Ask. fm’is avaldati soovi näha meie päevarežiimi. Minu arvates tekitab kindel režiim lapses turvatunnet, sest ta teab mis millele järgneb ja mis millal juhtub, seega on meil midagi selle laadset ka välja kujunenud.
Eks need kellaajad tegelikult nihkuva iga päev natukene siia-sinna, olenevalt mis kell keegi silmad lahti tegi. Pigem jälgin laste olekut, kui kella, aga umbkaudu midagi sellist need päevad meil on.
Hommik algab sellega, et Joel hakkab kella kuue-seitsme paiku vigisema ja ei taha enam magama jääda. Mina ignon seda nii kaua kui võimalik, sest ma lihtsalt ei suudaaaa voodist tõusta, ükskõik mis kell on. Ma vihkan hommikuid (ja pole just palju asju mille kohta kasutaksin sõna ‘vihkan’).
Enamasti võidan talle luti suhu toppimise, karusselli tööle panemise jms jamaga omale 30 lisaminutit ”und” – miinus need 300 korda, kui pean silmad lahti tegema ja talle uue lõbustuse pihku suruma.
Ükskord üritasin ma talle näiteks mingi 5 minutit kinnisilmi lutti kõrva toppida ja ei saanud üldse aru miks ta seda ometi ei võta…
Põhimõtteliselt oleks palju mõttekam mul end kohe üles ajada ja päevaga algust teha, sest selline huinamuina ”magamine” ei anna mulle enam niikuinii midagi juurde.
Kui Joeli vigin liiga valjuks muutub, ärkab ka Annu ja võtab vahetuse üle. Ma ei tea kas on midagi armsamat, kui need kaks hommikuti? Tavaliselt magame me nii, et mina olen laste keskel. Kui Annu ärkab, küünitab ta kohe üle minu ja ütleb Joelile tere, ning teeb talle musi. Poiss vastab suuuure naeratusega. Seejärel ronib Annu üle minu Poja kaissu, ning siis nad askeldavad seal kahekesi nii kaua kuni mina veel mõne minuti und varastada üritan.
Lõpuks saab emmal-kummal ikkagi sellest lamamisest kopp ette ja tehakse kisaga algust. Ükspäev näiteks hüppas Annu mulle kõhu peale ja tegi mulle pai, ning kui ta nägi, et ma poole silmaga teda vaatan, ütles tõsise häälega: ”Musi, süüa?!” :D
Kaheksa-üheksa vahel ajan ma end ikkagi lõpuks püsti, panen põngerjad riidesse, peseme näod ja hambad, teeme pliidi alla tule, anname kassidele süüa, kokkame ka endale midagi ja sööme. Joel hängib siis tavaliselt lamamistooliga köögis, meie juures.
Peale hommikusööki, kui keegi juhuslikult oma kopsude välja röökimist ei harrasta, tegutsevad lapsed natukene omapead, et ma saaksin kiirelt läpakas oma asjad ära vaadata – kirjadele ja kommentaaridele vastata, facebooki uudistada jne. Nutitelefoni mul pole, seega ei ole minul võimalust iga hetk ”kaasaegne” multifunktsioneeriv emme olla, kes pudru keetmise ajal ka sõbrannadega jutustab.
Samas, läpakas on mul enamasti koguaeg lahti, nii, et omal moel on mul siiski nutihaigus. Aga ehk on see isegi hea, et mul nutitelefoni pole. Muidu istuks ma võib-olla pidevalt telefon näpus… See on tegelikult nii haige – ma ei taha, et mu lapsed arvaksid, et mingi telefon, või arvuti on nendest tähtsamad. Peaks sellel teemal kohe veidi pikemalt kirjutama, sest tegelikult häirib see mind väga. Ma pühendan liiga palju aega netis vahtimisele!
Igatahes. 11 paiku läheb Joel vankrisse tuttu. Enamasti on ta selleks ajaks nii väsinud, et piisab kombeka selga panemisest ja luti suhu torkamisest, kui ta juba kustub. Peale seda tegutseme Annuga vastavalt vajadusele – kas koristame, teeme koos midagi, või ajab igaüks oma asja. Hommikud on meil tavaliselt uimased ja laisad. Loeme, mängime, vaatame kordusTV’st seebikaid jne, vahime toas ja ”ärkame”.
12 paiku üritan ma Annule tavaliselt midagi sisse sööta, aga ta on endiselt väga niru sööja. Ma ei tea mis ma selle lapsega tegema pean…
Joel tõuseb tavaliselt oma esimesest unest 12-13 vahel, ning kella ühe-kaheni, tegutseme jälle kõik koos. Siis on Annul lõunaune aeg. Kui poisil on hea tuju, jääb tema mängumatile mängima, kui ei, läheme kõik koos magamistuppa, kus ma siis natukene laulan, soovin Annule head ööd, kallistame-paitame ja siis tuleme poisiga elutuppa tagasi, ning Annu jääb üksi magama. Ärge laske end petta – see on alles viimase paari päeva-nädala teema. Muidu pidin ma temaga koos seal magamistoas istuma, kuni ta uinus. Ja siis vähemalt iga poole tunni tagant käima talle nägu näitamas, kui ta nutuga ärkas ja avastas, et mind polegi…
Annu lõunaune ajal tegin ma tavaliselt omi asju – töötlesin pilte, blogisin, rääkisin sõbrannadega, lugesin midagi jne. Tegin kõike muud, kui kodutöid ja asju mida tegelikult vaja teha oli. Aga ma siiski arvan, et selline väike paus oli mulle hea. Kui ma ei teeks enda jaoks mitte midagi, läheksin ma üsna peal hulluks. Need pesemata nõud seal kraanikausis ei jookse kuskile (kahjuks!), nad on kahe tunni pärast ka veel seal. Samas see kaks tundi ‘minu aega’ oli täpselt paras, et natukene akusid laadida.
Nüüd aga mul seda aega enam ei ole, sest hetkel Joeli ja Annu unegraafikud ei klapi. Seega kipungi ma seda ”oma aega” laste arvelt varastama (nagu praegu on need hommikused läpakatiirud näiteks).
Nii kaua kuni Annu magab, teen ahjudele tuled alla, ning tegelen poisiga. Võimleme, jutustame, mängime jne. Vahel tahab ta lihtsalt kaisutada, siis kasutan seda aega oma seepide vahtimiseks.
Kolme-nelja vahel, kui Annu ärkab, läheb Joel magama. Ideaalis samamoodi, nagu hommikul – kombe selga, lutt suhu ja vaikus maa peale. Eks ta vahel ikka protestib ka, aga siis lihtsalt hoian teda natukene aega süles ja/või kussutan. Kui on uni, siis ta ikka uinub lõpuks.
Kui poiss on unedemaale saadetud, pakun ma Annule jälle midagi süüa. Tavaliselt ei taha ta midagi, ning viimasel ajal toituks ta kõige parema meelega vaid paprikast ja granaatõuntest. Kuna idee poolest ongi see söögikord ‘snäkk’, siis luban tal midagi sellist näksida, ning ei sunni teda mingit sooja sööki sööma, kui ta ei taha.
Kui meil on vaja poes või kuskil käia, siis need asjad võtamegi me tavaliselt ette õhtupoolikul, kui poiss magab. Ärkvel olekus see väike mees vankris väga olla ei taha.
Praegu, ligasel sügisel, pole meil Annuga enam õues väga midagi teha, sellepärast me sinna väga ei kipugi. Oleks siis juba vähemalt lumi maas, aga seda märga plöga ei salli ma silmaotsaski… Mänguväljakuid siin ka pole, seega ongi ainus võimalus õues aega veeta jalutamise näol. Mida just lõpmatuseni teha ei jaksata.
Kui oleme oma õuetiirud ära teinud, läheme tuppa teed jooma. Korjasin ja kuivatasin enda kasvatatud piparmünti ja holy hell kui hea see tee on! Annu joob seda iga jumala päev.
Nii kaua, kuni poiss veel magab, üritan Annuga aega veeta. Teeme seda, mida tema tahab. Joonistame, paneme puslesi kokku, loeme, laome klotse, mängime peitust (Annu seisab nurgas ja mõtleb, et keegi ei näe teda)…
Kui poiss tõuseb, söödan ta silmini täis ja siis on tal loodetavasti hea tuju, ning ta on nõus nii kaua maas chillima, kuni ma pliidile tule alla saan ja õhtusöögi jaoks asjad hakkama panen. Annu vaatab sel ajal oma multasid, mängib karudega teepidu, vms.
Kui Joel aga ei lepi maas vedelemisega, seon ta omale kõhule. Ja kui Joel juba mul kõhul on, peab Annu selga saama, seega olen jälle ahviema, kel on üks paavian seljas ja teine kõhul.
Seitsme-poole kaheksa ajal on õhtusöök. Tavaliselt on mul siis Joel süles, ning ma söön nagu vang – kätega toitu kaitstes. Joel on nagu maniakk, koguaeg ründab ja krabab. Ma pean tal koguaeg ühe käega käsi kinni hoidma, muidu oleks mu taldrikud ja kausid kõik laua all.
Peale õhtusööki on meil vannisõjad. Annu tahab koguaeg esimesena vanni ronida, aga mina tahan Joeli ruttu ära pesta, et Annu saaks siis vannis sulistada nii kaua, kuni mina Joeli ära kreemitan ja riidesse panen.
Kui Joel on pidžaama selga saanud, jätan ma ta tavaliselt mängumatile hädaldama ja lähen pesen ruttu Annu ära. Siis läheme kõik koos magamistuppa, kus ma ka Annu ära kreemitan ja pidžaamasse topin. Seejärel loeme muinasjuttu (hetkel on käsil Madlike!). Peale seda kustutan suure tule ära ja jätan põlema vaid aknal olevad jõulutuled. Siis kaisutame, ning laulame unelaulusid. Sel ajal üritan ka Joeli magama saada. Mõnel päeval läheb see kergelt – keeran ta teki sisse, et ta kätega vehkida ei saaks, panen kaisulapi silmadele, luti suhu ja head ööd, aga mõnel õhtul kemplen ma temaga ikka tükk aega. Küll ei sobi üks, küll ei sobi jälle teine… Viimasel ajal on mul aga temaga õnneks läinud, ning ta on üsna kergelt magama jäänud – keeran ta kõhuli, panen luti suhu, hoian kätt seljal ja kogu moos (ja siis käin ma õhtu jooksul veel umbes 3485778 korda talle lutti suhu tagasi toppimas).
Kui Joel on magama jäänud, kaisutan veidi veel Annuga ka. Aga kui ta hakkab lollitama ja jutustama, tulen tulema. Enne muidugi hoiata, et kui ta kohe tasa ei jää ja silmi kinni ei pane, läheb emme teise tuppa, ning ta peab üksi magama jääma. Tavaliselt see teda ei kõiguta, ning ta jätkab oma tükke, seega peangi ma teise tuppa ära tulema.
Ideaalis on pägalikud kutupiilud hiljemalt kella kümneks ja siis algab ‘minu aeg’, mille jooksul pean ma köögi talutavasse seisukorda saama, vannitoa puhtaks tegema – vanni tühjaks kühveldama, vannimänguasjad kokku korjama, kokku mopitama sada liitrit vett, mille ülemeelikud lapsehakatised on üle vanniääre pritsinud ja kallanud, koerale söögi ette viima ja kõik muud hädavajalikud asjad ära klattima, mida ma päeval ei saanud/viitsinud teha. Kui see on tehtud, saan veel mõne hetke netis vahtida. Südaöö paiku ärkab juba Joel, et end jälle täis tankida, ning peale seda ma tavaliselt enam magamistoast välja ei rooma.
Kella nelja paiku sööb Joel uuesti, ning siis hakkab kogu nali jälle otsast peale.
Selline see päevakene meil idee poolest on. Iga asja vahele mahub tegelikult palju vingumist, ulgumist, jonni ja nuttu. Oiii, kui palju nuttu… Ja oiii kui palju vingumist… Ja oiii kui palju naeru ka tegelikult. Aga seda ei oska ma kuidagi siia päevaplaani sisse kirjutada, sest see pole nagu päris nii, et kell kümme viisteist harrastab Annu nutta, sest kass julges ta padja peale magama minna vms. No saate aru küll. Päevad pole vennad. Vahel ulub Joel terve päeva ja ma ei pane teda hetkekski maha, aga vahel on ta vägagi rahul, kui saab omaette maas püherdada. Vahel vean ma neid terve päeva seljas, et üldse midagi tehtud saaks, ning vahel löön kõigele käega ja istungi vaid netis. :D See siin on selline ideaalne päev, kus kõik läheb nii, nagu minema peaks ja kõik teevad seda, mida nad tegema peavad. Aga no kui tihti siis selliseid ikka on. :D + kui mees on kodus, siis ei sahmi ma kõike üksi teha, ning tema toob siis puud ja teeb tuled, lõbustab vahepeal ise lapsi, et ma saaks niisama mölutada, teeb ise köögi korda nii kaua, kuni ma lapsi magama panen jne…
Pildid: fotail.ee
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
