus ebameeldiv asi nendega nüüd on see, et need on mul sügelema ja valutama kuidagi hakanud. Ma ei saa aru kuidas on võimalik, et venitusarm, mis on juba isegi heledamaks tõmmanud, hakkab järsku valutama? Väga…kahtlane.
Nabaneedi auk on ka päris korralikult retsi saanud. Mõlemast servast jooksevad punased triibud…
Kõht on lõpuks märgatavalt alla vajunud. Nüüd on ikka nagu näha ka, et mu punu on muutunud ja hoiab kuidagi teisiti.
Ja naba ise on nagu väike pudelikork mul püsti. Ma küll ei osanud oodata, et see nii palju välja tuleb, sest ta on mul ikka päris sügav. Päris kriipi on vahel vaadata kuidas see sisse-välja liigub, kui ma hingan, või kui Pähklike kõhus mürab…

Nii, nüüd sai vist halatud. Tegelikult ei saa öelda, et ma halaksin. Ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on, et mis ja kuidas toimub. Kuigi ma saan ideaalselt aru, et see kõlab hullumeelse vingumisena. Ma peaksin vist ikka rohkem kirjutama, et tegelikult ei ole asi nii hull, ja ma ei vahetaks seda raseduse aega mitte millegi vastu. Jah, see ei ole maailma kõige kergem asi mida ma teinud olen, aga kindlasti mitte ka kõige jubedam. See on imeline kogemus olnud ja mul tuleb isegi kahjutunne sisse, kui mõtlen, et see saab kohekohe läbi… Aga lohutan end mõttega, et siis algab uus ja veel ilusam periood mu elus. Ning kindlasti ei jää see rasedus mul ju viimaseks. Kunagi jälle. Kuigi ilmselt mitte niipea nagu Meheraas mul siin innukalt jutustab. Ma pole jõudnud veel esimestki välja punnitada, kui tema juba järgmisele lapsele keskkooli välja valib. ‘Noh, kaitsevahendeid ei ole mõtet muretsedagi. Üks päts välja, teine kohe sisse!’. Aaaa hell no!

Beebiblogi: 33.nädal. Tugiisiku loeng, ebatuhud, lastetoa valmis seadmine ja pööraselt naljakas naba.

Posted on by
8

Sel nädalal on meie plikatirtsu suuruseks ananass.

33.nädal

Loode on nüüd juba 43-45 cm pikkune ja kaalub umbes 2 kg. Loote süda lööb 120-160 korda minutis. Aeg-ajalt võid tunda loote sirutamist, tema jalga või kehaosasid läbi kõhuseina. Sel kuul võid hakata tundma lapse liigutusi torgetena, sest laps on suur. Lootevedelik on nüüd saavutanud oma maksimumi, seega on sul nüüd kõhus rohkem vett kui loodet ennast. Kui sul õnnestuks läbi seinte vaadata, näeksid, et sinu loode on iga päevaga rohkem lapse moodi. Ta avab silmad, kui on üleval ja kui uinub, siis sulgeb need. Kuna sinu emaka seinad on õhenenud, jõuab looteni ka rohkem valgust. See aitabki tal päeva ööst eristada. Hea uudis on ka see, et loote immuunsüsteem on saavutanud staadiumi, kus ta on suuteline juba nõrgemate haiguste vastu võitlema. Laps magab palju ning tõenäoliselt näeb sama värvikaid unenägusid kui tema emagi. Seda saab järeldada tema pupillide järgi, mis liiguvad kiirele unele iseloomulikult. Ärganult, kuulatab ta helisid ning enda aistinguid. Võimalik, et laps näeb teatud varjusid, kuid peamine — miljardid neuronid tema ajus töötavad välja triljoneid ja triljoneid uusi seoseid. Kui ta praegu sünniks, saaks ta juba iseseisvalt hingata, kuid vajaks ikkagi kuvöösi. Kogu kehapind on tundlik.

Ma ei jõua enam ära oodata aega kus oleks okei sünnitama minna. Nii kui see paganama 37 nädalat täis saab, ja mul ilupildid tehtud on, hakkan ma kasvõi maast tikke korjama, et titt juba kätte saada. Suurem nautimise aeg on möödas, ja nüüd on tagasi kõik see murekoorem mis esimesel trimestrilgi meid vaevas. Ja ma ei taha muretseda. Ma ei jõua enam muretseda.
Kuigi mu emasüda ütleb, et lapsega ei ole midagi hullu, on ikkagi hinges see rahutus. Miks on ta väiksem kui olema peaks? Ja miks arstid mind tõsiselt ei võta. Kas tõesti peab järgmise lapse saamiseks miljonäriks hakkama ja tasulisse end arvele võtma, et inimlikku suhtumist saada?
Nimelt, täna helistasin ma siis oma arstile ja rääkisin, et lootevett on vähevõitu ja laps on pea kaks nädalat kasvuga maas. Tema muidugi arvas, et ma liialdan ja lõpurasedatel ongi raske mõõta, ning kindlasti aparaat lihtsalt valetab (????!) Kui ütlesin, et ehk peaks siis mõne nädala pärast uue ultraheli tegema, et vaadata kas laps on ikka kasvanud, ütles ta mulle, et selleks ei ole vajadust. Eeee, okei, nagu mis mõttes? Et see on nagu ultra normaalne, et laps on mitu nädalat kasvuga maas ja kõhu ümbermõõt ei kasva?
Ma ikka kobisesin vastu, et mis mõttes selline hoolimatus, et mõni nädal tagasi oli laps kasvuga maas paar päeva ja nüüd juba paar nädalat. Kõik eelmised uh’id on olnud ideaalsed ja mõõdud on täpselt vastanud ju. Tema siis ütles mulle tüdinenud häälega, et ”kui vastuvõtule tuled, siis teeme selle ‘südame jälgimise asja’ lapsele ja vaatame kuidas ta end tunneb”. Tore-tore, ma lähen alles 8.septembril ju arstile!
Aga ega ma midagi teha ei saa ju. Pean kannatama ja ise asjadel kullipilgul silma peal hoidma. Teen vähemalt kaks-kolm korda päevas ‘kick counti’ ja kuulan ise ka südametoone.
Muide, see on see sama arst kes ütles mulle tupeseene kohta, et ‘sünnitus aitab’. Aahah, et põhimõtteliselt käi 3-4 kuud tupeseenega ringi ja ole õnnelik kah veel, sest see on ju jumala normaalne! Lõpuks sain ise sellest jagu, sest arst midagi mulle rohkem ei kirjutanud, ega soovitanud.
Aaagh, ma lihtsalt ei või! Hakake neile arstidele rohkem palka maksma, või ma ei tea mida, ehk siis viitsib keegi oma tööd ka teha lõpuks! Mis kuradi haigla see selline on!?

Sümptomid on kõige selle muu kõrval köömes. Annaks jumal, et lapsega on kõik korras, siis võiks veel veidike isegi rase olla. Ma ei taha veel oma punnkõhust ja tite liigutustest loobuda…
Muide, need liigutused on nüüd pigem ujumist meenutavad. Sellised pehmed, pikad silitused. Ei ole enam seda suurt pekslemist ja minu ribide murdmist. See tegi kohati juba murelikuks, et ta nii vaikne jälle on, aga siis meenus mulle, et nüüd ongi selline aeg juba käes ju. Nii kaua kuni ma tunniga oma kümme korralikku liigutust kätte saan, on veel okei. Tavaliselt kulub mul selleks kõigest 10-15 minutit, aga siis ma vist ise ka kiusan teda liiga palju. Silitan kõhtu ja torgin. Tegelikult peaks vist vaikselt olema ja ootama, et ta ise liiguks.

Aga muidu, sümptomitest rääkides siis… Ikka sama vana laul: kõrvetised, rahutud jalad, kohutav sabakondi valu ja puusaliigese valu, energia puudus, vesine voolus, hellad rinnad (eriti nibud!), valutav ja kange selg, ning kõhuvalud.

Kui ma ‘jookseksin’ teoga võidu, siis võidaks ilmselt tigu. Ma lihtsalt ei suuda kiiresti tormata, isegi mitte normaalselt ‘tormata’ ei suuda, mida ma ikka siin valetan teile. Kui ma siiski üritan end liikuma sundida, siis lööb kõhtu valu või matab hinge, ja kohe nii vastiklt, et vahel mulle tundub nagu kogu maailmast oleks õhk otsa saanud. Ma eeldan, et laps surub kopsudele ja selle pärast ei saagi ma neid korralikult õhku täis tõmmata.
Selili lamamisest võin ma ka ainult und näha. Kui ma unepealt end selili olen keeranud, siis suure tõenäosusega ärkan ma tundega, et keegi istub mu kõhul ja surub patja näkku. Ning vahel taob süda kurgus ka.

Sel nädalal sain kogeda ka feike sünnituse valusid, või kuidas seda nimetadagi. ‘false labor’.
Jalutasime parajasti pargist koju, kui kõht valutama hakkas. Hetkeks lõi kohe sellise valu, et pidin seisma jääma ja käed põlvedele toetama. Kõht oli ka toonuses. See möödus üsna pea, aga täielikult ära ei kadunud. Ning siis tuli uus hoog, valu ja kõht kivikõvaks. Ma juba mõtlesin, et alles ma tegin paar tundi tagasi mehele nalja, et ‘mul tulid veed ära’ ja nüüd hakkame siis päriselt ka minema või? Sama asi kordus korra veel. Aga siis läks õnneks see pull üle ja ma sain rahulikult koju jalutada.
Aga toonused on nüüd küll veidi tihemini mind külastama hakanud. Oli ka aeg vist.

Käisime tugiisiku loengus ka ära. Jälle üks suur ja tähtis asi mille saan oma ‘enne sünnitust on vaja teha’ nimekirjast maha tõmmata.
Mul on hea meel, et läksime. Mees tulemisele vastu ei puigelnud (isegi imestasin), aga ega ta eriti sillas ka sellest mõttest ei olnud. Ärge nüüd talle öelge, aga ma arvan, et ta tegelikult kuulas suure huvi ja hoolega, kuigi ise ta seda raudselt eitaks. Kindlasti oli see talle kasulik ja ta sai sealt kindlustunnet.
Ükskõik mida ämmaemand seinale pani, tema luges selle läbi. Kohe mitu korda vist. :D Hiljem oli ka nii kihvt teda vaadata ja kuulata. Muudkui seletas teemadel millest seal räägitud sai. ”Aga ta ütles, et seda sa ei või siis teha”, ”aga ta ütles, et siis on nii ja naa moodi”. :D
Samas oli jube masendav vaadata mõne teise naise meest (ja mõnda naist ennast kah!). Üks jäi loengusse hiljaks, teine istus terve aja telefonis, kolmas üldse tukkus vahepeal… Ja üks naine istus ka terve aja telefon näpus, nii, et ta enda mees talle märkuse tegi, mille peale naine muidugi nägu krimpsutama hakkas… Kurb.
See tehnoloogia teema on üleüldse nii jubedaks ära läinud. Ma tahaks kohe kirjutada mida ma sellest idiootsusest arvan!

Paljusid ilmselt huvitab ka meie kodu otsimise projekt. Sellega on nüüd nii, et meile pole mitte ühtegi pakkumistki tehtud! Mitte ainsamatki. Kuigi kuulutused on siiani igal pool üleval.
Aga õnneks sain ma korteriomanikud vist nüüd nii kaugele, et nad ostavad aknad ja meie siis organiseerime need ise ette. No asi seegi. Ega ma ausalt öeldes ei viitsinudki kolida. Seda kraami on lihtsalt nii tohutult palju ja ma ei kujuta ette kuhu kuradi kohta see kõik pannakse, kui kunagi peaksime väiksemasse korterisse kolima. Tegelt ka. Nüüd on kõik neli tuba aktiivses kasutuses ja ruumi on ikka puudu. Trenažöör elutoa nurgas ei näe just eriti ilus välja… Ja me oleme alles kahekesi! No pluss kaks väga aktiivset ‘kohutavat kahest’ ka tegelikult.
Lastetoa saime ka valmis. No peaaegu valmis. Ma tahaksin uut vaipa, sest see põrand on külm ja jube kole, ning ühest armsast lambikuplist ei ütleks ka ära. Veits imelik, et keset tuba hängib juhtme otsas mingi paljas pirn. Ärge parem küsige mis selle kupliga juhtus, ma ka ei tea. Mine veel maale emme juurde, kõik lõhutakse ära.
Toast panen mingil hetkel pildi ka, kui on soovi.
Nagu näha, siis mõtlesin ma samas toas magamise osas veidike ringi. Seda peamiselt selle pärast, et võrekas ei mahu eriti hästi meie hiiglasliku voodi kõrvale ära. Ja pealegi meie voodis oleks imetamine suht võimatu. Madrats on nii pehme, et ma vajun oma tissidega selle sisse ja laps veereks mulle lihtsalt külje alla. Magan ta ära ka veel nõnda. Ja pealegi, mähkme vahetamiseks peaksin ma niikuinii end püsti ju ajama ja tema tuppa minema.
Olen mõelnud ka moosese korvile, et laps oleks ikka silma all ja ma ikka kindlasti kuuleksin, kui ta ärkab, aga no kuhu ma selle pahna kõik hiljem panen, öelge mulle? Kasutada saab seda ainult paar kuud ja maha müüa ma ka ühtegi asja niikuinii ei raatsiks. ‘Minu tibulinnukese esimene voodi, uiuiui, kuidas ma selle ikka maha müün’ lööks kohe välja.
Aga kui kellelgi on odavalt ära anda, siis ma vaataks üle ikkagi. See korv on ikka suht armas tegelikult…
Oh appi, mul on probleem. Go-go hoardes võiks vabalt mu teine nimi olla…

Mulle tundub nagu mu kõht ei oleks mitte millimeetritki kasvanud, aga vaadates seda, et mu AINUKE pikkade varrukatega pluus on mulle väike, siis ilmselt ma eksin, jälle. No kuidas see võimalik on, et KÜ ei kasva, aga riided jäävad väikseks. Tegelikult ma tean kuidas. KÜ ei kasva, aga EPK ju kasvab (mitte eriti kiirelt, aga siiski). Ühesõnaga, ma kasvan pikkupidi, mitte laiusesse.
See pluus millega ma iga uue nädala alguses pildi teen, on ka nüüd väike ja kõht piilub alt.
A, ja naba on mul ka jumala kõver. Iga kord kui ma seda vaatan või katsun, hakkan ma naerma, see näeb nii veider lihtsalt välja. Parem pool punnitab rohkem, kui vasak, ja ülevalt kõhtu vaadates on tunne, et see on täitsa loppis. Ma ei uskunud, et minu lõputuna tunduv naba välja tuleb, aga tundub, et täieliku pahupidi pööramiseni on aega veel kõigest mõni nädal. Nabaneedi koht on ikka jube kõrgel üleval…
Seda ma vist ei pea mainimagi, et mitte ükski jope mulle selga ei lähe ja mul pole aimugi mida ma edaspidi teen. Ma ei hakka ju ometi uut jopet ostma selle paari nädala pärast. Pusad ja kampsunid on ka kõik piilu auguga. Peab ikka mehe garderoobi röövima minema vist… Tema pusad lähevad ju ikka selga. Kui ei lähe siis ma tõesti ei tea. Istun järgmised kuu aega toas ja ei tõsta varvastki üle ukseläve.
Täna oli suht masendav. Terve päeva sadas vihma, aga koer tahab ju ikka õue. Ja loomulikult hakkas temal kõige kiirem sel hetkel, kui sadas täiesti kohutavat padukat… No ütleme nii, et ühel ilusal hetkel ma täiesti kaalusin varianti, et lõikan 250 liitrisele prügikotile kaks auku sisse ja lähen…

Arstivisiidid, ultraheli ja mured – 33.nädala seiklused.

Posted on by
18

Alustan sellest, et käisime 18’ndal ämmaemanda ja diabeediõe juures kontrollis. Diabeediõe juures oli kõik korras, nagu alati. Ainus asi mis nii väga ei meeldinud, oli see, et olin jälle 3 kg juurde võtnud. Viie nädalaga, aga siiski. Ta ütles, et ma ei annaks isudele nii kergesti alla ja hoiduksin magusast veidike kaugemale.
Alguses võtsin ju 6 kg alla ja nüüd on 9-10 kg tagasi. Ämmaemand ei öelnud kaalu kohta midagi.

EPK on 32 (mul oli nädalaid sel hetkel 33+2), KÜ ikka 109 (ei kasvanud sentimeetritki!). Turseid veidikene on, aga mitte midagi hullu. Vererõhk oli 115/79 ja lapse südametöö 138 x minutis. Proovid on ka korras, kuigi uue retsepti rauapreparaatidele sain ikka. Pean neid nüüd 2 korda päevas edasi võtma.

Rääkisin siis sellest lootevete asjast ka talle. Ja mulle jääb selgusetuks, kuidas saab nii hoolimatult suhtuda, või olen mina liiga…hull/nõudlik kanaemme? Kõike tehakse kuidagi nii üle jala. Nimelt, kui ma peale seda 31. nädala ultraheli, kabinetti helistasin ja rääkisin mis ma teada olin saanud, öeldi mulle suvalt, et ‘ah tuled 18’ndal niikuinii, siis räägid oma ämmakaga’ ja pandi ära (minu eelmine ämmaemand kusjuures!). Nojah, nii siis nii, sest uuesti pidi olukorda kontrollima umbes 2 nädala pärast. Et kas on vett vähemaks jäänud, või on ikka seal miinimumi peal kõikumas. Ja 2.augustist – 18.augustini ongi enam-vähem 2 nädalat (+paar päeva).
Mu ämmakal vajus suu lahti, kui talle ütlesin mida mulle öeldi. Nagu oleks väga võimalik KOHE ultrahelisse aega saada, kui vaja on. Järjekorrast ei ole vist see daam midagi kuulnud. Selle aja oleks pidanud panema kohe siis, kui ma helistasin, mitte nii, et ‘tuled ja siis vaatab’… Siin on siiski pisikese beebi elu mängus, sorri, et ma nii emotsionaalne olen, eks ole.
Igatahes, mu ämmaemand siis ütles, et ma järgmisel hommikul helistaksin, et ta üritab mind kuskile vahele lihtsalt toppida, sest ega see asi ju naljaasi ole. Ja kuna me kiirustasime bussi peale, et Tartusse tugiisiku loengusse jõuda, siis ei olnud aega tal kohe seal otsima ja sebima hakata kah.
Kui ma järgmisel hommikul helistasin võttis vastu jälle seesamune duuba, kes mulle ütles, et ‘tuled siis räägid ise’. Aga vähemalt oli mulle aeg kirja pandud. No jumal tänatud, et ma ämmakat vahetasin.

Täna oli siis see UH hommikul. Ma olin veidike närvis, sest tahaks ikka üks kuu aega veel ühes tükis püsida, ja kakukest kasvatada, aga kui vett on vähe, siis kutsutakse ilmselt esile.
Järjekordselt pean tõdema, et ma ei saanud südant päris rahule. Arst ei mõõtnud vett täpselt üle, nagu seda oli teinud too teine arst Elites, vaid lihtsalt hindas silma järgi. Tema sõnul on vett normaalselt, pigem vähe, kui palju aga siiski normaalselt. No tee mis sa tahad, aga see ei rahulda mind eriti. Ma oleksin tahtnud täpsemalt, numbreid või midagi. Midagi millega võrrelda. Praegu räägib see kontrollifriik minus, aga deeeem noh, see on siiski minu lapse elu millest me siin praegu räägime, mitte mingi tühine asi.
Ja kõige murelikumaks tegi mind see, et laps on kasvult endiselt maas, ja veel rohkem kui enne. Ma olen homme juba 34+0, aga uh’i järgi on laps umbes 32+2/3 alles. See on peaaegu kaks nädalat ju!

*Biparietaal 84,3 mm vastab 32+2
*Reieluu 63,3 mm vastab 32+3
*Kaal 1886-2185 grammi
*Eesseina- põhja platsenta
*Peaseis (ja sama asend nagu viimaseski uh’is. Selg jookseb mööda mu vasakut külge ja nägu on mu parema puusa poole)
*Südametöö 147 x minutis

Kui arst üritas lapse näost pilti teha, siis pani ta käed rusikasse ja need omakorda samamoodi näo ette nagu viimanegi kord. Umbes, et ‘ei tee minust pilti!’ :D
Nägin kuidas ta suud avas, keelt välja ajas ja sõrme lutsutas. Oeh, ma ei jõua ära oodata millal ma saan teda juba hoida. Ta on kindlasti maailma kõige armsam beebi ja mu süda sulab iga jumala kord, kui teda vaatan… Juba praegu on ta nii armas ja kallis, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et temaga on midagi valesti, või, et tal on seal kõhus halb. Ja ma ei saa mitte midagi teha! Mu süda murdub lihtsalt. Miks ta nii pisi on? Miks ta kasvult nii palju maas on? Miks mu kõht ei kasva? Äkki tal ongi seal halb, äkki ta ei saa enam piisavalt vajalikku kraami kätte, äkki oleks tal juba praegu väljaspool parem ja turvalisem? Oeh, ma kardan.
Kuigi mu sisetunne ei käsi mul veel paanitsda, siis mures olen ma küll. See ei ole ju päris okei, et enne oli tähtaeg liikumatult samal kuupäeval ja nüüd järsult jääb laps aina rohkem ja rohkem kasvult maha. Või on see okei, et peaaegu kaks nädalat nii järsult kõigub? Võib-olla on meie plika lihtsalt emmesse ja väga pisikest kasvu. :(
Ma tunnen ta liigutusi regulaarselt, ja kui ei ole mõnda aega midagi tundnud, siis lihtsalt viskan külili ja ootan veidike, ning peagi on plika ametis mu lömmi plõksimisega. See on maailma kõige armsam ja lahedam tunne. Aga see ei tähenda, et kõik ju korras on…

Rääkige mulle kallid emmed, kas ja kui palju on teil need näidud ja asjad kõikunud? Mida arstid ütlesid? Mis lõpuks sai? Ja ärge kartke ka halba välja öelda, sest siis ma tean mida oodata ja võib-olla ka mida nõuda ja rohkem arstidele pinda käia, et nad hoolikamalt jälgiksid, või ma ei tea… Ma olen lihtsalt natukene hirmul.

Beebiblogi: 30.nädal! Mineviku radadel rändamas, minu emotsioonid seoses soo vahetumisega ja paar soovitust teistele rasedatele.

Posted on by
8

Beebi suuruseks sel nädalal oli acorn squash – jällegi, mul pole õrna aimugi mis selle eestikeelne nimi olla võiks.

30.nädal

Nüüd on ultraheliga võimalik näha kõike, mida sinu laps teeb. Tal on välja kujunenud oma isiklik une- ja ärkveloleku rütm. Laps teeb 25-40 liigutust tunnis. Muide, tema suur liikuvus pole kuidagi seotud tulevase iseloomuga. 2-3 kuud enne sündi reageerib laps selgete liigutustega äkilisele heliärritusele, kuid alandab heli kordumisel järkjärgult liigutuste reaktsiooni, seejärel katkestab liigutused hoopis. Kui pärast seda esitada teisi ärritajaid, sealhulgas ka teisi helisid, võib jälle tunda, kuidas laps hakkab liigutama. Laps muutub järjest ümaramaks ning kortsuline nahk kaob. Ta liigub aktiivselt, kuigi tal enam palju ruumi emakas pole jäänud. Iga hetk võib laps pea alla keerata ja sellesse asendisse jäädagi kuni sünnituseni. Sa võid aru saada, et pea on all, kui tunned tugevamaid tõukeid ribidele. Sinu lapse kaal ja pikkus ei ole selle nädalaga palju muutunud, küll aga on hoogustunud aju juurekasv. Praeguseni oli aju pind sile. Nüüd hakkab ta omandama iseloomulikke sooni ja lohke, mis omakorda annavad võimaluse suurendada ajukude. See on vajalik muutus, et sinu loode valmistuks eluks ka väljaspool emakat ning omandaks talle vajalikud tarkused.
Teine suur muutus on see, et sinu loote luu-üdi on võtnud üle punaste vereliblede tootmise. See on oluline samm, mis tähendab, et ta on võimeline paremini edasi arenema, kui ta juba sündinud on. Pehme karvkate, mis loodet kaitses, hakkab nüüd kaduma, sest lapse kehatemperatuuri reguleerivad juba rasv ja aju. Vastsündinu seljalt ja õlgadelt võid sa sellegipoolest leida järelejäänud kiude sellest kattest. Beebi pea katavad nüüd juukseid. Kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Võid kuulata loote südamelooke. Aseta tühja majapidamispaberi rulli üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu.

Oeh, see kõik on nii hirmutav, aga samas ei jõua ma ära oodata millal beebiplika mu kätel on. Endiselt ei ole kogu toimuv mulle kohale jõudnud. Minust saab ema… Nagu…whaaat?
See tundub lihtsalt nii uskumatu, et ma pean hakkama vastutama selle väikese elu eest ja ta sõltub täielikult minust.
Mina ja ema, uskumatu.
Kuhu see aeg kadunud on? Alles ma jooksin roosa seelikuga maal ja ajasin lehmi taga, korjasin jänestele rohtu ja võitlesin oma suure vennaga telekapuldi pärast. No mis mõttes ta tuleb ja paneb mu hommikused multikad ära, ning hakkab hoopis Xenat vaatama? Siis tuli muidugi suure nutuga emme juurde kitule joosta.
Alles ma hoidsin venna keskmisest sõrmest tugevasti kinni, kui ta mind neil külmadel talvehommikutel selle jubeda bussi peale jooksutas, mis nägi välja nagu punane kilukarp. Alles ma sõitsin selle uue ja laheda kelguga, millel olid pidurid(!), Roela mäest alla, ja nagu proff pidurdades külje ette tõmbasin, nii, et lumi kahte lehte kasvatajatele näkku lendas. Alles ma läksin sellele jubedale neeruoperatsioonile. Ja ma nii hästi mäletan kuidas klassikaaslased mind siis tol hommikul koolitrepil kõik koos ootasid, kui ma esimest päeva peale oppi naasin. See oli nii…armas. See on see väikese armsa kooli ilu ja võlu. Ma tahan, et ka minu laps tunneks seda ühtehoidvust mis meil tol ajal oli. Kunagi ei tekkinud probleemi laenata kelleltki pliiatseid, või mida iganes siis tol hetkel vaja oli, alati aidati. Kuigi aastate jooksul kujunesin siiski mina selleks kelle käest kogu aeg asju laenati, sest väidetavasti olevat mul kõige lahedamad värvid ja asjad kogu aeg olnud. :D Pikapeale viskas see päris kopa ette. Põhikooli lõpu poole pidin ma poolt oma klassi iga tund pastakatega varustama, sest tüübid lihtsalt ei viitsinud enda asju kaasas vedada. Ja mina siis olin see naiivne ja abivalmis ema Theresa keda kohe ära kasutati. Mitte, et meid oleks klassis nii palju olnud, või, et ma oleks kade, aga kui 6’st inimesest 2-3 järjepidevalt pole pliiatsit siis…
Oeh, ma igatsen seda põhikooli aega, eriti algust, tegelikult. Siis oli kõik nii lihtne. Aga kahjuks mitte miski ei olnud enam endine, kui meie klassiga liitusid uued õpilased, ja peale õpilaskodu avamist muutus see kool täiesti kohutavaks… Aga kuni selle ajani oli meil imearmas väike kool, kus kiusamist esines minimaalselt ja kõik said omavahel läbi. Kõik teadsid kõiki…
Alles ma olin laps, ja nüüd saan mina ise lapse… Hullumeelne ju.
See on kõige imelisem asi mis minuga kunagi juhtunud on, aga samas on see lihtsalt nii pöörane. Kuhu ometi see aeg kadus…

Oeh, ma parem lõpetan minevikus sorkimise. Ma ei taha nutetud näoga Meheraasu koju tervitada. Ja Plikatirts vist tajus ka, et ma ulun siin nagu lollakas, ja hakkas kõhus ringutama. No mis ma teha saan, iga kord kui ma meenutama kukun tahaks ma nutta. Nii palju on juhtunud. Nii palju head ja nii palju halba. On asju mida ma ei tahaks mitte kunagi unustada, ja lausa kardangi seda teha, ja on asju mida sooviks igaveseks mälust minema uhuda, aga need püsivad seal nagu kivisse raiutud hieroglüüfid…

Nagu aru saada, siis mu hormoonid on end mõnusasti sisse seadnud ja teevad minust sariulguja. Iga väiksemgi valesti öeldud sõna või emotsionaalne kogemus tekitavad minus tunde, et ma tahaks nutta. See klomp tuleb kurku, aga pisardama ei ole ma veel niimoodi kukkunud. Õnneks. Päris awkward oleks keset tänavat nutma hakata, sest ma koperdasin iseenda jala taha ja lõin suure varba vastu maad ära, või siis selle pärast, et Meheraasul õnnestus jälle natukene midagi valesti öelda oma silmad peast välja ulguda. Või siis meeletult solvuda, sest see suvaline koer tänavalt kartis, ja ei lasknudki mul talle pai teha…
Aga ega kodus väga palju parem ole. Ükspäev läksin tolmuimejaga tülli. No alles ostsime uue, ja juba ta nöögib. Ei ime korralikult ja ma pean ühte kohta sada korda nühkima, et sealt karvu kätte saada. Enne tuleb vaiba sisse auk, kui need kuramuse karvad sealt imetud saab. No nii tigedaks ajas, et ma oleksin hea meelega ta lihtsalt läbi lahtise akna õue visanud. Ma kujutasin ette mehe üllatust, kui ta maja ees meie tolmuimeja laipa näeb, ning otsustasin, et parem mitte… Ja siis juhtus ime ning ta ärkas ellu! Mingi tropp oli kuskil torus ees, ja kui see kolinaga tolmukotti lendas, hakkas ka masin korralikult tööle ja meie vaibad pääsesid lõpuks sellest karvakihist, mis neid juba päris jupp aega katnud oli…

Üleüldse, see ”tüüpiline kolmas trimester” on nüüd kohal. Päris raskeks läheb, aga lõpp juba paistab ja enam pole palju jäänud. Kuigi see on nii hirmutav, siis jah, lõpp paistab. Ma nüüd loodan ainult, et see lõpp nii lähedal ei ole, et ma seda lausa käega juba katsuda saan. Tahaks ikka vähemalt septembri algusenigi välja vedada… Ma jubedalt pelgan seda mõtet, et lootevett jääb veel vähemaks ja sünnitust tahetakse esile kutsuma hakata. Või siis tehakse üldse keiser. Oeh, ma ei taha seda!
See pilt imepisikesest beebist soojakastis, miljoni juhtme ja aparaadi küljes, ei ole üldse selline mida peaks üks ema nägema. Ma ei taha seda näha… Ja selle pärast ma siin nüüd surmahirmuga vett larbingi, nagu lehm. Ja ma tunnen, et ma lähen kohe lõhki. Toidu jaoks ei jäägi nagu enam ruumi ja vetsupausid on nüüd nii tihedad, et ma ei vaevu enam isegi tuld põlema panema, ega ust sulgema. No seda viimast ikka siis, kui kedagi kodus ei ole. See kolm liitrit ära juua tundub kui õudukas ja täielik piinamine. Aga see on ainuke asi mida ma teha saan ja ma teen misiganes mu võimuses, et olukorda parandada, või vähemalt mitte lasta sel hullemaks minna. Ma ei saa aru kuidas ma nii pussy olen, et ma sellega nii vaevaliselt hakkama saan? Mis see kolm liitrit siis ära ei ole, eksole? Aga ma muud ju ei teegi, kui ainult joon ja joon ja joon, aga ikka on nagu vähe. Täna olen suutnud alla suruda 2 ja pool liitrit, just lõpetasin järjekordse suure klaasitäie. Nüüd on veel mõni tund aega, et vähemalt ühe samasuure klaasiga veel hakkama saada. Oeh. Mul on tunne, et mu magu on tikutopsi suurune…
Päev enne ultraheli veel mõtlesin, et ‘kõik on liiga hästi, et tõsi olla’. Nüüd ei jää üle muud, kui palvetada, et beebiplikal ei ole neerudega (ega millegi muuga!) midagi valesti, ja see lootevee asi oli lihtsalt minu vee tarbimises kinni ja järgmine UH näitab juba paremaid tulemusi, või siis vähemalt mitte hullemaid…

Viimasel ajal on mu parema käega vahepeal imelik asi toimunud. Vahel kätt rusikasse surudes on selline tunne nagu sõrme otsad oleksid paistes, kuigi väliselt ei ole nagu aru saada küll. See käsi ei lähe nii hästi rusikasse, kui vasak. Näpu otsad tunduvad kuidagi…paksud? Ehk keegi teab seda tunnet, kui talvel paljaste kätega oled õues külma käes pikalt olnud, või lund mudinud, ja siis tuppa minnes paned käed sooja ahju juurde või sooja vette? No täpselt selline kiskuv ja paistes tunne. Ma ei tea, see on nii kahtlane. Aga välispidisel uurimisel ei ole ma turseid avastanud…

Vererõhk on ka mul nägusid teinud siin. Ühel hommikul voodis lebades nägin ma jälle silmade ees neid täpikesi lendamas ja lasin Meheraasul aparaadi tuua. Rõhk oli ainult 102/50… Ime siis, et pea ringi ei käi ja selline tunne ei ole, et parem hoian seinte äärde, et vajadusel end toetada.

Valude kohapealt on ikka see kõht-vadžaina-tagumikk valu ja nüüd on selline asi nagu sabakondi valu ka. No ei oska mina seda jama paremini seletada. See viimane lööb välja just siis kui pikali olemisest püsti hakkan tõusma, või istuda tahan. Ja vahepeal on sellised toredada asjad ka nagu gaasivalud. Need on mõnel korral isegi väga hullud olnud, lausa nii hulud, et ma ehmun juba ära, et mis värk on. Aga pole midagi mida üks korralik peer ei lahendaks. :D Kusjuures ma arvan, et see valu mille pärast ma kiirabisse tookord minna tahtsin, oli ka kõigest üks lahendamata puuks. :D Okei, aitab kah rõvetsemisest. Aga hell, kui sa seda lugedes silmi pööritasid, ning mõtlesid, et ma olen peast ikka täitsa põrunud, siis mida sul siit raseda blogist üldse otsida on? Karta on, et siit vahel tuleb rõvedaid detaile ja muud säärast. See kuulub raseduse juurde, ja kui sa sellega hakkama ei saa siis… Ehk loed disney ajakirju edasi?
Aga valude teemal jätkates. Jalutades lööb vahepeal vadžainasse ka selline särtsuv valu, inglise keeles öeldakse selle kohta ‘lightning crotch’ vist. Põhimõtteliselt siis selline valu, kui lapse pea su vaagnal hüppab. Viimaste andmete kohaselt oli lapse pea paremal ja näoga minu selja suunas, ja just sealt see valu nagu lööbki… Või istub ta mul seal kuskil mingi närvi peal ja mängib põrkepalli.

Kõrvetised, kõrvetised ja veelkord – kõrvetised. Mõned korrad on olnud ka väga hullud ja isegi maomahla on üles visanud. Väga ”meeldiv” on muidugi ärgata selle peale, et suu on sappi täis.

Ja oeh, see kummardamine. See on niii pahapaha ja ma üldse ei taha. :D

Üleüldse, kogu olemine on raskemaks muutunud. Või oli lihtsalt natukene raske nädal, sest kuumad ilmad ju ei paistagi taanduvat ja kindlasti on sel oma mõju. Mida siin 8.kuud rasedast rääkida, kui tavainimesedki juba surevate nägudega ringi käivad eksole. Raske on, aga mitte midagi sellist millega ma hakkama ei saaks. Ma olen siiski tugev maa tüdruk ju kurat võtaks! Lihtsalt elu läheb natukene raskemaks, ja ma ei suuda enam meenutada mis tunne oli olla ‘mitte rase’. Mis imeline tunne võis küll olla krapsti maast üles korjata sinna kukkunud pastakas, või mis tunne oli ilma ägisemata trepist üles minna.
Ma tahaks juba olla tagasi vana mina, aga samas ei taha ka. Mul on tunne, et ma ei ole seda rasedust piisavalt nautinud ja see on üldse nii kiiresti läinud, et ma pole nagu arugi saanud… Ja nüüd olen ma juba sünnitama minemas. Kogu aeg on mõttes olnud see etappide läbimine, ‘oh, oleks juba 8.nädal’ ‘oleks juba 12.nädal, siis saaks pool ohust maha raputada ja süda saaks rahu’, ‘no saaks juba see 16 nädalat täis, küll siis oleks hea’, ‘tuleks ometi see 20 juba kiiremini, oleks pool rasedust läbi’, ‘võiks juba 26.nädalat olla – mõelda vaid peaaegu 3 trimester!’, ‘saaks juba selle kolme sinna nädalate ette’. Terve raseduse olen mõelnud, et appi, millal ma küll 36.nädalat olen, sinna on ju terve igavik aega… Ja nüüd, kui see kohekohe ukse taga karjub ja koputab, olen ma hirmul. Miks nii ruttu. Ma alles ju hakkasin neid korralikke liigutusi tundma ja nautima, ma ei taha, et see veel läbi saaks. Mis siis, et raske on ja ma vahel peast kinni hoides karjuda tahaks, et ma ei jõua enam.
Siinkohal ütlengi oma lugejatele, kes on alles oma raseduse alguses, või kasvõi keskpaigas, NAUTIGE! See saab varem läbi, kui te oskate arvata. Hinnake iga väiksematki head asja raseduse juures ja ärge keskenduge ainult sellele, et oeh te ei jõua ja küll on ikka paha. Neist asjadest on okei rääkida, ja jumala eest, kurtke ja hädaldage, aga ärge keskenduge ainult sellele. Ma ei taha kõlada nagu mingi ego bitch või kõiketeadjast nõiamoor, oh ei. Kõik rasedused on erinevad, kellel on raskem, kellel kergem – aga kõigil on vähemalt paar ühist ja head joont ka.
Näiteks mina naudin igat liigutust, ja ma ei saa sinna midagi parata, et mul tuleb naeratus näole, kui tunnen kuidas mu beebi end kõhus sirutab või mind puksib. Võib-olla naudin ma neid liigutusi selle pärast, et ma ei tea veel mis on väga valusad või väga ebameeldivad löögid, aga nii kaua kuni need on enam-vähem okeid, kavatsen ma neist iga viimsematki nautida, sest ma ei tea kunagi milline löök võib jääda mu viimaseks.

Okei, asi läheb juba liiga diibiks ära. Ma parem lõpetan.

Targa äpi kohaselt peaks nüüd toonused tihedamini esinema hakkama, aga minul pole neid nagu väga olnudki. Või pole ma lihtsalt märganud? Mõnel korral, kui olen üle pingutanud vms, olen küll aru saanud, et kõht tõmbub kõvemaks, aga niisama lambist neid nagu ei ole olnud…

Keegi küsis täna askis, et mis tunne oli teada saada, et ootan hoopis tüdrukut. Ja ausaltöeldes ma teadsin seda sisemas (või kahtlustasin) kogu aeg. Mõte sellest, et ootan poissi ei tundunud lihtsalt kuidagi õige. Mõnikord mõeldes, et mu kõhus on väike poiss, tuli lihtsalt imelik tunne peale, nagu see oleks väär. Eriti alguses. Ma ei suutnud päris pikalt selle mõttega kohaneda, sest ma ju algusest peale oma unenäo pärast eeldasin, et küllap ta ikka plika on. Mitte, et ma oleks poisis pettunud, või sel sool üldse vahet oleks, aga sisetunne lihtsalt kuidagi…teadis? Ma ei tea, ma ei oska seda seletada. See lihtsalt oli imelik. Ja kuna LA ultraheliga ma rahule ei jäänud, siis jäi ka sugu natuke kahtlaseks. Ja kui keegi küsis, et kumba ma ootan, lisasin enamasti, et ‘viimases ultrahelis öeldi, et poiss, aga keegi ei ole seda rohkem kinnitanud’. Nüüd tundub see jutt kuidagi tagantjärgi tarkusena, aga noh…
Aga otsest emotsiooni, kui sellist, et ‘ohohh, hoopis tüdruk’, mul ei ole. Sest ausalt, mul polnud vahet kas ta on poiss või tüdruk. Mina tahtsin lihtsalt tervet beebit. Ja seda võin käsi südamel vanduda, ma pole üks neist kes lihtsalt niisama suusoojaks seda ütleb. Mul on tõesti ükskõik.
Ainuke emotsioon on see, et nüüd tekkis mul mingi vasikavaimustus roosasid asju kokku osta, et garderoobi natukenegi plikalikumaks muuta. Ja nüüd järsku tunduvad kõik titeriided kordades armsamad. Aga paganamas, mul niigi ujutavad kapid riietest üle ja pole neid kuhugi panna. Enamus riided on õnneks sellised mis sobivad nii poisile, kui ka tüdrukule. Poiste riideid on tegelikult isegi vähem, kui tüdruku omi. Auto piltidega jms riideid polegi nagu meie beebi riidekappi eksinud, aga roosat värvi on küll natuke ja ma ei saa aru miks. Ostnud olen ma ju siiski beebpoisile.
Kui enne oli mul savi mis lapsele selga saab, siis nüüd tahaks ikka, et kilomeetri kaugusele oleks näha, et tegemist on tüdrukuga. Ma tahan kleidikesi, peapaelu ja papusid, ma tahan nunnumeetrit lõhki puhuda. Enne mõtlesin, et isegi kui on tüdruk siis ma ei hakka mingi roosamanna teemat ajama, vaid ostan neutraalsed asjad, et ka järgmine laps saaks neid kasutada. Aga nüüd… ma tahan, ma vajan, roosat ja plikalikku! No vaadake ainult kui armas… Minni on mul alati südames erilisel kohal olnud. ;)

Aga teid, mu armsad kaasaelajad, tahan ma lihtsalt tänada, et olete mulle nii palju toeks olnud ja kogu selle pika (aga samas nii lühikese) teekonna jooksul ikka pöidlaid hoidnud ja nõu andnud. Te olete vägevad! Aitäh teile! ;)